20.7.12

Kuidas jutustada lugu Bellingshausenist?



Saaremaaga on seotud erinevaid lugusid ja legende. On väiksemaid ja suuremaid legende. Sellise suurusjärguga lugusid, mis ületaks riigipiire, on vaid üksikuid. Selleks, et legend kinnistuks ja püsiks,  peab tal olema ka mingi märk. On selleks Kaali kraatri pervel jutustatud lugu või legend piiskopilinnuse sissemüüritud rüütlist.

Kui värskelt valimiste järel käis kapten Mart Saarso välja mõtte, et Kuressaare keskväljakul võiks seista polaaruurija Fabian Gottlieb von Bellingshauseni  monument, siis tekitas see piisavalt elevust. Nagu ikka, avaldati poolt- ja vastuarvamusi. Vähemalt tekkis diskussioon, kes või mis oleks vääriline seisma Kuressaare keskväljakul. Mis oleks aga sellise mälestuse märgi lähteülesanne ja kas see peab just monument olema?

Aga mitte monumendist ei kirjuta ma seda lugu. Tahaks hoopis arutleda selle üle, mis on Bellingshauseni lugu, lugu, mida temast Saaremaal jutustada.

Tema  lugu oleks võinud olla väga igav, kui selles poleks olnud teist  tegelast, Lõunamannert. Need kaks tegelast koos annavad loole tema värvi ja karguse.

Lõunamanner astus ajalooareenile juba päris ammu. Aristoteles arvas, et põhjapoolsele suurele Euraasiale peab olema lõunas mingi teine suur tasakaalustav manner, mida hakati nimetama Terra Australiseks (lõunamaa). Aristotelese idee taaselustas hiljem, 1. sajandil Ptolemaios. Esialgu oli see  vaid teooria.

Teooria leidis esimese kinnituse, kui Hollandi meresõitja Willem Janszoon jõudis  1606. aasta algul Austraaliasse. Janszoon ei teadnud, kas ta oli avastanud saare või mandri ja kui suur see on. Uus manner jäi päris pikaks ajaks unistusse, kuni  kuulus maadeavastaja James Cook suure osa selle rannast kaardistas.

Juba enne Cooki arvasid teoreetikud, et Austraalia ei ole päris see lõunamanner, mida otsiti. See oli liiga väike, et planeeti tasakaalus hoida. Cook üritas asjasse selgust tuua ning jõuda võimalikult kaugele lõunasse. Ta jõudis isegi kaugemale lõunasse, kui Bellingshausen pool sajandit hiljem, 71° 10' lõunalaiust jäi tema piiriks. Aasta oli siis 1774. Mandrini oli sealt  umbes 200 km. Jää takistas tema tee. Nii sõitis Cook  ümber Antarktise mandri seda nägemata ja avastamata. Cook pidas võimatuks tungida kaugemale lõunasse, kui tema seda tegi.

Cook oli kõnelnud. Peale teda jäi manner taas pikaks ajaks rahusse. Aasta enne Cooki surma sündis Saaremaal meie pealetegelane, Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Nagu toona mõisasaksad ikka, veetis ta noorena suved vanemate mõisas, Lahetagusel ja Pilgusel, talved aga Kuressaares. Eriti peale isa surma. Saaremaal elas Bellingshausen oma esimesed 10 aastat. Siis läks ta juba Peterburgi meremeheks õppima. Õppis, sõitis merd, osales mitšmanina Krusensterni  ümbermaailmareisil ja lõpuks avanes tal võimalus minna vene lipu all oma juhitud ümbermaailmareisile. Reisi peamiseks eesmärgiks oli uurida arktilisi alasid.
Nii sõitis Bellingshausen teisena pärast Cooki ümber Antarktika. Lõunamanner oli oma avastajat oodanud aastatuhandeid. Vaid Cook kompis teda kõditavalt lähedalt 50 aasta eest.
28. jaanuaril 1820 (16. jaanuar vana kalendri järgi) oli Bellingshausen jõudnud oma retkel senisest kõige kaugemale lõunasse. Terve öö oli sadanud lund ja puhus kibe loodetuul. Kell 7 hommikul pööras tuul põhja, lumesadu lakkas ajutuselt ja pilvedest piilus välja päike. Kell 9 võtsid laevaohvitserid sekstandi ja mõõtsid päikese kõrgust. Arvestused andsid, et oldi 69° 17' 26" lõunalaiusel ja 2° 45' 46" läänepikkusel. Jätkati teed lõunasse.  Kesklõunaks oli laev liikunud veel 4 minutit lõuna poole. Vastu tuli üha tihenev jää.
Edasi liiguti kagu suunas veel mõned miilid, kui nähti “massiivset jääd, mis ulatus idast lõuna kaudu läände”. Arvestuste järgi oli see lõunalaiusel 69 kraadi ja 25 minutit.
 Baromeeter üha langes ja ka õhutemperatuur kukkus alla nulli. Ilm tõotas minna veelgi halvemaks. Bellingshausen võttis suuna lääneloodesse.
Bellingshausen asus siis Antarktise mandrist vähem kui 20 miili kaugusel. See oli mandri osa, mida täna kutsutakse Kuninganna Maudi maaks. Siin ulatub kaugele merre liustik, mida Bellingshausen nägi. Liustik kannab nüüd tema kaaskapteni Lazarevi nime.
Bellingshausen ei saanud kirjutada, et ta nägi maad.  Saaremaal ilmavalgust näinud mees oli esimene laevajuht maailmas, kes nägi Antarktise mandri paksu jääkatet.
Tänapäeva teadlased on kokku leppinud, et Antarktise jääkate on mandri osa. Kui see nii ei oleks, poleks ka mandrit, sest maa jääkatte all on saarestik.
 Bellingshausen oli oma kirjutuses korrektne, meie mõistes maad ta ei näinud.
Koht, kus Bellingshausen mandrijääd nägi, oli ligi 300 km polaarjoonest lõuna
pool.

Samal ajal seilas aga palju kaugemal polaarjoonest ekvaatori pool,  seega ka soojemal alal Briti kuningliku laevastiku kapten, iirlane Edward Bransfield. Ta oli kapten W. H. Shirreffi juhitud ekspeditsioonis.  Kaks päeva peale Bellingshausenit, 30. jaanuaril 1820 nägi Bransfield maad, Antartktika poolsaare põhjapoolseimat tippu, Trinity poolsaart. Seal sulab suvel lumi tükati ja Bransfield nägi maad, kaljusid.  Ta ka kaardistas nähtud rannikut.
Koju tagasi jõudnud, avaldas Bransfield, et avastas maa. Maad ta nägi, aga temagi ei saanud olla kindel, et see oli manner. Seda, et Bransfield nägi Antarktise osa, sai inimkond teada alles peale Antarktika põhjalikumat uurimist, mis kinnitas, et Antarktise poolsaar on mandri osa.

Bellingshausen jõudis koju 1821. aastal. Tema laevapäevikud ja retke aruanne olid Venemaa suur saladus ja seda kohe ei avaldatud. Et Bellingshausen nägi mandrijääd, teadsid vaid käputäis admirale ja teadlasi. Tema ekspeditsiooni aruanne avaldati Venemaal ja vene keeles 1831. aastal ja inglise keeles tõlgiti ning avaldati see alles möödunud sajandi keskpaigas.

Harva juhtub, et kaks meresõitjat avastavad mandri praktiliselt üheaegselt, teadmata teineteisest.
Bransfieldi sõnum oli kindel, nähti mägesid, mis mustasid valge lume taustal. Peatselt teadis kogu läänepoolne maailm, et ta oli avastanud uue mandri.
Aja jooksul imbus aga ka Venemaalt teavet Bellingshauseni avastusest. Kuna ta ei kirjutanud, et avastas mandri või et nägi maad, siis pikka aega ei võetud teda väga tõsiselt. Aja jooksul aga arvamus muutus. Bellingshauseni kõhklev, aga täpne kirjeldus  kogub aastatega ja aastasadadega üha usaldusväärsust.
1982. aastal tunnistas Briti polaarajaloolane A. G. E. Jones oma töös “Antarktika avastamine “, et Bellingshausen oli tõesti Antarktika avastaja.

Encyclopedia Britannica “ These were the first sighting of land within the Antartic circle thought at first to be part of the mainland”

Aga see on vaid loo sissejuhatus.
Tahtsin ju kirjutada, kuidas lugu Bellingshausenist jutustada ja kuulata, tunda ja tunnetada. Nüüd algab siis päris lugu.

Jäise mandri avastamine on täis kangelaslikkust ja traagikat. Vene võimu all seilanud Saaremaa mees Bellingshausen avastas mandri kaks päeva enne Briti kuninga lipu all seilanud iirlast Bransfieldi. Muuseas, Bransfield oli lihtne kapten, maailm ei tea isegi, milline ta välja nägi.  1911. aastal puhkes teine kangelaslik ja traagiline võidujooks lõunapoolusele. Norrakas Roald Amundsen edestas selles võidujooksus  33 päevaga Inglise ohvitser Walter Scotti. Tänini vaieldakse, kas koeri halastamatult ekspluateerinud ja nõrgemaid loomi teistele söötnud Amundseni tegu oli eetiline, kui Scotti meeskond vedas ise oma kelke.
Teame, et lüüa saanud Walter Scott hukkus tagasiteel, aga temast sai kangelane.

Mandri avastamine on pelgalt fakt, poolusele jõudmine pelgalt saavutus. Võitlus ja võidujooks, kaotamine ja võitmine on lugu, mida jutustada. Võime ju Bellingshausenile püstitada pronksmonumendi. Kas see aga räägib meile tema lugu, räägib pimesi toimunud  ajaduellist Bransfieldiga?  Mis siis oleks see märk, mis seda lugu jutustaks? Äkki peaks see küsimus olema esimene lähteülesanne.


Muuseas, Bellingshauseni  monumente on vähemalt kolm – Venemaal Kroonlinnas ja Irkutskis ja Ukrainas Nikolajevi linnas.

Jaanis Prii