2.7.19

Väike nope raamatust Taassünd Lahetagusel, ikka isuäratuseks

Uue, 1832. aasta esimene päev sai vanalt aastalt teatepulga ja on
samasugune selge ja päikeseline, nagu need eelnevad meil olid. Nii
palju on vahepeal olnud ilmapööramist, et kena pakase asemel on
kerge sula.
Kuna uusaasta langeb pühapäevale, siis määrab juba ette osa
meie päevaplaanist kalender: vaja minna Kihelkonna kirikusse uue
aasta jumalateenistusele. Lisaks minule ja Fabianile plaanis kirikusse
minna ka mõisavalitseja koos perega ning asume uhkelt kahe
saaniga sõitu. Kustas on need minu arvates liiga peenutsevalt, aga
tema enda arvates just parasjagu toretsevalt kuusepärja ja punaste
riideribadega ära ehtinud.
Teekond Lahetaguselt Kihelkonnale kulgeb läbi rannakülade.
Saaks ka otsemini, üle Kipi ja Lümanda, aga nimme valisime veidi
pikema, samas vaheldusrikkama raja. Kõigepealt peame mööda
saama Riksu lahest ja ojast. See laht on tegelikult juba väike järv,
sest merega ühendavad teda vaid paar joomet. Kunagine lahesuu
on suuremas osas kinni kasvanud. Edasi tuleb Kotlandi küla. Selle
nimi peab olema kuidagi seotud üle mere saarega, mida nad ise
Gotlandiks, aga saarlased Ojamaaks kutsuvad. Võimalik, et see
nimelaen pärineb muinasajast, kui siinne rahvas vabalt piraadilaevadega
üle avamere sõitis. Saare, Gotlandi pean silmas, eestikeelne
nimi on aga mõistatuseks. Minu jalg sinna maale sattunud ei ole,
aga need, kes käinud ja keda ma ka küsitlenud olen, ei tea seal saarel
ühtegi märkimisväärset jõge või rohkelt ojasid olevat. See kuulub
nende seletamatute seoste juurde, nagu Saaremaa uus sadam, Portus
Novus (Henriku kroonika järgi), mis kindlasti kunagi olemas
on olnud, aga millest isegi rahvapärimus enam midagi ei tea.
Ühed inimesed kaovad ja tulevad uued, nende pandud nimed
kaovad samuti ja tulevad uued. Mõni aga jääb, ja kui vaid meie
oskaks kuulata, siis nad jutustaks meile oma kaugest algusajast.
Kahjuks meie ei mõista enam seda keelt.
Kogu see saar on täis peidetud saladusi. Neid olen proovinud
jõudumööda uurida. Rahvaluulet ja -kombeid kogudes hakkas
kõrva huvitavaid kohanimesid. Seda lõnga harutades ja lahti rullides
tekkis mõte ja tahtmine kaevata ning aru saada, mis ühes või
teises kohas tegelikult on olnud. Maapõu ise tõotas ju osata mingil
määral sellest jutustada. Inimene jätab oma tegevusega sinna kultuurilise
kihi, milles leidub kaotsi läinud või ära visatud tarbeesemeid,
kogemata taskust välja pudenenud münte ja hoopis ohtrasti
jälgi, kui on olnud sõjategevust, sest pärast lahingut jääb kõik nii,
nagu see oli – kaotajad parandavad haavu ja võitjad peavad pidu.
/.../

See teekonnavalik õigustab end isegi praegusel talvisel ajal. Ka
mina olin varem vaid haruharva mööda neid kitsaid, kiviaedade kui
vaikivate müüridega ääristatud külatänavaid sõitnud. Suvel on see
kõik veel kordades ilusam, kui need aiad samblateki all rohetavad ja
aia peale kummuli keeratud vanad, kasutuskõlbmatuks muutunud
paadid end päikese käes soojendades tõrvalõhna levitavad. Need
paadid on rannarahvale nagu pereliikmed: nende tegemise sisse on
pandud kogu oma oskus ja hool, nad on pikkade aastate jooksul
toonud pealeiva (nii võib siin kala kohta öelda küll), ja mis kõige
olulisem, et kandnud peremehe ka läbi kõige hullema lainemöllu
koduranda tagasi.
Paadid kiviaedadel oleks ka nagu meistri uhkustamine, mis rahvale
vaatamiseks pandud. Mitte iga rannakülamees ei ole paadiehitaja
käega. Mõni aga oli seda kohe palju, nagu meie Romelti Mihkel
ja Immiste Mats Pilguselt.Need mehed olid ehitanud elu jooksul
terve lautritäie paate. Kui Mihkli isa Romelti Herm veel elas, siis
käisin kord temaga koos rannas neid paate vaatamas. Herm oli
Lahetagusel mõisa järelevaataja juba enne mind. Tegelikult siis vast
juba Fabiani ajal samuti. Tema oskas väga hästi viljapuid pookida ja
oli terves vallas selline mees, kellelt nõu küsiti ja kelle sõna maksis.
Hermil oli ka paadiehitaja kätt ja silma, aga tema vennal Petril veel
enam, nagu ta ise tagasihoidlikult arvas. Usun, et seda oli võrdsel
määral mõlemal, Herm pidi aga lisaks paatidele kogu mõisa järele
vaatama ja seepärast polnud tal aega nii palju aluseid vormida ja
painutada.
Kui me siis Hermiga seal rannas jalutasime, näitas ta mulle, kuidas
paadi järgi meistrit ära tunda. Minule näisid need alused suuremas
osas kõik ühesugused. Jah, mõni oli suurem ja mõni väiksem,
aga tegumoes küll mingit vahet ei paistnud. Herm siis näitas, et osa
meistreid seovad planke nii ja osa naa. Kolmas paneb kontkaared
sisse üht- ja neljas teistviisi. Üks kasutab kallist rauda rohkem ja
teine saab samasuguse paadi juures vähema rauaga hakkama. Kõiki
neid erisusi ja nippe ma muidugi meelde ei jätnud, sest neid ikka
jagus. No kui nüüd selline paadimeister siia kiviaedade vahele jalutama
sattub, siis see siin on nagu mingi paatide raamatukogu – võta
ja loe üht meistrit või teist.
Herm ise oli ka huvitav mees huvitavast suguvõsast. Kui ta isa,
nime enam ei mäleta, läks sinnasamasse Kihelkonna kirikusse
poissi ristima, siis köster hullusti imestas: mis Herm, mehed ikka
Hermanid kõik. Isa siis seletas, et poiss on Mann igal juhul ja tema
ei taha lihtsalt viisi pärast saksi järele ahvida. Nii ta siis sai Hermiks.
Praegu on need Pilguse, Karala ja Atla ning siis Kuusnõmme,
nagu nad meile teele jäävad, oma aedade ja talumajadega kõik
natuke nagu ühesugused. Kuusnõmme all hakkab lagedamatel
kohtadel aeg-ajalt puude ja põõsaste vahelt juba Kihelkonna kirikut
oma kellamäega vilksatama. Kihelkonna oma on Saaremaa ja üldse
kõigi mulle ette tulnud kirikute hulgas eriline sellepärast, et temal
on eraldi kellatorn, selline madal ja matsakas kirikulähedase künka
Kellamäe otsas. See torn võib olla kristluse algusaegadest.
Selle kohta, millised paganad siin maal elasid, on munk Henrik
teinud põhjalikke ülessetähendusi. Enne tema aega ei olnud siinmail
ei kirikuid ega kogudusi. Kõikjal valitses paganausk ja selle
sugemeid võib märgata veel tänasel päeval. Mõnikord võtavad need
väga imeliku kuju ja neid levitavad inimesed, kes seda mitte tegema
ei pea. Kalendritegijad nimelt. Kalendrid on rahva hulgas väga
armastatud kirjanduseks muutumas. Seda nii oma otstarbe kui ka
sisu poolest.
/.../
Kihelkonna on väike alevik, mis ühtpidi mulle Kuressaaret meenutab
– väike Kuressaare. Siin ei ole küll lossi, aga kirik täidab ju ka
seda rolli. Kiriku külje all on meri ja kirik on laevadele juhatuseks.
Kui olin just Lahetagusele kolinud ja esimesi kordi Kihelkonnale
asja teinud, näidati mulle siinsamas abajas vana sadamakohta
– muinassadama silla jäänuseid. Tegin sellest järelduse, et Kihelkonna
oli muinasajal ehk isegi Saaremaa kõige suurem ja tähtsam
keskus. Nimi Kihelkonna isegi rõhutab, et ta on kõigi kihelkondade
isa. Siinne kirik on mulle meie maakirikute hulgas alati suursuguse
ja aukartustäratavana tundunud. See on väike katedraal siin maanurgas.
Uusaasta jumalateenistus on eestikeelne. Enne seda toimub vaid
väike saksakeelne palvus käärkambris. Enamikku, ei, valetan, kõiki,
kes meiega koos käärkambris palvusel osalevad, ma tunnen, välja
arvatud üks mees. Nende teiste tundmine tuleb sellest, et olen aastaid
olnud Kihelkonna koguduse eestseisja. No ja rahvas on siin
üsna paikne, suuri liikumisi ei ole. Kui mõni uustulnuk tekib, siis
need harvad Kihelkonnale sattumised nüüd vanemas eas teevad
pildi jälle klaariks.
Tundmatu on mees parimates aastates, neljakümne kanti. Ta
kannab paksu musta lambanahkset kasukat, mille krae on ka toas,
kuivõrd käärkambrit võib toaks nimetada, kõrgele ülesse keeratud.
Õigupoolest võib siin Kihelkonnal käärkambrit siiski toaks nimetada.
Oleme sellele koguni ahju sisse ehitanud. Pühas jälle, vastupidi,
oli see poolenisti õues olemine, sest mingit soojuseallikat seal
ei olnud, ja talvel kippusid näpud ära külmuma.
Aga siin tunduvad selle külalise palitu ja veel enam peas istuv
tallenahkne müts kuidagi üle pakutud. Umbes nagu vammusega
saunalaval. See saunalava mõte ajab mind muigele, seepärast et
enamik siin käärkambris istujatest oskavad küll saunalava hinnata,
aga seisuse poolest peaksid nad seda häbenema. On ju saunalava
üks, küll vähestest talupoja majapidamises au sees olevatest kohtadest,
mille meie peened saksad on kuigivõrd üle ja omaks võtnud.
Selle asja headusest ja kasulikkusest aru saanuna talurahva kombe
küll üle võtnud, aga oma sisimas ikkagi häbenevad seda, nagu juba
nende isad ja emad häbenesid. Täpsemini siis mitte sauna ennast,
vaid sauna kui sellist hullu higistamise kohta. Saun pesemisasutusena
on täiesti aktseptaabel ka sakstele, aga korralik leilisaun jääb
neile kultuuriliselt võõraks.
Kirikus kutsun ma oma külalise rõdule, kus troonib meie saare
uusim ja uhkeim orel. No kutsun eelkõige seepärast, et just siin üleval
kostavad selle helid kenasti selgelt. No ja muuseas hakkab meile
mängupuldi kohal silma kuldkirjadega plaat, millel ladinakeelne
tekst: „Saaremaa (Ösel) kooliinspektori, Lahetaguse pärishärra,
Helmstadi Saksa Ühingu, Göttingeni Füüsikaühingu ja Peterburi
Põllumajandusühingu liikme, Kihelkonna kiriku vara haldaja hr
Johann Wilhelm Ludwig von Luce eestkostel on selle oreli Jumala
kõrgeimaks auks ja palvuste pidamiseks ehitanud Johann Andreas
Stein. Anno MDCCCV.“ Jah, nii see oli. Ma ise otsisin Steini Saksamaalt
ülesse siia orelit ehitama. Kõlab ta tõesti hästi ja mul on raske
oma rahulolu varjata. No ja kas peakski? Piibel ju ütleb kohe Esi-
meses Moosese raamatus, et Jumalgi nautis oma kätetööd: „Jumal
vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.“ See orel
on ka hea ja ikkagi ju Jumala auks siia tehtud. No seda au me siin
täna ülistame:
Siit saadik Jumal heldesti
mind alati on saatnud,
siit saadik on mu järele
Ta armusilmad vaat’nud.
See ilus laul oli Johanna üks lemmikuid, proua Amalie Juliane von
Schwarzburg-Rudolstadti sõnadel. Amalie oli Saksamaa esimene
tuntum õrnemast soost laulukirjutaja. Ja see laul ... Ma ei ütleks, et
kiskus lahti vana kaotusvaluhaava, aga tuletas mulle meelde, ja selles
eas juba natuke lohutavalt meelde, et minagi ei ole ilmasammas.
Seda enam, et Johanna ootab …
Aga siis, kui teenistus läbi, tärkab minus huvi meie tundmatut
kirikulist kõnetada, et tema kohta täpsemalt teada saada. Tema
jõuab aga minust ette. „Fabian, Gottlieb, kas tõesti teie?“ tervitab
see tallenahast mütsiga hoopistükkis minu külalist. „Karl, teie?“ ei
ole minu kaasteelise üllatus väiksem.
Pärast nüüd juba päris teenistust suures kirikus leiab meid lõpuks
otsapidi Pajumõisa kõrtsis. Minu, Fabiani ja selle tallenahkses
mütsis mehega, kelle nimi, nagu just selgus, on Karl, liitub veel üks
mulle mitte tundmatu, aga siin sellisel kesktalvisel ajal siiski ootamatu
külaline – kohalik tohtrihärra Blauberg.
Karli ja Fabiani ees on õllekapad ja kauss keedetud ubadega.
Minu ja Blaubergi valik langeb veinile. „No, kulla Karl, seleta nüüd
ära, mis rajad sind siia toovad, sest Kihelkonna kiriku uusaasta-
teenistus on küll viimane koht, kus sind kohata oleks oodanud,“
lausub Fabian. „Hetk, ma ei saa seda lõbu edasi lükata, et teid kohalikele
prominentidele ära tutvustada,“ pöördub Fabian meie poole.
„See siin on minu noorem kolleeg Karl – Karl Pontus von Nolcken,
laevastikuohvitser. Aga miks ta siin on ja mida ta siin teeb, seda
tahaks ma ise ka tema suust teada saada.“
„Tegelikult ei ole minu siinviibimine üldsegi mitte ime, aga teie
siinviibimine on nüüd küll üllatus,“ vastab äsjatutvustatu. „Ma
imestaks vähem, kui kohtaks kaptenihärrat Kanaaridel või Roheneeme
saarel või Vahemerel, kus te ju ka teeninud olete, aga siin
– Saaremaal!“
„Jajaa, seletan ka mina oma siia sattumise põhjuse, aga hakkame
nüüd sinust peale.“
„Mina olen siin tööl, ameti pärast, tähendab.“
„Siin sadamates pole minu teada vees ühtegi meie laevastiku
alust ega kutritki?“
„Nõus, ei ole laeva, ei ole vees, aga need laevad – kuidas nüüd
öelda? – on kuival maal.“
Tõtt öelda hakkab see dialoog mindki huvitama.
„Jah, need laevad on ehitamata, aga need saab siin vajaduse
puhul valmis ehitada. Need laevad, mille järele mina valvan, on veel
metsas ja kasvavad üha suuremaks – olen nimelt metsaülemaks.“
No mulle sai nüüd kõik paugupealt ja veel rohkemgi selgeks.
Saaremaa metsad on juba kadunud Campenhauseni ajast üsna hästi
ära takseeritud ja tõesti vist isegi Peterburis sõjavarudena kirjas.
Meie vestluskaaslane jutustab aga samal ajal edasi. „Mind saatis
siia admiraliteet, kes on siinsed metsad sõjaliselt tähtsa riigivaruna
endal arvele võtnud, seejuures üsna olulise varuna. Seda juba
sajandivahetusest, kui samuti mereväe- ja vist ühtlasi ka inseneriväeohvitser,
laevaehitusega kokku puutunud Karl Heinrich von
Uexküll-Güldenband siia kreisi metsaülemaks määrati ja ta lõpuks
terve Liivimaa peametsaülemaks sai. Tema raporti peale tuli inse-
nerivägede kindralmajor Erik Johann Barclay de Tolly, selle kuulsa
marssali ja sõjaministri de Tolly vend, muideks, neid metsi siia vaatama
ja kirjutas aruandes keisrile, et ta pole kusagil mujal Venemaal
kohanud nii heasse seisukorda viidud metsi kui siin, Saaremaal. Ma
võtsin siis selle tähtsa metsade valvamise kindralmajorilt üle,“ muigab
jutustaja.
„Aga siin, Kihelkonnal, olen ma leidmaks natuke tamme, mis
riigil nii arvel pole. Midagi peab kohalikele ka jääma või nemad
midagi saama. Teie Kuressaare raehärra Schmidt, õigemini nüüd
tema lapsed tahavad ehitada 50 sälitist mahutavat laeva hollandlaste
kahemastilise koft jalki eeskujul. Selleks on nüüd puid vaja leida.“
„Ludwig ja armuline härra, kas meil oleks aega selle noormehega
veel veidi juttu puhuda? Vaadake, mina olen küll ka kaks
korda ümber ilma sõitnud, aga see poiss siin on samuti kaks korda
ja ma arvan, et temal on olnud veel enam seiklust kui minul?“ küsib
Fabian mind ja Blaubergi oma kõikehaarava pilguga korraga kahvlisse
võttes.
„Tohtrihärra, doktor Blauberg,“ tuletan ma noogutades meelde
meie neljanda laualise, „armulise härra“ nime. Me mõlemad hakkame
muidugi kohe nõusse, sest Blauberg pidi ööseks siia lähedale
Rootsikülasse jääma ja Kustase hobused võivad meid kasvõi pimesi
koju viia. Nii et pole meil ka pimeda peale jäämise hirmu.
Vastne metsaülem virutab rusikaga jõuliselt kolm korda vastu
lauda. See rusikas on aukartust äratavalt suur ja seaks end igas
kahtlases olukorras peremehena maksma. Kõrtsmik on sellise
nõude peale kohal tavalisest nobedamini. „Veel üks õlu mulle ja
admiralihärrale ja …,“ meile küsivalt otsa vaadates. Tohtrid võtavad
endale kohvi.
Kui õlled saabunud, alustab ta oma lugu elu näinud meremehele
sobiliku sissejuhatusega: „Teenisin toona ohvitserina Krotki peal.
See ei olnud suur laev, aga kapteniks oli meil Wrangell ja kes teda
ei teaks.“ Meile kõlas see umbes nii, nagu et „Mina olen Robinson
Crusoe sellelt üksikult saarelt ... “. „Pidime sõitma Vene Ameerikasse.
Hoorni neeme juures saime endale kaela kohutava tormi.
See tegi väga palju kahju. Purjed ja osa taglasest vajas parandamist,
laine ajas kambüüsi seina äärde kinnitatud küttepuud üle parda.
Need omakorda purustasid osa reelingust. Niigi otsakorral oleva
joogivee vähesed tünnid purunesid. Olime seega pärast tormi
näruses olukorras. Wrangell otsustas minna Nukuhivale, et koguda
seal joogivett ja puid ning vahetusega saada pärsimaalastelt värsket
liha ja puuvilju.
Esialgu läks kõik plaanipäraselt. Siis aga otsustasid pärismaalased
meid rünnata. Neli meie meest jäi nende kätte vangi. Wrangell
käskis saart suurtükkidest tulistada. Seda me ka tegime. Turmtule
all sattusid pärismaalased segadusse ja raevu ning mitte ei lasknud
meie mehi vabadusse, vaid hoopis tapsid nad. Vaid ühel madrusel
õnnestus end lahti rebida ja randa joosta. Pärismaalased tulistasid
teda huupi relvadest.
Nukuhiva on Vaikses ookeanis just seal, kus püsituuled alguse
saavad ja peatub palju laevu. Viimaste abil olid pärismaalased end
hästi ka tulirelvadega varustanud. Neid püsse ja nooli nad siis läbisegi
meie vastu kasutasid: oskamatult, aga ohtralt, ja madruse ihul
oli kuusteist haava, nagu meie laevaarst need hiljem kokku luges.
Oli selge, et meil ei ole seal saarel kauem midagi teha. Ei olnud
põhjust loota, et saareelanikud oma käitumist muudaksid. Tuli sealt
otsemaid minema purjetada. Purjetamiseks on aga vaja tuult, mille
need pärismaalased just nagu oma loitsuga kinni keeranud oleks.
Heisatud purjed rippusid jõuetute kottidena raade küljes. Nägime,
kuidas kaugemal, lahe merepoolses otsas kattis vett säbrulaine, mis
tunnistas sealse päästva tuule olemasolu. Sinna tuli aga kuidagi
saada. ...