8.6.24

Argonautide retk

 

Argonautide mereretke kirjalik kajastus antiikkirjanduses

Jaanis Prii

 

Käesoleva töö lähteülesandeks oli analüüsida veidi argonautide müüti.

Võtan valdavalt käsitluse aluseks vanemad tekstid argonautide retke kohta, milleks on peamiselt Apollonius Rhodios "Argonautica". Seda seepärast, et keskendun argonautide retke ja  Iasoni persooni kujutamisele ka ajaloolises võtmes.

Esmalt annan ülevaate erinevatest argonautide retke kajastavatest antiiktekstidest.  Seejärel võrdlen neid ja lõpuks analüüsin argonautide retke kui avastusretke, selle geograafilist kulgu ja lõpuks Iasoni kui ekspeditsiooni liidri persooni.

Töö koostamisel võtsin peamiselt aluseks all loetletud allikad:

Apollonius Rhodiose „Argonauticaga“[1], mis on kirjutatud 3 saj eKr. See on eepiline lugu, mis koosneb neljast raamatust heksameetris. Tegu on ühtlasi ka varaseima argonautide retke kirjeldusega selles valimis. Hiljem lisab mõned veel varasemad.

(Apollonius)

Gaius Valerius Flaccuse „Argonautica“ [2]  on kirjutatud 1 saj pKr. Kuna see on kirjutatud roomlastele, siis lähtub teos ka  sealsest traditsioonist. Lugu koosneb kaheksast raamatust, aga on säilinud osaliselt.

(Valerius Flaccus)  

Ovidiuse „Metamorfoosid“ [3], seitse osa on kirjutatud 8 saj pKr. Tema eesmärk oli koostada müütide ja lugude laiem kogumik.

(Ovidius)

Aga muidugi peab sellesse aegritta paigutama ka Seneca „Medeia“[4],  mis pärineb sarnaselt Flaccusega samuti 1.  saj pKr.  See teos keskendub Iasoni ja Medeia suhetele peale argonautide retke. Laeva Argo on seal mainitud vaid neli korda ja vaid ühel korral põhjalikumalt:

„Mis on hinnaks küll

 saanud see retk? Kuldvillaku ning

 Medeia, merest ehk õudsema veel:

 esimest laeva ju väärib tasu see.

 Ent taltunud on meri nüüd, täites

 seadust igaüht: ei otsima pea

 Pallase käe toel ehitet Argot,

 kuulsaid juhte et aerudel kannaks

 mistahes lootsik ulgmerel eksleb,

 liikund iga piir ning linnadki

 uudismaile ju müürid kõik viind.“

(Séneca, salm 367 )

Üldised probleemid

Kõik eelpool toodud põhiallikad on siiski mõeldud vähemal või rohkemal määral ilukirjanduslikuks tekstiks. See tähendab, et kreeklaste tavapärane, reaalne maailm ja religioosne jumalate maailm nendele omaste eesmärkide ja tegevustega on teostes pidevalt läbi põimunud. Nii on omaette kunst neid kahte maailma lahutada,  et reaalsus esile tuua. Selle kallal on sajad uurijad vaeva näinud ja jõudnud erinevate tulemusteni. See on aga selliste vanade tekstide puhul täiesti tavaline. Tavaline on ka olukord, kus jutustaja arendab paralleelselt mitmeid erinevaid liine, mis samuti näiteks geograafilise täpsuse seisukohalt tekitab segadust. Minu töö lühiduse tõttu on võimatu viia läbi kõiki võimalikke tekstide analüüse.

Väga hea ülevaate eeltoodud probleemidest annab samuti tuntud mereriigi Hollandi uurija Jacqueline Klooster,  kes on vanakreeka kirjanduse kaasprofessor Groningeno ülikoolis. Tema lühike, kuid selge ülevaade Apolloniuse tekstides sisalduvatest probleemidest võiks olla väga näitlik. Kuna minu töö eesmärgiks ei ole puhas kirjanduslik teksti analüüs, vaid pigem suurema pildi loomine, siis jääb see siin lihtsalt ääremärkuseks.

(Klooster, 2021) ja (Klooster, 2024)

Kui tahaksime siiski kujutada olukorda,  millega puutub kokku argonaute käsitleva antiikkirjanduse  uurija, siis võiksime tõmmata paralleele Lennart Meri kirjandusliku uurimistööga „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“. Tema kasutatav allikate loetelu oli ahtam, kuid geograafiline areaal umbes võrreldava suurusega.

Ajalooline taust ja varasemad allikad

Mitmed autoriteetsed uurijad on arvamusel, et argonautide lugu oli vaid inspireeriv muinaslugu. Teisalt aga pole välistatud ka retke kui ajalooline sündmus, mis võis toimuda  vahemikus 1225 – 1510 eKr.  Samas on ajastuses ja geograafias palju varieeruvusi. Näiteks Angelos Psimopoulos püstitab hüpoteesi, et argonaudid ja laiemalt iidsed kreeklased soovisid juba siis leida siiditeed,  mis kulgeb Mustalt merelt Kaug-Itta. Lisaks sooviti Kreekasse transportida siidiusside mune, et seal siidiusse kasvatada ja siidi toota. „Nad alustasid oma teekonda Iolcusest ja reisisid ümber Maakera; jõudsid Colchisesse, Aeëtese maale, mis oli tegelikult Hiina. Hiinast võeti kaasa metsiku siidiussi munad päris munade asemel ja jõuti läbi India ookeani purjetades Suessi, kus nad olid sunnitud oma laeva üle maa tõmbama, et jõuda Tritonise järveni. Sealt väljusid nad Vahemerre ja jõudsid Iolcusesse, linna, kust nad oma teekonda alustasid. Selle teekonna tegid argonaudid umbes 1510 eKr. (Psimopoulos, 2021)

Kuigi ma eelnevalt viitasin neljale põhiteosele, siis tegelikult argonautide retke kajastused ulatuvad veel kaugemasse minevikku.

Kõigepealt Euripidese „Medeia“[5], mis on kirjutatud aastal 431 eKr. See teos on säilinud täielikult ja on üks parimaid näiteid antiik-Kreeka tragöödiast, olles mõjutanud paljusid hilisemaid teoseid,  sealhulgas Seneca „Medeia“.

Euripidese „Medeia“ on  klassikaline tragöödia, kus tegelasteks on Medeia, Iason, Iokase kuningas  Thessaly, Korintose valitseja Creon, Ateena kuningas Aegeus, Medeia hooldaja, kaks Iasoni ja Medeia last, laste hooldaja, sõnumitooja ning Korintose naised. Argo laeva mainitakse tekstis viiel korral. Kusjuures need mainimised ei ole väga faktirikkad, välja arvatud Argo saatus, mille kohta Medeia ütleb Euripidese sule läbi  „ … sinu vana Argo, mis mädaneb seal kus ta seisab...“

(Euripides)

Samas ei ole Euripides ka veel sugugi vanim argonautide käsitleja.

Kirja pandud mälestuste aegrida ulatub Homeroseni (8 saj eKr), kes viitab Odüsseia kaheteistkümnenda raamatu 70. salmis argonautide retkele, mis oli juba siis tuntud lugu:

Mööda on pääsenud siit üksainuke laev meresõitja,

kõikjal kuulus Argo, mis seilas Aietese juures.

Küll oleks sellegi löönud meri kaljude kõrgete vastu,

mööda ent Hera nad viis, kes Iasonit armastas üpris.

(Homeros,1963 salm 65-70)

 Pindarose oodides (5 saj. eKr) on samuti käsitletud argonautide retke tema Pythia 4. ja 5. oodis. Kusjuures just neljas ood annab meile eelkõige täielikuma säilinud kirjelduse argonautide müüdist enne Apolloniust.

(Fries, 2023)

Eelpool mainitud teoste ja autorite taust ja teose kirjutamise eesmärk on erinevad, millest tulenevad ka erinevad keskendumised. Näiteks Seneca „Medeia“ on loodud ennekõike ilukirjanduslikul eesmärgil. Kuna ka autor pärineb Vanast-Roomast, siis vajutab see ajalooline ja geograafiline kontekst teosele oma sügava pitsati. See  ei keskendu nii palju antiiksete Kreeka jumalate rollile. Pigem on  Medeia ja Iasoni suhte lugu.

(Mathhews,1965)

Euripidese „Medeia“ on samuti peamiselt ilukirjandusliku suunitlusega,  kuid Kreeka jumalate roll on seal mahult suurem kui Senecal.

Teised autorid, keda eelpool mainitud, jutustavad rohkem argonautide lugu, kuid neilgi on oluline rõhk antiiksete jumalate rollil.

 

Apollonius Rhodius, „Argonautica“

Nagu juba varasemalt märgitud, annab Apollonius Rhodiuse „Argonautica“ varasematest tekstidest kõige põhjalikuma ülevaate nii laeva ehitusest, selle meeskonna komplekteerimisest kui reisist.

Teos sisaldab üle 5000 salmi, millest mõni on poole lehekülje pikkune. Laeva Argo mainitakse 62 korral. Seega tegu  laeva ja reisi mõttes märksa mahukama allikas kui Seneca Medeia.

Salmid 23- 228 kirjeldavad Argo meeskonna komplekteerimist. Salmid 234 -260 jutustavad laeva ehitusest ja salmid 363 - 394 laeva veeskamisest. Edasi juba peamiselt merereisist. Ka selle kirjeldus on küllaltki põhjalik. (Apollonius)

Laevaehitus

Seda käsitleb Apolloniuse esimese raamatu salm 18: „Argus oli Arestori poeg ja laeva Argo ehitaja“. Laev ehitati kuningas Peliase rahastamisel ja tellimusel Athena enda näpunäidete järgi. „Nüüd kinnitas ta pandlaga oma õlgadele purpurpunase topeltvoldiga mantli, Tritoonia jumalanna teose, mille Pallas oli talle kinkinud, kui ta esmakordselt pani Argo laeva kiilutoed ja õpetas talle, kuidas puitu mõõta. Kergemini vaataksid su silmad päikesele selle tõusu ajal, kui vaataksid seda (Athena-J.P.) leegitsevat hiilgust.“ (Apollonius salm 721)

 Viimane pani Arguse abiga laeva vööri tüki pühast tammest, mis võeti Zeusi pühast metsatukast Dodonast. Sellel pühal puutükil oli oskus ohu ajal rääkida ja argonautide juhile Iasonile nõu anda.    Argus tegi selle laeva ehitamisel nii suure töö, et sel ajal nimetati alust „kõige merekõlbulikumaks laevaks, mida kunagi nähtud“.  (Ibid)

Laevaehituse kohta aitab määratleda veel üks lisa autor. Nimelt Strabon oma „Geograafias“ 9.5.15 kirjutab, et „Pherae meresadam on Pagasae (kreeka sõnadest "nau(s)" ("laev") ja "pagia" ("ehitus")), mis asub Pheraest üheksakümne ja Iolcusest kahekümne staadioni (3,7 km) kaugusel. Iolcus on tõepoolest varakult maatasa tehtud, kuid just sealt saatis Pelias Iasoni ja Argo teele. Mütoloogia järgi hakati seda kohta kutsuma Pagasae  Argo siinse ehituse tõttu, kuigi mõned usuvad, et see nimi on antud selle purskkaevude järgi…“. (Strabo)

Laev oli ilmselt  penteconter ehk 50- aeruline, mis oli toona üsna levinud mitmeotstarbeline (nii kauba- kui sõjalaev) laevatüüp.

(Penteconter)

Tänapäeval on ehitatud mitmeid Argo uuskoopiaid ehk nn replicaid. Näiteks üks ehitati 2006 Volose linna eestvedamisel. See oli 28,5 m pikk ja 4,3 m lai. Laeva ehitus läks maksma ca pool miljonit eurot.

 (Holler, Tridimas, 2021)

Volos asub 27 km kaugusel Pagasaesest.

(Pagasae)

Laeval olid mustad purjed. „… kuna laeval oli must puri, käskis Aegeus oma pojal, kui ta elusalt naaseb, laotada laevale valged purjed.“

(Apollodorus,  salm 1.7)

Meeskond

Meeskonda kuulus üle 100 mehe, kelles kõik ei teinud kaasa kogu reisi.  Neist 55 on märgitud Rhodese Apolloniusel. Teiste mainimine pärineb kas Flaccuselt, Hyginuselt  või Orphicuselt.

„Meeskonnast kõige tähelepanuväärsemad olid  Castor ja Pollux, Herakles ja Telamon, Orpheus ja Atalauta, Schoeneuse tütar, Thespiuse pojad, ja Iason. … Olles kõik pardal, valisid nad üksmeelselt Heraklese tema erakordse vapruse tõttu oma kindraliks.“  (Diodorus 3pt). 

Tagasiteel lisandus arusaadavalt Medeia. Samuti neli meest, kes päästeti argonautide poolt Kolchise lähedaselt saarelt.

Tiphys, Hagniase poeg, oli tüürimeheks. „…kes oli hästi osav ennustama laial merel tõusvat lainet ning oskas päikese ja tähtede põhjal järeldada tormituult ja purjetamise aega. Tritoonlane Athena ise ärgitas teda pealike rühmaga liituma ja ta oli nende sekka oodatud seltsimees.“ (Apollonius salm 105)

Iga aeru juures istus kõrvuti kaks meest. „Nüüd, kui nad olid kõigele hoolikalt tähelepanu pööranud, jagasid nad esmalt pingid loosi teel, kaks meest istusid ühel istmel; kuid keskmise pingi valisid nad Heraklese ja Ancaeuse jaoks, välja arvatud teised kangelased, Ancaeus, kes elas Tegeas. Ainuüksi nende jaoks jätsid nad keskmise pingi nii, nagu see oli, ja mitte loosi teel ja ühisel nõusolekul usaldasid nad Tiphysele hästivarrelise laeva tüüri valvamise.“ (Apollonius salm 394)

Uurijad on võrrelnud väga põhjalikult erinevate meeskonnaliikmete kajastust antiikautorite kaupa. Selle kohta on hea ja ülevaatlik ning ka usaldusväärne tabel toodud vastavas Vikipeedia artiklis[6]. (Argonauts)

Teekond

Tuginedes erinevatele allikatele, on võimalk koostada erinevad marsruudid [7].  (Maps)

Üldiselt ei ole argonautide teekonna osas  Kolhisesse, ehk siis kodusadamast kuldvillaku juurde, suuri eriarvamusi. Keerukam on aga teekond  Kolhisest tagasi koju, mis kulges ka mööda jõgesid, ilmselt ka mööda Itaalia rannikut ja tegi kõrvalepõike Liibüasse.

Võtame esmalt aluseks Apolloniuse nn. klassikalise marsruudi.  

Teele asumine oli seotud omaette suure ettevõtmisega, sest laeva ei ehitatud päris rannas ja selle veeskamiseks tuli kaevata kanal ja laeva rullidega vee poole tõmmata.

(Apollonius, salm 234)

Olles juba Egeuse meres, võeti kurss veidi põhja poole Marmara merre. Egeuse meres külastati Lemnose saart, millel elasid vaid naised ning kus reisiseltskonnal oli ka pikem peatus.

Suurem seiklus leidis aset  Bosporuse väinas, kus tuli läbida  Sümplegaadide nime all tuntud merekitsus. Seal tormituultes mässavas meres põrkuvad lained kaljudelt.

Kohalik tark andis aga argonautidele  nõu teha katse tuviga – kui tuvi kaljude vahelt läbi pääseb, saab sellega hakkama ka laev, kui aga lind surma saab, pole ka argonautidel lootust kuldvillakuni jõuda. Tuvi pääses läbi ja läbi pääses ka laev, jäädes ilma vaid oma ahtrikaunistusest, mis kaljude vahel purunes.

Mustal merel mööduti Jasoni neemest ja lõpuks jõuti Kolhisesse.

Tagasitee võttis reisiseltskonnal märgatavalt rohkem aega. Ilmselt sõuti mööda Doonaud ülesse. Siis jõuti Istriasse ja purjetati mööda Kreeka rannikut alla. Apolloniuse järgi põigati ka Itaalia rannikule ja külastati Liibüat.  Seda tõendavad kohanimed nagu Aeaea, Paestum, Depane, Kreeta ja Thera. Aga nagu mainisin, on eri autoritel siin kõige rohkem lahknevusi. Nii et võin vaid öelda -  teekond Kolhisesse on küllaltki täpselt kirjeldatud ja tuvastatav, kuid tagasi mitte.

Omaette kihistuse moodustab jutustuse aegruumiline kahemõõtmelisus. Ruumiliselt tähendab  see seda, milliseid sadamaid või randumiskohti külastati. Või millistest saartest ja neemest või poolsaartest mööduti. Teisalt aga kui palju kulus aega ühest punktist teise jõudmiseks ja kui kaua kusagil peatuti.

Rännaku jutustamisel torkab silma jutustaja märkimisväärne täpsus aja möödumisel. See on seotud hooajaliste nähtustega, nagu eteesia tuuled (Egeuse merel ja Vahemere idaosas suviti puhuvad põhjatuuled - J.P.). Lisaks teekonna päevade loendamisele on oluline päevavalguse ja õhtu jäädvustamine. Päeva lõppu ja algust ning mõnikord ka muid olulisi hetki pika päeva jooksul kirjeldatakse sageli põhjalikult. 

Võime arvata, et teekond kestis ühe purjetamishooaja ehk kevadest sügiseni.

Ebamäärasus võib viidata sellele, et aeg oli toona relatiivne ja  argonaudid ka lõbustasid ennast. Seda kajastab näiteks Heraklese üha suurenev ärritus, kes lõpuks juhib tähelepanu nende lõbustusest tulevale ohule.  

Samas ei olnud muistsete rännumeeste maailm nii sihikindel ja kalendrist ning „kellast“ sõltuv. Kui kusagil oli vaja otra lõigata, siis veedeti seal rohkem aega, koguti koos kohalikega vili ja alles siis sõideti edasi.

(Endsjø, 1997)

Näide selle kohta. „Ja kohe vajus silme alt ära Pelasgilaste udune maa, mis oli rikas põldude poolest, ja aina edasi liikudes möödusid nad Pelioni karmidest randadest; ja Seepia neem vajus selja taha ja Sciathus ilmus merre ja kaugele paistis Piresiae ja Magneesia vaikne kallas mandril ja Dolopsi haud. Siin siis õhtul, kui tuul neile vastu puhus, läksid nad maale ja austades teda ööpimeduses, põletasid ohvriteks lambaid, samal ajal kui merel tasanes laine. Ja nad jäid kaks päeva kaldale, kuid kolmandal päeval lükkasid nad laeva välja.“ Apollonius salm 580).

  Oluline roll oli teekonna nn visualiseerimisel. Traditsiooniliselt olid Pontos ja Aadria meri nähtav Haimose mäelt, ehk Balkani mägedelt tänapäeva Bulgaarias. See asjaolu tekitas vaatlejatel soovida linnulennult vaadet ees olevale kaugele maale, justkui vaataks seda kaardil.

Sellist lennu- ja matkafantaasia erinevaid vorme leidub antiikkreeka kirjanduses rohkem. Need võimaldasid enne tänapäeva kartograafia tekkimist jutustajal  visualiseerida maastikku. Näiteks Athose mäe vari  ulatus Lemnose rannikuni. Seda tüüpi kartograafiline mõtteeksperiment on veelgi selgem näiteks. Apollonius kasutab seda oma maastikukirjeldustes.

(Meyer, 2024)

Iason kui liider

Enne lahkumist valiti kapteniks Herakles. Herakles loovutas selle au Iasonile. Diodorus Siculuse järgi oli tegelik liider siiski Herakles, mitte Iason.

Kuna Valerius Flaccuse tekst on hilisem kui Apolloniuse omad, siis seal Iason ei kutsu argonaute kokku, vaid palvetab Juno ja Pallase poole ning Juno levitab sõnumit. Esimesena saabuvad Herakles ja Hylas. Apollonius seab meeskonna oma teoses väga tähtsale kohale. Märkimisväärne on see, et Apolloniuse vaade meeskonnale on ka kõige „hellenistlikum“.

„ Ja seal, kokkuvolditud purjedel ja masti peal, kui see maas lebas, võtsid nad kõik järjekorras istet. Ja nende seas rääkis Aesoni poeg heatahtlikult: "Kõik varustus, mida laev kõigi jaoks vajab, on õiges korras - on meie väljasõiduks valmis. Seetõttu ei viivita me nende asjade pärast, kui tuuled puhuvad. aga olgem õiglane, sõbrad, sest kõigile ühine on meie edaspidine tagasipöördumine Hellasesse ja kõigile ühine on meie tee Aeetese maale - valige nüüd tõrksa südamega meie juhiks kõige julgem. Olgem kõige suhtes ettevaatlik, et võta tema peale meie tülid ja lepingud võõrastega."( Apollonius salm 317)

„…ja nad nõustusid, nagu Herakles käskis; ja sõjakas Jason ise tõusis, südamest rõõmus, ja pöördus innuka rahvahulga poole: "Kui te usaldate oma au minu hoolde, siis ärgu olgu meie tee enam takistatud, nagu varem. Lepitagem nüüd lõpuks Phoebust ohvriga ja valmistugem viivitamatult pidu ja kuni minu ahvatlused tulevad, minu majapidamise ülevaatajad, kelle hool on härjad karjast välja valida ja nad siia ajada, lohistame laeva merele ja pange kõik varustus sisse. ja loosime aerutamispingid. Vahepeal ehitame randa altari Apollo Embasiusele, kes oraakli kaudu lubas mulle näidata mereteid, kui ma temale ohverdades alustan oma ettevõtmist…“(Ibid salm 348).

Enamik Jasoni teaduslikke käsitlusi on persooni juhiomaduste suhtes negatiivsed ja kui need on positiivsemad, siis sellest hoolimata tunnistavad nad Jasoni iseloomus mitmeid nõrkusi. Aga see on ka arusaadav, sest ta on armastuse kangelane. (Lovatt, 2014)

„Loos on juttu tavaliste meeste hiilgavad teod" ja kangelaste kuulsusrikastes tegudest. Selle põhjal on tuletatud, et Iason oli primus inter pares, mees, kelle juhipositsioon teeb ta esimeseks teiste heade meeste hulgas“. (Sandridke, 2005, lk 14, viidatud Carspecken 1952, 111)

 

KASUTATUD KIRJANDUS:

1.      APOLLODORUS, THE LIBRARY EPITOME - Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.theoi.com/Text/ApollodorusE.html

2.      APOLLONIUS RHODIUS, ARGONAUTICA BOOK 1—Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.theoi.com/Text/ApolloniusRhodius1.html

3.      Argonauts—Wikipedia. (s.a.). Salvestatud 4. juuni 2024, https://en.wikipedia.org/wiki/Argonauts#cite_ref-2

4.      Endsjø, D. (1997). Placing the Unplaceable: The Making of Apollonius’ Argonautic Geography. Greek, Roman and Byzantine studies, 38, 373–385.

5.      Diodorus Siculus’ Library. (s.a.). Jason and the Argonauts. Salvestatud 2. juuni 2024, http://www.argonauts-book.com/diodorus-siculus-library.html

6.      Fries, A. (2023). Pindar’s First Pythian Ode‹: Text, Introduction and Commentary. Walter de Gruyter GmbH & Co KG

7.      VALERIUS FLACCUS, ARGONAUTICA BOOK 1—Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.theoi.com/Text/ValeriusFlaccus1.html

8.      Holler, M. J., & Tridimas, G. (2021). German-Greek Yearbook of Political Economy, Volume 3. BoD – Books on Demand. https://books.google.ee/books?id=7okbEAAAQBAJ  ,  lk 40

9.      Homeros, Odüsseia. Tallinn 1963.

10.  Klooster, J. (2021). Chapter 4 Apollonius of Rhodes. https://doi.org/10.1163/9789004498815_006

11.  Klooster, J. J. H. (s.a.). Argo was Here The Ideology of Geographical Space in the Argonautica of Apollonius of Rhodes. Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.academia.edu/7062226/Argo_was_Here_The_Ideology_of_Geographical_Space_in_the_Argonautica_of_Apollonius_of_Rhodes

12.  Lovatt, H. (2014). 12 Teamwork, Leadership and Group Dynamics in Valerius Flaccus’ Argonautica. Brill’s Companion to Valerius Flaccus (lk 211–228). Brill. https://doi.org/10.1163/9789004278653_013

13.  Maps. (s.a.). Jason and the Argonauts. Salvestatud 4. juuni 2024, http://www.argonauts-book.com/maps.html

14.  Mathhews, J. V. (1965). THE EARLY HISTORY OF THE MYTH OF THE ARGONAUTS [Thesis]. https://macsphere.mcmaster.ca/handle/11375/9533  .

15.  Meyer, D. (s.a.). Apollonius as a Hellenistic Geographer. Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.academia.edu/5925748/Apollonius_as_a_Hellenistic_Geographe

16.  P. Ovidius Naso, Metamorphoses, Book 7, line 1. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=Perseus%3Atext%3A1999.02.0028%3Abook%3D7%3Acard%3D1

17.  Pagasae, 2024. Wikipedia. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Pagasae&oldid=1197553308

18.  Penteconter. (2023). Wikipedia. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Penteconter&oldid=1171000295

19.  Psimopoulos, A. P. (2021). The Argonautic Expedition: The First Worldwide Naval Epic. International Journal of Literature Studies, 1(1), Article 1. https://doi.org/10.32996/ijts.2021.1.1.13

20.  Sandridke. N, 2005,  Among kings and comrades: Jason’s leadership in the “Argonautika” of Apollonios Rhodios - ProQuest. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.proquest.com/openview/8eac806da25e5b7ca47ba982dc3ba43a/1?pq-origsite=gscholar&cbl=18750&diss=y, viidatud Carspecken 1952, 111

21.  SENECA THE YOUNGER, MEDEA - Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 4. juuni 2024, https://www.theoi.com/Text/SenecaMedea.html

22.  Strabo, Geography, raamat 9, pt 5, osa 15. (s.a.). Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=Perseus%3Atext%3A1999.01.0198%3Abook%3D9%3Achapter%3D5%3Asection%3D15#note3