Kivid
Nad kõssutavad keset põldu. Nagu luurajad, kes on end maskeerinud hallikasse ja rohelisse maskeerimisülikonda. Nende kamuflaaž annab silmad ette mistahes armeele.
Inimene on neid siia kokku kuhjanud. Ääretu kivihunnik on kui kivilinn oma müüride, tornide, katuste ja elanikega. Nad on ise end maskeerinud aga peituvad ka talve jooksul kollaseks kuivanud heintaimede rüppe. Istuvad vaikides, hinge kinni pidades, et keegi neid siin ei avastaks. Ainult kõige suuremad küündivad kulust kõrgemale, massiivsed nagu tankid.
Tegelikult on nad aga pagulased.
Ühel põrrkülmal talvepäeval võttis hiiglaslik liustikukeel nad enda rüppe. Külmutas kinni, nagu oleksid nad maasikad, mustikad ja vaarikad vaniljejäätises. Nad korjati Rootsi ja Soome kaljudelt. Nii nad seal istusid, kuni neid hakati jääga lõuna poole kandma.
Siis tuli kevadpäike ja vabastas nad siin, Eestimaal igikeltsas. Külvas nad maha meie metsadesse, lagendikele, mereranda. Nad on siia toodud neilt küsimata ja nende vaikivat arvamust pärimata. Ja ei küsitud ka meie kohalikult paelt, kas siin pagulasi sallitakse.
Esialgu olid nad erkpunased kristallid, mis meie maastikku kaunistasid. Siis läks aega ja nad kattusid sambla ja samblikuga. Tõsi, mõni neist lihviti vahepeal poolpuhtaks. Nad sattusid aletulle ja osa neist prõksus kildudeks. Väiksemad jäid adratera ette ja visati põllupeenrale. Suuremad veeretati kõrvale kiviaedadeks.
Need siin, hiiglaslikus kivihunnikus leidsid oma uue elukoha alles hiljuti, möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpus, kui maaparandus nad teab kust välja konkis ja buldooseri teraga kõik kokku sellese hunnikusse lükkas. See sooritus oli nõukogude maaparanduse jõu ja ilunumber. Sellised hiiglaslikke lintidega josse ja mehekõrguste ratastega kirovetse, mis imesid diislit otse voolikust, ei kohta enam. Kivid võivad nüüd rahus oma kohal kükitada.
Igaks juhuks, just nagu kartusest kasvatasid nad enda selga kirju rüü. Korpsamblik ja kaarsamblik ning need teised täidavad hiiglase krobelise selja kõik boorid ja rakud.
Kohtab ka samblatutte ja lausa samblalinikut. Sõsarad kiviaedades on aga samblavaibaga täiesti üle tõmmatud.
Kivid on katsudes jahedad, kevadpäike ei ole neid suutnud ülesse soojendada. Ja ega õieti suudagi. Nad on hiiglaslikud akupangad, mis päevapaistel veidi ülesse soojenedes selle leiguse ööse jälle loovutavad.
