Saaremaaga on seotud
erinevaid lugusid ja legende. On väiksemaid ja suuremaid legende. Sellise
suurusjärguga lugusid, mis ületaks riigipiire, on vaid üksikuid. Selleks, et
legend kinnistuks ja püsiks, peab tal
olema ka mingi märk. On selleks Kaali kraatri pervel jutustatud lugu või legend
piiskopilinnuse sissemüüritud rüütlist.
Kui värskelt valimiste
järel käis kapten Mart Saarso välja mõtte, et Kuressaare keskväljakul võiks
seista polaaruurija Fabian Gottlieb von Bellingshauseni monument, siis tekitas see piisavalt elevust.
Nagu ikka, avaldati poolt- ja vastuarvamusi. Vähemalt tekkis diskussioon, kes
või mis oleks vääriline seisma Kuressaare keskväljakul. Mis oleks aga sellise
mälestuse märgi lähteülesanne ja kas see peab just monument olema?
Aga mitte monumendist ei
kirjuta ma seda lugu. Tahaks hoopis arutleda selle üle, mis on Bellingshauseni
lugu, lugu, mida temast Saaremaal jutustada.
Tema lugu oleks võinud olla väga igav, kui selles
poleks olnud teist tegelast,
Lõunamannert. Need kaks tegelast koos annavad loole tema värvi ja karguse.
Lõunamanner astus
ajalooareenile juba päris ammu. Aristoteles arvas, et põhjapoolsele suurele
Euraasiale peab olema lõunas mingi teine suur tasakaalustav manner, mida hakati
nimetama Terra Australiseks (lõunamaa). Aristotelese idee taaselustas hiljem,
1. sajandil Ptolemaios. Esialgu oli see
vaid teooria.
Teooria leidis esimese
kinnituse, kui Hollandi meresõitja Willem Janszoon
jõudis 1606. aasta algul Austraaliasse.
Janszoon ei teadnud, kas ta oli avastanud saare või mandri ja kui suur see on.
Uus manner jäi päris pikaks ajaks unistusse, kuni kuulus maadeavastaja James Cook suure osa
selle rannast kaardistas.
Juba enne Cooki arvasid
teoreetikud, et Austraalia ei ole päris see lõunamanner, mida otsiti. See oli
liiga väike, et planeeti tasakaalus hoida. Cook üritas asjasse selgust tuua
ning jõuda võimalikult kaugele lõunasse. Ta jõudis isegi kaugemale lõunasse,
kui Bellingshausen pool sajandit hiljem, 71° 10' lõunalaiust jäi tema piiriks.
Aasta oli siis 1774. Mandrini oli sealt
umbes 200 km. Jää takistas tema tee. Nii sõitis Cook ümber Antarktise mandri seda nägemata ja
avastamata. Cook pidas võimatuks tungida kaugemale lõunasse, kui tema seda
tegi.
Cook oli kõnelnud. Peale
teda jäi manner taas pikaks ajaks rahusse. Aasta enne Cooki surma sündis
Saaremaal meie pealetegelane, Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Nagu toona
mõisasaksad ikka, veetis ta noorena suved vanemate mõisas, Lahetagusel ja
Pilgusel, talved aga Kuressaares. Eriti peale isa surma. Saaremaal elas
Bellingshausen oma esimesed 10 aastat. Siis läks ta juba Peterburgi meremeheks
õppima. Õppis, sõitis merd, osales mitšmanina Krusensterni ümbermaailmareisil ja lõpuks avanes tal
võimalus minna vene lipu all oma juhitud ümbermaailmareisile. Reisi peamiseks
eesmärgiks oli uurida arktilisi alasid.
Nii sõitis Bellingshausen
teisena pärast Cooki ümber Antarktika. Lõunamanner oli oma avastajat oodanud
aastatuhandeid. Vaid Cook kompis teda kõditavalt lähedalt 50 aasta eest.
28. jaanuaril 1820 (16.
jaanuar vana kalendri järgi) oli Bellingshausen jõudnud oma retkel senisest
kõige kaugemale lõunasse. Terve öö oli sadanud lund ja puhus kibe loodetuul.
Kell 7 hommikul pööras tuul põhja, lumesadu lakkas ajutuselt ja pilvedest
piilus välja päike. Kell 9 võtsid laevaohvitserid sekstandi ja mõõtsid päikese
kõrgust. Arvestused andsid, et oldi 69° 17' 26" lõunalaiusel ja 2° 45'
46" läänepikkusel. Jätkati teed lõunasse.
Kesklõunaks oli laev liikunud veel 4 minutit lõuna poole. Vastu tuli üha
tihenev jää.
Edasi liiguti kagu suunas
veel mõned miilid, kui nähti “massiivset jääd, mis ulatus idast lõuna kaudu
läände”. Arvestuste järgi oli see lõunalaiusel 69 kraadi ja 25 minutit.
Baromeeter üha langes ja ka õhutemperatuur
kukkus alla nulli. Ilm tõotas minna veelgi halvemaks. Bellingshausen võttis
suuna lääneloodesse.
Bellingshausen asus siis
Antarktise mandrist vähem kui 20 miili kaugusel. See oli mandri osa, mida täna
kutsutakse Kuninganna Maudi maaks. Siin ulatub kaugele merre liustik, mida
Bellingshausen nägi. Liustik kannab nüüd tema kaaskapteni Lazarevi nime.
Bellingshausen ei saanud
kirjutada, et ta nägi maad. Saaremaal
ilmavalgust näinud mees oli esimene laevajuht maailmas, kes nägi Antarktise
mandri paksu jääkatet.
Tänapäeva teadlased on
kokku leppinud, et Antarktise jääkate on mandri osa. Kui see nii ei oleks,
poleks ka mandrit, sest maa jääkatte all on saarestik.
Bellingshausen oli oma kirjutuses korrektne,
meie mõistes maad ta ei näinud.
Koht, kus Bellingshausen
mandrijääd nägi, oli ligi 300 km polaarjoonest lõuna
pool.
Samal ajal seilas aga
palju kaugemal polaarjoonest ekvaatori pool,
seega ka soojemal alal Briti kuningliku laevastiku kapten, iirlane
Edward Bransfield. Ta oli kapten W. H. Shirreffi juhitud ekspeditsioonis. Kaks päeva peale Bellingshausenit, 30.
jaanuaril 1820 nägi Bransfield maad, Antartktika poolsaare põhjapoolseimat
tippu, Trinity poolsaart. Seal sulab suvel lumi tükati ja Bransfield nägi maad,
kaljusid. Ta ka kaardistas nähtud
rannikut.
Koju tagasi jõudnud,
avaldas Bransfield, et avastas maa. Maad ta nägi, aga temagi ei saanud olla
kindel, et see oli manner. Seda, et Bransfield nägi Antarktise osa, sai
inimkond teada alles peale Antarktika põhjalikumat uurimist, mis kinnitas, et
Antarktise poolsaar on mandri osa.
Bellingshausen jõudis
koju 1821. aastal. Tema laevapäevikud ja retke aruanne olid Venemaa suur
saladus ja seda kohe ei avaldatud. Et Bellingshausen nägi mandrijääd, teadsid
vaid käputäis admirale ja teadlasi. Tema ekspeditsiooni aruanne avaldati
Venemaal ja vene keeles 1831. aastal ja inglise keeles tõlgiti ning avaldati
see alles möödunud sajandi keskpaigas.
Harva juhtub, et kaks
meresõitjat avastavad mandri praktiliselt üheaegselt, teadmata teineteisest.
Bransfieldi sõnum oli
kindel, nähti mägesid, mis mustasid valge lume taustal. Peatselt teadis kogu
läänepoolne maailm, et ta oli avastanud uue mandri.
Aja jooksul imbus aga ka
Venemaalt teavet Bellingshauseni avastusest. Kuna ta ei kirjutanud, et avastas
mandri või et nägi maad, siis pikka aega ei võetud teda väga tõsiselt. Aja
jooksul aga arvamus muutus. Bellingshauseni kõhklev, aga täpne kirjeldus kogub aastatega ja aastasadadega üha
usaldusväärsust.
1982. aastal tunnistas
Briti polaarajaloolane A. G. E. Jones oma töös “Antarktika avastamine “, et
Bellingshausen oli tõesti Antarktika avastaja.
Encyclopedia
Britannica “ These were the first sighting of land within the Antartic circle
thought at first to be part of the mainland”
Aga see on vaid loo
sissejuhatus.
Tahtsin ju kirjutada,
kuidas lugu Bellingshausenist jutustada ja kuulata, tunda ja tunnetada. Nüüd
algab siis päris lugu.
Jäise mandri avastamine
on täis kangelaslikkust ja traagikat. Vene võimu all seilanud Saaremaa mees
Bellingshausen avastas mandri kaks päeva enne Briti kuninga lipu all seilanud
iirlast Bransfieldi. Muuseas, Bransfield oli lihtne kapten, maailm ei tea
isegi, milline ta välja nägi. 1911.
aastal puhkes teine kangelaslik ja traagiline võidujooks lõunapoolusele. Norrakas
Roald Amundsen edestas selles võidujooksus
33 päevaga Inglise ohvitser Walter Scotti. Tänini vaieldakse, kas koeri
halastamatult ekspluateerinud ja nõrgemaid loomi teistele söötnud Amundseni
tegu oli eetiline, kui Scotti meeskond vedas ise oma kelke.
Teame, et lüüa saanud
Walter Scott hukkus tagasiteel, aga temast sai kangelane.
Mandri avastamine on
pelgalt fakt, poolusele jõudmine pelgalt saavutus. Võitlus ja võidujooks,
kaotamine ja võitmine on lugu, mida jutustada. Võime ju Bellingshausenile
püstitada pronksmonumendi. Kas see aga räägib meile tema lugu, räägib pimesi
toimunud ajaduellist Bransfieldiga? Mis siis oleks see märk, mis seda lugu
jutustaks? Äkki peaks see küsimus olema esimene lähteülesanne.
Muuseas,
Bellingshauseni monumente on vähemalt
kolm – Venemaal Kroonlinnas ja Irkutskis ja Ukrainas Nikolajevi linnas.
