Rohekoidiku ootuses

Kuulun sellesse põlvkonda, kes laulva revolutsiooni ajal oli tudeng. Tegelikult ei ole vanus siin sugugi peamine. Sama tunnet tundis ka parimates aastates proua, noor pereisa, aga ka pensionär. See oli millegi uue ootus. Oli vabaduse ootus, kuigi kuidas too vabadus tuleb ja milline ta saab olema, oli meile täpselt teadmata.

Tundsime kevadise punguva lehe, noore armastusega sarnaneva vabaduse tunnet ja peamine oli sinnapoole liikuda, lootes, et elu ise pakub õige raja. Me kogunesime, laulsime ja mõtlesime, kogunesime uuesti, vahel mõtlesime veel ja leidsime samm-sammult ka lahendusi.

Nüüd, viiekümnendates tunnen natuke samasugust tunnet. Peamine on aga see, et näen sedasama tunnet noorte silmades. Me ei anna alla, ei istu käed rüpes ega oota, kuni oleme planeedi täiesti elamiskõlbmatuks muutnud. Oleme valmis selle nimel tegutsema. See uus ootus on tolle aastatetagusega sarnane, aga ka erinev.

Sarnane oma tungi mõttes. Erinev, sest toona olid olemas realiseerunud eeskujud – end vabaks võidelnud, vabaks jäänud riigid ja rahvad. Nüüdne tung seguneb veelgi suurema teadmatuse, aga ka ängistusega.

Kuidas maailm tervikuna rohepöördega hakkama saab ja kuidas see majandust muudab, et tea täpselt keegi. Loen ka paljude majandusinimeste sulest, et siit-sealt on vaid kerge aimdus, kustpoolt uus tuul puhuma hakkab.

Postimehes hakkas esimesena silma selleteemaline arutelu Robert Kiti sulest 14. märtsil 2020, artiklis «Kas majandusteooriad tuleks ümber kirjutada?». Edasi veel palju sarnaseid arvamusi, üks viimaseid nädal tagasi, Rainer Katteli «Kapitalistlik majanduskorraldus variseb kokku iseenda raskuse all».

Peamine on aga see, et näen sedasama tunnet noorte silmades. Me ei anna alla, ei istu käed rüpes ega oota, kuni oleme planeedi täiesti elamiskõlbmatuks muutnud.

Praeguse ühiskonna kellavärk mõtestati lahti hammasratasteks ja pulkadeks kuninganna Victoria eelsel ja tema aegsel Inglismaal.

John Gray väidab oma 25 aastat tagasi kirja pandud ja sellel suvel eesti keeles ilmunud teoses «Valekoidik», et just siis ja seal globaalne kapitalism välja mõeldigi. Ja et kapitalism ei ole mingi asi iseeneses – see on süsteemne, inimtekkeline ja lihtsalt osa ühiskonnakorraldusest.

Toonasel koidikul tõdes Adam Smith, et suurim inimsugu motiveeriv, liikuma panev jõud on ikkagi kasuahnus. Smith nimetas seda nähtamatuks käeks. Vaba turumajandus ja tööjaotus lasevad nii tekkida suuremal ühiskondlikul rikkusel, millest kõik ka osa saavad. Kui mitte otseselt oma töö või kapitali kaudu, siis vähemalt teiste, edukamate inimeste headuse kaudu.

 

Headus ei saa aga vabalt ringi hulkuda. Vastasel korral koguneb teda kuhugi rohkem ja kuhugi vähem. Kui turumajandus ja kapital üha suurendavad ebavõrdsust, siis peab riik võtma seni juhusliku headuse oma kontrolli alla. Kõigile võrdselt kättesaadav headus on solidaarsus. Esmalt prooviti rahuldada esmavajadused nagu laste heaolu (sh hariduse kättesaadavus) ja töövõimetute toimetulek. Nii sündisid pensionisüsteem, töötukassad. Järgmisena jõuti kõigile kättesaadava haiguskindlustuseni.

Kui sajand tagasi võitlesid selle eest peamiselt vasakpoolsed, siis nüüdisajal on nendest ühishüvedest saanud niivõrd loomulik ühiskonna osa, et pole ühtki poliitilist jõudu, mis kogu heaolusüsteemi kahtluse alla paneks.

Rikkuse allikaks ei ole ainult töö ja investeeringud. Saaremaa mees Kaupo Vipp kirjutas oma raamatus «Globaalpohmelus» väga selgelt lahti majanduse ja ka kogu inimühiskonna sõltuvuse erinevatest energiakandjatest.

Nafta on majanduses nagu doping, mis võimaldab suuremat kasvu, kui see ilma vedela kulla abita võimalik oleks. Kui joodik leiab pudeli, siis ta peab selle ka ära jooma. Pohmell sunnib haarama järgmise pudeli järele. Paraku on aga uut peaparandust üha raskem leida.

See globaalne fossiilpohmelus on praegusaja suurte hädade juur – alates plastireostusest kuni kliima soojenemiseni. Sinna vahele jääb looduse mitmekesisuse kiire vähenemine, inimese enda elukeskkonna halvenemine ja kõik need muud hädad.

Kui keegi räägiks elust ilma kasvuta, eelkõige ilma majanduskasvuta, siis oleks see hullumeelsus. Elu ilma majanduskasvuta on meile ettekujutamatu. Selle ennustamine on ketserlus ja iga poliitik, kes hakkaks sellist tõde kuulutama, kaotaks oma valijad. Kõik peavad sellest kasvust osa saama. Globaalses mõttes igaüks planeedi kasvavast elanikkonnast.

Siin on koht, kus peaks rääkima peamisest – kas oluline on kasv või heaolu. Kuidas neid mõõta ja hinnata? Meil on isegi riigieelarve struktuurse tasakaalu arvestamiseks kolm meetodit. Veel keerukam on kokku leppida, milline majandus ja kui palju kasvab. See ei ole aga selle kirjatöö teema.

Peale kaht suurt laastavat sõda – Esimest ja Teist maailmasõda – tundus algavat heaolu ja külluse ajajärk. Majandus kasvas ja teadus andis piisavalt võimalusi uudishimu rahuldamiseks.

Peatselt aga ilmnes uus probleem, kasvu globaalselt negatiivne mõju keskkonnale. Pea kogu eelmise sajandi olid need probleemid lokaalsed. Kus raiuti maha liigselt metsa, kus reostus jõgi või muutus ilus maastik tööstusvaremeks.

See, et planeedilt võetav kasu, peamiselt energia näol, on tegelikult võlgu elamine, ei paistnud seega esmalt kuidagi silma.

Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…

Pankur istus aga oma kabinetis ja jälgis seda kõike hoolega. Et tegu on laenuga, millelt globaalses arveraamatus ka intressi arvestatakse, see selgus alles viimasel inimpõlvel.

 

Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…

Kui jääda majandusterminite juurde, siis esmalt andis tunda midagi inflatsioonilaadset. Osa laenust läks tehnoloogiate arendamisele, haridusele ja teadusele, luues nii lisaväärtust. Suur osa aga lihtsalt haihtus ilmaruumi kütmiseks. Tagantjärele võib targutada ja arvutada, millisel arengutasemel oleks inimkond ilma fossiilsete kütusteta. Kindlasti oleksime vaesemad ja ka tehnoloogiliselt vast sajandi ajast maas.

Ma alustasin seda lugu, võrreldes praegust muutuste ootust laulva revolutsiooni aegse ootusega. Aga ka teadmatusega ja ängiga. Hüva, äng võib olla pelgalt subjektiivne.

Olin abilinnapea ja protsessi eest vastutav, kui Kuressaare võeti 1998. aastal esimese Eesti linnana vastu Maailma Terviseorganisatsiooni Tervislike Linnade Võrgustiku liikmeks. Tervislike linnade liikumise eesmärk oli tõsta elukeskkonna parandamine linna elu fookusesse.

Samal ajal koostasime Kuressaares säästva arengu tagamiseks strateegia «Agenda 21» ja kirjutasime alla Aalborgi hartale, mis sõnastas jätkusuutlikkuse Euroopa kohalike omavalitsuste tarvis.

See tegevus ja teadmised olid toona väikese ringi huviliste pärusmaa ja suurem osa Eestist ei teadnud rohepöördest veel midagi.

Ängitunne tulenebki arusaamisest, et oleme kogu maailmas, aga ka Eestis rohepöördega vähemalt 20 aastat maha jäänud.

Hüva, ma ei ootaks, et meil juba vurritaksid ja küpsetaksid elektrit sajad meretuulepargid ning miljonid päikesepaneelid. Aga teades, kui pikk ja vaevaline on planeerimisprotsess, oleks see pidanud algama palju varem. Siis me ei ägaks praegu hirmkalli elektrihinna käes (millele viitas oma viimases pikas intervjuus ka eelmine president Kersti Kaljulaid).

Just tempo on määrav. Siin on aga optimismiks põhjust vähe.

Peale pikka sissejuhatust nüüd ka päris asja juurde. Me ei ole suutnud rohepöördele anda selget majanduslikku mõõdet. Selles osas valitseb kinnijooks nii poliitikute kui majandusinimeste hulgas.

Valitsus kinnitas eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Vahepeatus on aastal 2030. «Meie plaan kasvuhoonegaaside vähendamiseks aastaks 2030 on juba samuti ambitsioonikas ja nõuab erinevate osapoolte pingutusi, et selle edukalt ellu viiksime,» ütles toonane peaminister Jüri Ratas. «Meie majandust ootab ees rohepööre, mis puudutab kõiki valdkondi.»

Me ei ole suutnud rohepöördele anda selget majanduslikku mõõdet. Selles osas valitseb kinnijooks nii poliitikute kui majandusinimeste hulgas.

Eesmärk maksab kujutlematud 17 miljardit, mis nõuab järgmisel kümnendil umbes neli protsenti SKTst ehk poole enam kui kaitsekulutused. Faktid. Juba arvatakse, et tegelikud kulud võivad olla mitu korda suuremad.

Poliitikutel ei ole aga lubaduste kõrval head ideed. Kaja Kallas sõnas paar aastat tagasi Reformierakonna 25. sünnipäeval peetud kõnes: «Paha lugu on see, et kliimateemadele pole tegelikult head liberaalset lahendust. Liberaalne oleks justkui lasta majandusel toimida omasoodu, aga see ei pruugi olla jätkusuutlik inimeste ja elukeskkonna seisukohast. Kuuleme lihtsustatud üleskutseid, et kliimaeesmärgid nõuavad meilt hüvasti jätmist meie praeguste elumugavustega. Justkui inimesed peaksid täielikult loobuma autodest, toasoojast, reisimisest, lihasöömisest jne.

Loomulikult on vastutustundlik tarbimine õige suund. Aga ma olen veendunud, et me ei saavuta ühtegi laiapindset muudatust läbi rõhumise ja keelamise. Uute piirangute kehtestamise asemel peame hoopis investeerima tuleviku majandusse, mis võimaldab elukvaliteedi kasvu. Minu hinnangul võiks Eesti näha kliimaneutraalsuses võimalust.» Ta käib välja kliimafondi loomise idee.

Tegelikult ei ole meil vaja midagi väga uut. Tasub minna vaid Adam Smithi juurde tagasi ja kujundada ühe käega majandusest kahe käega majandus. Või nagu oleks kohasem, tuua mängu keskkonna jalajälg.

Kui Smithi ajal oli vaja riiki selleks, et töö ja kapitaliga kogutud rikkust sõdade, sh ka ebavõrdsuse koondumisest alanud kodusõdade käigus laiali ei kantaks, siis nüüd on vaja, et rikkus ei läheks keskkonna ennatliku ärakulutamise nahka.

Toona oli teiseks ühiskonda ohustavaks teguriks liigne ebavõrdsus. Ka sellele õppisime pensionisüsteemi, haigekassa, töötukassa ja muude rehkenduste näol leevendust saama.

Me ei pea uut majandust looma ühekorraga. Siingi saab hakkama väiksemate rehkendustega. Peamine on, et eesmärk oleks selge, nagu laulva revolutsiooni ajal.

Kas see tähendab taas uusi makse? Ei pruugi. Suurt osa sotsiaalseid probleeme lahendab üks, sotsiaalmaks. Võib-olla piisaks sinna kõrvale laialdasest keskkonnamaksust. See koosneks praegusest käibemaksust ja aktsiisist, sest käibe üks osa on tarbimine. Viimast peamegi piirama. Hullu ja arutut tarbimist. Kui maks on disainitud selliselt, et see sõltub selgelt keskkonda jäetavast jalajäljest, võib uus maks tuua mõnele kaasa hoopis maksukoorma vähenemise. Tark maksusüsteem kogub raha vajalikeks tegevusteks, aga eelkõige kujundab meie käitumist.

Praegu on paras aeg hajutada pilvi, et päris rohekoidik oleks selgem.

Postimees, 04.12.2021 Jaanis Prii essee: rohekoidiku ootuses, https://arvamus.postimees.ee/7400266/ak-jaanis-prii-essee-rohekoidiku-ootuses

Mina Tarmo Soomeret presidendina ei kaaluks vaid soovitaks

Iga president omal kohal

Arvan, et Eestil on presidentidega vedanud. Iga mees või naine on omal ajal olnud õiges kohas ja täitnud seda rolli, mis just temale sobivaim oli. Loomulikult seadis Lennart Meri kohe lati väga kõrgele. Lennart oli juba kirjanikuna visioonimees ja tema sügavus ning kõrge mõttelend üheskoos sobis presidendile just sel ajal väga hästi. Lennart sai presidendiks vaatamata sellele, et kigepealt valis presidenti rahvas ja rahva eelistus langes Arnold Rüütlile. Kuna aga ka Rüütel ei saanud valdavat enamust rahva häältest, otsustas presidendi lõpuks riigikogu nende kahe hulgast. Ja riigikogu otsustas Lennarti kasuks. Arnold Rüütel pidi ootama, aga sai järgmisena oma väljateenitud ameti ja ametiraha,  olles rahvalik ja maalähedane president. Oma hallipäise vanaisaliku olemusega meeldis Rüütel paljudele.

Peale Rüütlit sai presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Sarnaselt Merile oli temalgi eelnev välispoliitiline kogemus.  Kuna Eesti oli just liitumas Euroopa Liidu ja NATOga siis Lennarti pandud seeme sai Toomas Hendrik Ilvese poolt hästi kastetud ja väetatud.

Järgmise presidendi valimisega oli veidi keerulisem. Viis aastat tagasi oli kandidaate nagu seeni peale vihma, iga erakond käis välja vähemalt ühe. Ei riigikogus ega valijameeste kogus ükski neist valitud ei saanud.

Valimiskogu viljatu töö

Mina ja Jaanus Tamkivi olime valijamehed Kuressaare linnast. Meil olid natuke erinevad seisukohad presidendikandidaatide osas. Mina olin arvamusel, et ükski toona valijakogusse esitatud kandidaatidest ei ole väga hea.  Tamkivi toetas Siim Kallast, mis oli ka loomulik, sest tema oli ju ennekõike Reformierakonna kandidaat. Ausalt öelda nendest poliitilistest kandidaatidest oligi Kallas tugevaim ja parim. Käis isegi Saaremaal valijameestega kohtumas ja vestlemas.

Valijameeste kogu siiski presidenti valida ei suutnud ja pall veeres taas Riigikokku. Siis läks juba aruteluks uute kandidaatide osas.

Südames kaks kandidaati

Kuigi minu valijamehe töö oli tehtud, hing rahu ei andnud. Nii pakkusin kohe toonasele Riigikogu esimehele Eiki Nestorile välja ühe uue nime  – Tarmo Soomere. Paraku toona temast presidenti ei saanud.  

Juba toona pidin enda valikut ka selgitama. Minu arvates oleks Tarmo Soomere Lennarti mastaapi president. Sama mastaapi, aga hoopis teistsugune kui Lennart. Aga sellist meil just vaja oleks.

Mitte ainult ei kaaluks vaid juba soovitaks

Et Soomere on akadeemik ja Teaduste Akadeemia president, annab talle oma kaalu. President vajab aga rohkem sügavust kui kaalu. Ja seda on Tarmo Soomerel omajagu.

Temas saavad kokku füüsik ka lüürik, täppisteadlane ja inimhinge sügavusse kiikaja. Paljudele on ehk üllatuseks, et Soomere on omal ajal toimetanud kristlikku ajalehte ja olnud aktiivne koguduse liige.

Tema silmadest vaatab praegugi vastu poisilik uudishimu. Maailma kõiksuse imepärasus ei jäta teaa külmaks. Soomere tunnetab seda imepärasust kogu oma värvigammas. Ta teab ja rõhutab, et  Inimene oskab loodust seletada palju paremini kui iseennast.  Soomerel on anne keerukaid asju lihtsalt ja mõistetavalt lahti seletada.

Praegune aeg, mil peame seisma silmitsi kliimamuutuste ja digitaalse reaalsuse pealetungiga, vajab just sellist presidenti. Seepärast ma teada nüüd neli aastat hiljem enam ei kaaluks vaid soovitaks.

 

Laevaehitajad - Insenerimõtte sümbolist

 

Kui me peaksime otsima inseneriteadustele pika traditsiooniga tähenduslikku sümbolit, siis oleks selle kandidaadiks kindlasti laevaehitus, milles saavad kokku inseneriteadmised, insenerioskused ja insenerikunst.

Piibelgi räägib laevaehitajast Noast ja tema laevast.  Laevaga sõitsid igaviku kuningriiki nii vaaraod kui viikingid.  

Odüsseusest alates toimuvad paeluvate jutustuste sündmused laevadel ja Kalevipoeg meisterdas omale Lennuki-nimelise laeva. Kinokunstiski on laeval oma kindel roll: Titanicu hukkumine ei jäta kedagi külmaks.

Me ehitame allveelaevu, õhulaevu ja kosmoselaevu ning ärgu keegi väitku, et need viimased ei ole ka kaasaja inseneriteaduse tippsaavutused.

Lisaks räägime me laevaehituskunstist. Kunstist mitte ainult tehnika mõttes, vaid ka esteetilises mõttes. Inseneri joonlauad ja tema lekaal  on vorminud laeva voolujoonelisuse, mida kadestab iga sportlane, ja graatsia, mida ihkaks nii mõnigi neidis, sest lõppude lõpuks on laev ju siiski naisterahvas, she. Nii et insenerimõtte sümboliks võiks laev olla küll. Seepärast leiab ta ka siin loos oma kindla koha.

Kõigepealt oli uudishimu

„Siis litsus ta näo tihedasti vastu akent ning vahtis tuld koldes. Ta nägi, kuidas taluniku naine öösel üles tõusis ning seda mingite mustade kamakatega toitis.“ (R. Kipling „Mowgli“)

Inimloomus on oma sügavuses mõõtmatu, sest selle loodimisel saab samapalju erinevaid tulemusi, kuipalju on mõõdetavaid ja mõõtjaid. Mõningane üldistamine on siiski vajalik ja paratamatu mõistmiseks, kust tuleme, kuhu läheme ja kuidas kestame.

Mäletad seda väikse lapse elevust ja uudishimu, soovi piiluda vanemate sahtlisse või naabri aeda, mis oli plangu taga?

Ka vanemas eas, ei ole see ürgne tung kuhugi kadunud. Sellel on lihtsalt teistlaadsed väljendused: uue telefoni kirkam ekraan ja uudsem sisu; auto, mille iseparkimist on nii põnev jälgida. Uudishimu on edasiviiv jõud. See kutsub piire kompima, sunnib pingutama. Ajuteadlased peavad just sedasama uudishimu, uudse kogemise kutset, peamiseks põhjuseks, miks digimaailm on lastele nii lummav. Nimelt saab nutitelefonis või arvutis väga vähese vaevaga kogeda taas ja taas just seda kütkestavat uudsust.

Ei olnud see ju muu kui uudishimu, mis kutsus esimest inimest proovima Eedeni aias hea ja kurja tundmise puu vilja. Tagajärjed olid katastroofilised.

Inimene on ratsionaalse mõtlemise ja kaalutluse ning sügava hingeelu kõrval peamiselt homo sentience, tunnetav inimene. Tunnetusvajadus motiveerib meid kõige enam ja mõjutab sedasi meie käitumist. Siinkohal sügav kummardus Epikurosele ja Freudile.

 Koiduvalgus

„Teadmised on jõud (Scientia est potentia)“ (F. Baconi mõte, mille on kirja pannud T. Hobbes teoses „Leviathan“).

Uusaja ust ei ole keegi jalaga lahti löönud. Õigupoolest ei ole uks siin üldse paslik võrdlus, sest tegu on pigem päikesetõusuga: esmalt toob kerge aovalgus esile maailma, maastiku ja asjade piirjooned, seejärel ilmub silmapiirile punetav päikeseketas ja mõistame, et uus päev on alanud.

Sellel varasel hommikutunnil olid õues vaid mõned üksikud teadlased ja mõtlejad, nagu Newton ja  Bacon.  Pime keskaeg hakkas lõppema ja algas valgustusajastu koidik.

Maailm alles ärkas hämaras toas, kus kardinad olid veel ette tõmmatud, ja kukena kirev Voltaire suutis äratada vaid üksikud.

Enamik magajaid ei teadnud, et on alanud inimmõistuse võidukäik seni hirmutava ja mõistatusliku looduse üle. Isiksuse vabanemine seni kokku lepitud kammitsatest oli vaid aimatav.

Ettevõtlikud ärimehed ja insenerid olid tegelikult need, kes jõudsid iga majani ja tõmbasid eest kardinad.

Uus vaade oli inimesele natuke hirmutav, aga ka lummav – aurumasinad, väljal looklevad raudteed, merel seilavad raudlaevad ja aurumasinad… Igaüks sai selles hommikus emotsiooni või kasu, kes tööd ja leiba, kes investeerivat rahapaigutust, kes avastusrõõmu.

Ilmselt elame me praegugi samasugusel, loodust uurival, aga ka anastaval valgustusajastul. Iseasi, palju oleme valgustunud.

See alapeatükk on Titanicu loo sissejuhatus. Kindlasti ehitasid insenerid laeva iseenda ja oma aja parima äranägemise järgi. Ja tegelikult ehitasid nad hea laeva, sest loodusjõu ja inimliku eksituse kokkulangemise juhuse eest ei ole kaitstud ükski laev.

Titanic esindas omaaegse ühiskonna kõiki külgi. Soovi alistada loodusjõude ja usku selle võimaluse ning ressursside kõikehõlmavasse ärakasutamisse, üldist püüdlust teadusliku progressi poole. Aga ka soovi võita aega ja ühendada kiirelt kontinente. Titanicus olid koos ülemklassi uhke glamuur ja tööliste hallid kajutid laeva sügavuses, aga ka investorite ootused dividendidele ja omanike kokkuhoid – milleks uppumatule laevale nii palju päästepaate.

Nähtamatu käsi, mis meid juhib

„Meie ei eelda, et saame oma õhtusöögi lihuniku, õllepruulija või pagari heatahtlikkusest, vaid nende endi huvidest lähtuvalt.“ (A. Smith „Rahvaste rikkus“)

Need edusammud ja uue maailma avastamine purustasid keskaja kirikukeskse maailmapildi. Kui keskajal oli liigkasu võtmine ehk intress ja kasumi saamine põlu all, siis uued reformikirikud suhtusid sellesse leebemalt. Hakkas kujunema kapitalism.

Uue ühiskonna kellavärk mõtestati lahti hammasratasteks ja pulkadeks. Adam Smith leidis, et uudishimu kõrval on teine suurem inimsugu motiveeriv, liikuma panev jõud kasu(ahnus). Teisalt, kui üks müüb ja teine ostab ning äri toimub vabalt, on mõlema hüved esindatud. Smith nimetas seda nähtamatuks käeks. Vaba turumajandus ja tööjaotus lasevad tekkida suuremal ühiskondlikul rikkusel, millest kõik osa saavad. Kui mitte otseselt oma töö või kapitali kaudu, siis vähemalt teiste, edukamate inimeste headuse kaudu.

Headuse ja solidaarsuse võidukäik

„Tõeline inimlik headus tuleb jõust ja vabadusest.“ (J. Rousseau „Üksildase uitaja mõtisklused“)

Headus ei tohi vabalt ringi hulkuda. Vastasel korral koguneb teda kuhugi rohkem ja kuhugi vähem. Kui turumajandus ja kapital üha suurendavad ebavõrdsust, siis peab riik võtma seni juhusliku headuse oma kontrolli alla. Selline kõigile võrdselt kättesaadav headus on solidaarsus. Esmalt prooviti rahuldada esmavajadused, nagu laste heaolu (sh hariduse kättesaadavus) ja töövõimetute toimetulek. Nii sündisid pensionisüsteem, töötukassad. Järgmisena jõuti kõigile kehtiva haiguskindlustuseni.

Kui sajand tagasi võitlesid sellise elukorralduse eest peamiselt vasakpoolsed, siis nüüdisajal on nendest ühishüvedest saanud niivõrd loomulik ühiskonna osa, et pole ühtki poliitilist jõudu, mis kogu heaolusüsteemi kahtluse alla paneks.

Headuse olemasolule vaatamata majanduslik ebavõrdsus kasvas. Nähtamatu käsi pakkus küll kõigile tööd, kuid sellest jäi kasvavale ühiskonnale väheks.

Retsepte kirjutati tõvele siit ja sealt. J. S. Mill arvas, et demokraatia abil saab kapitalismi majandusseadusi korrigeerida. Tänapäeval öeldakse selle koha sotsiaaldemokraatlik vaatenurk.

Marx seevastu pakkus välja päris uut maailmakorda. Praktikas see aga vähemalt Euroopa kultuuriruumis ebaõnnestus, sest ta tahtis inimloomust iseenda vastaseks muuta.

Uued probleemid

I maailmasõda lõi mõra inimese eneseusku. Siit sai alguse hirm, et ülesehituse kõrval võime end ka hävitada. Senine positivism vahetus eksistentsialismiga.

 Sõdadele järgnev massimeedia ja reklaami (info) võidukäik õhutas tarbimisühiskonda ja tööga esmaste vajaduste rahuldamise asemel hakkasime neid vajadusi ise välja mõtlema.

 Modernses maailmas on tõde üha suhtelisem ja määravaks on saanud protsessid ning süsteem. Nende vaheline sidusus on habras, märksõnaks on lõhestatus. Maailm ei ole enam suur jutustus, vaid lühilugude ja artiklite virvarr.

Oleme loonud masina, kus igal süsteemil on oma rakendus(programm), kuid operatsioonisüsteem, võrk ja protokoll kas puuduvad, või on ebatäiuslikud. Süsteemid töötavad laitmatult, kuid sellegipoolest masin ei liigu.

 Globaalne pohmelus

Rikkuse allikaks ei ole ainult töö ja investeeringud, selleks on ka sõltuvus erinevatest energiakandjatest. Nafta on majanduses nagu doping, mis võimaldab suuremat kasvu, kui see ilma vedela kulla abita võimalik oleks.

Globaalne pohmelus on praegusaja suurte hädade juur: alates plastireostusest (plasti toodetakse ju naftast) kuni kliima soojenemiseni. Sinna vahele jääb looduse mitmekesisuse kiire vähenemine, inimese enda tervist kahjustav elukeskkonna halvenemine ja kõik need muud hädad, mida lugeja ise väga hästi teab.

Siingi näib kehtivat Bareto 20:80 printsiip. Kui oleksime alates tööstusrevolutsioonist 20% enam panustanud keskkonnahoidu, oleks meil tänapäeval 80% vähem probleeme. Tagantjärgi tarkus muidugi.

Teine käsi – planeedi lõiv

Planeedilt võetav kasu, peamiselt energia näol, on tegelikult võlgu elamine. Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…

Pankur Geo istus vaikselt oma kabinetis ja jälgis seda kõike hoolega. Et tegu on laenuga, millelt globaalses arveraamatus ka intressi arvestatakse, see selgus alles viimasele inimpõlvele. 

Kui jääda majandusterminite juurde, siis esmalt andis tunda midagi inflatsioonilaadset. Osa laenust läks investeeringuteks: tehnoloogiate arendamisele, haridusele ja teadusele, luues nii lisaväärtust. Suure osa aga muutsime mugavuseks: tarbetuteks asjadeks, millest sai praht, või haihtus see lihtsalt ilmaruumi kütmiseks.

Tagantjärgi võib targutada ja arvutada, millisel arengutasemel oleks inimkond ilma fossiilsete kütusteta. Kindlasti oleksime „vaesemad“ ja ka tehnoloogiliselt vast sajandi ajast maas.

Smith tõdeks, et teine, tasakaalustav käsi jäi tal arvesse võtmata.

Kui seada esmatähtsaks planeedi jätkusuutlikkuse säilitamine, siis ei piisa ainult ratsionaalsest mõistusest, mängu tuleb tuua inimloomusega arvestamine. Seesama elevus, millega toimus tants aurukatla ümber. Emotsioonid, mida meis tekitab reisimine, suhtlemine aga ka tunne olla kaastaud. Ilma selleta jäävadki kogukonnad tuuleparkide, raudteede ning autovabaduse vastu võitlema.

Mõistuse, käe ja südamega

„Südamel on omad põhjused, millest mõistusel pole aimugi.“ (B. Pascal)

Kogu senine teadus ja tehnika on loonud meile keskkonnaprobleemide lahendamiseks hindamatu tööriistakasti. Neid tööriistu loob ja täiendab tehnikaülikoolis iga akadeemik, professor ja tudeng. Ja kuigi see kõik on süstematiseeritud, katalogiseeritud ja viidatud, jääb sellest väheks.

Neist tuleb nüüd ehitada terviklik masin, Geo laev, mis ei seila vastu jäämäele, vaid möödub ja eemaldub sellest.

MEC Insenerilahenduste juhataja Meelis Mäesalu on öelnud, et paljud laevaehitusinsenerid tunnevad hästi laevade konstruktsiooni, suudavad arvutada lõplike elementide meetodiga nende tugevusi, teised valdavad ideaalselt hüdrodünaamikat ja kolmandad teavad kõike jõuseadmete süsteemi kohta. Vähe on aga neid, kes hoomavad laeva kui tervikut.

Alus, mis on tugev ja tormidele vastupidav, võib tulla nii raske, et vajub iseenese raskuses põhja. Mitte iga keskkonda säästev tehnoloogiline lahendus ei pruugi tuua oodatud kasu. Tugevust ja kaalu tuleb vaagida, et näiv säästlikkus ei oleks peidetud selle saavutamiseks vajaliku  suurema keskkonna jalajälje sisse. Selles osas tuleb olla karm ja aus.

Oluline on ka ökonoomika - planeerida piisavalt palju „reise“, et piletiraha oleks taskukohane. Tarbija ei peaks maksma rohelise energia eest rohkem kui tavaenergia eest, loogiline oleks vastupidi. 

Laevaehitajal ei tohi kunagi kaduda silmist suur pilt. Näiteks, kui otsesest energiakulust 16,2% moodustab maanteetransport ja vaid 1,9% lennundus ning 1,7% meretransport ning raudtee osaks jääb 0,4%, siis on erinevast säästust saadava kasu ja emotsionaalse kaotuse vahekorda tark kaalule panna. Ikka selleks, et kaine kaalutluse eesmärk ei jääks reisija emotsioonide kännu taha.

Tehnoloogiaülikoolil on siin väga oluline roll. Tulevased loodusteadlased, insenerid ja infotehnoloogid, majandusteadlased ning sotsiaalteadlased peavad uue päeva koidul looma protokolli, mis ühendab masina, pärismaailma ja inimese sellisel määral, et meie maailmalaev oleks ikka päris laev, mitte parv või pargas. 

Mõistusele ja käele on vaja ehk lisada kolmas tööriist – süda, cor – et meie kõigi isiklik mõõde, homo sentience, oleks puudutatud ja oleksime ühes  paadis.  

Oma erialaoskuste kõrval, kus me keskendume sageli väga sügavuti detailidele, peame tehnoloogiaülikoolis tegelema ka märgatavalt rohkem inseneri- ja ökofilosoofiaga ning siduma seda inimtaju küsimustega.

Jaanis Prii

Essee osales edukalt Tallinna Tehnikaülikooli esseekonkursil https://ws.lib.ttu.ee/digibase/et/Publ/Item/520f4e05-c7a3-4670-a24a-90af9339159d     ja  ilmus ajakirjas Inseneeria, 01.03. 2021,   https://director.ee/2021/03/01/laevaehitajad-insenerimotte-sumbolist/

Ilmus ka lühendatud kujul ajalehes Saarte Hääl https://saartehaal.postimees.ee/7196557/jaanis-prii-laevaehitajad-insenerimotte-sumbolist