Laevaehitajad - Insenerimõtte sümbolist

 

Kui me peaksime otsima inseneriteadustele pika traditsiooniga tähenduslikku sümbolit, siis oleks selle kandidaadiks kindlasti laevaehitus, milles saavad kokku inseneriteadmised, insenerioskused ja insenerikunst.

Piibelgi räägib laevaehitajast Noast ja tema laevast.  Laevaga sõitsid igaviku kuningriiki nii vaaraod kui viikingid.  

Odüsseusest alates toimuvad paeluvate jutustuste sündmused laevadel ja Kalevipoeg meisterdas omale Lennuki-nimelise laeva. Kinokunstiski on laeval oma kindel roll: Titanicu hukkumine ei jäta kedagi külmaks.

Me ehitame allveelaevu, õhulaevu ja kosmoselaevu ning ärgu keegi väitku, et need viimased ei ole ka kaasaja inseneriteaduse tippsaavutused.

Lisaks räägime me laevaehituskunstist. Kunstist mitte ainult tehnika mõttes, vaid ka esteetilises mõttes. Inseneri joonlauad ja tema lekaal  on vorminud laeva voolujoonelisuse, mida kadestab iga sportlane, ja graatsia, mida ihkaks nii mõnigi neidis, sest lõppude lõpuks on laev ju siiski naisterahvas, she. Nii et insenerimõtte sümboliks võiks laev olla küll. Seepärast leiab ta ka siin loos oma kindla koha.

Kõigepealt oli uudishimu

„Siis litsus ta näo tihedasti vastu akent ning vahtis tuld koldes. Ta nägi, kuidas taluniku naine öösel üles tõusis ning seda mingite mustade kamakatega toitis.“ (R. Kipling „Mowgli“)

Inimloomus on oma sügavuses mõõtmatu, sest selle loodimisel saab samapalju erinevaid tulemusi, kuipalju on mõõdetavaid ja mõõtjaid. Mõningane üldistamine on siiski vajalik ja paratamatu mõistmiseks, kust tuleme, kuhu läheme ja kuidas kestame.

Mäletad seda väikse lapse elevust ja uudishimu, soovi piiluda vanemate sahtlisse või naabri aeda, mis oli plangu taga?

Ka vanemas eas, ei ole see ürgne tung kuhugi kadunud. Sellel on lihtsalt teistlaadsed väljendused: uue telefoni kirkam ekraan ja uudsem sisu; auto, mille iseparkimist on nii põnev jälgida. Uudishimu on edasiviiv jõud. See kutsub piire kompima, sunnib pingutama. Ajuteadlased peavad just sedasama uudishimu, uudse kogemise kutset, peamiseks põhjuseks, miks digimaailm on lastele nii lummav. Nimelt saab nutitelefonis või arvutis väga vähese vaevaga kogeda taas ja taas just seda kütkestavat uudsust.

Ei olnud see ju muu kui uudishimu, mis kutsus esimest inimest proovima Eedeni aias hea ja kurja tundmise puu vilja. Tagajärjed olid katastroofilised.

Inimene on ratsionaalse mõtlemise ja kaalutluse ning sügava hingeelu kõrval peamiselt homo sentience, tunnetav inimene. Tunnetusvajadus motiveerib meid kõige enam ja mõjutab sedasi meie käitumist. Siinkohal sügav kummardus Epikurosele ja Freudile.

 Koiduvalgus

„Teadmised on jõud (Scientia est potentia)“ (F. Baconi mõte, mille on kirja pannud T. Hobbes teoses „Leviathan“).

Uusaja ust ei ole keegi jalaga lahti löönud. Õigupoolest ei ole uks siin üldse paslik võrdlus, sest tegu on pigem päikesetõusuga: esmalt toob kerge aovalgus esile maailma, maastiku ja asjade piirjooned, seejärel ilmub silmapiirile punetav päikeseketas ja mõistame, et uus päev on alanud.

Sellel varasel hommikutunnil olid õues vaid mõned üksikud teadlased ja mõtlejad, nagu Newton ja  Bacon.  Pime keskaeg hakkas lõppema ja algas valgustusajastu koidik.

Maailm alles ärkas hämaras toas, kus kardinad olid veel ette tõmmatud, ja kukena kirev Voltaire suutis äratada vaid üksikud.

Enamik magajaid ei teadnud, et on alanud inimmõistuse võidukäik seni hirmutava ja mõistatusliku looduse üle. Isiksuse vabanemine seni kokku lepitud kammitsatest oli vaid aimatav.

Ettevõtlikud ärimehed ja insenerid olid tegelikult need, kes jõudsid iga majani ja tõmbasid eest kardinad.

Uus vaade oli inimesele natuke hirmutav, aga ka lummav – aurumasinad, väljal looklevad raudteed, merel seilavad raudlaevad ja aurumasinad… Igaüks sai selles hommikus emotsiooni või kasu, kes tööd ja leiba, kes investeerivat rahapaigutust, kes avastusrõõmu.

Ilmselt elame me praegugi samasugusel, loodust uurival, aga ka anastaval valgustusajastul. Iseasi, palju oleme valgustunud.

See alapeatükk on Titanicu loo sissejuhatus. Kindlasti ehitasid insenerid laeva iseenda ja oma aja parima äranägemise järgi. Ja tegelikult ehitasid nad hea laeva, sest loodusjõu ja inimliku eksituse kokkulangemise juhuse eest ei ole kaitstud ükski laev.

Titanic esindas omaaegse ühiskonna kõiki külgi. Soovi alistada loodusjõude ja usku selle võimaluse ning ressursside kõikehõlmavasse ärakasutamisse, üldist püüdlust teadusliku progressi poole. Aga ka soovi võita aega ja ühendada kiirelt kontinente. Titanicus olid koos ülemklassi uhke glamuur ja tööliste hallid kajutid laeva sügavuses, aga ka investorite ootused dividendidele ja omanike kokkuhoid – milleks uppumatule laevale nii palju päästepaate.

Nähtamatu käsi, mis meid juhib

„Meie ei eelda, et saame oma õhtusöögi lihuniku, õllepruulija või pagari heatahtlikkusest, vaid nende endi huvidest lähtuvalt.“ (A. Smith „Rahvaste rikkus“)

Need edusammud ja uue maailma avastamine purustasid keskaja kirikukeskse maailmapildi. Kui keskajal oli liigkasu võtmine ehk intress ja kasumi saamine põlu all, siis uued reformikirikud suhtusid sellesse leebemalt. Hakkas kujunema kapitalism.

Uue ühiskonna kellavärk mõtestati lahti hammasratasteks ja pulkadeks. Adam Smith leidis, et uudishimu kõrval on teine suurem inimsugu motiveeriv, liikuma panev jõud kasu(ahnus). Teisalt, kui üks müüb ja teine ostab ning äri toimub vabalt, on mõlema hüved esindatud. Smith nimetas seda nähtamatuks käeks. Vaba turumajandus ja tööjaotus lasevad tekkida suuremal ühiskondlikul rikkusel, millest kõik osa saavad. Kui mitte otseselt oma töö või kapitali kaudu, siis vähemalt teiste, edukamate inimeste headuse kaudu.

Headuse ja solidaarsuse võidukäik

„Tõeline inimlik headus tuleb jõust ja vabadusest.“ (J. Rousseau „Üksildase uitaja mõtisklused“)

Headus ei tohi vabalt ringi hulkuda. Vastasel korral koguneb teda kuhugi rohkem ja kuhugi vähem. Kui turumajandus ja kapital üha suurendavad ebavõrdsust, siis peab riik võtma seni juhusliku headuse oma kontrolli alla. Selline kõigile võrdselt kättesaadav headus on solidaarsus. Esmalt prooviti rahuldada esmavajadused, nagu laste heaolu (sh hariduse kättesaadavus) ja töövõimetute toimetulek. Nii sündisid pensionisüsteem, töötukassad. Järgmisena jõuti kõigile kehtiva haiguskindlustuseni.

Kui sajand tagasi võitlesid sellise elukorralduse eest peamiselt vasakpoolsed, siis nüüdisajal on nendest ühishüvedest saanud niivõrd loomulik ühiskonna osa, et pole ühtki poliitilist jõudu, mis kogu heaolusüsteemi kahtluse alla paneks.

Headuse olemasolule vaatamata majanduslik ebavõrdsus kasvas. Nähtamatu käsi pakkus küll kõigile tööd, kuid sellest jäi kasvavale ühiskonnale väheks.

Retsepte kirjutati tõvele siit ja sealt. J. S. Mill arvas, et demokraatia abil saab kapitalismi majandusseadusi korrigeerida. Tänapäeval öeldakse selle koha sotsiaaldemokraatlik vaatenurk.

Marx seevastu pakkus välja päris uut maailmakorda. Praktikas see aga vähemalt Euroopa kultuuriruumis ebaõnnestus, sest ta tahtis inimloomust iseenda vastaseks muuta.

Uued probleemid

I maailmasõda lõi mõra inimese eneseusku. Siit sai alguse hirm, et ülesehituse kõrval võime end ka hävitada. Senine positivism vahetus eksistentsialismiga.

 Sõdadele järgnev massimeedia ja reklaami (info) võidukäik õhutas tarbimisühiskonda ja tööga esmaste vajaduste rahuldamise asemel hakkasime neid vajadusi ise välja mõtlema.

 Modernses maailmas on tõde üha suhtelisem ja määravaks on saanud protsessid ning süsteem. Nende vaheline sidusus on habras, märksõnaks on lõhestatus. Maailm ei ole enam suur jutustus, vaid lühilugude ja artiklite virvarr.

Oleme loonud masina, kus igal süsteemil on oma rakendus(programm), kuid operatsioonisüsteem, võrk ja protokoll kas puuduvad, või on ebatäiuslikud. Süsteemid töötavad laitmatult, kuid sellegipoolest masin ei liigu.

 Globaalne pohmelus

Rikkuse allikaks ei ole ainult töö ja investeeringud, selleks on ka sõltuvus erinevatest energiakandjatest. Nafta on majanduses nagu doping, mis võimaldab suuremat kasvu, kui see ilma vedela kulla abita võimalik oleks.

Globaalne pohmelus on praegusaja suurte hädade juur: alates plastireostusest (plasti toodetakse ju naftast) kuni kliima soojenemiseni. Sinna vahele jääb looduse mitmekesisuse kiire vähenemine, inimese enda tervist kahjustav elukeskkonna halvenemine ja kõik need muud hädad, mida lugeja ise väga hästi teab.

Siingi näib kehtivat Bareto 20:80 printsiip. Kui oleksime alates tööstusrevolutsioonist 20% enam panustanud keskkonnahoidu, oleks meil tänapäeval 80% vähem probleeme. Tagantjärgi tarkus muidugi.

Teine käsi – planeedi lõiv

Planeedilt võetav kasu, peamiselt energia näol, on tegelikult võlgu elamine. Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…

Pankur Geo istus vaikselt oma kabinetis ja jälgis seda kõike hoolega. Et tegu on laenuga, millelt globaalses arveraamatus ka intressi arvestatakse, see selgus alles viimasele inimpõlvele. 

Kui jääda majandusterminite juurde, siis esmalt andis tunda midagi inflatsioonilaadset. Osa laenust läks investeeringuteks: tehnoloogiate arendamisele, haridusele ja teadusele, luues nii lisaväärtust. Suure osa aga muutsime mugavuseks: tarbetuteks asjadeks, millest sai praht, või haihtus see lihtsalt ilmaruumi kütmiseks.

Tagantjärgi võib targutada ja arvutada, millisel arengutasemel oleks inimkond ilma fossiilsete kütusteta. Kindlasti oleksime „vaesemad“ ja ka tehnoloogiliselt vast sajandi ajast maas.

Smith tõdeks, et teine, tasakaalustav käsi jäi tal arvesse võtmata.

Kui seada esmatähtsaks planeedi jätkusuutlikkuse säilitamine, siis ei piisa ainult ratsionaalsest mõistusest, mängu tuleb tuua inimloomusega arvestamine. Seesama elevus, millega toimus tants aurukatla ümber. Emotsioonid, mida meis tekitab reisimine, suhtlemine aga ka tunne olla kaastaud. Ilma selleta jäävadki kogukonnad tuuleparkide, raudteede ning autovabaduse vastu võitlema.

Mõistuse, käe ja südamega

„Südamel on omad põhjused, millest mõistusel pole aimugi.“ (B. Pascal)

Kogu senine teadus ja tehnika on loonud meile keskkonnaprobleemide lahendamiseks hindamatu tööriistakasti. Neid tööriistu loob ja täiendab tehnikaülikoolis iga akadeemik, professor ja tudeng. Ja kuigi see kõik on süstematiseeritud, katalogiseeritud ja viidatud, jääb sellest väheks.

Neist tuleb nüüd ehitada terviklik masin, Geo laev, mis ei seila vastu jäämäele, vaid möödub ja eemaldub sellest.

MEC Insenerilahenduste juhataja Meelis Mäesalu on öelnud, et paljud laevaehitusinsenerid tunnevad hästi laevade konstruktsiooni, suudavad arvutada lõplike elementide meetodiga nende tugevusi, teised valdavad ideaalselt hüdrodünaamikat ja kolmandad teavad kõike jõuseadmete süsteemi kohta. Vähe on aga neid, kes hoomavad laeva kui tervikut.

Alus, mis on tugev ja tormidele vastupidav, võib tulla nii raske, et vajub iseenese raskuses põhja. Mitte iga keskkonda säästev tehnoloogiline lahendus ei pruugi tuua oodatud kasu. Tugevust ja kaalu tuleb vaagida, et näiv säästlikkus ei oleks peidetud selle saavutamiseks vajaliku  suurema keskkonna jalajälje sisse. Selles osas tuleb olla karm ja aus.

Oluline on ka ökonoomika - planeerida piisavalt palju „reise“, et piletiraha oleks taskukohane. Tarbija ei peaks maksma rohelise energia eest rohkem kui tavaenergia eest, loogiline oleks vastupidi. 

Laevaehitajal ei tohi kunagi kaduda silmist suur pilt. Näiteks, kui otsesest energiakulust 16,2% moodustab maanteetransport ja vaid 1,9% lennundus ning 1,7% meretransport ning raudtee osaks jääb 0,4%, siis on erinevast säästust saadava kasu ja emotsionaalse kaotuse vahekorda tark kaalule panna. Ikka selleks, et kaine kaalutluse eesmärk ei jääks reisija emotsioonide kännu taha.

Tehnoloogiaülikoolil on siin väga oluline roll. Tulevased loodusteadlased, insenerid ja infotehnoloogid, majandusteadlased ning sotsiaalteadlased peavad uue päeva koidul looma protokolli, mis ühendab masina, pärismaailma ja inimese sellisel määral, et meie maailmalaev oleks ikka päris laev, mitte parv või pargas. 

Mõistusele ja käele on vaja ehk lisada kolmas tööriist – süda, cor – et meie kõigi isiklik mõõde, homo sentience, oleks puudutatud ja oleksime ühes  paadis.  

Oma erialaoskuste kõrval, kus me keskendume sageli väga sügavuti detailidele, peame tehnoloogiaülikoolis tegelema ka märgatavalt rohkem inseneri- ja ökofilosoofiaga ning siduma seda inimtaju küsimustega.

Jaanis Prii

Essee osales edukalt Tallinna Tehnikaülikooli esseekonkursil https://ws.lib.ttu.ee/digibase/et/Publ/Item/520f4e05-c7a3-4670-a24a-90af9339159d     ja  ilmus ajakirjas Inseneeria, 01.03. 2021,   https://director.ee/2021/03/01/laevaehitajad-insenerimotte-sumbolist/

Ilmus ka lühendatud kujul ajalehes Saarte Hääl https://saartehaal.postimees.ee/7196557/jaanis-prii-laevaehitajad-insenerimotte-sumbolist