Iga president omal kohal
Arvan, et Eestil on presidentidega vedanud. Iga mees või
naine on omal ajal olnud õiges kohas ja täitnud seda rolli, mis just temale
sobivaim oli. Loomulikult seadis Lennart Meri kohe lati väga kõrgele. Lennart
oli juba kirjanikuna visioonimees ja tema sügavus ning kõrge mõttelend üheskoos
sobis presidendile just sel ajal väga hästi. Lennart sai presidendiks vaatamata
sellele, et kigepealt valis presidenti rahvas ja rahva eelistus langes Arnold
Rüütlile. Kuna aga ka Rüütel ei saanud valdavat enamust rahva häältest,
otsustas presidendi lõpuks riigikogu nende kahe hulgast. Ja riigikogu otsustas
Lennarti kasuks. Arnold Rüütel pidi ootama, aga sai järgmisena oma väljateenitud
ameti ja ametiraha, olles rahvalik ja
maalähedane president. Oma hallipäise vanaisaliku olemusega meeldis Rüütel
paljudele.
Peale Rüütlit sai presidendiks Toomas Hendrik Ilves.
Sarnaselt Merile oli temalgi eelnev välispoliitiline kogemus. Kuna Eesti oli just liitumas Euroopa Liidu ja
NATOga siis Lennarti pandud seeme sai Toomas Hendrik Ilvese poolt hästi
kastetud ja väetatud.
Järgmise presidendi valimisega oli veidi keerulisem. Viis aastat tagasi oli kandidaate nagu seeni peale vihma, iga erakond käis välja
vähemalt ühe. Ei riigikogus ega valijameeste kogus ükski neist valitud ei
saanud.
Valimiskogu viljatu
töö
Mina ja Jaanus Tamkivi olime valijamehed Kuressaare linnast.
Meil olid natuke erinevad seisukohad presidendikandidaatide osas. Mina olin
arvamusel, et ükski toona valijakogusse esitatud kandidaatidest ei ole väga
hea. Tamkivi toetas Siim Kallast, mis
oli ka loomulik, sest tema oli ju ennekõike Reformierakonna kandidaat. Ausalt
öelda nendest poliitilistest kandidaatidest oligi Kallas tugevaim ja parim.
Käis isegi Saaremaal valijameestega kohtumas ja vestlemas.
Valijameeste kogu siiski presidenti valida ei suutnud ja
pall veeres taas Riigikokku. Siis läks juba aruteluks uute kandidaatide osas.
Südames kaks kandidaati
Kuigi minu valijamehe töö oli tehtud, hing rahu ei andnud.
Nii pakkusin kohe toonasele Riigikogu esimehele Eiki Nestorile välja ühe uue
nime – Tarmo Soomere. Paraku toona
temast presidenti ei saanud.
Juba toona pidin enda valikut ka selgitama. Minu arvates
oleks Tarmo Soomere Lennarti mastaapi president. Sama mastaapi, aga hoopis
teistsugune kui Lennart. Aga sellist meil just vaja oleks.
Mitte ainult ei
kaaluks vaid juba soovitaks
Et Soomere on akadeemik ja Teaduste Akadeemia president,
annab talle oma kaalu. President vajab aga rohkem sügavust kui kaalu. Ja seda
on Tarmo Soomerel omajagu.
Temas saavad kokku füüsik ka lüürik, täppisteadlane ja
inimhinge sügavusse kiikaja. Paljudele on ehk üllatuseks, et Soomere on omal
ajal toimetanud kristlikku ajalehte ja olnud aktiivne koguduse liige.
Tema silmadest vaatab praegugi vastu poisilik uudishimu.
Maailma kõiksuse imepärasus ei jäta teaa külmaks. Soomere tunnetab seda
imepärasust kogu oma värvigammas. Ta teab ja rõhutab, et Inimene oskab loodust seletada palju paremini
kui iseennast. Soomerel on anne
keerukaid asju lihtsalt ja mõistetavalt lahti seletada.
Praegune aeg, mil peame seisma silmitsi kliimamuutuste ja
digitaalse reaalsuse pealetungiga, vajab just sellist presidenti. Seepärast ma
teada nüüd neli aastat hiljem enam ei kaaluks vaid soovitaks.
