Kuulun sellesse põlvkonda, kes laulva revolutsiooni ajal oli
tudeng. Tegelikult ei ole vanus siin sugugi peamine. Sama tunnet tundis ka
parimates aastates proua, noor pereisa, aga ka pensionär. See oli millegi uue
ootus. Oli vabaduse ootus, kuigi kuidas too vabadus tuleb ja milline ta saab
olema, oli meile täpselt teadmata.
Tundsime kevadise punguva lehe, noore armastusega sarnaneva
vabaduse tunnet ja peamine oli sinnapoole liikuda, lootes, et elu ise pakub
õige raja. Me kogunesime, laulsime ja mõtlesime, kogunesime uuesti, vahel
mõtlesime veel ja leidsime samm-sammult ka lahendusi.
Nüüd, viiekümnendates tunnen natuke samasugust tunnet.
Peamine on aga see, et näen sedasama tunnet noorte silmades. Me ei anna alla,
ei istu käed rüpes ega oota, kuni oleme planeedi täiesti elamiskõlbmatuks
muutnud. Oleme valmis selle nimel tegutsema. See uus ootus on tolle
aastatetagusega sarnane, aga ka erinev.
Sarnane oma tungi mõttes. Erinev, sest toona olid olemas
realiseerunud eeskujud – end vabaks võidelnud, vabaks jäänud riigid ja rahvad.
Nüüdne tung seguneb veelgi suurema teadmatuse, aga ka ängistusega.
Kuidas maailm tervikuna rohepöördega hakkama saab ja kuidas
see majandust muudab, et tea täpselt keegi. Loen ka paljude majandusinimeste
sulest, et siit-sealt on vaid kerge aimdus, kustpoolt uus tuul puhuma hakkab.
Postimehes hakkas esimesena silma selleteemaline arutelu
Robert Kiti sulest 14. märtsil 2020, artiklis «Kas majandusteooriad tuleks
ümber kirjutada?». Edasi veel palju sarnaseid arvamusi, üks viimaseid nädal
tagasi, Rainer Katteli «Kapitalistlik majanduskorraldus variseb kokku iseenda
raskuse all».
Peamine on aga see, et näen sedasama tunnet noorte silmades.
Me ei anna alla, ei istu käed rüpes ega oota, kuni oleme planeedi täiesti
elamiskõlbmatuks muutnud.
Praeguse ühiskonna kellavärk mõtestati lahti hammasratasteks
ja pulkadeks kuninganna Victoria eelsel ja tema aegsel Inglismaal.
John Gray väidab oma 25 aastat tagasi kirja pandud ja sellel
suvel eesti keeles ilmunud teoses «Valekoidik», et just siis ja seal globaalne
kapitalism välja mõeldigi. Ja et kapitalism ei ole mingi asi iseeneses – see on
süsteemne, inimtekkeline ja lihtsalt osa ühiskonnakorraldusest.
Toonasel koidikul tõdes Adam Smith, et suurim inimsugu
motiveeriv, liikuma panev jõud on ikkagi kasuahnus. Smith nimetas seda
nähtamatuks käeks. Vaba turumajandus ja tööjaotus lasevad nii tekkida suuremal
ühiskondlikul rikkusel, millest kõik ka osa saavad. Kui mitte otseselt oma töö
või kapitali kaudu, siis vähemalt teiste, edukamate inimeste headuse kaudu.
Headus ei saa aga vabalt ringi hulkuda. Vastasel korral
koguneb teda kuhugi rohkem ja kuhugi vähem. Kui turumajandus ja kapital üha
suurendavad ebavõrdsust, siis peab riik võtma seni juhusliku headuse oma
kontrolli alla. Kõigile võrdselt kättesaadav headus on solidaarsus. Esmalt
prooviti rahuldada esmavajadused nagu laste heaolu (sh hariduse kättesaadavus)
ja töövõimetute toimetulek. Nii sündisid pensionisüsteem, töötukassad.
Järgmisena jõuti kõigile kättesaadava haiguskindlustuseni.
Kui sajand tagasi võitlesid selle eest peamiselt
vasakpoolsed, siis nüüdisajal on nendest ühishüvedest saanud niivõrd loomulik
ühiskonna osa, et pole ühtki poliitilist jõudu, mis kogu heaolusüsteemi
kahtluse alla paneks.
Rikkuse allikaks ei ole ainult töö ja investeeringud.
Saaremaa mees Kaupo Vipp kirjutas oma raamatus «Globaalpohmelus» väga selgelt
lahti majanduse ja ka kogu inimühiskonna sõltuvuse erinevatest
energiakandjatest.
Nafta on majanduses nagu doping, mis võimaldab suuremat
kasvu, kui see ilma vedela kulla abita võimalik oleks. Kui joodik leiab pudeli,
siis ta peab selle ka ära jooma. Pohmell sunnib haarama järgmise pudeli järele.
Paraku on aga uut peaparandust üha raskem leida.
See globaalne fossiilpohmelus on praegusaja suurte hädade
juur – alates plastireostusest kuni kliima soojenemiseni. Sinna vahele jääb
looduse mitmekesisuse kiire vähenemine, inimese enda elukeskkonna halvenemine
ja kõik need muud hädad.
Kui keegi räägiks elust ilma kasvuta, eelkõige ilma
majanduskasvuta, siis oleks see hullumeelsus. Elu ilma majanduskasvuta on meile
ettekujutamatu. Selle ennustamine on ketserlus ja iga poliitik, kes hakkaks
sellist tõde kuulutama, kaotaks oma valijad. Kõik peavad sellest kasvust osa
saama. Globaalses mõttes igaüks planeedi kasvavast elanikkonnast.
Siin on koht, kus peaks rääkima peamisest – kas oluline on
kasv või heaolu. Kuidas neid mõõta ja hinnata? Meil on isegi riigieelarve
struktuurse tasakaalu arvestamiseks kolm meetodit. Veel keerukam on kokku
leppida, milline majandus ja kui palju kasvab. See ei ole aga selle kirjatöö
teema.
Peale kaht suurt laastavat sõda – Esimest ja Teist
maailmasõda – tundus algavat heaolu ja külluse ajajärk. Majandus kasvas ja
teadus andis piisavalt võimalusi uudishimu rahuldamiseks.
Peatselt aga ilmnes uus probleem, kasvu globaalselt
negatiivne mõju keskkonnale. Pea kogu eelmise sajandi olid need probleemid
lokaalsed. Kus raiuti maha liigselt metsa, kus reostus jõgi või muutus ilus
maastik tööstusvaremeks.
See, et planeedilt võetav kasu, peamiselt energia näol, on
tegelikult võlgu elamine, ei paistnud seega esmalt kuidagi silma.
Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust
kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli
väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…
Pankur istus aga oma kabinetis ja jälgis seda kõike hoolega.
Et tegu on laenuga, millelt globaalses arveraamatus ka intressi arvestatakse,
see selgus alles viimasel inimpõlvel.
Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust
kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli
väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…
Kui jääda majandusterminite juurde, siis esmalt andis tunda
midagi inflatsioonilaadset. Osa laenust läks tehnoloogiate arendamisele,
haridusele ja teadusele, luues nii lisaväärtust. Suur osa aga lihtsalt haihtus
ilmaruumi kütmiseks. Tagantjärele võib targutada ja arvutada, millisel
arengutasemel oleks inimkond ilma fossiilsete kütusteta. Kindlasti oleksime
vaesemad ja ka tehnoloogiliselt vast sajandi ajast maas.
Ma alustasin seda lugu, võrreldes praegust muutuste ootust
laulva revolutsiooni aegse ootusega. Aga ka teadmatusega ja ängiga. Hüva, äng
võib olla pelgalt subjektiivne.
Olin abilinnapea ja protsessi eest vastutav, kui Kuressaare
võeti 1998. aastal esimese Eesti linnana vastu Maailma Terviseorganisatsiooni
Tervislike Linnade Võrgustiku liikmeks. Tervislike linnade liikumise eesmärk
oli tõsta elukeskkonna parandamine linna elu fookusesse.
Samal ajal koostasime Kuressaares säästva arengu tagamiseks
strateegia «Agenda 21» ja kirjutasime alla Aalborgi hartale, mis sõnastas
jätkusuutlikkuse Euroopa kohalike omavalitsuste tarvis.
See tegevus ja teadmised olid toona väikese ringi huviliste
pärusmaa ja suurem osa Eestist ei teadnud rohepöördest veel midagi.
Ängitunne tulenebki arusaamisest, et oleme kogu maailmas,
aga ka Eestis rohepöördega vähemalt 20 aastat maha jäänud.
Hüva, ma ei ootaks, et meil juba vurritaksid ja küpsetaksid
elektrit sajad meretuulepargid ning miljonid päikesepaneelid. Aga teades, kui
pikk ja vaevaline on planeerimisprotsess, oleks see pidanud algama palju varem.
Siis me ei ägaks praegu hirmkalli elektrihinna käes (millele viitas oma
viimases pikas intervjuus ka eelmine president Kersti Kaljulaid).
Just tempo on määrav. Siin on aga optimismiks põhjust vähe.
Peale pikka sissejuhatust nüüd ka päris asja juurde. Me ei
ole suutnud rohepöördele anda selget majanduslikku mõõdet. Selles osas valitseb
kinnijooks nii poliitikute kui majandusinimeste hulgas.
Valitsus kinnitas eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus
aastaks 2050. Vahepeatus on aastal 2030. «Meie plaan kasvuhoonegaaside
vähendamiseks aastaks 2030 on juba samuti ambitsioonikas ja nõuab erinevate
osapoolte pingutusi, et selle edukalt ellu viiksime,» ütles toonane peaminister
Jüri Ratas. «Meie majandust ootab ees rohepööre, mis puudutab kõiki valdkondi.»
Me ei ole suutnud rohepöördele anda selget majanduslikku
mõõdet. Selles osas valitseb kinnijooks nii poliitikute kui majandusinimeste
hulgas.
Eesmärk maksab kujutlematud 17 miljardit, mis nõuab
järgmisel kümnendil umbes neli protsenti SKTst ehk poole enam kui
kaitsekulutused. Faktid. Juba arvatakse, et tegelikud kulud võivad olla mitu
korda suuremad.
Poliitikutel ei ole aga lubaduste kõrval head ideed. Kaja
Kallas sõnas paar aastat tagasi Reformierakonna 25. sünnipäeval peetud kõnes:
«Paha lugu on see, et kliimateemadele pole tegelikult head liberaalset
lahendust. Liberaalne oleks justkui lasta majandusel toimida omasoodu, aga see
ei pruugi olla jätkusuutlik inimeste ja elukeskkonna seisukohast. Kuuleme
lihtsustatud üleskutseid, et kliimaeesmärgid nõuavad meilt hüvasti jätmist meie
praeguste elumugavustega. Justkui inimesed peaksid täielikult loobuma autodest,
toasoojast, reisimisest, lihasöömisest jne.
Loomulikult on vastutustundlik tarbimine õige suund. Aga ma
olen veendunud, et me ei saavuta ühtegi laiapindset muudatust läbi rõhumise ja
keelamise. Uute piirangute kehtestamise asemel peame hoopis investeerima
tuleviku majandusse, mis võimaldab elukvaliteedi kasvu. Minu hinnangul võiks
Eesti näha kliimaneutraalsuses võimalust.» Ta käib välja kliimafondi loomise
idee.
Tegelikult ei ole meil vaja midagi väga uut. Tasub minna
vaid Adam Smithi juurde tagasi ja kujundada ühe käega majandusest kahe käega
majandus. Või nagu oleks kohasem, tuua mängu keskkonna jalajälg.
Kui Smithi ajal oli vaja riiki selleks, et töö ja kapitaliga
kogutud rikkust sõdade, sh ka ebavõrdsuse koondumisest alanud kodusõdade käigus
laiali ei kantaks, siis nüüd on vaja, et rikkus ei läheks keskkonna ennatliku
ärakulutamise nahka.
Toona oli teiseks ühiskonda ohustavaks teguriks liigne
ebavõrdsus. Ka sellele õppisime pensionisüsteemi, haigekassa, töötukassa ja
muude rehkenduste näol leevendust saama.
Me ei pea uut majandust looma ühekorraga. Siingi saab
hakkama väiksemate rehkendustega. Peamine on, et eesmärk oleks selge, nagu
laulva revolutsiooni ajal.
Kas see tähendab taas uusi makse? Ei pruugi. Suurt osa
sotsiaalseid probleeme lahendab üks, sotsiaalmaks. Võib-olla piisaks sinna
kõrvale laialdasest keskkonnamaksust. See koosneks praegusest käibemaksust ja
aktsiisist, sest käibe üks osa on tarbimine. Viimast peamegi piirama. Hullu ja
arutut tarbimist. Kui maks on disainitud selliselt, et see sõltub selgelt
keskkonda jäetavast jalajäljest, võib uus maks tuua mõnele kaasa hoopis
maksukoorma vähenemise. Tark maksusüsteem kogub raha vajalikeks tegevusteks, aga
eelkõige kujundab meie käitumist.
Praegu on paras aeg hajutada pilvi, et päris rohekoidik
oleks selgem.
Postimees, 04.12.2021 Jaanis Prii essee: rohekoidiku ootuses, https://arvamus.postimees.ee/7400266/ak-jaanis-prii-essee-rohekoidiku-ootuses
