Lühikese valitsuse pikk vagu
Suvel vähem kui aastaks ametisse saanud Eesti uus valitsus
on kui talumees, kes ostis endale põllu, mis aasta tagasi paistis kinnisvarareklaami
klantspildil välja kuldne ja viljakandev. Nüüd sügiseks on see närbunud ja sööti jäänud. Põld vajab uuesti ülesse
kündmist.
Maailm ja olud on nii palju muutunud, et tükati on targem
künda uued vaod ja külvata uus seeme. Riigipõllu kündmine on küll veidi teisem,
aga olemuselt sama.
Kõike muutuvat ülesse lugeda oleks ilmne lugeja aja
raiskamine. Teame seda isegi. Aga nagu põllul, on ka ühiskonnas vana sööt uuele
väetiseks.
Loominguline lammutamine
Ajalooliselt on selline vana sissekündmine ja uue külvamine
olnud seotud sõdade või muude suurte kriisidega. Vanade, puruks pommitatud,
pankrotti läinud või muul viisil hävinud hoonete, seadmete ja tehnika ning
tehnoloogia asemel tuleb paratamatult uus ja innovaatilisem. Oma loomulikus protsessis nimetatakse seda
USA majandusteadlasest Joseph Schumpeteri järgi loominguliseks lammutamiseks.
Uuendamine on majanduse peamine mootor.
Mitmemöötmeline maailm.
Üldiselt tajume me füüsilist maailma kolmemõõtmelisena.
Teadlased oskavad tuua juurde veelgi mõõtmeid. Meie vaimne ja sotsiaalne maailm
on veelgi rohkemate mõõtmetega. Pean silmas Euroopa kultuuriruumi, sest mõnes
muus kultuuriruumis on teised mõõtmed.
Näiteks keskajal oli peamine mõõde usk. Seejärel lisandus
fossiilkütustel ja tehnoloogial tuginev kasvava heaolu mõõde. Tänaseni mõõdame
maailma peamiselt heaolu parameetritega, nagu jõukus, palk, vaba aeg, … . Nende
teisenditeks on sisemajanduse kogutoodang, kasum ja muu selline.
Vähemalt kolmanda, kui mitte neljanda mõõtmena tuli möödunud
sajandil sisse enese hävitamise mõõde.
Tähendab, inimese võime end täielikul ära hävitada. Esmalt tuumasõja
kaudu, edasi kliima hukkakeeramise kaudu. Mõlemad on aktuaalsed.
Igavene poliitvõitlus
Inimese põhiolemise üle vaagimine on sama vana kui inimkond.
Arvamused selle üle ristusid ja põimusid vaheldumisi. Alates sumeritest, läbi
egiptlaste, nende juurest põgenenud juutidest kuni kreeklasteni välja. Natuke
erinevad, aga ühtselt ning läbivalt põhiprobleemina lihaliku keha ja vaimu
vastuolu tajudes. „Aga keha täidab meid ka himude ja
ihade ja hirmude ja igasuguste näivuste ja sellisel hulga tühisusega, et tema
tõttu me ei saagi tõepoolest iial olevast arukaks saada… naudinguid vahetada
naudingute vastu ja valu valu vastu ja hirmu hirmu vastu, suuremat vähema vastu
nagu münte. On üksainus õige münt, mille vastu tuleb vahetada kõik muu – arukus
... (Platon, Phaidon, 66).
2400 aastat hiljem tõdes Mihkel Mutt sisuliselt sama: „Kui
ökoeliit kõrvale jätta, tahab enamik inimesi oma eluajal ikkagi nautida muu
huvitab teda teises järjekorras.“, Katastroof tuleb niikuinii, Postimees
1.10.2019.
Hävingu kurss
Hüva, võib olla ongi häving meie paratamatus. Võib olla me
ei saagi tõeliselt arukaks. Me olema targad, aga mitte arukad. Targana suudame
me mõõta heaolu ja rakendada kõik oma oskused heaolu teenistusse. Arukana
peaksime tõmbama ohje, peaksime paljust loobuma. Seda ei suuda enamikel juhtudel
ka ökoeliit ise.
Ma ei hakka taas tsiteerima Platonit, aga tema riigiõpetuses
on samuti läbiv joon vastuolu, mis tüürib laeva karide poole. Ta kritiseeris
demokraatiat. Kritiseeris seepärast, et antiik Kreekas demokraatiaga liialdati.
Meie demokraatia on keerukam. See on kesktee, kus leidub natuke aristokraatiat,
raas timokraatiat, natuke oligarhiat, rohkelt demokraatiat,
aga ka türannia ihaluse sugemed ei ole puudu. Nende aluseks on samad vastuolud,
millele Platoni tsitaadis viitasin. Selle, tahtmise ja vaoshoidmise vajaduse vahelise
võitluse rindejoon kulgeb läbi igaühe meist, kulgeb läbi parteide, ministeeriumite,
läbi valitsuse, riigikogu ja lõpuks läbi kogu ühiskonna.
Roheeesmärkide saavutamiseks on vaja suuri muutusi. Need on
mõistuslikud, ratsionaalsed sammud. Meie ihalev ja meeletu hing paneb
mõistusele vastu. Sageli teeb ta seda targalt, kõiki kaasaja teaduse saavutusi
kasutades. Kui see tarkuse hobune veab meid kraavil, siis mida teha? Me ei suuda oma
olemuse tõttu vankrit ümber pöörata. Mida me saame, on õpetaja Lauri soovitusel
teha pool rehkendus. Abi on ehk isegi veerandist rehkendusest.
Pika vao piirjooned
Milline võiks olla pikk vagu, mida juba praegune valitsus
suudab ja sisse künda saab. Võib olla ainult ühe vao või paar, aga suunda
rajavalt pika. Piisavalt pika, et selle järgi saab põllu ära märkida.
Selliseid suuri tuuleparke, aga ka aatomijaama või olulisi
energiasalvestusseadmeid, mis meie elektri vajadused taastuvalt ära rahuldaks,
praegu veel ei ehitata. Et neid aga üldse ehitataks, peab neid esmalt
planeerima- tokid maasse ja esimene vagu sisse.
Senises praktikas on planeerimine igikestev ja lõputu
protsess. Mitte ainult riiklik eriplaneering ei kesta vähemalt sama kaua kui
koolijüts oma põhiharidust omandab. Üle mõistuse kaua võtavad aega sageli ka
„lihtsamad“ planeeringud. Nüüd on koalitsiooni poolt lubatud, et planeeringute,
keskkonnamõjude hindamise ja lubade protsess vaadatakse üle, eesmärgiga
kiirendada taastuvenergia projektide elluviimist. Sama plaan on ka riigi jaoks
oluliste ja piiriüleste projektide menetlusprotsessidega.
Keskkond põrkus keskkonnaga
Planeerimise juures on oluline, et peale tööga lõppu
jõudmist ei peaks tuldud teed tagasi minema. Nii juhtus näiteks Hiiumaal.
Hiiumaa ümbruse mereala planeering kehtestati 2016 aasta suvel ja otsus, et
osaliselt tuleb käidud teed taas alustada, sündis Riigikohtus umbes kaks aastat
hiljem. Vaidluse all oli just tuuleenergia eelisarendamise alade
kindlaksmääramine ning see planeeringu osa tühistati. Kohus leidis, et
keskkonnamõjude strateegiline hindamine peab omama planeerimisel veelgi
olulisemat tähtsust, ning et selle tulemusi tuleb planeeringulahenduse
väljatöötamisel tõsiselt arvesse võtta ja lahendusi vajadusel ümber kujundada. Samuti
on tähtis planeeringu sisulisem mõju hindamine ja seda tuleb vajadusel teha
koos naaberriikidega.
Seega põrkus laiem positiivne keskkonnamõju (mida
tuulepargid ju omavad) lokaalsema mõjuga. Ehk et gigavatte puhast energiat ei
saa toota teadmatuse arvel. Toona protsessi jälgides torkas silma, et oleks
pidanud uurima uurima ja rääkima. Parkide ehituse kõrval ei ole see suur
rahaline kulu. Ajakulu, kui see tegemata jääb, on palju kallim.
Ka loomingulisust on vaja
Eelkirjeldatu kõrval vajame palju loomingulist lammutamist. Täna
omandab seegi mõiste uue tähenduse. Jätkuvalt tuleb vana lammutada, et innovatsioonituuled
saaksid vabalt puhuda. Vana ei lähe aga prügimäele, vaid saab uue
ehituskivideks. Siingi vajab kõike mõõtev ja kaalutlev inimene uut tollipulka,
kuhu mahub ka ökoloogilise jalajälje mõõde. Eks me näe, kas maha saavad vaid
märkepostid, või saame mõne pikema vao ka sisse aetud.
