Rohekoalitsiooni sepistamine
Mis iganes koalitsioon ka ei sünni, kõiki ühiskonna ees seisvaid probleeme ta ei lahenda. On selliseid kitsaskohti, mille lahendamiseks ühe või teise võimuliidu liikmel tahe puudub, või ei ole see nende arvates üldsegi probleem.
Nüüd on aga nii, et kolm koalitsioonilepet kokku panevat
erakonda rõhutavad kõik roheesmärkide saavutamisele. Isegi vastav minister on
plaanis ametisse võtta. Kogu see ülesannete pusle on muidugi uuele valitsusele
üks paras reebus.
Suures pildis saame rääkida energeetika üleminekust
taastuvatele ressurssidele, millega kaasnevad ka salvestusvajadused, igasuguse
energia tarbimise vähendamisest, mille üks osa on ka hoonete soojustamine ning
energiakulu vähendamine ja kolmandaks oluliseks roheliseks eesmärgiks on jäätmete
tekke piiramine.
Nägu jälle läänetuulte poole
Kliimasõbralike üleminekute üks olule mõjur on rahvusvaheline
taust ja seda praegune situatsioon pigem soosib. Eesti majandus on madalseisus,
aga seda peab käsitlema kui üleminekuperioodi. Kõiki majanduse hädasid ei saa
kirjutada kalli elektri kraesse. Kuigi taasiseseisvumine pööras meid Venemaa
turult lääne turu poole, oli eelmise aasta 24. veebruarini Venemaaga siiski võimalik
ka äri ajada. Venemaa odav toore oli paljudele Eesti firmadele külluse allikas.
Nüüd on see lõppenud. Nii et mõnes mõttes on meil uus läänepööre, ja see ei
lähe, nagu ka üheksakümnendate alguse ümberorienteerumine, kõigile äridele
lihtsalt. Ettevõtluse uus ümberstruktureerimine
ja ümberorienteerumine on väljakutse. Nende muutuste tuules on võimalik ka
rohelepe panna Eesti majanduse teenistusse. Tuulgi puhub meil läänest.
Hakkaks õige elektrit eksportima
Elektri tootmisega on Eestil sajandipikkune kogemus. Kahjuks
pool sellest ajast olid käsulauad ja kasumijaotus Moskvast. Aga rikkust jäi ka
meile. Kaevuri töö oli raske kuid tema palka kadestati. Energeetika oli
põllumajanduse kõrval Eesti kaubamärk.
Uute õhuseireradarite paigaldamine laiendab oluliselt
maismaa tuuleparkide võimalusi. Lisaks on meie merealal planeeringu järgi tohutu
tuuleenergia tootmise potentsiaal. Selle realiseerimine eeldab aga ettevõtete,
riigi ja laiemalt ühiskonna sünergiat.
Esmalt, kuidas teha nii, et ühest või teisest tuulepargist
ei saaks järgmine Nursipalu. Vaja on hinnata parkide mõju mitte ainult
looduskeskkonnale, vaid ka inimese elukeskkonnale.
Siit koorub teine probleem. Nende mõjude hindamine on
pikaajaline protsess. Ja selle metoodika ning tulemused ei pruugi olla kõigile
üheselt arusaadavad ja meeltmööda. Me ei suuda oma metsagi üle lugeda ja
vaidleme, kumma, kas statistilise metsainventuuri või metsaregistri andmed on
täpsemad. Kalade ja vetikate ning lindude üle lugemine ja hindamine pole
lihtsam. Seda enam et siin hindame tulevase muutuse tulevikumõju.
Teadvustamatus
Peame kokku leppima mingid kompromissid. Kui Sõrves elamist
omav ettevõtja Vahur Kraft, küsis vabariigi aastapäeva eelõhtul, 23. veebruaril
2023 Postime veergudel „Ega me tuuleenergeetikas suurusehullustust põe?“ , https://arvamus.postimees.ee/7718267/vahur-kraft-ega-me-tuuleenergeetikas-suurusehullustust-poe,
siis juhtis ta tähelepanu olulisele teemale. Nimelt sellele, et me võime tõesti
planeeringu kohaselt rajada Saaremaa alla maailma suurima tuulepargi, mis
rannikule väga lähedal. See maht ja vaatepilt on Eesti tavainimesele praegu
täiesti teadvustamatu.
Tehniliselt on see
võimalik, aga reaalselt utoopia. Võrgu mõttes on Sõrve ja Lääne Saaremaa
sisuliselt juuksekarva otsas. Selles mahus võrgu ehitamise peale pole keegi
mõelnud. Ilmselt astub mängu ka loodus ise, ehk igasugune merepõhi ei ole
soodus tuulikute püstitamiseks
Sama problemaatiline
on rajada 2035 aastaks Eestisse neljast moodulreaktorist koosnev tuumajaam koguvõimsusega
ca 1200 megavatti. Esimene selline jaam valmib maailmas aastaks 2028. Seegi
võimalus ei ole enamike teadvusesse kohale jõudnud.
Seni teadvustamatute
suuruste vahel on kindlasti teadvustatava kompromissi võimalus. Vabariigi
Valitsus algatas juba 2020 aastal hoonestusloa menetluse Saare Wind Energy 154,4
ruutkilomeetrit katva 100 ja tuulikuga meretuulepargile võimsusega kuni 1400 megavatti.
See peaks katma kümnendiku jutuks olnud alast. Samasse kõrvale teeb pargi
ettevalmistusi riigi osalusega ELWIND projekt. Teame et Enefit Green planeerib
1000 megavatist 50–100 tuulikuga Liivi
lahe meretuulepark Kihnu lähistele ja samasse naabrusesse planeerib Utilitas
umbes sama suurt Saare–Liivi meretuuleparki.
Ainuüksi kirjeldatud
neli tuuleparki teeksid Eestist olulise elektri eksportija.
Koos tuuleparkide arvu kasvuga avanevad meie tööstusele uued
võimalused. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon on pakkunud tuuletehnikute õppeks välja Pärnu
ja Kuressaare ametikoolid. Need vajavad õppekavu, õpetajaid ja sisseseadeid,
mida Eestimaal praegu ei ole. Meil saavad tekkida tööstusharud, mis tuuleparke
hooldavad ja toodavad neile ka komponente.
Olulisim rohetarkus on suhtumine
Kõige keerukam on tarbimisharjumuste muutumine. Selle probleemi
sõnatas Kaja Kallas juba 2019 aastal, reformierakonna 25. sünnipäeval, kui tõdes
et , „paha lugu on see, et kliimateemadele pole tegelikult head liberaalset
lahendust. Liberaalne oleks justkui lasta majandusel toimida omasoodu, aga see
ei pruugi olla jätkusuutlik inimeste ja elukeskkonna seisukohast. Kuuleme
lihtsustatud üleskutseid, et kliimaeesmärgid nõuavad meilt hüvasti jätmist meie
praeguste elumugavustega. Justkui inimesed peaksid täielikult loobuma autodest,
toasoojast, reisimisest, lihasöömisest jne. Loomulikult on vastutustundlik
tarbimine õige suund. Aga ma olen veendunud, et me ei saavuta ühtegi
laiapindset muudatust läbi rõhumise ja keelamise.“
Inimene on juba sedasi tehtud, et ainult väga isiklik kriis,
tervise halvenemine, elukeskkonna muutus kogukonna tasandil, sunnib oma
eluviise muutma. Lõppude lõpuks ei keela arst meil süüa magusat. See teadmine
tuleb meist endist. Ja mida personaalsem
on kriis, seda kindlam on ka muutus. Maailma parandamine on umbmäärane ja kauge
ülesanne.
Pandipakend ja ühistransport on meid saatnud juba sajandi.
Ka plastkõrtest loobumine ja rendisõidukid ei ole meie elujärge kuidagi
halvendanud. Tõsi, need esimesed tekkisid pigem majandusliku efekti mõjul. Kas
meie mure ongi selles, et oleme liiga jõukad ja suudame ning tahame kulutada ka
sinna, kus poleks mõistlik? Enamikes kodumajapidamistes on peamine jääde
pakend. Kui seda liigiti kogume, siis peaks kõik olem justnagu hästi.
Tegelikult aga ei ole. Liigiti kogutud pakend ei tähenda veel sugugi selle
taaskasutamist. Ka liigiti kogutud pakend läheb kehva kvaliteedi tõttu suures
osas põletusse või on selle ümbertöötlemine (klaasi ja alumiiniumi sulatamine
näiteks) energiamahukas. Kindlasti saaks suurem osa pakendist olla
taaskasutatavad, kui see oleks rohkem standardiseeritud ja kauakestvam. Praegu
me ostame poest sageli mitte kaupa vaid pakendit. Pakendil on väga suur osa
kauba atraktiivsusel. See tähendab, et kui pakend on mitmeid kordi
taaskasutatav, siis võib ta maksta ka kaubast rohkem. Kui ta on pandikaup, siis
saab ostja selle raha ikka tagasi.
Rahapuudus ja investeeringud
Väga reaalne oht on visata eelarve tasakaalu saamisega üle
parda ka investeeringud. Samas investeeringul ja investeeringul on vahe.
Näiteks teede ehitus on vajalik investeering, aga teatud piirist alates ei
pruugi see olla enam tasuv. Tahame me ju liiklust hoopis optimeerida, ning anda
eelist ühistranspordile. Viimane ei pea olema tasuta. Mugav ja tasuline
ühistransport pigem vähendab koormust teedevõrgule, eriti seal, kus liigub
rohkem rahvast.
Kui me nüüd räägime taastuvenergeetikast, siis selle
tootmisvõimused on läänes. Praegu aga tuleb elekter idast. Suuremaid
salvestusseadmeid plaanitakse Põhja Eestisse. See kõik nõuab olulist
investeeringut elektrivõrku. Viimane on aga lõpuks tasuv investeering, sest
tuul on meil ikkagi tasuta.
Investeeringud elamute soojustamisse on samuti tasuvad.
Leibkonna mõttes ja riigile ka suures plaanis. Samuti peaks see elavdama meie
ehitusturgu.
Investeeringute tasuvusse peab sisse arvestama ka täiendava
kulu, kui need jäävad tegemata. Pean silmas nii
küttearveid kui ka võimalikke Euroopa Liidu trahve. Ei tasu loota, et
trahvikaridest õnnestub lõputult arvutuse põhimõtteid väänates mööda loovida. Taaskasutatava
pakendi, metsamajanduse ning põllu- ja
karjamaade CO2 heite ja selle sidumise tasakaalustamine, hoonete soojustamine
ning veel rida Euroopa regulatsioone
peaks hea tahtmise juures olema vesi just meie veskile. Pandipakendiga oleme
harjunud, põlise metsa ja maarahvana suudame neid ka CO2 tasakaalus hoida ja
ehituski on olnud Eestis traditsiooniline tegevusharu. Eks ole ju Soomes käinud
„kalevipojad“ ikkagi peamiselt ehitajad.
Ettevõtete toetamine
Jutuks olnud regulatsioonid on üleeuroopalised. Kõik riigid
peavad pakendeid taaskasutama, hooneid soojustama, või lõuna pool vastupidi,
soojustama selleks et vähem jahutada. See tähendab, et siin väikeses maanurgas
töötavad lahendused on ekspordivõimelised.
Rohetehnoloogiatele ja üldse välisturule pürgivate
ettevõtete suureks probleemiks on võime toota ekspordiks piisavas mahus. Kui
suudadki investeerida tootmismahtude kasvu, siis tuleb vastu uus takistus.
Teise riigi ostja tahab saada tagatisi, et lubatud kaup valmis saab. Nendeks on
pangagarantiid või riiklikud tagatised. Võrreldes teiste riikidega on just need
võimalused Eestis väga tagasihoidlik. Seamas ei kaasne sellega riigile reeglina
mingit kulu. Nii nagu tagatisfond läheb mängu vaid panga pankroti korra, ei ole ka
eksporditagatised enamat, kui kindlustus erandjuhtudeks. Kui tahame, et meie
ettevõtted ekspordiksid, peab neid tagatisi oluliselt kasvatama.
Jaanis Prii
Postimees, 29.03.2023, Rohekoalitsiooni sepistajad peavad nende probleemidega arvestama https://arvamus.postimees.ee/7742509/jaanis-prii-rohekoalitsiooni-sepistajad-peavad-nende-probleemidega-arvestama
