Et meri ei läheks metsa.
Suur suvi on ukse ees, õigemini praegu juba kohal. Paljude
jaoks on suve sünonüüm rand. On ju tore rannaliival päikest nautida ja end
vahel merevees jahutada. Just suvi on aastaaeg, kui eestlasest saab natuke nagu
mererahvas. Seega on suvi õige aeg ka merest kirjutada.
Merd tuleb eestlasele seletada metsa kaudu
Muidugi peame me
ennast rohkem metsarahvaks. Seda eriti kevadel ja sügisel, kui metsas saab
nautida lilleilu ja kuulata- ning korjata kukeseeni. Rand köidab aga vaid paar
suvekuud.
Kui vaadata Covid-19 ajast jõudsalt kasvanud (ligi 1500
paati aastas) eestlaste omandis olevate väikelaevade arvu, mis oli 2022
aastalõpu seisuga 38 070 ehk 34 inimest paadi kohta, tundub eestlane
täitsa mererahvas olema. Pannes kõrvale Soome ja Rootsi vastavad 10 ja 11
inimest paadi kohta on aga arenguruumi palju.
Samuti tundub, te eestlane võtab oma väikelaeva kui suvila
laiendust ja pigem naudib teadmist selle olemasolust, kui sellega merd sõidab. Saaremaal,
Nasval elav loodusgiid ja merematkade korraldaja Hillar Lipp ütleb, et eestlane
tunneb end merel ebamugaval. Esialgi on küll elevus, aga natukese aja pärast
hakkab ta nihelema ja kaldale tahtma.
Meie metsarahvaks saamine (või kes seda teab, ehk ka
tagasisaamine) on tegelikult olnud üsna kiire, sajandipikkune samm sotsiaalses
evolutsioonis.
Arvame, et metsarahva geen pärineb meil ugri-mugri aegsetest
Uurali tagustest metsadest. Siis tulime siia, tsiviliseerusime ja tegime
metsast põllu. Enne sõda kattis mets Eestist 20 %. maismaast See oli aeg, kui
ema ei viinud hälli enam metsa, kus valitsesid hundid ja karud. Ikka heinamaale
viis ta hälli. Oru Pearu kuivendas metsa, et sellest põldu teha. See oli aeg,
kui olime ennekõike põllurahvas.
Metsarahvaks saime me taas saatuse sunnil ja viimase napi sajandi
jooksul. Esiteks lõi sõda eelduse, et osa maast metsastus. See protsess, ehk
metsa hea käekäik, sai hoogu 60 ja 70 aastatel. Nii jõudis ka metsamaa osakaal lõpuks
ligi pooleni meie maismaast.
Rolli mängis ka asjaolu, et nõukogude ajal ning ka peale
seda, rasketel taasiseseisvumise aastatel, aitas mets mitmekesistada meie
isiklikku toidulauda. Seened ja mustikad ning muud marjad oli vähene, mis
vabalt kätte saadav.
Mets sai populaarseks ka läbi heliteoste ja raamatute.
Näiteks suure panuse metsa kui eestlase kultuuriloolise pärandi kandjasse pani
1960 aastal Ants Viires, kes tutvustas metsa kui rahvapärast käsitöö toormaterjali.
Viktor Masing sobitas lastele sinasõprust
tammega, ning alates 1981 aastast teame,
et "Vahtral on sünnipäev sügisel" (Hendrik Relve). Sellel sajandil on
metsa eestlase lähedaseks kirjutanud näiteks Valdur Mikita.
Taasiseseisvumise aeg süvendas suhet metsaga. Mets seostus
looduskaitsega ja viimane oli üks osa meie iseolemise soovist. Vabadussõja
kõrval oli 1987 aastal alanud fosforiidisõda meie võidukaim sõda.
Aga on olemas ka teine maailm. Lennart Meri oma Hõbevalges
kirjeldab, kuidas metsarahvas kohtus merega. See on kui kultuurišoki näidiskirjeldus.
”See kõik algas neli- viiskümmend põlve varem hoopis
teisiti. Ta hoiab käes lühikese varrega oda see on hoolega lihvitud. Ta
näojooned on kummalised, nukilised. Ta on karvane. Ta on pisut hirmul. Metsa
hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi seljataha, jätavad ta
silmitsi vaikusega, mis luurab eespool. Ta vähendab sammu, kuulatab. Kõik tema
meeled on valmistunud muutuseks, ootamatu ja ikka veel tundmatu ohu kiireks
tõrjumiseks. Ta tuleb sellega toime või ei tule. Aeg-ajalt uurib ta latvade
vahelt taevast. Ta imestab: mis kummaline taevas, hoopis erinev sellest mis
seljataha jääb, ta on ju tühi! Tühjust hakkab tasahilju täitma kauge müha. Ta
ei ole seda varem kuulnud. Linnukisa. Nii heledat ei ole ta varem kuulnud.
Tõuseb tuul, mehe võbisevad ninasõõrmed tabavad erutavat lõhna: ta ei ole seda
varem tundnud. Mis sunnib edasi kui kõik kisub tagasi? Keelena pingul, lükkab
ta kõrvale viimase sarapuuoksa. Ta ootas midagi, aga seda? Tema ees häilib mere hääletus süli, ühtaegu
vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem,
ühe maailma lõpp ja veel suurema algus.
Meri on meile senini uus maailm. Teda ei tohigi korraga
võtta ja hoomata. Talle tuleb läheneda ettevaatlikult. Turvaline on jääda randa,
nagu meie suvel.
Meri kui metsa vastand
Metsaga läks vahepeal asi keeruliseks, et mitte öelda metsa.
Suur maailm sekkus mängu ja kiskus meie hinge lõhki. Metsarahvana hoolime
hiitest, linnulaulust ja tahame metsakohinat lausa koju kaasa võtta. Mailmamajandus
täidab aga metsa saagide vingumisega ja harvesterite raginaga. See on osa
suurest ärist. Pika peale jõuab suure maailma teadmise kaudu osa mõistusest
uuesti koju. Hakkame taas rääkima metsast kui ökosüsteemist. Keskkond muutus
sellega globaalselt tähtsaks, ning saagide häälega põrkus vajadus salvestada metsas
seda süsinikku, mida me igapäevaselt ohtralt toodame. Tekkis põlvkondade,
koolkondade ja arusaamade kakofoonia.
Oleme selle konflikti murdepunktis. Natuke segaduses, aga
lootusrikkad.
Merega on asi vastupidi. Siis, kui mets meie hinge kasvas,
kisuti merd sealt raudadega välja. Rohekuuelised piirivalvurid tõmbasid kuuli
rauda ja ajasid meid merest eemale. Meri oli nii tabu, et Saaremaale, Hiiumaale
ja Eesti rannaaladele sõiduks oli vaja passi eritemplit. Ikka selleks, et keegi
üle mere putku ei paneks.
Meri elas peamisel edasi meie kultuuris. Sealgi vahel natuke
punasega magestatult. Aadu Hint, Juhan Smuul ja ka mõned teised. Või puhtalt
meremehelik, Herman Sergo, Alber Uustulnd. Ehk siis hoopis ajaloolise rolli
mängija, nagu tsiteeritud Lennart Meri.
Metsale vastanduvaks, tundmatuks, salapäraselt köitvaks, aga
ka hirmutavaks on meri jäänud.
Siga sööb kalad ära.
Sajand tagasi söödeti Sõrves sigadele angerjat. Viimane oli
liiga tavaline ja rasvane, et oma toidulauale panna.
Need ajad on ammu möödas ja kala tuleb tikutulega otsida.
Kala sööme me nina peale aastas 17 kg, liha aga 78 kg. Lihast omakorda ligi
pool on siga. Kas siga sõigi kala ära? Jah, nii see on.
Meri on veelgi keerukam ökosüsteem kui mets ja põld. Suur
osa maa peal tekkinud solgist voolab merre.
Eriti ohtralt voolas seda sinna nõukogude ajal. Aga voolab
ikka jätkuvalt, kuigi vähem. Kui siga maa peal pissib või teeb nr 2 häda, siis
sellest osa jõuab merre ja sööb kalade arvukust. Sama lugu on väetistega.
Meri on nagu suur keskkonna põrkeraud, mis paneb igale
paugule vastu. Vähemalt nii meile tundub.
Hüva, saame probleemist aru. Teame et Läänemeri on reostunud
ja kala tuleb süüa vähem, sest see sisaldab keemiat. Viimase saavad
kalateadlased ümber lükata, sest kala sees olev keemia saab meile ohtlikuks
alles siis, kui sööme kala mitu korda rohkem kui siga.
Teame ka, et tegelikult on kala tervislik. Lihtsalt ei jõua
seda poest nii palju osta, et lihale konkurentsi tekitada.
Mere raiumine
Merega on lugu aga ikkagi vastupidiselt metsaga. Metsa me ei
väeta. Merd nagu loetud, väetame küll. Teadlane ütleb, et väetame peamiselt fosfori-
ja lämmastikuga ja nimetab seda eutrofeerumiseks. Selline väetamine paneb meres
taimed kasvama. Eriti meie suure suvise sõbra, sinivetika. Sõbrad on aga
selleks, et ohu eest hoiatada.
Kui aednik hariks põllu asemel merd, siis tabaks teda peagi
lausmasendus. Selgub et sõnnik, mille ta kapsale veab, voolab laiali ja väetab
samahästi ka kaalikat. Veel hullem, mitte ainult kaalikat, vaid ka ka nõgest ja
naati. Seda kõike teeb ta lisaks oma põllule ka naabri põllul. Väetab temagi
kapsast ja naati ning ikka samaväärselt. Meri on globaalne põld.
Kasvagu taim põllul, meres või metsas, lisaks väetavatele
toitainetele ja soojusele ning fotosünteesis
kasutatavale valgusenergiale vajab ta eluks süsinikku ehk CO2. Väga tore on see, et lisaväärtusena
eraldub ka hapnik. Muidugi ei ole eutrofeerumine ka kalale hea.
Nagu metsas, on ka meres tähtis, mis taimest saab. Metsa osa
raiuvad, osa kaitsevad. Metsa me kasvatame, meri kasvab ja vohab ise. See
tähendab, et meri seob süsinikku, millega moodsal ajal kohustuslikult või vabatahtlikult kaupleme.
Kas mere sees ka kapsast ja kartulit ehk karpe ja vetikaid
saab kasvatada? Saab, aga meres on igasugune kasvatamine veidi keerulisem.
Selleks on vaja sadamaid, laevu või paate, võrke ehk muud sellist. Ning
teadmisi.
Meie meri on selles mõttes eestlase moodi, et ei ole ta
liiga külm ega kuum. Paremini kasvab meresaadus just külmas või soojas. Ja vesi
on meil ka riimveeline, ehk pool mage ja pool soolane.
Seepärast suurt toidulaua kasvatamist me meres veel ei näe.
Aga sinna poole liigutakse.
See ei tähenda aga seda, et merd ei võiks raiuda. Vastupidi,
vahe lausa peaks raiuma. Raiuma just seepärast, et nii saab ka osa liigsest
süsinikust kätte. Mere sundraiumine tähendab adru ja vetikate korjamist ning
põllu väetiseks kasutamist. Nagu randlane seda vanasti tegi.
Eriti rikkad on erinevate ökosüsteemide kokkupuutekohad. Näiteks
merekallas, kus kasvab nii mere kui maataimi. Rannaniidud on omandanud
karjakasvataja tähelepanu. Näiteks linnalehmad Pärnus ja rannaveised
Kuressaares. Päris tühiasi ei ole ka sellise maastiku hoolduse eest makstav
toetus. Paljut väärtuslikku, me veel tulusalt kasutada ei oska.
Ameerika on avastamata
Kui mets ja põllumaa on peene nime LULUCF all hinda läinud,
siis meri, kui globaalses mõõtmes vähemalt 30% süsiniku siduja, on suuresti avastamata
ja Kolumbus ei ole Ameerikasse veel jõudnud.
Eesti pindalast 35%
kattev mereala väärib seepärast eriti suurt tähelepanu. Seda enam, et ta võib
oma ületoitmise eest kätte maksta, kuid võib maksta ka süsiniku sidujana meile
peo peale. Tulemus sõltub sellest, kuidas mereasja ajame.
Eesti mets seob üha vähem, süsinikku. See hirmsa nimega
LULUCF ehk maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus seob keskmiselt 7 % Euroopa
süsinikuemissioonist. Kusagil nii 200 miljonit tonni. Eesti kohta tehti hiljuti
ümberarvestus ja tuvastati et maismaa süsiniku sidumisega on tõsiseid probleeme
ja aastaks 2030 seatud eesmärgi 2,5 milj tonni saavutamisega seetõttu raskusi.
Vahepeal teadlased, metsamajandajad ja metsakaitsjad vaidlesid,
kas metsa ja põldu on õigem mõõta tollipulga, teodoliidi või satelliidiga. Nii
detailseks läheme seal süsiniku arvestusega.
Merega on aga lugu ikka teisem. Sellest me teame nii vähe,
et ei oska tema tulususest isegi midagi arvata.
Ka valearvestus on parem kui mittearvestus. Üks hea näide
selle kohta on, kui Florence matemaatik
ja astronoom Paolo dal Pozzo Toscanelli
arvestas 1474 aastal Euroopa ja Aasia vahemaa mitu korda väiksemaks, kui see
tegelikult on. Kolumbus jäi teda uskuma ja see „kindlameene teadmine“ andis
talle söakuse 18 aastat hiljem Ameerikasse jõuda.
Meie meri on süsinikuringluse mõttes avastamata nagu Ameerika. See ei tähenda, et kui merd ja seal elavat uurida ja arvutusi teha, ei saaks seda uut meremaad avastada ja end teenima panna. Teenima heas, ellujäämise mõttes.
