Tehisaru kui kameeleon
Kuigi selline tehisintellekti inimesest üleoleku olukord oleks
väga huvitav arutelu teema, jääb see siin kõrvale. Võtaks päevakorda, mida tehisintellekt täna juba käegakatsutavalt
meiega teeb ja mis on selle tagajärjed. Samas laiendaks vaadet lummava või
kollitava rohepöörde konteksti.
Tehisaru töötab arvutitel. Juba Aristoteles arvas, et
igasugune elu on esmalt toitumine ja seedimine mis vajab soojust. Selles mõttes
on serveripargid väga aristotellikud. Isegi liiga, sest nad toituvad
sellestsamast soojusest. Esmalt ajame kivi või gaasi ahju, põletame ära ja siis
teises otsas jahutame. Kogu see peene valdkond
nimega IKT, ehk info- ja kommunikatsioonitehnoloogia,
mille tipuks tehisaru on, vajab märkimisväärselt elektrit. Teadlased pakuvad,
et umbes 3% inimkonna energiavajadusest[1].
Pannes kaalukausile, palju kulub tehisarule elektrit ja
selle, mida kogu see süsteem meile annab, ei ole olukord väga halb. Tõsi,
statistika võtab arvesse vaid traadi ühe otsa, tehnoloogia valdkonna
energiatarbe. Traadi teine ots, ehk teenuse tarbija kulutab samuti
märkimisväärselt energiat, aga see on meie teha ja vastutada.
Õnneks ka siin tehnoloogia areneb ja energiatarve ei kasva paralleelselt
jõudluse kasvuga, vaid on tagasihoidlikum. Sellele saab muidugi keskkonna
jalajälje mõttes lisada kõik, mis on seotud riist- ja tarkvara loomisega. Riistvara
ehitamine nõuab maavarasid. Ja oleks see vaid ainult raud, nagu rahvakeeli asja
nimetatakse. Lisaks tuleb kõik see kaup kuhugi transportida ja nii jalajälg vaikselt kasvab.
Teisalt saab servereid toita taastuvenergiaga ja nende
jahutamiseks saadavat soojust kasutada näiteks majade kütteks.
Hoopis huvitav on aga vaadata, kuidas tehisaru
kasutusvõimalused igapäevast elu muudavad ning kuidas me tänu temale teistmoodi
käitume.
Googlet, Facebooki ja Instagrami me tavaliselt kohe
tehisaruga ei seosta- nii igapäevased rakendused juba.
Tehisaru on esmamõttes ikka ChatGPT. Tegelikult muidugi
mitte. Eelnevalt loetletud tööriistad mõjutavad praegu meid veel märksa enam
kui uudne GPT. See on tähelepandamatu ja hiiliv mõju. Uued meediad, nagu raadio
ja televisioon tegid meile ajupesu möödunud sajandil. Sel sajandil lisandusid
Google ja Facebooki süvapesu. Patust ei ole puhas ka ChatGPT, millest on saanud
reklaamitegijate ja suunamudijate tõhusaim tööriist. Nüüd suudavad nad toota
üha odavamalt veelgi rohkem reklaami, mis puhastavad survepesurina meie meeled
igast ostukõhklusest. Sa ei pane tähelegi, kas sellest, kui hea on uus
robotniiduk räägib sulle näoraamatus naabrimees või nägid seda reklaamina enne
kusagil pildil või videos. Tehisaru on juba ette välja raalinud, mis on parim
lähenemine, et viia sind ostutehinguni.
Arusaadavalt ei ole selline sunnitud ostuohvriks olemine
väga roheline käitumine. Tootja ja reklaamija saavad aga alati suunata
vastutuse tarbijale.
Vastumõjusid muidugi kavandatakse ja rakendatakse.
Regulaatorite survel saab tuleval aastal igaüks endale osta Facebooki
reklaamivabaversiooni. Kuutasu on 9,99
eurot kallim ja nutitelefonidele mõeldu 12,99 eurot kuus. Ette võib aga
arvata, et vähe leidub neid, kes on mesimagusa reklaami keelamise eest nõus
maksma.
Siiski võib tehisintellektist olla palju abi rohepöörde
eesmärkide saavutamisel. Näiteks kõikvõimalikel mudeldamistel. Kompleksülesanded
on üksi inimajaule rasked. Masin ja tehisaru tuleb liitlaseks võtta. Praegu
käib näiteks äge diskussioon, kas Eesti saavutab kliimaneutraalsuse üksnes maismaa
tuuleparkide najal või vajame ka avamere parke. Ja kui vajame, siis mitut ja
kuhu. Kompleksülesanne ei sisalda ainult tuulikuid ja nende rajamise
keskkonnamõju, majanduslikku tasuvust ja hinnapoliitikat, vaid samu küsimusi ka
salvestusmahtude vajaduse ning lõpeks ka piisava elektrivõrgu kohta.
Kliimaministeeriumi teadusnõukogu ei peaks ju lugema ainult
lilli ja liblikaid, vaid pistma rinda mainitud tehnoloogiliste tormidega.
Toon paar näidet. Praegu käib kibekiire tuuleparkide
uurimine ja ettevalmistus Kihnu külje all ja Saaremaa läänerannikul. Tuulikute
puhul on üks suur murekoht, mis saab siis, kui tuult ei ole. Siis peaks avitama
salvestusseadmed. Samas, kahe eri piirkonnas paikneva pargi puhul on tuuletut
aega poole vähem kui oleks seda ühes pargis. Emba kumba suure tõenäosusega ikka
puhub. Palju aga selline lahendus rohkem maksma läheb, kas hajutatud end ära
tasub. Kes teab? Kui keegi teab, siis ärgu vaikigu.
Tavaliselt on aga nii, et üks teab koos oma arvuti või
serveripargiga vastust ühele küsimusele ja teine teisele. Nii oleme me juba
praegu osa hübriidintellektist, kus inimene, arvuti ja muu tehnoloogia töötavad
ühtses globaalses võrgus. Probleemiks on teadmiste fragmenteeritus.
Tehisaru aitab nendesamade parkide puhul lahendada muidki
kitsaskohti. Tuulikud on oht rändindudele. Need lendavad aga parvedes ja
peamiselt kevadel ja sügisel. Parkide juures olev radar ja videotuvastus koos
masinnägemisega saavad lindude saabudes tuulikud selleks ajaks seisata.
Veel lihtsam on see tehisaru, mis kodust või kontorist lahkudes
selle kütet vähendab ja veidi enne naasmist taas ülesse kütab. Eriti hull lugu
on büroohoonetega. Külmetavad ministeeriumiametnikud oli eelmise aasta
moetrend. Tavaliselt ei keera seal keegi kütet maha isegi nädalavahetuseks ja
pikkadeks pühadeks.
Seega on tehisintellekt kui kameeleon, kes on kord
kliimanegatiivselt elektrisinine ja siis positiivselt lootusandev roheline.
Neile, kes tehisaru aga pelgavad, on unerahuks hea teada- seni kuni pistiku
pluss ja miinus on meie kätes, saame elektronide voo igal hetkel katkestada.
[1] Freitag,
C., Berners-Lee, M., Widdicks, K., Knowles, B., Blair, G. S., & Friday, A.
(2021). The real climate and transformative impact of ICT: A critique of
estimates, trends, and regulations. Patterns, 2(9), 100340. https://doi.org/10.1016/j.patter.2021.100340