Suurest debateerimisest hoolimata kipub kliima- ja rohepöörde teema minema põhilisest mööda.
Alates mingist piirist keskmise energiatarbimise suurendamine inimelu kvaliteeti ei tõsta.
Nende ridadfe kirjutaja proovis kaks aastat energiadieeti, see on tehtav, talutav ja säästev.
Kui me suudame nii peent isiklikku energiabilanssi pidada oma rasva põletamise nimel, et saada juurde mõni tervena elatud eluaasta, siis miks mitte suuremalt ja suuremas plaanis pidada energiadieeti üldise ellujäämise nimel, küsib SA Kuressaare Haigla nõukogu esimees Jaanis Prii.
Tunnistan, et mind valdab siis äng. Äng seepärast, et laias laastus jagunevad inimesed selles küsimuses kolmeks.
Ühed ütlevad, et see kõik on moodsa aja nõidus. Et mingit kliimamuutust ei ole ja kogu lugu. Ilmselt on nendega lootusetu vaielda. Aga on argumente, mida nemadki tunnistavad. Näiteks seda, et olgu kliima soojenemisega kuidas on, fakt on see, et (majanduslikult ammutamisväärne) nafta ja gaas saavad lõpuks lihtsalt otsa. Need maavarad ei taastu inimesele hoomatava ajaperspektiivi jooksul.
1963. aastal pandi Ameerika Ühendriikides alus kaalujälgijate liikumisele, mis andis inimestele tuge kehakaalu langetamisel. Oleks viimane aeg teha energiajälgijate liikumine, seda ka riikidele.
1963. aastal pandi Ameerika Ühendriikides alus kaalujälgijate liikumisele, mis andis inimestele tuge kehakaalu langetamisel. Oleks viimane aeg teha energiajälgijate liikumine, seda ka riikidele. Foto: Mike Mozart/Wikimedia Commons
Teised arutlevad selle üle, kas suudame olukorda ravida tehnoloogiate, uute majandusmudelite ja muu sellisega. Kolmandad usuvad, et saame olemasolevat süsteemi oluliselt muutmata ise oma käitumist muutes protsessi mõjutada. Ehk siis, et kas muutus peab algama ülevalt allapoole või rohujuuretasandilt, alt üles.
Olgu kliima soojenemisega kuidas on, fakt on see, et (majanduslikult ammutamisväärne) nafta ja gaas saavad lõpuks lihtsalt otsa.
Viimased on sageli rohkem roheusklikud, Maa ordu liikmed, kes on veendunud, et igaüks meist saab ka tõesti ise midagi ära teha. Nende suhtes on levinud stereotüübid, et nad elavad kusagil ökoküla kommuunis, kasvatavad endale porgandit, kaalikat ja lammast, mediteerivad ja muu maailmaga väga ei lävi.
Minu äng tekib sellest, et põhilisest lähevad kõik mööda, esimesed otse ja tuimalt, viimased kogemata.
Sotsiaaldemokraatide majanduskonverentsil «Tugev majandus, turvaline tulevik» pidas professor Marju Lauristin 12. jaanuaril mõtiskleva loengu «Vajaduspõhine majandus». Ta arutles, kuidas ühiskond vormib meid üha enam ühemõõtmeliseks (viide Herbert Marcuse raamatule «Ühemõõtmeline inimene», e. k. 2022 – toim), kus inimeste vajadused ei ole enam sisemisest soovist tulenevad päris vajadused, vaid massimeedia, reklaami ja kaubanduse ehk «suure äri» tekitatud vajadused.
Seesama meedium tekitab meis kunstliku ilmajäämise tunde, mida leevendame ikka sellesama reklaami poolt suunatud tarbimisega. Samas vajame tegelikult mitte kaupa, vaid seda positiivset emotsiooni, mis kaasneb järjekordse kauba ostmisega. Ning ehk on võimalik seda vajalikku emotsiooni saada ka muul moel kui asjade ja kaupade tarbimise kaudu.
Paljud, tavaliselt saledama joonega poekülastajad torkavad silma ühe huvitava käitumismustriga. Nad võtavad poes riiulilt kauba, uurivad põhjalikult selle silti ja siis panevad kauba kas korvi või riiulile tagasi. See maagiline arv, mida uuritakse, on tähtede «kcal» ees.
Dieedist kinni pidamine nõuab enesedistsipliini. Tugevamad meist saavad sellega hakkama. Tulemus ei ole otsekohe hoomatav, aga pikas perspektiivis märgatav ja väga positiivse tervisemõjuga tõesti.
Umbes sama seis on meie biosfääriga, mis tahaks meilt energiadieeti.
Üks kilokalor (kcal) annab energiat veidi rohkem kui üks vatt-tund, Wh (1 kcal = 1,16 Wh). Vatt-tund on aga liiga väike energiahulk, et selle üle ka süsiniku jalajälje ohjeldamisel arvestust pidada. Samas, oot-oot. Mida need saledad poekülastajad siis teevad, jälgivad ju ikkagi kilokalorit? Ka pikim rännak saab alguse esimesest sammust.
Ainult sadakond vatti neljast-viiest tuhandest käib otse läbi ihu.
Kui me suudame nii peent isiklikku energiabilanssi pidada oma rasva põletamise nimel, et saada juurde mõni tervena elatud eluaasta, siis miks mitte suuremalt ja suuremas plaanis pidada energiadieeti üldise ellujäämise nimel? Mõnikord võib dieeti soovitada arst, kuid valdavalt teeme selle valiku ise. Ei ole vastavat seadust ega direktiivi, mida jälgida ja järgida.
Kui palju on mõistlik?
Mina sattusin sihiliku energiadieedi mõttele 2021. aastal tänu ühele professor Kalevi Kulli loengule, mis toimus Rooma Klubi Eesti haru eestvedamisel (vt PM, 25.08.2022)
Meie energiatarbimine on praegu Eestis hästi umbkaudu 4,5 kW inimese kohta. See on siis pidev energia tarbimine, millest kilokalorites mõõdame üldiselt ainult seda osa, mida söögina tarbime. Inimese kehaline energiatarve on suurusjärgus 1000 vatti. Lühidalt. Ainult sadakond vatti neljast-viiest tuhandest käib otse läbi ihu. Professor Kulli hinnangul oli sajand tagasi meie energiatarve kokku umbkaudu 500 vatti ehk 0,5 kW. Viiendiku sõime toiduks ja muul moel tarbisime ülejäänu.
Tähtis on inimmõõduliste ühikutega arvestada, siis on lihtsam aru saada. Seepärast on inimese keskmise võimsuse alusel arvestamine hea.
Sööme päevas umbes 2000 kilokalori jagu, mis teeb organismi keskmiseks võimsuseks 100 W. Sajavatine olend inimorganism umbkaudu ongi. Lisaks toidule on kodusooja muidugi ka vaja.
Inimese vajadusteks kasutatud energia oli tuhandete aastate kestel kaunis ühesugune, aga viimase 100 aastaga kümnekordistus. Kui seni pärines energia peamiselt taimede kaudu päikeselt, siis 20. sajandil lisandati tohutus koguses fossiilset energiat, ning tuumaenergiat samuti. Selle lisandatud võimsusega liigutati rohkem ainet ja muudeti materjale, suurendati kiirusi, rajati suuri teid, sildu ja linnu, see võimaldas rahval kasvada ja pidada väga hulle sõdu. Kus iganes, looduslik asendati kunstlikuga.
Lisandunud energiat on nii palju, et see muudab aineringeid. Süsinikuringe muutmise hädasid märgatakse laiemalt, aga muutunud on ka paljude teiste elementide ringed meie ökosüsteemis. Tulemuseks on elurikkuse kadu. Inimene jääb võimu tahtes üksi. Mitte võimsust, vaid vaimsust on vaja – Rail Balticu raha tasub anda õpetajatele.
Minu vanaisa kasvatas nõukogude ajal varakevadel tomateid ette ning valgustas ja soojendas neid suure elektripirniga, mis oli samuti 100-vatine. Tuba oli valge ja pirn kuum nagu pliidiraud. See oli muidugi raiskamine, sest taim ei saanud sellest valgusest suurt midagi ja pliidiraud oli siiski tõhusam kütteseade. Aga elekter oli lihtsalt odav. Odavus soodustab raiskamist.
Energia ja inimarengu seos
Ühesõnaga, sajand tagasi saime hakkama võimsusega 0,5 kW ja nüüd jääb 4,5 kW-st ka väheks. Eeldades, et palju raiskame, tekib küsimus, kui palju on siis tegelikult paras ja mõõdukas?
1987. aastal väitis Brasiilia füüsik ning energia- ja keskkonnaküsimuste ekspert José Goldemberg, et inimene saab normaalselt ära elada ja olla sotsiaalselt aktiivne, tarbides 1 kW energiat.
José Goldemberg 1992. aastal ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil Rio de Janeiros.
José Goldemberg 1992. aastal ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil Rio de Janeiros. Foto: Waldemir Barreto/Wikimedia Commons
ÜRO arenguprogrammi ülevaade aastast 2001 tõdeb, nagu ka Goldemberg, et energiatarbimise korral üle 1,3 kW elaniku kohta on inimarengu indeksi (HDI) väärtus üle 0,8 ja sisuliselt muutumatu kõigi riikide jaoks. Energiatarbimise mõju inimarengu indeksile hakkab oluliselt vähenema tasemest 1,3–3,9 kW. See tähendab, et mingist hetkest peale kulutame energiat ilma otsese vajaduseta lihtsalt tühja-tähja peale. Energiakulu suureneb, aga elu paremaks ei lähe. See, millest ka Marju Lauristin rääkis.
Inimarengu indeksi kolm komponenti
jõukuse mõõdik, milleks on rahvatulu või ka rahvuslik kogutoodang inimese kohta, mis peegeldab materiaalsete võimaluste kasvu;
oodatava eluea pikkus sünnihetkel, milles kajastub rahva tervis ja toitumus;
kirjaoskus ja kooliskäimise ulatus, mille kaudu mõõdetakse inimeste vaimuilma ja valikuoskuste avardumist.
Tegelikult ei saa meie laiuskraadil 1 kW tarbimisega normaalselt ära elada. Ka professor Kull möönab, et Eestis oleks juba 2 kW väga normaalne.
Kui meie tarbimine on praegu 4,5 kW, siis on oluline mõju ka sellel, kui tõmbame kliima pärast energiatarbe näiteks ühe kilovati võrra alla.
Mingist hetkest peale kulutame energiat ilma otsese vajaduseta lihtsalt tühja-tähja peale.
Kuigi internet on täis igasuguseid ökoloogilise jalajälje ja süsihappegaasi arvutamise keskkondi, pole neist eriti abi, kui eesmärgiks on selline kliimadieet. Need «laiatarbekaubad» ei kannata kriitikat, kuna annavad sulle tulemuseks lihtsalt protsendid keskmisest jalajäljest või sama suuruse hektarites. Mõni ka CO2-ekvivalendi. Ebausaldusväärsust kasvatab, et enamik neist ei küsi ka täpsemaid arvsisendeid.
Kuna ma polnud turul pakutavaga rahul, tegin hinnangulised arvutused ise. Küllap enamik meist ei viitsi või oska seda ise teha, sestap asjalikud abinõud koos metoodikaga oleks väga tänuväärt.
Mis elu see on?
Proovisin kaks aastat energiadieeti ja üldiselt oli elu ju täiesti täisväärtuslik. Kinos ja teatris käisin paar korda aastas, ja mitte seepärast, et rohkem ei tahtnud, vaid et ei tea, palju üks kinoseanss energiat kulutab. Nii mõnigi muu asi jäi samuti ära, kui see ei mahtunud tavapärase tarbimise raamidesse ja seadis dieedi ohtu. Töökohas kulunud energiat ei võtnud ma arvesse.
Muidugi natuke mungaordulik tunne vahel tekkis, aga mis siin kurta, eesmärk on ju ka usu kasvatamine. Ning solidaarsus on samuti inimlik, sest paljud peavad ka ühe elatusmiinimumiga ära elama.
Kui hiljuti küsis tudeng Tallinna Ülikoolis loengus keskkonnaantropoloog Joonas Plaanilt «aga mida mina, vaene tudeng, keskkonna heaks teha saan?», siis kõlas lektori vastus «piisab, et oled vaene».
Palju sõltub mentaliteedist ja suhtumisest. Austria noore teadlase preemia pälvinud ja Eesti juurtega majandusteadlane Halliki Kreinin ütleb, et kui liiga palju tarbida, peab ka liiga palju tootma. Ja ületootmine on töö, mida ei peaks üldse tegema.
Aeglasem eluviis aitaks maailma päästa, nagu kõlab ka Kreinini loo pealkiri. Ehk kiirusta aeglaselt, tõmba oma kilovatid madalaks.
Jaanis Prii energiadieedi kogemus
Jaanis Prii Toyota Yarise tehnilises passis on mootori võimsuseks märgitud 64 kW. Selle arvuga pole transpordi energiakulu arvutamisel suurt midagi peale hakata, sest auto võimsus sõltub väga tugevalt sõiduviisist. Kõige lihtsam on energiakulu arvutada kütusekulu kaudu. Pilt on illustratiivne.
Jaanis Prii Toyota Yarise tehnilises passis on mootori võimsuseks märgitud 64 kW. Selle arvuga pole transpordi energiakulu arvutamisel suurt midagi peale hakata, sest auto võimsus sõltub väga tugevalt sõiduviisist. Kõige lihtsam on energiakulu arvutada kütusekulu kaudu. Pilt on illustratiivne. Foto: Dinkun Chen/Wikimedia Commons
Minu väikeses majas on köetavat pinda 68 ruutmeetrit. Tegelikult küll rohkem, aga osa on kasutusel vaid suvel. Kui tegemist oleks liginullenergiamajaga, siis võiks kasutada kütteks aastas 145 kWh ruutmeetri kohta ehk siis 9860 kWh. Kui see oleks B-energiaklassi ehk madalenergiahoone, siis võiksin kütta 165 kWh ruutmeetri kohta, kokku 11 220 kWh. Minul on aga aastakümneid tagasi renoveeritud 1960. aasta maja ja küttekulu on ligikaudu 15 000 kWh.
Sellest on aga esialgu veel vähe abi 1 kW projekti valguses. Nüüd pean selle jagama kahe elaniku vahel, saan 7500 kWh. Ja nüüd jagan tundide arvuga aastas ehk 8760ga. Tulemuseks on siis keskmine küttevõimsus – 0,86 kW.
Kui mul kulub selline energia ainult kütte peale, siis kilovatini jääb väga vähe ruumi. Kui eesmärk on aga jõuda 4,5 kW pealt 3,5 kW peale, siis sellisel juhul on reservi rohkem.
Elekter
Elektrit kulus mul eelmisel aastal 1421 kWh ehk tarbisin seda jooksvalt tunnis 0,16 kWh. Seega mu keskmine elektrienergiatarve on 0,16 kW. Tegelikult saab aga tuju veelgi paremaks, kui arvutust natuke korrigeerida.
Valitsuse määrus «Energiatõhususe miinimumnõuded» (netitsi leitav Riigi Teatajast) sisaldab nn kaalumistegurit, mis võtab arvesse kasutatud energia tootmiseks kulunud primaarenergia ja keskkonnamõju, ning see laseb energia tarbimist veidi korrigeerida.
Nimelt, kuna kütan maja taastuva energia ehk puudega, siis see annab mulle koefitsiendiks 0,65. Nii saan korrigeeritult oma küttekuluks 0,56 kW. Sama koefitsient kehtib ka tõhusal kaugküttel. Aus on aga sel juhul võtta arvesse ka seaduses toodud elektritarbimise koefitsienti, mis on 2. Korrutan oma 0,16 kahega ja saan 0,32 kW.
Transport
Minu vana Toyota Yaris on küllalt ökonoomne, võttes umbes 5 l/100 km.
Sõidan päevas keskmiselt 30 kilomeetrit ja seda keskmiselt neljal päeval nädalas. Sedasi saan aastaseks läbisõiduks 6240 kilomeetrit. Kuna tuleb aga ka pikemaid sõite, siis tegelikult on see mul aastas odomeetri järgi umbes 10 000 kilomeetrit.
Bensiini kulubki umbes 500 liitrit. Bensiini kütteväärtus on 12,2 kWh/kg ja tihedus 0,71 kg/l. Seega 500 l x 0,71 kg/l x 12,2 kWh/kg = 4331 kWh. Kui selline energia ühtlaselt aasta peale ära jaotada, tuleb võimsuseks 4331 kWh/8760 h = 0,5 kW.
Nüüd siis buss, millega läbin aastas umbes 15 000 kilomeetrit. See on Lux Expressi kinnitusel auto omast kuus korda efektiivsem. Fakt peab paika, kui sõita autoga üksi. Kui auto on sõitjaid täis, siis on limusiin bussist vaid kolm korda saastavam.
Minu bussisõitude aastane energiabilanss on 1125 kWh ja panus kilovati projekti 0,13 kW. Isiklikke lennureise õnnestus vältida. See ajanuks aga bilansi täitsa uppi, sest üks kontinentidevaheline (10 000 kilomeetrit) lennureis tarbib reisija kohta ligikaudu 12 000 kWh ja panustanuks minu kilovati projekti lausa 1,4 kW.
Toit
Söön sisse umbes 3000 kilokalorit päevas, aga see ei ole kahjuks toidu loomiseks kuluv primaarenergia, vaid see, mille ma sealt kätte saan.
Siin ohverdan kõvasti täpsuses. Toetun Rootsi teadlastele ning loen enda aastaseks toiduenergiaks tegelikult 5800 kWh, nii et kilovati projekti lisandub 0,67 kW.
Aeg teha vahekokkuvõte: küte – 0,56 kW, elekter – 0,32 kW, transport – 0,63 kW, toit – 0,67 kW. Kokku: 2,18 kW.
Ja siis muu
Muud oli juba raskem arvestada, sest peab kokku lööma oma kogu muu tarbimise, sh riided jne. Siin tuleb appi võtta absoluutne mõõdupuu ehk raha.
Aastal 2022 oli Eestis elatusmiinimum 303,4 eurot, millest toidule kulus 128 eurot (42 protsenti) ja eluasemetele 135 eurot (44 protsenti). Muuks kulus jäi 14 protsenti. Seda võibki lugeda muu energiakulu protsendiks. Kui olla väga säästlik.
Kuna kulutasin sellel perioodil keskmiselt 680 eurot kuus (v.a investeeringud), siis oli seda rohkem kui kaks kuu elatusmiinimumi, nii et korrutasin ka muu tarbimise kahega, teisisõnu arvestasin arvutuses, et küte, elekter, transport ja toit on kõigest 72 protsenti minu koguenergiakulust.
Siis saan oma «isikliku elu keskmiseks koguvõimsuseks» 2,18 kW/0,72 ehk päris täpselt 3 kW. Eesmärk 3,5 kW täidetud ja võin lubada endale ühe šokolaadi. Loodetavasti on minu põlve otsas tehtud arvutused piisavalt ebatäiuslikud, et inspireerida ise paremini tegema!
