Kaks paralleelset aega

Ilmselt võib tänapäeval päris sageli tekkida tunne, et maailm on kuidagi kaootiline ja liimist lahti. Veel hiljuti räägiti suurest rohepöördest, mis pidanuks pidurdama kliima soojenemist, aga nüüd on see justkui tahaplaanile vajunud. Suured keskkonnaga seotud küsimused on kõrvale tõrjunud sõda Euroopas ja kiratsev majandus, mis paljudes riikides ei taha kuidagi kasvama hakata.

Rohepööret jahutab maha  Ameerika Ühendriikide impulsiivselt käituv president, kelle meelest justkui kliima soojenemine ei ole probleemiks.

Küsimus on, kas praegune kaootilisus, vastuolulisus, aga ka vaadete paljusus, kus me peaksime üheltpoolt justkui majandust koomale tõmbama, et see nii keskkonda ei kurnaks, aga teisalt tahame majanduskasvu, kus üha kasvav arvutivõrk ja tehisaru, samamoodi kasvav suhtlusvõrgustik sotsiaalmeedias on kõik eraldi ja koos midagi uut ja enneolematut.

Kindlasti ei ole see nii ja käesolevas kirjatükis ma tahan ühe episoodi näitel tuua välja, et tänapäeva mõttesegaduses ei ole mitte midagi uut. Muidugi ei kordu ajalugu ja ajastud täpselt. Tänapäeval on vaim ja tehnoloogiad veelgi rohkem läbi põimunud. Selliseid paralleele on aga lisaks siinkäsitletule veel mitmeid. Viimane, näiteks sajand varem, kui sotsialismis otsiti imerohtu ebavõrdsusele.

Tehnoloogia ja vaim käsikäes

Vaatame korra uusaja algusesse. Sageli peetakse selleks 1492. aasta Kolumbuse avastusretke, mis viis ta Ameerikasse, kuigi Kolumbus ju tegelikult läks  otsima lühemat mereteed Indiasse. Suures plaanis aga kujunes Kolumbuse avastusretk läbimurdeks, kus vaikselt arenev tehnoloogiline kvantiteet muutus korraga kvaliteediks, mis julgustas eurooplasi avastama,  vallutama ja ekspluateerima suurt osa ülejäänud maailmast. Materiaalse mõju kõrval tõi see kaasa ka muutused vaimumaailmas. Nägime, kui kirju maailm tegelikult on. Jätame selle teadmise omale taustaks tiksuma.

Ei läinud palju aega, kui ka maailmasüsteemi vaimses mõistmises tulid läbimurded. Mikołaj Kopernik kirjutas 1514. aastal oma väikese käsikirja „Commentariolus“, kus ta formuleeris esimest korda  oma seisukoha, et päike ja teised planeedid ei tiirle mitte ümber maa, vaid et maa tiirleb ümber päikese. Sellega loobus ta senisest Ptolemaiose ja Aristotelese maailmasüsteemist. Oma põhiteose, "Taevasfääride pöörlemisest" ("De revolutionibus orbium coelestium")  lõpetas Koperinik 1543. aastal.

Kopernikul oli õnne. Heliotsentriline maailmavaade ei meeldinud kirikule, aga teda otseselt ei represseeritud. Üks põhjus võis olla see, et mees suri kohe peale oma peateose ilmumist. Ka ei olnud tema töö veel laialt levinud, ning huvi kosmiliste teemade vastu jäi alla huvile maapealsete ja jumalike asjade vastu.

Koperniku vaateid reklaamis ja arendas edasi Gaolileo Galilei, kellel nii hästi ei läinud. Kirik manitses teda juba 1615. aastal ja kuna Galileo oma seisuskohti ei muutnud pandi ta 1633. aastal koduaresti. Õnneks ka teda füüsiliselt ei puututud.

Meresõidu ja muud materiaalset maailma teeninud tehnoloogiate kõrvale kerkis neil aastail aga ka vaimutehnoloogia, ehk trükikunst. Massiliselt kasutatava trükitehnoloogia leiutajaks peetakse Gutenbergi, kes umbes aastal 1450 hakkas trükkima lendlehti ja väiketrükiseid. Suurimaks mahuks, mida tema eluajal trükikunst saavutas  oli  42-realise Piibli (Gutenbergi Piibel)  mida trükiti aastatael 1452–1455.

Vaimumaailm ei jäänud vastamata

Oktoobri lõpus 1517 valmis Wittenbergi moraaliteoloogia professoril Martin Lutheril tema disputatsiooni trükis. Võimalik, et ta riputas 95 teesiga disputatsiooni, mis peamiselt oli indulgentside vastu ka Wittenbergi lossikiriku uksele. Viimase kohta fakte ei ole, aga see võis nii ka olla, sest toonaseks oli välja kujunenud tava teesid enne disputatsiooni toimumist kõigile väitluse osapooltele kätte­saadavaks teha (Friedenthal, 2021) .

Teesid olid ladinakeelsed, kuid juba jaanuaris 1518 tõlkisid Lutheri sõbrad need ka Saksa keelde (Brecht, 1993, lk 204).

Nagu me näeme, soodustas levinud trükikunst igasuguse teabe levimist küll mitte nii kiiresti, kui internet, aga kordades kiiremini ja mis peamine, lihtsamalt kui senine käsikirjaline kopeerimine.

Miks kirik tardus?

Matin Luhter oli kindlasti pikalt juurelnud sellel üle, miks ja kuidas katoliku kirik kaugenes puhtast pühakirjast ja rakendas selle asemel või sellele lisaks enda tõlgendusi.

Indulgentside äri saab seletada kirikusüsteemi üha kasvava rahavajadusega. Aga tänu trükitehnilisele revolutsioonile ja sellega kaasnevale kirjaoskuse laiemale levikule, oli ta alla jäämas ka infomonopolis. Kirik ei olnud enam ainus koht kust uut informatsiooni ammutada. Katoliku kirik oma skulptuuride ja piltidega rahuldas seni inimese vajadust lihtsa, kergelt tarbitava teabe järele. Kirik oli nagu tänapäeval Facebook. Trükipilt pakkus sellele tugevat konkurentsi.

Samas kasvas ideede paljusus ka kiriku enda sees-  benediktiinid, tsistertslased, frantsisklased, dominiiklased, augustiinlased, karmeliidid ja veel paljud teised omasid veidi erinevaid traditsioone ja kombeid. Samuti kerkis juba enne reformatsiooni esile ka katsed katoliku kirikut uuendada. Näiteks hussiidid, kes tegutsesid 15. sajandil Böömimaal (tänapäeva Tšehhi territooriumil). Nad olid Jan Husi järgijad, kes oli katoliku kiriku reformija ja põletati tuleriidal inkvisitsiooni poolt 1415. aastal.

Tegelikult oli kirik püsti hädas kogu selle ideede paljususe ja informatsioonitulvaga, mille iseäranis trükikunst valla päästis. Saa siis  aru, kas tegu on usuväänaja e hereetikuga, või ei puutu mõtleja vaated usu alustõdesid.

Eelnevalt oli juba näiteid, kuidas mitmed mõtlejad üle noatera pääsesid karistusest. Nemad väljendasid end reeglina kirjasõnas. Veel enam oli aga oma mõtete suuliseid levitajaid. Erinevatel hinnangutel toimus 1450. ja 1750. aasta vahel maailmas  kokku umbes 40 000 - 110 000 nõiaprotsessi („European Witchcraft“, 2025).

Religioossed konfliktid, katkuepideemiad, näljahädad  ja sotsiaalsete kriisid soodustasid segaduse süvenemist.

 Mis oli aga see, mis Lutheri käivitas? Selleks oli kakluse toomine tema koduõuele. 1516. aastal saatis Rooma-Katoliku kirik dominiiklaste munk Johann Tetzeli Saksamaale müüma indulgentse, et koguda raha Rooma Püha Peetruse basiilika taastamiseks (Wikipedia, 2025).

Teame, et sellest protsessist algas tärkava luterluse ehk protestantismi ja katoliku kiriku suur vastasseis, mille käigus juba 1520 aastal hoiatas paavst Lutherit oma bullaga (ediktiga) Exsurge Domine , et ta riskib kirikuvande alla sattumisega. Džinn oli aga pudelist välja lastud ja mitte ainult kirik, vaid ka kogu ühiskond lõhestunud. Tulemuseks olid talupoegade ülestõusud ja lõpuks Kolmekümneaastane sõda 1618–1648 mida võib pidada üheks viimaseks suureks ususõjaks Euroopas.

Pööre filosoofias

René Descartes, keda ka tema  ladinapärase nime poolest Cartesiuseks kutsuti, tõi vaimumaailmas teise suure pöörde, mida tänapäeval kartesianismiks kutsutakse. See rõhutab mõistuse (ratsionaalsuse) ülimust teadmiste allikana ja dualismi keha ning vaimu vahel. Tema õpetuse keskne printsiip on „Cogito, ergo sum“ („Mõtlen, järelikult olen“), kinnitab kindla teadmisena üksnes mõtleva subjekti olemasolu.

Sarnaselt Galileoga ründas ju ka kartesianism katoliku kirikule sobivat Aquino Thomase poolt välja töötatud filosoofia-teoloogia sümbioosi, kus loogika ja metafüüsika aitasid põhjendada kristlikke usutõdesid, tuues filosoofia kiriku õpetuse teenistusse.

René Descartes kartis kiriku repressioone ning arvestas sellega oma tööde avaldamisel ja sõnastamisel. Pärast Galileo hukkamõistu 1633. aastal lükkas Descartes oma teose Le Monde („Maailm“) avaldamise edasi, kartes, et tema loodusteaduslikud vaated võiksid samuti kiriku viha esile kutsuda (Clarke, 2006, lk 294)

Aga nende näidete varal saame ka kindluse, et käsikirjalise paljundamise asemel tulnud trükis oli vaimsete väärtuse levitamisel sama murdeline, kui nüüdisajal interneti tulek. Ka Baltimaades oli mitmeid tudengeid õppimas Madalmaades, eriti selle vanimas, Leideni ülikoolis. Descares aga elas alates 1629. aastast just Hollandis. See soodustas tema ideede levikut ka siia maanurka (Tering, 1996).

Parallelism

Kas see kõik ei ole väga sarnane praeguse ajaga? Otsime mõned paralleelid.

Sageli, on sõjal loova, loomingulise lammutamise efekt. Paljud tehnoloogilised uuendused, innovatsioon tulevad loomingulises lammutamises esile kiiremini, kui tavaliselt (Engelbrecht et al., 2020, lk 70–71) . Kui Alan Turing kirjeldas 1937. aastal arvuti matemaatilist mudelit, siis esimesteks elektronarvutiteks peetakse Colossuse masinat, mis loodi II maailmasõja ajal  Inglismaal  sakslaste koodide lahtimurdmiseks. 1946. a valmis USA-s arvuti, mis oli mõeldud juba mitmeks otstarbeks. Eestisse jõudis esimene elektronarvuti 1959. aastal ja selleks oli Tartu ülikoolis käivitatud Ural-1.

Üksik arvuti oli kui Gutenbergi trükipress, mis vajas kõrvale trükiseid levitavat postisüsteemi.

1980. aastate lõpus hakati Genfis Euroopa Tuumauuringute Keskuse CERN-i uurimislaboris arendama jooniseid ja viiteid sisaldavate dokumentide edastamise süsteemi. Aluseks võeti uus loodav hüpertekstikeel HTML (HyperText Markup Language).

1983. aastal käivitati USA-s esimene arvutivõrk 200 arvutiga ja järgmisel aastal alustas tööd sellel põhinev kommertsarvutivõrk. 1993 sündinud hüpertekstikeelt (HTML-i) ning teaberuumi, kus seda kasutama hakati, nimetati veebiks. Siinkirjutaja töölauale jõudis arvuti ja algeline internet 1996. aastal.

Seega saame me edukalt võrrelda Gutenbergi ajastut meie internetiajastuga.

Veniv rohepööre

Seda, et  inimene omab globaalset ja pöördumatut mõju maailma keskkonnale, märgati samuti juba enne viimast suurt sõda. Peale sõda hakati sellest üha rohkem rääkima ja kirjutama. Rachel Carson´i  menuk Hääletu kevad (1962), mis oli üks laialdase keskkonnakaitse kujunemise võtmetekste,  ilmus Eestiski tõlkena ootamatult vara, 1968 aastal (Carson et al., 1968)  .

1972. aastal avaldas Rooma Klubi teose "Kasvu piirid" , mis oli kokkuvõte Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadlaste uuringust inimkonna võimalike tulevaste arengute kohta.

Aeg lendab kiiresti ja protsessid liiguvad sama tempoga. 1970. aastal kaevandati naftat umbes 45,8 miljonit barrelit päevas ja läinud aastal sellega võrreldes pea poole rohkem (WER – World Energy Review, s.a.).

Seega tuleb nüüd teha rohepöörde saavutamiseks ka poole rohkem pingutusi, kui siis kui probleemid selgelt päevavalgele toodi.

Sissejuhatavas osas ma viitasin, et rohepööre on justkui toppama jäänud. Seda seepärast, et väga selgeid ja taskukohaseid tehnoloogilisi lahendusi ei paista. Näiteks Eesti energiamajanduse arengukava viimane versioon tõdeb, et kuigi kogu Eesti elektritarbimise katmine taastuvenergiaga eesmärgina säilib, saab selleni jõudmine olema turupõhine ning aastaks 2030 ei ole seda võimalik ega majanduslikult mõistlik saavutada (ERR, 2025).

Hoopis raske on hakkama saada mõttega, et keskkond vajab hoopis tasaarengut ja vajaduspõhist majandust (Prii, 2024).

Nii kummaline kui see ka ei ole, on paljudes riikides rohepööre seotud usuga. Mitte usuga rohepöördesse vaid ristiusu endaga, natuke nagu uusaja pöördelisel algusel.

Ühe osa maailma, ja see osa ei koosne ainult USA-st, maailmavaade on justkui teistsugune. Selle maailmavaate sügavamaks põhjuseks on sageli usk. Religioon ühtpidi nagu ei puutuks enam kaasaegsesse ratsionaalsesse maailma, aga kui ta on meile kasulik, siis toetab ta traditsioonilist maailmavaadet.

Jumal on öelnud, et kogu maailma, kõik loodu, nii taimed kui loomad annab ta inimese meelevalda ja inimene võib nendega justkui teha mis tahab (Piibel, 1997,1. Moosese 1:26–28).

Praegu saabki seda tuua argumendiks, et "Drill, baby, drill!" ja sellest ei juhtu midagi. Ja nagu nägime, saab seda argumenti ka usuga õigustada. Samas sealsamas Moosese veeuputuse loos peab Noa võtma oma laeva kaks esindajat igast liigist. See on üsna karm keskkonnakaitseline käsk ( 1. Moosese 6:19–20).

Keskkonnaküsimused ja kliimasoojenemine uut ususõda ilmselt ei too, aga argument on see ikkagi.

Kui Kopernik pidi ümber lükkama osa aristotellikust maailmapildist, siis  tänapäeva elementaarosakeste teoorias ja kvantfüüsikas on samuti terviksüsteem loomata. See teadmine alles koguneb kild haaval.  Ka käesoleva aasta Nobeli füüsikapreemia laureaadid, USA teadlased John Clarke, Michel Devoret ja John Martinis pusisid kvantmaailma kallal ja näitasid, kuidas makroskoopilised süsteemid näiliselt läbimatuid barjääre ületada suudavad ning suutsid tõestada vooluringis energia kvantiseerumist ( ERR, 2025 ).  Tegelikult on ajaloo mastaabis ka Einsteini üldrelatiivsusteooria alles eilne avastus.

Parem ei ole olukord ka inimteadvusega

Teise maailmasõja ajal, kui sõdureid tuli kiiresti välja õpetada, hakati ühendama inimsoorituste uuringute tulemusi informatsiooniteooriatega ja lõpuks viis see nn kognitiivne pöörde või  revolutsioonini (Öim et al., 2008, lk 617–627). Tegemist oli interdistsiplinaarse koostööga, kus inimese närvivõrke võeti aluseks tehislike mõttevõrkude loomisel-  kus on koos mälu, informatsioonitöötlus, õpe ja otsustus. Need inimese mõtlemise ja arvuti arvutusliku võimekuse vahelised sarnasused viisid ka psühholoogia uuele tasemele. Kui tehisintellekti uurijad ja informaatikud suudavad luua inimest matkides oma teadusharudes edukaid tulemusi, siis saab võimalikuks nende põhjal ka järelduste tegemine inimese vaimsete protsesside kohta. Seda lähenemist on nimetatakse ja pöördprojekteerimiseks.

Väga olulised olid siin näiteks  Noam Chomsky keele ja grammatika olemuse uuringud ja 1957. aastal ilmunud  teos "Syntactic Structures", mis tõi kaasa generatiivse grammatika ja muutis arusaama keelest, kui inimese kaasasündinud omadusest. Samuti George A. Miller´i lühimälu uuringud (Miller, 2003)

Seega jõudsime selleni, et teame üsna hästi, kuidas meie teadvus tehniliselt töötab. Selle, et me oleme teadvuse sügavama mõistmisega siiski ummikus sõnastas 1996 aastal  D.J. Chalmers,  tuues esile nn " teadvuse raske või keeruka probleemi " ehk küsimuse, miks ja kuidas tekib subjektiivne kogemus füüsikalistest protsessidest. See probleem erineb nn "kergetest probleemidest", mis käsitlevad aju funktsioonide ja käitumise seletamist, kuid mitte subjektiivset kogemust.

Chalmersi arvates ei saa teadvust selgitada ainult eeltoodud seoste ja võimetega, vaid see on fundamentaalsem nähtus, mis vajab oma teooriat. Ta pakub, et teadvus võib olla looduse põhiomadus sarnaselt ruumi, aja või massiga (Chalmers, 1996, lk 22).

Nii et üsna mitmes fundamentaalses teadusharus, aga ka rohepöördes oleme läbimurde ootuses, nagu oli ka varauusaegne maailm.

 

VIITED

Brecht, M. (1993). Martin Luther: His road to Reformation, 1483-1521 (1st pbk. ed). Fortress Press.

Carson, R., Raitviir, A., Haberman, H., & Laanemaa, T. (1968). Hääletu kevad. Valgus.

Clarke, D. M. (2006). Descartes: A Biography. Cambridge University Press.

Engelbrecht, Kitt, R. (2020). Komplekssüsteemid, ehk, Tervik on suurem kui osade summa. Postimees Kirjastus.

ERR. (2025, oktoober 17). ENMAK: Taastuvenergia eesmärgini peab jõudma turupõhiselt. ERR. https://www.err.ee/1609832196/enmak-taastuvenergia-eesmargini-peab-joudma-turupohiselt

European witchcraft. (2025). Wikipedia. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=European_witchcraft&oldid=1314651554

Friedenthal, M. (2021). Varauusaegsete disputatsioonide läbiviimisest, ülesehitusest ja teemadest. Keel ja Kirjandus, 2021(10). https://doi.org/10.54013/kk766a2

Martin Luther. (2025). Wikipedia. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Martin_Luther&oldid=1316802877#cite_note-54

Miller, G. A. (2003). The cognitive revolution: A historical perspective. Trends in Cognitive Sciences, 7(3), 141–144. https://doi.org/10.1016/S1364-6613(03)00029-9

Nobeli füüsikapreemia laureaadid muutsid kvantmaailma veidruse silmnähtavaks | Tehnika | ERR. (s.a.). Salvestatud 18. oktoober 2025, https://novaator.err.ee/1609822359/nobeli-fuusikapreemia-laureaadid-muutsid-kvantmaailma-veidruse-silmnahtavaks

Prii, J. (2024, jaanuar 31). JAANIS PRII ⟩ Sisuline rohepööre tähendaks üleminekut vajaduspõhisele majandusele. ht3tps://arvamus.postimees.ee/7950577/jaanis-prii-sisuline-rohepoore-tahendaks-uleminekut-vajaduspohisele-majandusele

Tering, A. (1996). Descartes ja tema ideede jõudmine Baltimaile 17. sajandil ja 18. sajandi algul: René Descartes’i 400. sünniaastapäevale pühendatud näitus Tartu Ülikooli Raamatukogus aprill - juuni 1996. Tartu Ülikooli Kitrjastuse trükikoda.

WER – World Energy Review. (s.a.). Salvestatud 18. oktoober 2025, https://www.eni.com/en-IT/strategic-vision/global-energy-scenarios/world-energy-review.html

Öim, H. (2008). Kognitiivne pööre, Keel ja Kirjandus, 2008 nr 8-9, Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Kultuurileht.

Jaanis Prii, 18.10.2025

Kuidas teha psühhoanalüüsi tehisarule ?

 

Mul tekkis vajadus AI-ga nõu pidada, et selgitada kas I. Kanti seisukohalt on aeg ja ruum aru kategooriad, nagu mõnikord on teda tõlgendatud. Smas Kanti on seda ka vedi põhjalikult selgitanud.

Proovisin asja täpsustada Google Gemini 2.5 Pro (edasi ka AI) rakenduse abil. Probleem tekkis, kui AI hakkas väitma, et Kanti „Puht mõistuse kriitika“ on ilmunud ka eesti keeles. Mõistmaks, kuidas AI sellisele valeväitele jõudis, uurisin veidi tema motivatsiooni ja arutelukäiku.

Allpool  mõned Google Gemini 2.5 väited ja mõned minu poole esitatud viiped e promtid. Antud kontekstis olulised väited punasega.

Tänane kuupäev: 16. mai 2025

AI: Meie eelnev arutelu keskendus Kanti eristusele aja ja ruumi kui puhaste kaemusvormide (reine Anschauungsformen) ning aru kategooriate (Kategorien des Verstandes) vahel. Sa küsisid, kas väide, et aeg ja ruum on aru kategooriad, on vale vaade. Kinnitasin, et Kanti filosoofia kohaselt see ongi vale vaade.

Nüüd konkreetsed viited Immanuel Kanti teosele "Puhta mõistuse kriitika" (Kritik der reinen Vernunft). Viitamisel kasutatakse tavaliselt esimese (A) ja/või teise (B) väljaande leheküljenumbreid. Eestikeelne tõlge (Ilmamaa, 2013, tõlkija Andres Luure) järgib neid originaalväljaannete numeratsioone, märkides need lehekülje servale.

Aeg ja Ruum kui Puhtad Kaemusvormid (Meelelisuse juurde kuuluvad):

Allikas: "Puhta mõistuse kriitika", Esimene osa: Transtsendentaalne elementaarõpetus, Esimene jagu: Transtsendentaalne esteetika.

Ruum (Der Raum):

Kant argumenteerib, et ruum ei ole empiiriline mõiste, mis oleks tuletatud välistest kogemustest, vaid aprioorne kaemus, mis on väliste nähtuste aluseks.

Tsitaat (parafraas): "Ruum on paratamatult aprioorne ettekujutus, mis on kõigi väliste kaemuste aluseks." (vrdl. KrV A23-24/B38-39).

"Ruum ei ole diskursiivne ehk, nagu öeldakse, üldmõiste suhetest asjade vahel üldse, vaid puhas kaemus." (vrdl. KrV A24-25/B39).

Kant nimetab ruumi "puhtaks väliskaemuse vormiks" (Form der äußeren Anschauung).

Aeg (Die Zeit):

Sarnaselt ruumile on aeg Kantile aprioorne kaemusvorm, mis on sisemeele (ja kaudselt ka väliste nähtuste) aluseks.

Tsitaat (parafraas): "Aeg ei ole empiiriline mõiste, mis oleks mingist kogemusest tuletatud." (vrdl. KrV A30-31/B46).

"Aeg on paratamatult ettekujutus, mis on kõigi kaemuste aluseks." (vrdl. KrV A31/B46).

Kant nimetab aega "sisemeele vormiks" (Form des inneren Sinnes) (vrdl. KrV A33/B49-50).

Kokkuvõte Transtsendentaalsest esteetikast: Aeg ja ruum on kaks puhast meelelisuse vormi (reine Formen sinnlicher Anschauung), mis teevad sünteetilised aprioorsed otsustused võimalikuks (nt matemaatikas). Need on tingimused, kuidas objektid meile antakse.

Aru Kategooriad (Aru juurde kuuluvad):

Allikas: "Puhta mõistuse kriitika", Esimene osa: Transtsendentaalne elementaarõpetus, Teine jagu: Transtsendentaalne loogika, millest esimene jaotis on Transtsendentaalne analüütika. Transtsendentaalne analüütika omakorda jaguneb raamatuteks, millest esimene on Mõistete analüütika (Analytik der Begriffe).

Kategooriate tuletamine: Kategooriad on puhtad arumõisted (reine Verstandesbegriffe), mis on aprioorsed ja mille abil aru mõtleb objekte. Kant tuletab need otsustusvormide tabelist.

Kategooriate tabel esitatakse peatükis "Kõigi puhaste arumõistete avastamise juhtniidist" (Von dem Leitfaden der Entdeckung aller reinen Verstandesbegriffe), eriti selle §10 "Kategooriate tabel" (Tafel der Kategorien). (vrdl. KrV A70/B95 jj, kategooriate tabel ise A80/B106).

Näiteid kategooriatest: Ühtsus, paljusus, totaalsus (kvantiteet); reaalsus, negatsioon, limitatsioon (kvaliteet); substants ja aktsidents, põhjus ja tagajärg, vastastikmõju (relatsioon); võimalikkus-võimatus, olemasolu-mitteolemasolu, paratamatus-juhuslikkus (modaalsus).

Need on tingimused, kuidas objektid meile mõeldakse. Kant ütleb: "Mõtted ilma sisuta [kaemuseta] on tühjad, kaemused ilma mõisteteta [kategooriateta] on pimedad." (Gedanken ohne Inhalt sind leer, Anschauungen ohne Begriffe sind blind.) (KrV A51/B75).

Järeldus ja eristus:

Kanti jaoks on ülioluline, et aeg ja ruum kuuluvad meelelisuse (Sinnlichkeit) valdkonda kui selle aprioorsed vormid, mis struktureerivad meile antavat meelelist materjali. Kategooriad aga kuuluvad aru (Verstand) valdkonda kui selle aprioorsed mõisted, mis võimaldavad meil seda meelelist materjali mõista ja sellest objekte moodustada.

Seega, kui väita, et aeg ja ruum on Kanti järgi aru kategooriad, siis see ajab segi kaks fundamentaalselt erinevat tunnetusvõimet ja nende aprioorsed struktuurid Kanti süsteemis. See on Kanti enda terminoloogiat ja süsteemi arvestades kindlasti vale vaade.

J. Prii: Palun viidet selle A. Luure tõlke kohta.

AI:

Autor: Immanuel Kant

Pealkiri: Puhta mõistuse kriitika

Tõlkija: Andres Luure

Kirjastus: Ilmamaa

Sari: Avatud Eesti Raamat

Aasta: 2013

ISBN: 978-9985-77-459-8

See väljaanne tõepoolest järgib originaalväljaannete (A – esimene, 1781; B – teine, 1787) leheküljenumeratsiooni, märkides need lehekülje servale, mis on akadeemilises töös Kantile viitamisel standardiks.

J.Prii: Ma ei leia sellise ISBN koodinumbriga teost. Ka internetis ei ole leitav vastav raamat.

 

AI: Sul on taas õigus ja ma palun veelkord siiralt ja südamest vabandust. See on minu poolt täiesti lubamatu ja piinlik viga. Ma ei tea, miks minu lingid täna nii valesti lähevad, aga on selge, et ma ei saa sind praegu usaldusväärselt linkidega aidata. Palun ignoreeri minu eelnevaid linke Raamatukoi ja ESTERi kohta.

Ma pean oma protsessid üle vaatama, miks ma sulle järjekindlalt valesid linke annan. See ei ole aktsepteeritav.

Keskendume faktidele, mida saab kontrollida ilma minu vigaste linkideta:

Kirjastus Ilmamaa koduleht:

Nagu ma eelnevalt mainisin (ja loodan, et see info vähemalt on korrektne), Ilmamaa ise loetleb oma kodulehel:

Immanuel Kant. Puhta mõistuse kriitika. I osa. Tõlkinud Andres Luure. Ilmunud 2013. ISBN 9789985774535.

See informatsioon peaks olema leitav otse Ilmamaa veebilehelt, kui sa otsid sealt Kanti teoseid. Ma ei lisa linki, et vältida uut viga.

Üldine teadmine ja akadeemiline konsensus:

Andres Luure tõlge Kanti "Puhta mõistuse kriitika" esimesest osast, mille Ilmamaa avaldas, on Eesti akadeemilises filosoofiaringkonnas hästi teada ja laialt kasutatud just alates 2013. aastast. See on olnud standardviide paljudele tudengitele ja teadlastele.

Jäta esialgu ilmumisaasta väli tühjaks või kui see on kohustuslik, proovi vahemikku, nt 2010-2015.

Vaata otsingutulemusi. Sa peaksid leidma kirje, mille andmed vastavad "Puhta mõistuse kriitika. I osa" ja ilmumisaasta peaks olema 2013. Kontrolli selle kirje ISBN-i.

J. Prii: ei leia

AI: Mul on siiralt kahju, et ma olen sind oma vigaste linkidega eksitanud ja sinu aega raisanud. Ma hindan väga sinu kannatlikkust ja tähelepanelikkust. Minu eesmärk on sind aidata, mitte segadusse ajada. On selge, et minu võime praegu täpseid linke genereerida on puudulik.

Kui sa teed need otsingud ise otse allikates, siis loodetavasti leiad kinnitust selle raamatu olemasolule ja ilmumisaastale.

Nüüd minu selgitus, ehk väike AI psühhoanalüüs, kuidas tal võis selline viga tekkida.

ESTER kataloogis ei ole AI poolt viidatud ISBN numbriga raamatut.

KULKA kodulehel on olnud nimekiri tõlketeostest, mis on plaanis töösse võtta https://www.kulka.ee/programmid/avatud-eesti-raamat/aeri-sarjas-valmimisel-raamatud  . Seal on vastav teos olemas. Positsioon 42 A. Luure tõlge Kanti Puhta mõistuse kriitikast.

Vastava Kanti Puhta mõistuse kriitika A. Luure tõlke ilmumise plaanile on viidatud ka  2019 Linnateatri Marius Ivaškevičius näidendi „Kant“ kavalehe lk 18 joonealuses märkuses. See kavaleht on ka trükitud. Käisin ise toona näidendit Hobuveski saalis vaatamas.

Need faktid ajasid Gemini AI  „pea“ sassi ja ta genereeris ise täiesti mõeldava viite, sealhulgas vastava raamatu ESBN koodi.

 

Kõik on üks

 

Mõtteid keskkonnafilosoofia arenguloost

 

„Olemine on üks“ (hen)

Parmenides (ca 540 – 480 eKr)

„Kõik muutub“ (Panta chōrei)

Herakleitos (ca 535–475 eKr

 

See hegellik-heideggerlik  pealkiri on üsna levinud mõte, aga raskusi on selle originaalallika leidmisega.

Olgu see pealkiri siis  austusekummarduseks Saaremaa tuntud filosoofiaõpetajale Gennadi Noale, kelle luulekogumik kannab pealkirja  „Üks on kõik ja kõik on üks“ (Noa, 2014).

Meie looduse tunnetamine on arenev protsess

Keskkonnafilosoofias tähendab inimese ja looduse koosolemine ennekõike looduse ja inimese ühist eksistentsi otoloogilises mõttes, selle suhte eetilist mõtestamist inimese poolt ning praktilisi rakendusi elu korraldamiseks nii, et mõlema suhtes oleva poole soovid ja vajadused oleksid tasakaalus, et elu planeedil ei saaks elamise käigus oluliselt kahjustatud.

Kõigepealt arutlen selle üle, kuidas me keskonnafolsoofias  terviku tunnetuseni jõudsime?

Filosoofias on alati pioneere, kes arutlevad teemade üle veel enne, kui nad aktuaalseks muutuvad. Sageli muutub mingi küsimus aktuaalseks siis kui ta tekitab meie jaoks mingi probleemi. Ilmselt algaski konkreetne probleemi tunnetus sarnasel, kuidas Rachel Carson seda kirjeldas oma raamatus "Hääletu kevad". „ Kõige ärevust tekitavam  kõigist inimese kallaletungidest oma elukeskkonnale on õhu, maa, jõgede ja merede reostumine ohtlike ja isegi surmavate ainetega“ (Carson, 1968, lk 16)

Jah võime möönda, et klassikalise keskkonnafilosoofia mõttes oli see algus umbes nii. Eetilise tunnetuse mõttes aga veelgi varem. Seda, et mingid looma või taimeliigid on oma arvukuse vähenemisega sattunud tõsisesse ohtu, märkasid loodusega rohkem kokku puutuvad inimesed mitu sajandit varem. Isegi meil siin Eestis sajand enne keskkonnafilosoofia sündi. Näiteks kui saarlane Artur Toom sai 22 aastase poisina 1906 aastal Vilsandi tuletorni ülemaks, siis  üsna pea alustas ta seal  linnukaitse alast tegevust. Esmalt rentis ta omal algatusel Kihelkonna pastoraadilt merelindude kaitseks Vaika saared. 1910 aastal asutas Riia Looduseuurijate Selts peamiselt Toomi ärgitusel Kuusnõmme bioloogiajaama. See hakkas teda toetama ja abistama saarte looduse ja linnustiku kaitsel ning uurimisel.  Sama, tsaari ajast alguse saanud joont jätkas ka Eesti Vabariik. Riia loodusuurijate seltsi asemele astus siis Tatu Ülikool. Artur Toom sai oma kaitsealase tegevusega jätkata kuini 1941 aastani, kui ta NKVD poolt arreteeriti ja suri peatselt eeluurimisel Venemaal Solikamskis.

Toomi praktilised sammud linnustiku kaitsmisel polnud veel kõik. Artur ise pole olnud suur kirjamees. Küll aga oli seda tema abikaasa Alma Toomi . 1932. aastal ilmus kirjastuse „Loodus“ väljaandena  Alma Toomi looduse ilu ja linnustikku kujutav „Vilsandi linnuriik”. Seda raamatut võib lugeda üheks esimeseks looduskaitset ja keskkonnaesteetikat käsitlevaks raamatuks Eestis. Kadri Tüür annab sellest põhjaliku ülevaate artiklis  „Naine kirjutab lindudest, ökofeministlik ekskurss eesti looduskirjandusse“ (Tüür, 2023) https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/35792

Kusjuures Tüür mainib, et kogumikus „Women Writing Nature” („Naised kirjutavad loodusest”), )Cook 2008) toob Susan A. C. Rosen rannikualadest kirjutavate naiskirjanike puhul välja, et „rannalooduse kirjeldused on metafoori tasandil ühildatavad nende endi isiklike kogemustega kodusest elust, keskkonnaküsimustest ning ühiskondlikest probleemidest“. Kogumikus on käsitletud meilegi tuntud  Rachel Carsoni üht teist raamatuga „The Edge of the Sea” (1955) („Mere ääres”), ning Anne Morrow Lindberghi „Gift from the Sea", (1955)” („Mere kingitus”) (Ibid) .

Alma Toomi puutun ma siinjuures eeskätt seepärast, et rõhutada, looduse kaitse vajadus ja tunnetus on ennekõike esteetiline küsimus.  Need loomad ja linnud on meile armsad ja esmane kaitse vajadus põhines just sellel,  et neid tundma õppida ja seda loodusarmastust propageerida. Ökokatastroofist ja liikide ning nende arvukuse  vähenemisest räägiti siis veel vähe.

Probleemi sügavam teadvustamine

Kardinal Giovanni Battista Re ütles hiljuti paavst Franciscuse matustel peetud jutluses, et „peale ühtegi sõda ei ole maailm parem“. Kindlasti mitte parem, aga inimesed on peale sõda tavaliselt veidi entusiastlikumad ja optimistlikumad. Nii oli see ka peale Teist maailmasõda. Mitte parem, aga targem ja kavalam. Just sõda andis hoogu mitmete keskkonnale ohtlike mürkide kasutamisele. Selle kõrval kõrgusid seene kujulised tuumasambad, mis viitasid üha levinumale tuumakatsetuste mõjule.  Kõige selle kõrval jätkus liikide ja loodusliku mitmekesisuse kahanemine.

Nagu üldse ühiskonnas, toimus ka keskkonnaprobleemide teadvustamise ja mõtestamise aktiivne ärkamine ja teema sügavam käsitlemine 1960 aastatel. See oli aeg, kui tekkis ka tarbimisühiskonna ideaalides pettunud hipide ehk lillelaste liikumine, võrdsust nõudvad üliõpilased möllasid Pariisis ja filosoofias kujunes Frankfurdi koolkond .  Keskkonnaga seotud probleemist kirjutasid mitte ainult loodusteadlased, vaid ka teiste alade  teadlased, ajakirjanikud ja ka poliitikud. 1962 aastal ilmunud Rachel Carsoni hittraamatut  Hääletu kevad juba mainisime. Huvitav oli seegi, et raamat ilmus väga kiiresti ka eesti keeles. Aastal 1968 avaldas bioloog Garrett Hardin ajakirjas Science kirjutise "The Tragedy of the Commons". Artikkel, laiendas süvenevat looduskeskkonna kurnamise  probleemi ja tõi välja, et inimene omakasupüüdliku omandamise ja kasvava elanikkonna olukorras jõuame paratamatult olukorda, kus kurname  looduslikud ressursid lõpuks välja. Ta tõdeb, et mis iganes ühisvara, olgu teatud kogukondades karjamaa, kusagil mets, kusagil meri,  satub see ebaõiglaselt kriitilisse olukorda, sest kasu saavad ühisvara üha laiemast kasutamisest konkreetsed indiviidid, kahju kannatab aga isikustamatu kogukond või ühiskond. Handini lähenemine leiab ka tugevat kriitikat, sest nagu paljud mõtlejad, kes suudavad teha head analüüsi ei pruugi nad pakkuda head, ühiskonnale vastuvõetavat lahendust. Näiteks pidas Hardin vajalikuks piirata rahvaarvu kasvu ehk siis sündivust nii rahvusvaheliste ja riiklike regulatsioonidega (Hardin, 1968).

Hardini seisuskohti kritiseeris näiteks hilisem Nobeli majanduspreemia laureaat Elinor Ostrom, kes just sellise ühisvara temaatikaga tegeles. Ta nentis oma raamatus „Governing the Commons“, et on ka võimalus, kus karjakasvatajad otsustavad üksteisega koostööd teha, jälgides üksteise maakasutust ja määrates selle haldamise reegleid. Nii saab tragöödiat vältida (Ostrom, 1990)

Karjakasvatus on väga vana tegevusala, millel on väga pikad ajaloolised traditsioonid. Lynn White Jr.  arvas oma  1967. aastal ilmunud essees  „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“,   et judaistlik ja kristlik mõttemaailm oli ja on ise üks peamine keskkonna hävitaja (Vaher et al., 2011) .

Mina ei oleks selles osas nii resoluutne nagu White. Tõepoolest, isegi Piibel ütleb, et kõik looduse annid on Jumal loonud inimese heaoluks.

„Olge viljakad ja teid saagu palju,

täitke maa ja alistage see enestele;

ja valitsege kalade üle meres,

lindude üle taeva all

ja kõigi loomade üle,

kes maa peal liiguvad!”

Moosese I raamat 1:28

Aga sellega kaasnes ka kohustus keskkonnast hoolida, sest samas Moosese I raamatus 6.19-6.20 ütlen Jumal Noale, et

19.“ Ja sa pead viima laeva kõigist elavaist olendeist,

 kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad koos sinuga jääksid

 elama: need olgu isane ja emane.

20.  Lindudest nende liikide järgi ja loomadest

 nende liikide järgi, kõigist roomajaist maa peal nende liikide

 järgi, kõigist peavad kaks tulema sinu juurde, et nad võiksid

 jääda elama.“

(Piibel. https://piibel.net/ )

Inimese kasuaalsest vaatest lähtuvalt oleks juba Noa saanud liike selekteerida kasulikeks ja kahjulikeks. Aga käsk, mille ta sai, oli range, kõik elav tuli päästa.

See on üks näide, et kirik saanuks ja saab käsitleda keskkonna küsimusi hoopis teisiti, loodusest hoolivamalt. Ma pigem paneks suurema kristluse mõju hoopis kalvinismlikule ja luterlikule maailmavavatele, mis vabastas inimese kogukondlikust vastutusest Jumala ees ja viis suhte jumalaga indiviidi tasandile. See on temaatika, mida Max Weber oma „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ käsitleb ja see lähenemine omab ehk suuremat mõju nüüdisaegsele inimese ja keskkonna suhtele, kui algne kristlus (Weber, 2007) . Muidugi ei ole midagi halba selles, kui lunastus avaldub töökas eluhoiakus ja ning sellest tulenevas heaolus. Aga see lõi ka soodumuse, et ei tootmine ega tarbimine ole patt. Veel enam, selline väljapaistev heaolu näitas teistele, et inimese suhe jumalaga on hea. Hoopis teine hoiak valitses  reformatsiooni eelses maailmas. Seal valitses pigem säästev kloostrimentaliteet.

Probleemide ladestumine

Nii juhtuski, et inimene asetas keskkonna kaalukausi miinuspoolele üha rohkem raskusi. Probleemid süvenesid kiht kihilt.

Sageli võib tõmmata võrdusmärgi keskkonnafilosoofia ja keskkonnaeetika vahele. Need mõlemad käsitlevad inimest ja loodust ühena. Tõsi küll, fenomenoloogiliselt kerkib ülesse teise küsimus. Inimene teadvustab end  suhtes teisega. Tavaliselt on selleks mingi teine inimene. Kas selleks võib olla ka loodus ja kui see on nii, siis kas inimene võib olla looduse jaoks see teine.

Keskkonnafilosoofia on sageli käsitletav kui osa elufilosoofiast. Näiteks Arne Naess peatükk   "Hoolivus kõige elava vastu" pärineb tema teosest „ Elufilosoofia: Mõtisklus tunnetest ja mõistusest“  (Næss, 2023). Elu muutub aga üha mitmekülgsemaks.

Järgmiseks keskkonnafilosoofia küsimuseks sai see, kuidas inimene tervikuna keskkonnaga suhestub. Kui me oleme ühiskondlik loom nagu ütles Aristoteles, (Aristoteles, „Poliitikast“ 1253a, lk 9 „ho anthrōpos physei politikon zōon“) . Siis alati kerkib küsimus, miks ja kui palju on meis looma ja kui palju on seda mida nimetame kultuuriliseks inimeseks.

Kindlasti on inimese muutumine mõtlevaks sotsiaalseks, poliitiliseks olendiks väga suur läbimurre. Loodusfilosoofia vaates ei pruugi see aga olla midagi enneolematut.

Et iseloomustada üht võimalikku arenguhüpet ja muutust eluslooduses, pöördun ma hilissuvise kapsapeenra juurde. Kapsaste vahel lendavad ilusad kapsaliblikad. Nad munevad kapsale mune, munadest kooruvad tõugud mis vingerdavad ja roomavad ning mugivad isuga kapsalehti. Siis aga ühel päeval tõugud tarduvad,  nukkuvad ja nende kehas toimub tõeline metamorfoos. See muutus on isegi imelisem kui loote arenemine. Loetud päevade jooksul rööviku keha koostisosad lagunevad  algosadeks, struktureeruvad ümber ja temast saab kapsaliblikas. Vingerdavast kapsaussist saab taas taimelt taimele lendav liblikas.

Kõige kummalisem on see, et ümbersünd ei puutu  mitte ainult kapsaliblika keha, vaid ka tema algelist aju ja närvisüsteemi. See, mis või ehk kes oskas roomata,  oskab nädalapäevade pärast lennata. Liblikal tekib nagu täiesti uus teadvus.

Kui nüüd loodus suudab mõne päeva jooksul viia sellise muutuse läbi kapsaliblikaga, siis mis keerukus on kujundada aastatuhandete jooksul inimesele üsna sarnasest  ahviliigist mõistusega homo sapiens.

Ahvi ja inimese, looma ja inimese vahe on märksa väiksem, kui sama liiki kuuluva kapsaussi ja kapsaliblika erinevate arengufaaside vahe.

Seepäras tekitavad tulised loomaeetika vaidlused minus veidi imestust. Muidugi on kõik üks ja me peame eetika kategooriaid laiendama ka oma suhtele loodusesse. Kui eetika on inimesel välja kujunenud, siis tuleb seda rakendada. Seda enam, et me ei saa välistada, et mingid eetika alged on olemas ka kõrgematel loomadel.

Loodusest piisav hoolimine on kindlasti keeruline eetiline küsimus. Aga meie mõju kogu planeedi keskkonnale muudab küsimuse veel märksa keerulisemaks. Tõsi on see, et me muudame planeeti sellisel määral, et ta neelab päikesesoojust veidi rohkem kui seda tagasi peegeldab. Selle mõju õigemini selle põhjuse väljaselgitamine on teaduslik fakt. Iseasi on see kas see põhjus on ainus või mitte.

Väga lihtne on mõelda, et me oleme keskkonna mõttes märksa eetilisemad, kui suudame kasutada päikest energia saamiseks, kasutada selle muundatud kuju päikesekiirguse või tuule näol.

Probleemid tekivad aga selles, et  päikesepargid ja tuulepargid võtavad keskkonnas veelgi rohkem ruumi , kui seda tegid suitsevad söeahjud oma  tossavate korstendega.

Nii võib ühe keskkonnaprobleemi näiline lahendamine tekitada probleemi sama süsteemi teises kohas. See viitab, et inimese ja keskkonna suhe on komplekssem. Kuna ma filosoofia erialapraktikas käsitlen just komplekssuse käsitlemist filosoofias ja sellest ilmub vastav kirjutis, siis siin komplekssuse küsimust eraldi mängu ei too.

Eksistentsi  puutuv põhiküsimus

Oleme inimesena oma vajadustega liiga suureks kasvanud. Selles mõttes, et meie vajadused ületavad keskkonna pakutavad võimalused. Need vajadused on aga suhtelised. Kuidagi on juhtunud nii, et kogu meie ühiskond ja kogu selle majandus on suunatud vajaduste progresseeruvale kasvamisele. Sellest nõiaringist on raske välja rabeleda, sest oleme seda nõiaringi teadmatult  juba pikka aega tallanud. Esmalt tuvastati nõiaringi probleem sotsiaalsete lõhede teadvustamisega. Pean silmas esmalt Karl Marxi oma seisukohaga, et inimene on tööst võõrandunud ja seda võib laiemalt võtta ka kui olukorda, kus inimene on iseendast võõrandunud. Ületootmine ja ressursside liigne tarbimine ei olnud toona veel probleemina teadvustatud. Majanduses oli ületootmine aga teada. Marx  uskus, et e just ületootmine ongi üks põhjuseid, miks kapitalistlik süsteem kokku variseb. Seda seepärast, et keegi ei vaja enam tekkinud liigset toodangut. Kapitalism oli aga uskumatult kohanev. Vajadust tekitati juurde ja meetodid selleks olid paljus psühholoogilised. See tähendab, et oluline ei olnud enam asjaloku,  kas meil toda või teist asja tegelikult vaja on, vaid et meil on vaja kaupa, kui seda on meie naabril. Seega oleme sattunud lisaks kõigele veel reklaami hukutavasse lõksu.

Tarbimise üks mootor on matkiv omamisiha. Prantsuse ajaloolane, sotsiaalteadlane ja filosoof René Girard on seda käsitlenud läbi mitme teose. Girard väitis, et inimese ihad toimivad imiteerivalt ehk mimeetiliselt, ja ei teki individuaalsuse kõrvalsaadusena, nagu suur osa teoreetilisest psühholoogiast on väitnud. Girardi mimeetika on meile tavaelus väga tuttav. Sageli tunnistame ka ise, et uhkemat autot, ilusamaid riideid ja suuremat maja vajame peamiselt seepärast, et olla samaväärne teistega või veelgi parem, edukam kui naaber. Girard ei jõudnud mustri „avastamiseni“ mitte sotsiaalsete uurimuste kaudu, vaid analüüsides kuulsaid kirjandusteoseid.  Põhimõtteliselt ei taha me samastuda otse edukatega enda ümber, vaid ühiste edukate võrdkujudega. Näiteks James Bondi auto, või kleit populaarse seriaali näitleja seljas („Mimetic Theory“, wikipedia, 2025).

Tehnoloogia ei aita

Teoreetiliselt võiks majanduse mõju keskkonnale vähendada selline tehnoloogia areng, kus me vajame sama ühiku tootmiseks vähem toorainet ja vähem energiat. Nii saame me arendada autot tarbima vähem kütust, saame asendada osa liiklust ühistranspordiga, saame asendada sõel baseeruva elektritootmise päikese ja tuule toodetava elektriga, kuid see kõik ei aita. Nimelt kogusääst süüakse ära, sest meie tarbimine üha kasvab.

Huvitav on, et sellist inimese käitumise omapära teadsid majandusteadlased juba üle  sajandi tagasi. 1866. aastal kirjutas inglise majandusteadlane William Stanley Jevons oma teoses  „The Coal Question“, et söekasutuse tõhusust suurendavad tehnoloogilised täiustused tõid kaasa kivisöe tarbimise suurenemise. Hiljem laiendas ta seda teistele toodetele ja tehnoloogiatele (W.stanley Jevons, 1865).

Sarnaseid näiteid kus, esialgu efektiivsust tõotav lahendus süüakse ära, sest tarbimine selle arvel hoopis kasvab, võime tuua paljudel elualadel.

Majandusteadus on selle vastu võimetu. Mingite muude näitajate kui majanduskasv arvesse võtmine tundub liiga keerukas, inimestele mõistetamatu. Nii tatsume sisse tallatud rada aina edasi. Kui aga sama rada üha enam astuda, tallame taimed, siis  kulub sealt kogu muru, tekib inetu jalgrada ja lõpuks saab sellest läbimatu porimülgas.

See mida nimetame rohepöördeks, võib mingil määral positiivset mõju omada, kuid suurem osa sellest sööb meie kasvav isu ikkagi jälle ära.

Tänapäeval on energiakandjatega (peamiselt kütused) seotud keskkonnamõju taandatud  ekvivalendile, milleks on CO2 heitkogus . Kusjuures see sisaldab lisaks CO2 ka teisi kasvuhoonegaase. CO2 on turul nagu iga kaup millest tuleb lahti saada. Üks võimalus on teda lihtsalt vähem toota, teine  võimalus on toota sama palju või rohkem, kuid selle eest maksta. Osta saab seda siis sealt kus varasemaga võrreldes on koguseid vähendatud. Heitkogustega kauplemise süsteem sai Euroopa Liidus alguse 2005 aastal. Kusjuures lähtepositsiooniks võetakse 1990. aasta tase (ELi heitkogustega kauplemise süsteem ja selle uuendamine, 2017). Kauplemine toimub mitmel tasemel. Globaalne, riikide tase tuleneb Kyoto kliimaprotokollis kokku lepitust. Heitmega kauplevad aga ka ettevõtted.

Põhimõte on turul üks, kes saastab, see maksab ja kes säästab saab oma säästu maha müüa.

Sellest aga üksi ei piisa. Heitkogustega kauplemise süsteemis väiksemad ettevõtted ei osale. Selleks, et saastet vähendada, on loodud veel teinegi süsteem mille nimeks on ESG reiting. See kehtib kõigile ettevõtetele, kuigi vastav arvepidamine on esialgu kohustuslik vaid suurtele firmadele ja hetkel Euroopa Liit tegeleb nende nõuete leevendamisega (Keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalased reitingud nõukogu ja parlament jõudsid kokkuleppele).

Seega oleme saastamise vähendamiseks loonud tohutud bürokraatlikud süsteemid mille mõju ei ole siiski piisav. Kui hetikogustega kauplemise süsteem on turupõhine ja rahas hinnatav, siis ESG on teoreetiline ja selle mõju väga kaudne.

Kuidas käia keskteed?

Peamine probleem on selles, et suudame heaolu kasvu mõõta traditsiooniliste majanduskasvu näitajatega. Inimkonnale tundub täiesti uskumatu ja ettekujutamatu olukord, kus et ei ole püsivat majanduskasvu. See on aga ühedimensionaalne heaolule lähenemine. Samas on see ÜRO poolt juba 1953 aastal standardiseeritud rahvamajanduse arvepidamise süsteem (World Economic and Social Survey 1953 | Department of Economic and Social Affairs, s.a.).  Teiste dimensioonide, nagu keskkonnamõju, tasustamata töö, vaba aja,  tervise ja hariduse integreerimist SKP arvestusse või mõne muu mõõdupuu kasutamist SKP asemel pole suudetud kokku leppida. Viimaseid sisaldav  Inimarengu indeks on majandusest eemal nagu öö päevast. Kas üldse on võimalik seda olukorda ümber mõtestada? Kindlasti on, aga see tähendab väga suurt muutust ja viimased paar sajandit ei ole selles suunas suurt midagi teha suudetud. Mõnedes riikides on sarnase globlaalse ülesandega, nagu sotsiaalse ebavõrdsusega kuidagi hakkama saadud. Seda on tehtud peamiselt traditsiooniliste vahenditega, nagu maksud, toetused,  pensionisüsteem jms. See kogemus näitab, et  inimene ei olegi võimeline suuri muutusi kiiresti ja edukalt ellu viima. Ja kui ta seda proovib, siis see ebaõnnestub. Ainuke teostatav lahendus on olnud nii öelda protsessi nügimine pika aja jooksul oodatud ja loodetud suunas. Minu arvates ongi see ainus võimalik lahendus, ehk  käia juba Platoni ajast sõnastatud keskteed.  Platoni Phaidroseses on kaariku võrdpilt hinge kolme osalisest jaotusest ja seal märgitud sophrosyne on see omadus, mis kallutab ihalevat hingeosa läbi harmoonilise mõõdukuse (kesktee- J.P.) ratsionaalse hingeosa poole (Prii, 2025) .

Umbes nii läheneme teemale ka  praegu. Muidugi ei saa välistada et  teadlikkuse kasv, põlvkondade vahetus ja uued ideed ei suuda leida efektiivsemaid lahendusi.

Kirjandus:

Carson, R., Raitviir, A., Haberman, H., & Laanemaa, T. (1968). Hääletu kevad. Valgus.

ELi heitkogustega kauplemise süsteem ja selle uuendamine. (2017, veebruar 13). Teemad | Euroopa Parlament. https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20170213STO62208/eli-heitkogustega-kauplemise-susteem-ja-selle-uuendamine

Hardin, G. (1968). The Tragedy of the Commons: The population problem has no technical solution; it requires a fundamental extension in morality. Science, 162(3859), 1243–1248. https://doi.org/10.1126/science.162.3859.1243

Keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalased reitingud nõukogu ja parlament jõudsid kokkuleppele. (s.a.). Consilium. Salvestatud 2. mai 2025, https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2024/02/05/environmental-social-and-governance-esg-ratings-council-and-parliament-reach-agreement/

Noa, G., Maaker, A., & Varik, M. (2014). Üks on kõik & kõik on üks: Värssdraama. G. Noa.

Ostrom, E. (1990). Governing the Commons: The Evolution of Institutions for Collective Action. Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511807763

Prii, J. (2025). Voorusteetikast (tehis)aruni. Blogspot, https://jaanisprii.blogspot.com/2025/01/vooruseeetikast-tehisaruni.html

Tüür, K. (2023). Naine kirjutab lindudest. Keel ja Kirjandus, 2023(8). https://doi.org/10.54013/kk788a6

Vaher, A., Vaher, A., Vaher, A., Keskpaik, R., Keskpaik, R., Keskpaik, R., Keerus, K., Keerus, K., Reiland, I., Rattasepp, S., Moorlat, M., Tartu Ülikool, & Jakob von Uexkülli Keskus (Toim). (2011). Keskkonnaeetika võtmetekste [Võrguteavik]. Eesti Keele Sihtasutus : Digira.

Weber, M., Weber, M., Tamm, M., Isotamm, J., Pakk, T., Burke, P., Käärik, H., & Peterson, M. (2007). Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim: Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim: [essee]. Varrak.

W.stanley Jevons. (1865). The Coal Question. http://archive.org/details/in.ernet.dli.2015.224624