Argonautide retk

 

Argonautide mereretke kirjalik kajastus antiikkirjanduses

Jaanis Prii

 

Käesoleva töö lähteülesandeks oli analüüsida veidi argonautide müüti.

Võtan valdavalt käsitluse aluseks vanemad tekstid argonautide retke kohta, milleks on peamiselt Apollonius Rhodios "Argonautica". Seda seepärast, et keskendun argonautide retke ja  Iasoni persooni kujutamisele ka ajaloolises võtmes.

Esmalt annan ülevaate erinevatest argonautide retke kajastavatest antiiktekstidest.  Seejärel võrdlen neid ja lõpuks analüüsin argonautide retke kui avastusretke, selle geograafilist kulgu ja lõpuks Iasoni kui ekspeditsiooni liidri persooni.

Töö koostamisel võtsin peamiselt aluseks all loetletud allikad:

Apollonius Rhodiose „Argonauticaga“[1], mis on kirjutatud 3 saj eKr. See on eepiline lugu, mis koosneb neljast raamatust heksameetris. Tegu on ühtlasi ka varaseima argonautide retke kirjeldusega selles valimis. Hiljem lisab mõned veel varasemad.

(Apollonius)

Gaius Valerius Flaccuse „Argonautica“ [2]  on kirjutatud 1 saj pKr. Kuna see on kirjutatud roomlastele, siis lähtub teos ka  sealsest traditsioonist. Lugu koosneb kaheksast raamatust, aga on säilinud osaliselt.

(Valerius Flaccus)  

Ovidiuse „Metamorfoosid“ [3], seitse osa on kirjutatud 8 saj pKr. Tema eesmärk oli koostada müütide ja lugude laiem kogumik.

(Ovidius)

Aga muidugi peab sellesse aegritta paigutama ka Seneca „Medeia“[4],  mis pärineb sarnaselt Flaccusega samuti 1.  saj pKr.  See teos keskendub Iasoni ja Medeia suhetele peale argonautide retke. Laeva Argo on seal mainitud vaid neli korda ja vaid ühel korral põhjalikumalt:

„Mis on hinnaks küll

 saanud see retk? Kuldvillaku ning

 Medeia, merest ehk õudsema veel:

 esimest laeva ju väärib tasu see.

 Ent taltunud on meri nüüd, täites

 seadust igaüht: ei otsima pea

 Pallase käe toel ehitet Argot,

 kuulsaid juhte et aerudel kannaks

 mistahes lootsik ulgmerel eksleb,

 liikund iga piir ning linnadki

 uudismaile ju müürid kõik viind.“

(Séneca, salm 367 )

Üldised probleemid

Kõik eelpool toodud põhiallikad on siiski mõeldud vähemal või rohkemal määral ilukirjanduslikuks tekstiks. See tähendab, et kreeklaste tavapärane, reaalne maailm ja religioosne jumalate maailm nendele omaste eesmärkide ja tegevustega on teostes pidevalt läbi põimunud. Nii on omaette kunst neid kahte maailma lahutada,  et reaalsus esile tuua. Selle kallal on sajad uurijad vaeva näinud ja jõudnud erinevate tulemusteni. See on aga selliste vanade tekstide puhul täiesti tavaline. Tavaline on ka olukord, kus jutustaja arendab paralleelselt mitmeid erinevaid liine, mis samuti näiteks geograafilise täpsuse seisukohalt tekitab segadust. Minu töö lühiduse tõttu on võimatu viia läbi kõiki võimalikke tekstide analüüse.

Väga hea ülevaate eeltoodud probleemidest annab samuti tuntud mereriigi Hollandi uurija Jacqueline Klooster,  kes on vanakreeka kirjanduse kaasprofessor Groningeno ülikoolis. Tema lühike, kuid selge ülevaade Apolloniuse tekstides sisalduvatest probleemidest võiks olla väga näitlik. Kuna minu töö eesmärgiks ei ole puhas kirjanduslik teksti analüüs, vaid pigem suurema pildi loomine, siis jääb see siin lihtsalt ääremärkuseks.

(Klooster, 2021) ja (Klooster, 2024)

Kui tahaksime siiski kujutada olukorda,  millega puutub kokku argonaute käsitleva antiikkirjanduse  uurija, siis võiksime tõmmata paralleele Lennart Meri kirjandusliku uurimistööga „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“. Tema kasutatav allikate loetelu oli ahtam, kuid geograafiline areaal umbes võrreldava suurusega.

Ajalooline taust ja varasemad allikad

Mitmed autoriteetsed uurijad on arvamusel, et argonautide lugu oli vaid inspireeriv muinaslugu. Teisalt aga pole välistatud ka retke kui ajalooline sündmus, mis võis toimuda  vahemikus 1225 – 1510 eKr.  Samas on ajastuses ja geograafias palju varieeruvusi. Näiteks Angelos Psimopoulos püstitab hüpoteesi, et argonaudid ja laiemalt iidsed kreeklased soovisid juba siis leida siiditeed,  mis kulgeb Mustalt merelt Kaug-Itta. Lisaks sooviti Kreekasse transportida siidiusside mune, et seal siidiusse kasvatada ja siidi toota. „Nad alustasid oma teekonda Iolcusest ja reisisid ümber Maakera; jõudsid Colchisesse, Aeëtese maale, mis oli tegelikult Hiina. Hiinast võeti kaasa metsiku siidiussi munad päris munade asemel ja jõuti läbi India ookeani purjetades Suessi, kus nad olid sunnitud oma laeva üle maa tõmbama, et jõuda Tritonise järveni. Sealt väljusid nad Vahemerre ja jõudsid Iolcusesse, linna, kust nad oma teekonda alustasid. Selle teekonna tegid argonaudid umbes 1510 eKr. (Psimopoulos, 2021)

Kuigi ma eelnevalt viitasin neljale põhiteosele, siis tegelikult argonautide retke kajastused ulatuvad veel kaugemasse minevikku.

Kõigepealt Euripidese „Medeia“[5], mis on kirjutatud aastal 431 eKr. See teos on säilinud täielikult ja on üks parimaid näiteid antiik-Kreeka tragöödiast, olles mõjutanud paljusid hilisemaid teoseid,  sealhulgas Seneca „Medeia“.

Euripidese „Medeia“ on  klassikaline tragöödia, kus tegelasteks on Medeia, Iason, Iokase kuningas  Thessaly, Korintose valitseja Creon, Ateena kuningas Aegeus, Medeia hooldaja, kaks Iasoni ja Medeia last, laste hooldaja, sõnumitooja ning Korintose naised. Argo laeva mainitakse tekstis viiel korral. Kusjuures need mainimised ei ole väga faktirikkad, välja arvatud Argo saatus, mille kohta Medeia ütleb Euripidese sule läbi  „ … sinu vana Argo, mis mädaneb seal kus ta seisab...“

(Euripides)

Samas ei ole Euripides ka veel sugugi vanim argonautide käsitleja.

Kirja pandud mälestuste aegrida ulatub Homeroseni (8 saj eKr), kes viitab Odüsseia kaheteistkümnenda raamatu 70. salmis argonautide retkele, mis oli juba siis tuntud lugu:

Mööda on pääsenud siit üksainuke laev meresõitja,

kõikjal kuulus Argo, mis seilas Aietese juures.

Küll oleks sellegi löönud meri kaljude kõrgete vastu,

mööda ent Hera nad viis, kes Iasonit armastas üpris.

(Homeros,1963 salm 65-70)

 Pindarose oodides (5 saj. eKr) on samuti käsitletud argonautide retke tema Pythia 4. ja 5. oodis. Kusjuures just neljas ood annab meile eelkõige täielikuma säilinud kirjelduse argonautide müüdist enne Apolloniust.

(Fries, 2023)

Eelpool mainitud teoste ja autorite taust ja teose kirjutamise eesmärk on erinevad, millest tulenevad ka erinevad keskendumised. Näiteks Seneca „Medeia“ on loodud ennekõike ilukirjanduslikul eesmärgil. Kuna ka autor pärineb Vanast-Roomast, siis vajutab see ajalooline ja geograafiline kontekst teosele oma sügava pitsati. See  ei keskendu nii palju antiiksete Kreeka jumalate rollile. Pigem on  Medeia ja Iasoni suhte lugu.

(Mathhews,1965)

Euripidese „Medeia“ on samuti peamiselt ilukirjandusliku suunitlusega,  kuid Kreeka jumalate roll on seal mahult suurem kui Senecal.

Teised autorid, keda eelpool mainitud, jutustavad rohkem argonautide lugu, kuid neilgi on oluline rõhk antiiksete jumalate rollil.

 

Apollonius Rhodius, „Argonautica“

Nagu juba varasemalt märgitud, annab Apollonius Rhodiuse „Argonautica“ varasematest tekstidest kõige põhjalikuma ülevaate nii laeva ehitusest, selle meeskonna komplekteerimisest kui reisist.

Teos sisaldab üle 5000 salmi, millest mõni on poole lehekülje pikkune. Laeva Argo mainitakse 62 korral. Seega tegu  laeva ja reisi mõttes märksa mahukama allikas kui Seneca Medeia.

Salmid 23- 228 kirjeldavad Argo meeskonna komplekteerimist. Salmid 234 -260 jutustavad laeva ehitusest ja salmid 363 - 394 laeva veeskamisest. Edasi juba peamiselt merereisist. Ka selle kirjeldus on küllaltki põhjalik. (Apollonius)

Laevaehitus

Seda käsitleb Apolloniuse esimese raamatu salm 18: „Argus oli Arestori poeg ja laeva Argo ehitaja“. Laev ehitati kuningas Peliase rahastamisel ja tellimusel Athena enda näpunäidete järgi. „Nüüd kinnitas ta pandlaga oma õlgadele purpurpunase topeltvoldiga mantli, Tritoonia jumalanna teose, mille Pallas oli talle kinkinud, kui ta esmakordselt pani Argo laeva kiilutoed ja õpetas talle, kuidas puitu mõõta. Kergemini vaataksid su silmad päikesele selle tõusu ajal, kui vaataksid seda (Athena-J.P.) leegitsevat hiilgust.“ (Apollonius salm 721)

 Viimane pani Arguse abiga laeva vööri tüki pühast tammest, mis võeti Zeusi pühast metsatukast Dodonast. Sellel pühal puutükil oli oskus ohu ajal rääkida ja argonautide juhile Iasonile nõu anda.    Argus tegi selle laeva ehitamisel nii suure töö, et sel ajal nimetati alust „kõige merekõlbulikumaks laevaks, mida kunagi nähtud“.  (Ibid)

Laevaehituse kohta aitab määratleda veel üks lisa autor. Nimelt Strabon oma „Geograafias“ 9.5.15 kirjutab, et „Pherae meresadam on Pagasae (kreeka sõnadest "nau(s)" ("laev") ja "pagia" ("ehitus")), mis asub Pheraest üheksakümne ja Iolcusest kahekümne staadioni (3,7 km) kaugusel. Iolcus on tõepoolest varakult maatasa tehtud, kuid just sealt saatis Pelias Iasoni ja Argo teele. Mütoloogia järgi hakati seda kohta kutsuma Pagasae  Argo siinse ehituse tõttu, kuigi mõned usuvad, et see nimi on antud selle purskkaevude järgi…“. (Strabo)

Laev oli ilmselt  penteconter ehk 50- aeruline, mis oli toona üsna levinud mitmeotstarbeline (nii kauba- kui sõjalaev) laevatüüp.

(Penteconter)

Tänapäeval on ehitatud mitmeid Argo uuskoopiaid ehk nn replicaid. Näiteks üks ehitati 2006 Volose linna eestvedamisel. See oli 28,5 m pikk ja 4,3 m lai. Laeva ehitus läks maksma ca pool miljonit eurot.

 (Holler, Tridimas, 2021)

Volos asub 27 km kaugusel Pagasaesest.

(Pagasae)

Laeval olid mustad purjed. „… kuna laeval oli must puri, käskis Aegeus oma pojal, kui ta elusalt naaseb, laotada laevale valged purjed.“

(Apollodorus,  salm 1.7)

Meeskond

Meeskonda kuulus üle 100 mehe, kelles kõik ei teinud kaasa kogu reisi.  Neist 55 on märgitud Rhodese Apolloniusel. Teiste mainimine pärineb kas Flaccuselt, Hyginuselt  või Orphicuselt.

„Meeskonnast kõige tähelepanuväärsemad olid  Castor ja Pollux, Herakles ja Telamon, Orpheus ja Atalauta, Schoeneuse tütar, Thespiuse pojad, ja Iason. … Olles kõik pardal, valisid nad üksmeelselt Heraklese tema erakordse vapruse tõttu oma kindraliks.“  (Diodorus 3pt). 

Tagasiteel lisandus arusaadavalt Medeia. Samuti neli meest, kes päästeti argonautide poolt Kolchise lähedaselt saarelt.

Tiphys, Hagniase poeg, oli tüürimeheks. „…kes oli hästi osav ennustama laial merel tõusvat lainet ning oskas päikese ja tähtede põhjal järeldada tormituult ja purjetamise aega. Tritoonlane Athena ise ärgitas teda pealike rühmaga liituma ja ta oli nende sekka oodatud seltsimees.“ (Apollonius salm 105)

Iga aeru juures istus kõrvuti kaks meest. „Nüüd, kui nad olid kõigele hoolikalt tähelepanu pööranud, jagasid nad esmalt pingid loosi teel, kaks meest istusid ühel istmel; kuid keskmise pingi valisid nad Heraklese ja Ancaeuse jaoks, välja arvatud teised kangelased, Ancaeus, kes elas Tegeas. Ainuüksi nende jaoks jätsid nad keskmise pingi nii, nagu see oli, ja mitte loosi teel ja ühisel nõusolekul usaldasid nad Tiphysele hästivarrelise laeva tüüri valvamise.“ (Apollonius salm 394)

Uurijad on võrrelnud väga põhjalikult erinevate meeskonnaliikmete kajastust antiikautorite kaupa. Selle kohta on hea ja ülevaatlik ning ka usaldusväärne tabel toodud vastavas Vikipeedia artiklis[6]. (Argonauts)

Teekond

Tuginedes erinevatele allikatele, on võimalk koostada erinevad marsruudid [7].  (Maps)

Üldiselt ei ole argonautide teekonna osas  Kolhisesse, ehk siis kodusadamast kuldvillaku juurde, suuri eriarvamusi. Keerukam on aga teekond  Kolhisest tagasi koju, mis kulges ka mööda jõgesid, ilmselt ka mööda Itaalia rannikut ja tegi kõrvalepõike Liibüasse.

Võtame esmalt aluseks Apolloniuse nn. klassikalise marsruudi.  

Teele asumine oli seotud omaette suure ettevõtmisega, sest laeva ei ehitatud päris rannas ja selle veeskamiseks tuli kaevata kanal ja laeva rullidega vee poole tõmmata.

(Apollonius, salm 234)

Olles juba Egeuse meres, võeti kurss veidi põhja poole Marmara merre. Egeuse meres külastati Lemnose saart, millel elasid vaid naised ning kus reisiseltskonnal oli ka pikem peatus.

Suurem seiklus leidis aset  Bosporuse väinas, kus tuli läbida  Sümplegaadide nime all tuntud merekitsus. Seal tormituultes mässavas meres põrkuvad lained kaljudelt.

Kohalik tark andis aga argonautidele  nõu teha katse tuviga – kui tuvi kaljude vahelt läbi pääseb, saab sellega hakkama ka laev, kui aga lind surma saab, pole ka argonautidel lootust kuldvillakuni jõuda. Tuvi pääses läbi ja läbi pääses ka laev, jäädes ilma vaid oma ahtrikaunistusest, mis kaljude vahel purunes.

Mustal merel mööduti Jasoni neemest ja lõpuks jõuti Kolhisesse.

Tagasitee võttis reisiseltskonnal märgatavalt rohkem aega. Ilmselt sõuti mööda Doonaud ülesse. Siis jõuti Istriasse ja purjetati mööda Kreeka rannikut alla. Apolloniuse järgi põigati ka Itaalia rannikule ja külastati Liibüat.  Seda tõendavad kohanimed nagu Aeaea, Paestum, Depane, Kreeta ja Thera. Aga nagu mainisin, on eri autoritel siin kõige rohkem lahknevusi. Nii et võin vaid öelda -  teekond Kolhisesse on küllaltki täpselt kirjeldatud ja tuvastatav, kuid tagasi mitte.

Omaette kihistuse moodustab jutustuse aegruumiline kahemõõtmelisus. Ruumiliselt tähendab  see seda, milliseid sadamaid või randumiskohti külastati. Või millistest saartest ja neemest või poolsaartest mööduti. Teisalt aga kui palju kulus aega ühest punktist teise jõudmiseks ja kui kaua kusagil peatuti.

Rännaku jutustamisel torkab silma jutustaja märkimisväärne täpsus aja möödumisel. See on seotud hooajaliste nähtustega, nagu eteesia tuuled (Egeuse merel ja Vahemere idaosas suviti puhuvad põhjatuuled - J.P.). Lisaks teekonna päevade loendamisele on oluline päevavalguse ja õhtu jäädvustamine. Päeva lõppu ja algust ning mõnikord ka muid olulisi hetki pika päeva jooksul kirjeldatakse sageli põhjalikult. 

Võime arvata, et teekond kestis ühe purjetamishooaja ehk kevadest sügiseni.

Ebamäärasus võib viidata sellele, et aeg oli toona relatiivne ja  argonaudid ka lõbustasid ennast. Seda kajastab näiteks Heraklese üha suurenev ärritus, kes lõpuks juhib tähelepanu nende lõbustusest tulevale ohule.  

Samas ei olnud muistsete rännumeeste maailm nii sihikindel ja kalendrist ning „kellast“ sõltuv. Kui kusagil oli vaja otra lõigata, siis veedeti seal rohkem aega, koguti koos kohalikega vili ja alles siis sõideti edasi.

(Endsjø, 1997)

Näide selle kohta. „Ja kohe vajus silme alt ära Pelasgilaste udune maa, mis oli rikas põldude poolest, ja aina edasi liikudes möödusid nad Pelioni karmidest randadest; ja Seepia neem vajus selja taha ja Sciathus ilmus merre ja kaugele paistis Piresiae ja Magneesia vaikne kallas mandril ja Dolopsi haud. Siin siis õhtul, kui tuul neile vastu puhus, läksid nad maale ja austades teda ööpimeduses, põletasid ohvriteks lambaid, samal ajal kui merel tasanes laine. Ja nad jäid kaks päeva kaldale, kuid kolmandal päeval lükkasid nad laeva välja.“ Apollonius salm 580).

  Oluline roll oli teekonna nn visualiseerimisel. Traditsiooniliselt olid Pontos ja Aadria meri nähtav Haimose mäelt, ehk Balkani mägedelt tänapäeva Bulgaarias. See asjaolu tekitas vaatlejatel soovida linnulennult vaadet ees olevale kaugele maale, justkui vaataks seda kaardil.

Sellist lennu- ja matkafantaasia erinevaid vorme leidub antiikkreeka kirjanduses rohkem. Need võimaldasid enne tänapäeva kartograafia tekkimist jutustajal  visualiseerida maastikku. Näiteks Athose mäe vari  ulatus Lemnose rannikuni. Seda tüüpi kartograafiline mõtteeksperiment on veelgi selgem näiteks. Apollonius kasutab seda oma maastikukirjeldustes.

(Meyer, 2024)

Iason kui liider

Enne lahkumist valiti kapteniks Herakles. Herakles loovutas selle au Iasonile. Diodorus Siculuse järgi oli tegelik liider siiski Herakles, mitte Iason.

Kuna Valerius Flaccuse tekst on hilisem kui Apolloniuse omad, siis seal Iason ei kutsu argonaute kokku, vaid palvetab Juno ja Pallase poole ning Juno levitab sõnumit. Esimesena saabuvad Herakles ja Hylas. Apollonius seab meeskonna oma teoses väga tähtsale kohale. Märkimisväärne on see, et Apolloniuse vaade meeskonnale on ka kõige „hellenistlikum“.

„ Ja seal, kokkuvolditud purjedel ja masti peal, kui see maas lebas, võtsid nad kõik järjekorras istet. Ja nende seas rääkis Aesoni poeg heatahtlikult: "Kõik varustus, mida laev kõigi jaoks vajab, on õiges korras - on meie väljasõiduks valmis. Seetõttu ei viivita me nende asjade pärast, kui tuuled puhuvad. aga olgem õiglane, sõbrad, sest kõigile ühine on meie edaspidine tagasipöördumine Hellasesse ja kõigile ühine on meie tee Aeetese maale - valige nüüd tõrksa südamega meie juhiks kõige julgem. Olgem kõige suhtes ettevaatlik, et võta tema peale meie tülid ja lepingud võõrastega."( Apollonius salm 317)

„…ja nad nõustusid, nagu Herakles käskis; ja sõjakas Jason ise tõusis, südamest rõõmus, ja pöördus innuka rahvahulga poole: "Kui te usaldate oma au minu hoolde, siis ärgu olgu meie tee enam takistatud, nagu varem. Lepitagem nüüd lõpuks Phoebust ohvriga ja valmistugem viivitamatult pidu ja kuni minu ahvatlused tulevad, minu majapidamise ülevaatajad, kelle hool on härjad karjast välja valida ja nad siia ajada, lohistame laeva merele ja pange kõik varustus sisse. ja loosime aerutamispingid. Vahepeal ehitame randa altari Apollo Embasiusele, kes oraakli kaudu lubas mulle näidata mereteid, kui ma temale ohverdades alustan oma ettevõtmist…“(Ibid salm 348).

Enamik Jasoni teaduslikke käsitlusi on persooni juhiomaduste suhtes negatiivsed ja kui need on positiivsemad, siis sellest hoolimata tunnistavad nad Jasoni iseloomus mitmeid nõrkusi. Aga see on ka arusaadav, sest ta on armastuse kangelane. (Lovatt, 2014)

„Loos on juttu tavaliste meeste hiilgavad teod" ja kangelaste kuulsusrikastes tegudest. Selle põhjal on tuletatud, et Iason oli primus inter pares, mees, kelle juhipositsioon teeb ta esimeseks teiste heade meeste hulgas“. (Sandridke, 2005, lk 14, viidatud Carspecken 1952, 111)

 

KASUTATUD KIRJANDUS:

1.      APOLLODORUS, THE LIBRARY EPITOME - Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.theoi.com/Text/ApollodorusE.html

2.      APOLLONIUS RHODIUS, ARGONAUTICA BOOK 1—Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.theoi.com/Text/ApolloniusRhodius1.html

3.      Argonauts—Wikipedia. (s.a.). Salvestatud 4. juuni 2024, https://en.wikipedia.org/wiki/Argonauts#cite_ref-2

4.      Endsjø, D. (1997). Placing the Unplaceable: The Making of Apollonius’ Argonautic Geography. Greek, Roman and Byzantine studies, 38, 373–385.

5.      Diodorus Siculus’ Library. (s.a.). Jason and the Argonauts. Salvestatud 2. juuni 2024, http://www.argonauts-book.com/diodorus-siculus-library.html

6.      Fries, A. (2023). Pindar’s First Pythian Ode‹: Text, Introduction and Commentary. Walter de Gruyter GmbH & Co KG

7.      VALERIUS FLACCUS, ARGONAUTICA BOOK 1—Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.theoi.com/Text/ValeriusFlaccus1.html

8.      Holler, M. J., & Tridimas, G. (2021). German-Greek Yearbook of Political Economy, Volume 3. BoD – Books on Demand. https://books.google.ee/books?id=7okbEAAAQBAJ  ,  lk 40

9.      Homeros, Odüsseia. Tallinn 1963.

10.  Klooster, J. (2021). Chapter 4 Apollonius of Rhodes. https://doi.org/10.1163/9789004498815_006

11.  Klooster, J. J. H. (s.a.). Argo was Here The Ideology of Geographical Space in the Argonautica of Apollonius of Rhodes. Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.academia.edu/7062226/Argo_was_Here_The_Ideology_of_Geographical_Space_in_the_Argonautica_of_Apollonius_of_Rhodes

12.  Lovatt, H. (2014). 12 Teamwork, Leadership and Group Dynamics in Valerius Flaccus’ Argonautica. Brill’s Companion to Valerius Flaccus (lk 211–228). Brill. https://doi.org/10.1163/9789004278653_013

13.  Maps. (s.a.). Jason and the Argonauts. Salvestatud 4. juuni 2024, http://www.argonauts-book.com/maps.html

14.  Mathhews, J. V. (1965). THE EARLY HISTORY OF THE MYTH OF THE ARGONAUTS [Thesis]. https://macsphere.mcmaster.ca/handle/11375/9533  .

15.  Meyer, D. (s.a.). Apollonius as a Hellenistic Geographer. Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.academia.edu/5925748/Apollonius_as_a_Hellenistic_Geographe

16.  P. Ovidius Naso, Metamorphoses, Book 7, line 1. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=Perseus%3Atext%3A1999.02.0028%3Abook%3D7%3Acard%3D1

17.  Pagasae, 2024. Wikipedia. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Pagasae&oldid=1197553308

18.  Penteconter. (2023). Wikipedia. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Penteconter&oldid=1171000295

19.  Psimopoulos, A. P. (2021). The Argonautic Expedition: The First Worldwide Naval Epic. International Journal of Literature Studies, 1(1), Article 1. https://doi.org/10.32996/ijts.2021.1.1.13

20.  Sandridke. N, 2005,  Among kings and comrades: Jason’s leadership in the “Argonautika” of Apollonios Rhodios - ProQuest. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.proquest.com/openview/8eac806da25e5b7ca47ba982dc3ba43a/1?pq-origsite=gscholar&cbl=18750&diss=y, viidatud Carspecken 1952, 111

21.  SENECA THE YOUNGER, MEDEA - Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 4. juuni 2024, https://www.theoi.com/Text/SenecaMedea.html

22.  Strabo, Geography, raamat 9, pt 5, osa 15. (s.a.). Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=Perseus%3Atext%3A1999.01.0198%3Abook%3D9%3Achapter%3D5%3Asection%3D15#note3

 

---

[1] https://www.theoi.com/Text/ApolloniusRhodius1.html

[2] https://www.theoi.com/Text/ValeriusFlaccus1.html

[3] https://www.theoi.com/Text/ApolloniusRhodius1.html

[4] https://doi.org/10.14195/978-989-26-0783-2

[5] http://www.argonauts-book.com/euripides-medea.html

[6] https://en.wikipedia.org/wiki/Argonauts#cite_ref-2

[7] http://www.argonauts-book.com/maps.html

Sisuline rohepööre tähendaks üleminekut vajaduspõhisele majandusele

Suurest debateerimisest hoolimata kipub kliima- ja rohepöörde teema minema põhilisest mööda.

Alates mingist piirist keskmise energiatarbimise suurendamine inimelu kvaliteeti ei tõsta.

Nende ridadfe kirjutaja proovis kaks aastat energiadieeti, see on tehtav, talutav ja säästev.

Kui me suudame nii peent isiklikku energiabilanssi pidada oma rasva põletamise nimel, et saada juurde mõni tervena elatud eluaasta, siis miks mitte suuremalt ja suuremas plaanis pidada energiadieeti üldise ellujäämise nimel, küsib SA Kuressaare Haigla nõukogu esimees Jaanis Prii.

Tunnistan, et mind valdab siis äng. Äng seepärast, et laias laastus jagunevad inimesed selles küsimuses kolmeks.

Ühed ütlevad, et see kõik on moodsa aja nõidus. Et mingit kliimamuutust ei ole ja kogu lugu. Ilmselt on nendega lootusetu vaielda. Aga on argumente, mida nemadki tunnistavad. Näiteks seda, et olgu kliima soojenemisega kuidas on, fakt on see, et (majanduslikult ammutamisväärne) nafta ja gaas saavad lõpuks lihtsalt otsa. Need maavarad ei taastu inimesele hoomatava ajaperspektiivi jooksul.

1963. aastal pandi Ameerika Ühendriikides alus kaalujälgijate liikumisele, mis andis inimestele tuge kehakaalu langetamisel. Oleks viimane aeg teha energiajälgijate liikumine, seda ka riikidele.

1963. aastal pandi Ameerika Ühendriikides alus kaalujälgijate liikumisele, mis andis inimestele tuge kehakaalu langetamisel. Oleks viimane aeg teha energiajälgijate liikumine, seda ka riikidele. Foto: Mike Mozart/Wikimedia Commons

Teised arutlevad selle üle, kas suudame olukorda ravida tehnoloogiate, uute majandusmudelite ja muu sellisega. Kolmandad usuvad, et saame olemasolevat süsteemi oluliselt muutmata ise oma käitumist muutes protsessi mõjutada. Ehk siis, et kas muutus peab algama ülevalt allapoole või rohujuuretasandilt, alt üles.

Olgu kliima soojenemisega kuidas on, fakt on see, et (majanduslikult ammutamisväärne) nafta ja gaas saavad lõpuks lihtsalt otsa.

Viimased on sageli rohkem roheusklikud, Maa ordu liikmed, kes on veendunud, et igaüks meist saab ka tõesti ise midagi ära teha. Nende suhtes on levinud stereotüübid, et nad elavad kusagil ökoküla kommuunis, kasvatavad endale porgandit, kaalikat ja lammast, mediteerivad ja muu maailmaga väga ei lävi.

Minu äng tekib sellest, et põhilisest lähevad kõik mööda, esimesed otse ja tuimalt, viimased kogemata.

Sotsiaaldemokraatide majanduskonverentsil «Tugev majandus, turvaline tulevik» pidas professor Marju Lauristin 12. jaanuaril mõtiskleva loengu «Vajaduspõhine majandus». Ta arutles, kuidas ühiskond vormib meid üha enam ühemõõtmeliseks (viide Herbert Marcuse raamatule «Ühemõõtmeline inimene», e. k. 2022 – toim), kus inimeste vajadused ei ole enam sisemisest soovist tulenevad päris vajadused, vaid massimeedia, reklaami ja kaubanduse ehk «suure äri» tekitatud vajadused.

Seesama meedium tekitab meis kunstliku ilmajäämise tunde, mida leevendame ikka sellesama reklaami poolt suunatud tarbimisega. Samas vajame tegelikult mitte kaupa, vaid seda positiivset emotsiooni, mis kaasneb järjekordse kauba ostmisega. Ning ehk on võimalik seda vajalikku emotsiooni saada ka muul moel kui asjade ja kaupade tarbimise kaudu.

Paljud, tavaliselt saledama joonega poekülastajad torkavad silma ühe huvitava käitumismustriga. Nad võtavad poes riiulilt kauba, uurivad põhjalikult selle silti ja siis panevad kauba kas korvi või riiulile tagasi. See maagiline arv, mida uuritakse, on tähtede «kcal» ees.

Dieedist kinni pidamine nõuab enesedistsipliini. Tugevamad meist saavad sellega hakkama. Tulemus ei ole otsekohe hoomatav, aga pikas perspektiivis märgatav ja väga positiivse tervisemõjuga tõesti.

Umbes sama seis on meie biosfääriga, mis tahaks meilt energiadieeti.

Üks kilokalor (kcal) annab energiat veidi rohkem kui üks vatt-tund, Wh (1 kcal = 1,16 Wh). Vatt-tund on aga liiga väike energiahulk, et selle üle ka süsiniku jalajälje ohjeldamisel arvestust pidada. Samas, oot-oot. Mida need saledad poekülastajad siis teevad, jälgivad ju ikkagi kilokalorit? Ka pikim rännak saab alguse esimesest sammust.

Ainult sadakond vatti neljast-viiest tuhandest käib otse läbi ihu.

Kui me suudame nii peent isiklikku energiabilanssi pidada oma rasva põletamise nimel, et saada juurde mõni tervena elatud eluaasta, siis miks mitte suuremalt ja suuremas plaanis pidada energiadieeti üldise ellujäämise nimel? Mõnikord võib dieeti soovitada arst, kuid valdavalt teeme selle valiku ise. Ei ole vastavat seadust ega direktiivi, mida jälgida ja järgida.

Kui palju on mõistlik?

Mina sattusin sihiliku energiadieedi mõttele 2021. aastal tänu ühele professor Kalevi Kulli loengule, mis toimus Rooma Klubi Eesti haru eestvedamisel (vt PM, 25.08.2022)

Meie energiatarbimine on praegu Eestis hästi umbkaudu 4,5 kW inimese kohta. See on siis pidev energia tarbimine, millest kilokalorites mõõdame üldiselt ainult seda osa, mida söögina tarbime. Inimese kehaline energiatarve on suurusjärgus 1000 vatti. Lühidalt. Ainult sadakond vatti neljast-viiest tuhandest käib otse läbi ihu. Professor Kulli hinnangul oli sajand tagasi meie energiatarve kokku umbkaudu 500 vatti ehk 0,5 kW. Viiendiku sõime toiduks ja muul moel tarbisime ülejäänu.

Tähtis on inimmõõduliste ühikutega arvestada, siis on lihtsam aru saada. Seepärast on inimese keskmise võimsuse alusel arvestamine hea.

Sööme päevas umbes 2000 kilokalori jagu, mis teeb organismi keskmiseks võimsuseks 100 W. Sajavatine olend inimorganism umbkaudu ongi. Lisaks toidule on kodusooja muidugi ka vaja.

Inimese vajadusteks kasutatud energia oli tuhandete aastate kestel kaunis ühesugune, aga viimase 100 aastaga kümnekordistus. Kui seni pärines energia peamiselt taimede kaudu päikeselt, siis 20. sajandil lisandati tohutus koguses fossiilset energiat, ning tuumaenergiat samuti. Selle lisandatud võimsusega liigutati rohkem ainet ja muudeti materjale, suurendati kiirusi, rajati suuri teid, sildu ja linnu, see võimaldas rahval kasvada ja pidada väga hulle sõdu. Kus iganes, looduslik asendati kunstlikuga.

Lisandunud energiat on nii palju, et see muudab aineringeid. Süsinikuringe muutmise hädasid märgatakse laiemalt, aga muutunud on ka paljude teiste elementide ringed meie ökosüsteemis. Tulemuseks on elurikkuse kadu. Inimene jääb võimu tahtes üksi. Mitte võimsust, vaid vaimsust on vaja – Rail Balticu raha tasub anda õpetajatele.

Minu vanaisa kasvatas nõukogude ajal varakevadel tomateid ette ning valgustas ja soojendas neid suure elektripirniga, mis oli samuti 100-vatine. Tuba oli valge ja pirn kuum nagu pliidiraud. See oli muidugi raiskamine, sest taim ei saanud sellest valgusest suurt midagi ja pliidiraud oli siiski tõhusam kütteseade. Aga elekter oli lihtsalt odav. Odavus soodustab raiskamist.

Energia ja inimarengu seos

Ühesõnaga, sajand tagasi saime hakkama võimsusega 0,5 kW ja nüüd jääb 4,5 kW-st ka väheks. Eeldades, et palju raiskame, tekib küsimus, kui palju on siis tegelikult paras ja mõõdukas?

1987. aastal väitis Brasiilia füüsik ning energia- ja keskkonnaküsimuste ekspert José Goldemberg, et inimene saab normaalselt ära elada ja olla sotsiaalselt aktiivne, tarbides 1 kW energiat.

José Goldemberg 1992. aastal ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil Rio de Janeiros.

José Goldemberg 1992. aastal ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil Rio de Janeiros. Foto: Waldemir Barreto/Wikimedia Commons

ÜRO arenguprogrammi ülevaade aastast 2001 tõdeb, nagu ka Goldemberg, et energiatarbimise korral üle 1,3 kW elaniku kohta on inimarengu indeksi (HDI) väärtus üle 0,8 ja sisuliselt muutumatu kõigi riikide jaoks. Energiatarbimise mõju inimarengu indeksile hakkab oluliselt vähenema tasemest 1,3–3,9 kW. See tähendab, et mingist hetkest peale kulutame energiat ilma otsese vajaduseta lihtsalt tühja-tähja peale. Energiakulu suureneb, aga elu paremaks ei lähe. See, millest ka Marju Lauristin rääkis.

Inimarengu indeksi kolm komponenti

jõukuse mõõdik, milleks on rahvatulu või ka rahvuslik kogutoodang inimese kohta, mis peegeldab materiaalsete võimaluste kasvu;

oodatava eluea pikkus sünnihetkel, milles kajastub rahva tervis ja toitumus;

kirjaoskus ja kooliskäimise ulatus, mille kaudu mõõdetakse inimeste vaimuilma ja valikuoskuste avardumist.

Tegelikult ei saa meie laiuskraadil 1 kW tarbimisega normaalselt ära elada. Ka professor Kull möönab, et Eestis oleks juba 2 kW väga normaalne.

Kui meie tarbimine on praegu 4,5 kW, siis on oluline mõju ka sellel, kui tõmbame kliima pärast energiatarbe näiteks ühe kilovati võrra alla.

Mingist hetkest peale kulutame energiat ilma otsese vajaduseta lihtsalt tühja-tähja peale.

Kuigi internet on täis igasuguseid ökoloogilise jalajälje ja süsihappegaasi arvutamise keskkondi, pole neist eriti abi, kui eesmärgiks on selline kliimadieet. Need «laiatarbekaubad» ei kannata kriitikat, kuna annavad sulle tulemuseks lihtsalt protsendid keskmisest jalajäljest või sama suuruse hektarites. Mõni ka CO2-ekvivalendi. Ebausaldusväärsust kasvatab, et enamik neist ei küsi ka täpsemaid arvsisendeid.

Kuna ma polnud turul pakutavaga rahul, tegin hinnangulised arvutused ise. Küllap enamik meist ei viitsi või oska seda ise teha, sestap asjalikud abinõud koos metoodikaga oleks väga tänuväärt.

Mis elu see on?

Proovisin kaks aastat energiadieeti ja üldiselt oli elu ju täiesti täisväärtuslik. Kinos ja teatris käisin paar korda aastas, ja mitte seepärast, et rohkem ei tahtnud, vaid et ei tea, palju üks kinoseanss energiat kulutab. Nii mõnigi muu asi jäi samuti ära, kui see ei mahtunud tavapärase tarbimise raamidesse ja seadis dieedi ohtu. Töökohas kulunud energiat ei võtnud ma arvesse.

Muidugi natuke mungaordulik tunne vahel tekkis, aga mis siin kurta, eesmärk on ju ka usu kasvatamine. Ning solidaarsus on samuti inimlik, sest paljud peavad ka ühe elatusmiinimumiga ära elama.

Kui hiljuti küsis tudeng Tallinna Ülikoolis loengus keskkonnaantropoloog Joonas Plaanilt «aga mida mina, vaene tudeng, keskkonna heaks teha saan?», siis kõlas lektori vastus «piisab, et oled vaene».

Palju sõltub mentaliteedist ja suhtumisest. Austria noore teadlase preemia pälvinud ja Eesti juurtega majandusteadlane Halliki Kreinin ütleb, et kui liiga palju tarbida, peab ka liiga palju tootma. Ja ületootmine on töö, mida ei peaks üldse tegema.

Aeglasem eluviis aitaks maailma päästa, nagu kõlab ka Kreinini loo pealkiri. Ehk kiirusta aeglaselt, tõmba oma kilovatid madalaks.

Jaanis Prii energiadieedi kogemus

Jaanis Prii Toyota Yarise tehnilises passis on mootori võimsuseks märgitud 64 kW. Selle arvuga pole transpordi energiakulu arvutamisel suurt midagi peale hakata, sest auto võimsus sõltub väga tugevalt sõiduviisist. Kõige lihtsam on energiakulu arvutada kütusekulu kaudu. Pilt on illustratiivne.

Jaanis Prii Toyota Yarise tehnilises passis on mootori võimsuseks märgitud 64 kW. Selle arvuga pole transpordi energiakulu arvutamisel suurt midagi peale hakata, sest auto võimsus sõltub väga tugevalt sõiduviisist. Kõige lihtsam on energiakulu arvutada kütusekulu kaudu. Pilt on illustratiivne. Foto: Dinkun Chen/Wikimedia Commons

Minu väikeses majas on köetavat pinda 68 ruutmeetrit. Tegelikult küll rohkem, aga osa on kasutusel vaid suvel. Kui tegemist oleks liginullenergiamajaga, siis võiks kasutada kütteks aastas 145 kWh ruutmeetri kohta ehk siis 9860 kWh. Kui see oleks B-energiaklassi ehk madalenergiahoone, siis võiksin kütta 165 kWh ruutmeetri kohta, kokku 11 220 kWh. Minul on aga aastakümneid tagasi renoveeritud 1960. aasta maja ja küttekulu on ligikaudu 15 000 kWh.

Sellest on aga esialgu veel vähe abi 1 kW projekti valguses. Nüüd pean selle jagama kahe elaniku vahel, saan 7500 kWh. Ja nüüd jagan tundide arvuga aastas ehk 8760ga. Tulemuseks on siis keskmine küttevõimsus – 0,86 kW.

Kui mul kulub selline energia ainult kütte peale, siis kilovatini jääb väga vähe ruumi. Kui eesmärk on aga jõuda 4,5 kW pealt 3,5 kW peale, siis sellisel juhul on reservi rohkem.

Elekter

Elektrit kulus mul eelmisel aastal 1421 kWh ehk tarbisin seda jooksvalt tunnis 0,16 kWh. Seega mu keskmine elektrienergiatarve on 0,16 kW. Tegelikult saab aga tuju veelgi paremaks, kui arvutust natuke korrigeerida.

Valitsuse määrus «Energiatõhususe miinimumnõuded» (netitsi leitav Riigi Teatajast) sisaldab nn kaalumistegurit, mis võtab arvesse kasutatud energia tootmiseks kulunud primaarenergia ja keskkonnamõju, ning see laseb energia tarbimist veidi korrigeerida.

Nimelt, kuna kütan maja taastuva energia ehk puudega, siis see annab mulle koefitsiendiks 0,65. Nii saan korrigeeritult oma küttekuluks 0,56 kW. Sama koefitsient kehtib ka tõhusal kaugküttel. Aus on aga sel juhul võtta arvesse ka seaduses toodud elektritarbimise koefitsienti, mis on 2. Korrutan oma 0,16 kahega ja saan 0,32 kW.

Transport

Minu vana Toyota Yaris on küllalt ökonoomne, võttes umbes 5 l/100 km.

Sõidan päevas keskmiselt 30 kilomeetrit ja seda keskmiselt neljal päeval nädalas. Sedasi saan aastaseks läbisõiduks 6240 kilomeetrit. Kuna tuleb aga ka pikemaid sõite, siis tegelikult on see mul aastas odomeetri järgi umbes 10 000 kilomeetrit.

Bensiini kulubki umbes 500 liitrit. Bensiini kütteväärtus on 12,2 kWh/kg ja tihedus 0,71 kg/l. Seega 500 l x 0,71 kg/l x 12,2 kWh/kg = 4331 kWh. Kui selline energia ühtlaselt aasta peale ära jaotada, tuleb võimsuseks 4331 kWh/8760 h = 0,5 kW.

Nüüd siis buss, millega läbin aastas umbes 15 000 kilomeetrit. See on Lux Expressi kinnitusel auto omast kuus korda efektiivsem. Fakt peab paika, kui sõita autoga üksi. Kui auto on sõitjaid täis, siis on limusiin bussist vaid kolm korda saastavam.

Minu bussisõitude aastane energiabilanss on 1125 kWh ja panus kilovati projekti 0,13 kW. Isiklikke lennureise õnnestus vältida. See ajanuks aga bilansi täitsa uppi, sest üks kontinentidevaheline (10 000 kilomeetrit) lennureis tarbib reisija kohta ligikaudu 12 000 kWh ja panustanuks minu kilovati projekti lausa 1,4 kW.

Toit

Söön sisse umbes 3000 kilokalorit päevas, aga see ei ole kahjuks toidu loomiseks kuluv primaarenergia, vaid see, mille ma sealt kätte saan.

Siin ohverdan kõvasti täpsuses. Toetun Rootsi teadlastele ning loen enda aastaseks toiduenergiaks tegelikult 5800 kWh, nii et kilovati projekti lisandub 0,67 kW.

Aeg teha vahekokkuvõte: küte – 0,56 kW, elekter – 0,32 kW, transport – 0,63 kW, toit – 0,67 kW. Kokku: 2,18 kW.

Ja siis muu

Muud oli juba raskem arvestada, sest peab kokku lööma oma kogu muu tarbimise, sh riided jne. Siin tuleb appi võtta absoluutne mõõdupuu ehk raha.

Aastal 2022 oli Eestis elatusmiinimum 303,4 eurot, millest toidule kulus 128 eurot (42 protsenti) ja eluasemetele 135 eurot (44 protsenti). Muuks kulus jäi 14 protsenti. Seda võibki lugeda muu energiakulu protsendiks. Kui olla väga säästlik.

Kuna kulutasin sellel perioodil keskmiselt 680 eurot kuus (v.a investeeringud), siis oli seda rohkem kui kaks kuu elatusmiinimumi, nii et korrutasin ka muu tarbimise kahega, teisisõnu arvestasin arvutuses, et küte, elekter, transport ja toit on kõigest 72 protsenti minu koguenergiakulust.

Siis saan oma «isikliku elu keskmiseks koguvõimsuseks» 2,18 kW/0,72 ehk päris täpselt 3 kW. Eesmärk 3,5 kW täidetud ja võin lubada endale ühe šokolaadi. Loodetavasti on minu põlve otsas tehtud arvutused piisavalt ebatäiuslikud, et inspireerida ise paremini tegema!

Postimees, 31.01.2024, Sisuline rohepööre tähendaks üleminekut vajaduspõhisele majandusele,   https://arvamus.postimees.ee/7950577/jaanis-prii-sisuline-rohepoore-tahendaks-uleminekut-vajaduspohisele-majandusele

Kuhu keerab tehisaru rohepöörde ?

 Tehisaru kui kameeleon

 Tehisintellekti näol on inimkond saamas endale väga võimsa tööriista. Tema võimsust iseloomustab ennekõike see, et me juba pea iga päev kõneleme, kuidas tehisintellekt suudab üht ja teist. Aga juba homme suudab ta ehk märksa enamat. Erinevad  tehnoloogiaeksperdid  ja teadlased ennustavad erinevat tähtaega,  millal saabub tehisintellekti vaimne üleolek inimesest, ehk tehnoloogiiline singulaarsus või kui soovite siis ka tehisaru transformatiivsus . Optimistid pakuvad kümmet aastat, keskmikud 40 aastat ja pessimistid venitavad selle rajajoone lõpmatusse.

Kuigi selline tehisintellekti inimesest üleoleku olukord oleks väga huvitav arutelu teema, jääb see siin kõrvale. Võtaks päevakorda, mida  tehisintellekt täna juba käegakatsutavalt meiega teeb ja mis on selle tagajärjed. Samas laiendaks vaadet lummava või kollitava rohepöörde konteksti.

Tehisaru töötab arvutitel. Juba Aristoteles arvas, et igasugune elu on esmalt toitumine ja seedimine mis vajab soojust. Selles mõttes on serveripargid väga aristotellikud. Isegi liiga, sest nad toituvad sellestsamast soojusest. Esmalt ajame kivi või gaasi ahju, põletame ära ja siis teises otsas jahutame.  Kogu see peene valdkond nimega IKT,  ehk info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, mille tipuks tehisaru on, vajab märkimisväärselt elektrit. Teadlased pakuvad, et umbes 3% inimkonna energiavajadusest[1].

Pannes kaalukausile, palju kulub tehisarule elektrit ja selle, mida kogu see süsteem meile annab, ei ole olukord väga halb. Tõsi, statistika võtab arvesse vaid traadi ühe otsa, tehnoloogia valdkonna energiatarbe. Traadi teine ots, ehk teenuse tarbija kulutab samuti märkimisväärselt energiat, aga see on meie teha ja vastutada.

Õnneks ka siin tehnoloogia areneb ja energiatarve ei kasva paralleelselt jõudluse kasvuga, vaid on tagasihoidlikum. Sellele saab muidugi keskkonna jalajälje mõttes lisada kõik, mis on seotud riist- ja tarkvara loomisega. Riistvara ehitamine nõuab maavarasid. Ja oleks see vaid ainult raud, nagu rahvakeeli asja nimetatakse. Lisaks tuleb kõik see kaup kuhugi transportida ja nii  jalajälg vaikselt kasvab.  

Teisalt saab servereid toita taastuvenergiaga ja nende jahutamiseks saadavat soojust kasutada näiteks majade kütteks.

Hoopis huvitav on aga vaadata, kuidas tehisaru kasutusvõimalused igapäevast elu muudavad ning kuidas me tänu temale teistmoodi käitume.

Googlet, Facebooki ja Instagrami me tavaliselt kohe tehisaruga ei seosta- nii igapäevased rakendused juba.

Tehisaru on esmamõttes ikka ChatGPT. Tegelikult muidugi mitte. Eelnevalt loetletud tööriistad mõjutavad praegu meid veel märksa enam kui uudne GPT. See on tähelepandamatu ja hiiliv mõju. Uued meediad, nagu raadio ja televisioon tegid meile ajupesu möödunud sajandil. Sel sajandil lisandusid Google ja Facebooki süvapesu. Patust ei ole puhas ka ChatGPT, millest on saanud reklaamitegijate ja suunamudijate tõhusaim tööriist. Nüüd suudavad nad toota üha odavamalt veelgi rohkem reklaami, mis puhastavad survepesurina meie meeled igast ostukõhklusest. Sa ei pane tähelegi, kas sellest, kui hea on uus robotniiduk räägib sulle näoraamatus naabrimees või nägid seda reklaamina enne kusagil pildil või videos. Tehisaru on juba ette välja raalinud, mis on parim lähenemine, et viia sind ostutehinguni.

Arusaadavalt ei ole selline sunnitud ostuohvriks olemine väga roheline käitumine. Tootja ja reklaamija saavad aga alati suunata vastutuse tarbijale.

Vastumõjusid muidugi kavandatakse ja rakendatakse. Regulaatorite survel saab tuleval aastal igaüks endale osta Facebooki reklaamivabaversiooni. Kuutasu on  9,99 eurot kallim ja nutitelefonidele mõeldu 12,99 eurot kuus. Ette võib aga arvata, et vähe leidub neid, kes on mesimagusa reklaami keelamise eest nõus maksma.

Siiski võib tehisintellektist olla palju abi rohepöörde eesmärkide saavutamisel. Näiteks kõikvõimalikel mudeldamistel. Kompleksülesanded on üksi inimajaule rasked. Masin ja tehisaru tuleb liitlaseks võtta. Praegu käib näiteks äge diskussioon, kas Eesti saavutab kliimaneutraalsuse üksnes maismaa tuuleparkide najal või vajame ka avamere parke. Ja kui vajame, siis mitut ja kuhu. Kompleksülesanne ei sisalda ainult tuulikuid ja nende rajamise keskkonnamõju, majanduslikku tasuvust ja hinnapoliitikat, vaid samu küsimusi ka salvestusmahtude vajaduse ning lõpeks ka piisava elektrivõrgu kohta.

Kliimaministeeriumi teadusnõukogu ei peaks ju lugema ainult lilli ja liblikaid, vaid pistma rinda mainitud tehnoloogiliste tormidega.

Toon paar näidet. Praegu käib kibekiire tuuleparkide uurimine ja ettevalmistus Kihnu külje all ja Saaremaa läänerannikul. Tuulikute puhul on üks suur murekoht, mis saab siis, kui tuult ei ole. Siis peaks avitama salvestusseadmed. Samas, kahe eri piirkonnas paikneva pargi puhul on tuuletut aega poole vähem kui oleks seda ühes pargis. Emba kumba suure tõenäosusega ikka puhub. Palju aga selline lahendus rohkem maksma läheb, kas hajutatud end ära tasub. Kes teab? Kui keegi teab, siis ärgu vaikigu.

Tavaliselt on aga nii, et üks teab koos oma arvuti või serveripargiga vastust ühele küsimusele ja teine teisele. Nii oleme me juba praegu osa hübriidintellektist, kus inimene, arvuti ja muu tehnoloogia töötavad ühtses globaalses võrgus. Probleemiks on teadmiste fragmenteeritus.

Tehisaru aitab nendesamade parkide puhul lahendada muidki kitsaskohti. Tuulikud on oht rändindudele. Need lendavad aga parvedes ja peamiselt kevadel ja sügisel. Parkide juures olev radar ja videotuvastus koos masinnägemisega saavad lindude saabudes tuulikud selleks ajaks seisata.

Veel lihtsam on see tehisaru, mis kodust või kontorist lahkudes selle kütet vähendab ja veidi enne naasmist taas ülesse kütab. Eriti hull lugu on büroohoonetega. Külmetavad ministeeriumiametnikud oli eelmise aasta moetrend. Tavaliselt ei keera seal keegi kütet maha isegi nädalavahetuseks ja pikkadeks pühadeks.

Seega on tehisintellekt kui kameeleon, kes on kord kliimanegatiivselt elektrisinine ja siis positiivselt lootusandev roheline. Neile, kes tehisaru aga pelgavad, on unerahuks hea teada- seni kuni pistiku pluss ja miinus on meie kätes, saame elektronide voo igal hetkel katkestada.

 

 Postimees, 27.11.2023, Kuhu keerab tehisaru rohepöörde https://arvamus.postimees.ee/7906281/jaanis-prii-kuhu-keerab-tehisaru-rohepoorde

 

---

[1] Freitag, C., Berners-Lee, M., Widdicks, K., Knowles, B., Blair, G. S., & Friday, A. (2021). The real climate and transformative impact of ICT: A critique of estimates, trends, and regulations. Patterns, 2(9), 100340. https://doi.org/10.1016/j.patter.2021.100340

 

Rohepööret vanal moel ellu ei vii

 Kas meie teadmised kliimaprotsessist on piisavad?

Kuidas on asjad õiguskindlusega?

Aga järeltulevate põlvede õigustega?

Sellist protsessi, nagu nüüd tahame ellu viia, pole Euroopa ühiskond varem kogenud, kirjutab saarlane Jaanis Prii.

Läinud septembrikuud iseloomustas nii Postimehe veergudel, aga ka mujal meedias ja sotsiaalmeedias pühendumine kliimale ja rohepöördele. Ilmselt üks ajend oli kliimaseaduse väljatöötamise stardipauk, mille korraldas pretensioonika nimega ministeerium.

 

Mikk Salu heitis oma analüüsi alustades kliimaametnikele ette, et nad filosofeerivad liiga palju. Kuigi ma tema arvamustega suures osas nõustun, siis sellega ei tahaks väga päri olla. Või õigemini, sõltub vaatenurgast. Pigem on liiga palju mulli ja liiga vähe süsteemi, mida filosoofia just sellesse tegevusse peaks tooma.

 

Me ei leiuta ratast, isegi mitte jalgratast

Kui panna ministeeriumi nimeks kliimaministeerium, siis peaks selle asutuse esmalektüüriks olema kümme aastat tagasi ilmavalgust näinud «Eesti kliima minevikus ja tänapäeval». Raamatu eestvedaja ja koostaja oli Andres Tarand. Just selle mehe initsiatiiv viis ka kliimaseaduse eelkäijani, säästva arengu seaduseni. Tarand oli peaminister, tänu kellele selline seadus 1995. aastal kehtivaks koputati.

 

Riigi ja kohalikul tasandi rakenduskava rolli täitis Agenda 21. Seda puutus põgusalt ka minu essee «Rohekoidiku ootuses».

 

Toimuva valguses tundub seaduse ja sellest juhinduva ministeeriumi nimevalik veidi pretensioonikas. Aga no jah, iga põlvkonna lapsed vajavad oma mänguasju ja liivakasti ning kliima on ju ka sisekliima ministeeriumi kabinetis. Ning paljud riigid on just kliimaseaduse teed läinud.

 

Kui juba ajaloo radadele sai mindud, siis tuletaks meelde sellegi, et kliimamuutuste tajumises said pöördeliseks 1960.–1970. aastad. 1972 ilmus Rooma klubi koostatud «Kasvu piirid», mis visandas Massachusettsi tehnoloogiainstituudi uuringu najal meie kliima arengu aastatel 1900 kuni 2100. Seni on seal ette ennustatu ka suuremas osas paika pidanud.

 

Loomulikult oli sellelgi raamatul oma eellugu. 1957. aastal toimunud rahvusvahelisel geofüüsika aastaseminaril arutati üsna põhjalikult süsihappegaasi (CO2) kontsentratsiooni suurenemise mõju atmosfääri soojenemisele.

 

Lüürikud ei jäänud füüsikutest maha. Seda, et meie ühiskond on omadega ummikusse jooksnud, tõdes väga eredalt Euroopa juurtega USA teadlane Herbert Marcuse, öeldes toona, 1964. aastal, oma väga kuulsas teoses «Ühemõõtmeline inimene» nii: «Tõepoolest kaasaegse ühiskonna kõige kõrgemalt arenenud piirkondades on sotsiaalsuse ülekandmine individuaalsetesse vajadustesse niivõrd tõhus, et nendevaheline erinevus näib olevat puhtteoreetiline. Kas tõesti on võimalik teha vahet massimeedial kui informatsiooni- ja meelelahutusinstrumendil ning kui manipulatsiooni ja sisendusvahendil? Sõiduauto tüütusel ja otstarbekusel?» Ühesõnaga, et iga mehe maja, auto ja naine peab olema sama hea või raas parem kui naabril, ja inimene on selle üle otsustamise andnud enda käest ühiskondliku arvamuse kätte.

 

1968. aastal toimusid Prantsusmaal üliõpilasrahutused, mille tulemusena muutus läänemaailma mentaalsus oluliselt: päevakorda kerkisid feminism, immigratsiooni küsimused, samasooliste õigused ning keskkonnakaitse. See oli aga ainult pinnapealne muutus. Märksa lihtsam on nõuda üliõpilastele vabadusi ja naistele rohkem õigusi, kui muuta raiskavat ühiskonda mitmemõõtmelisemaks.

 

Mõistesegadus

Meid, eestlasi, süüdistatakse sageli Euroopa Liidu pailapse püüdlustes. Et oleme paavstimad kui paavst ise, isegi kui see meile endile kasulik ei ole.

 

Euroopa Liidus ei ole seadusi, on määrused. Seega võib Euroopa kliimamäärust nimetada tinglikult ka Euroopa kliimaseaduseks. Sellele eelnes nn European Green Deal, mis peaks tähendama rohelepet. Pigem peaks aga kogu protsessi all mõistma kas kurssi või suunda. Me kasutame liiga rangeid termineid.

 

Ka Eestis on rida rohepööret käsitlevaid arengukavasid, strateegiaid ja muid dokumente, mis on omavahel kas vastuolus või on vanem uuemast lihtsalt maha jäänud. Sageli valitseb sealgi mõistesegadus, mille kliimaseadus peaks lahendama.

 

Vastutus üle põlvkondade

Kliimaprotsessi määratlemisel kerkib pinnale kolm põhiküsimust. Esmalt tuleks küsida, kas me peame tänase hetke teadmisi kliimaprotsessidest ja oma tegevusest olukorra parendamisel ammendavaks, et selle põhjal võtta seaduse tasandil vastu nii pikaajalise mõjuga otsuseid.

 

See seondub ka praegu nii aktuaalse õiguskindluse küsimusega. Kui riigikogu muutis mõni aasta tagasi vastu võetud seadusi olulisel määral, siis kahjustab see inimeste usku otsusetegijatesse ja otsustesse.

 

Kliimaseadusest tulenevad õigused ja kohustused puutuvad meid aga kuni 2050. aastani ja edasi. Näiteks kui me ei suuda fossiilkütuseid taastuvenergiaga piisavas tempos asendada, võidakse energia kättesaadavuse piiramisega (elektri ebamõistikult kallis hind, nagu see oli aasta tagasi, mingid karmid nõuded elamute kütteseadmetele jne) meie vabadusi ja õigusi rikkuda. Näiteks õigust eluasemele, liikumisvabadust jne. Muidugi on siin igas ajahetkes mingi oma taluvuspiir, mida me ette ei tea.

 

Kolmandaks, kui riik ei suuda hoida kliimaseadusega ette nähtud tempot, siis kahjustame tulevaste põlvede õigusi, sest oleme elanud liiga kaua liiga head elu nende arvelt. Või nagu sedastas Saksamaa konstitutsioonikohus sealse kliimaseaduse valguses praeguste ja järgnevate põlvkondade olukorda võrreldes, et eeliste ja koormiste jaotus nende vahel ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Ühel põlvkonnal ei tohi lubada kasutada ära suurt osa CO² eelarvest, nii et nemad kannavad suhteliselt väikest osa vähendamise koormast, kui see jätab järgnevatele põlvkondadele drastilise vähendamise koorma ning jätab need ilma olulistest vabadustest. Seega võib kliimaseadus tekitada pikki põlvkondadevahelisi vaidlusi.

 

See jutt läks nüüd väga teoreetiliseks, aga kokkuvõttes peame arvestama olukorra unikaalsusega ja ka sellega, et olukord pidevalt muutub.

 

Kogemused puuduvad

Sellist protsessi, nagu nüüd tahame ellu viia, pole Euroopa ühiskond varem kogenud. Kõik varasemad pöörded või revolutsioonid on kulgenud ühiskonnas evolutsioonilisel teel.

 

Näiteks tööstuslik pööre või kui soovite, tööstusrevolutsioon, mis meid siiamaani veab, oli protsess, kus ühiskonna kasvav nõudlus, tehnoloogia arenev tase ja kasvav majandus liikusid käsikäes küll suhteliselt juhitamatult, kuid ühiskonnaseadusi järgides kindlas suunas.

 

Kui näiteks James Watt ja Matthew Boulton sõlmisid 1774. aastal koostöölepingu aurumootori tootmiseks (peetakse sageli esimeseks tööstuse arengukavaks maailmas), siis esimene aururong hakkas Inglismaa linnade vahel sõitma 1830. aastal. Eestisse jõudis raudtee 1870. aastal. Sada aastat võttis see protsess meie jaoks aega.

 

Nüüd aga on seaduse piits seljas – aurumasinalt tuleb elektrimasinale liikuda kolmekümne aastaga.

 

Siinkandis tuntakse sellist lähenemist viimati Lenini sõnastuses «Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine». Kuidas seda GOELRO plaani täideti, teavad nõukaaegsed inimesed hästi. Haavu lakume senini.

 

Kasvame ikka edasi

Majanduskasvu ootus pole kuhugi kadunud, vastupidi, Euroopa roheline kokkulepe ongi selle uue majanduskasvu strateegiaks.

 

Aga kas me siis kokkuhoiust ei räägi? Jah, kusagil (majade küttekulu) hoiame veidi kokku, aga energiat tarbime samapalju või rohkemgi. Peaasi, et see oleks taastuvenergia.

 

Segadust tekitabki see, et majanduse võtmes me räägime kasvust edasi, mingi koha peal aga kokkuhoiust. Nii ei saagi inimene aru, kas summa summarum on kahanemine või kasv. Peaks nagu mõlemad korraga olema.

 

Küsimus on, kas majandus saab lõputult kasvada? Sellele pole keegi selgelt vastanud, sest isegi see, mis on majandus, pole selge. Paljud majanduskasvu komponendid võivad õnneks olla ka kliimaneutraalsed.

 

Iga tegevuse, kauba või toote kliimamõjul näpuga järje ajamine tähendab aga sama peent arvepidamist, nagu tavapäraselt rahaga teeme. Environmental social governance ehk maakeeli tavaliselt kestlikkusraport tähendab sellist arvepidamist. Seega saame peatselt topelt raamatupidamise. Kas see pingutus ennast õigustab?

 

Õpime laeva mitte ainult juhtima, vaid ka ehitama

Minu arvates on püüdlused reguleerida kliimaarenguid ühelt poolt seaduse ja sellega kaasnevate repressiivmeetmetega (lõivud, tasud, trahvis, karistused) ning teiselt poolt eelviidatud topelt raamatupidamisega liiga bürokraatlik ja ressursimahukas.

 

Eesti Nokia võiks olla lahendus, kuidas kliimategevused integreerida lihtsalt ja arusaadavalt ja tavapärasesse majandusse.

 

Kuigi kõlab suureliselt, siis see tagaks meie riigi, rahvuse, majanduse ja keskkonna kestmajäämise. Ja lahendaks ka riigi liigse bürokraatia ja eelarve kitsikuse.

 

Kui me seda kompleksülesannet ei suuda piisavalt üldistada, et taandada see arusaadavaks mudeliks, siis kukume läbi. Ühiskond lihtsalt ei tule toime järgmise kihiga, mida sellele tahame peale ehitada.

 

Ükski olemasolev mõte ja lähenemine ei ole vale. Neid ei tohi üle parda visata, aga peame õppima ehitama uut laeva.

 

Juhtimist ja ühiskonnamudelit on sageli võrreldud laevaga. Juba Platon kasutas seda võrdpilti ning rõhutas, et demokraatia võib muutuda kaootiliseks ja ebastabiilseks, kui seda ei juhita nõuetekohaselt ja kui puuduvad tugevad institutsioonid, mis suudaksid tagada stabiilsuse ja korra. Aga mitte Platoni demokraatia kriitikal ei taha ma peatuda.

 

See, kes laeval korraldusi jagab, on inimeste kokkuleppe ja töökorralduse küsimus. Sellest aga üksinda ei piisa. Vaja on ka mõista, kuidas laev on ehitatud ja vajadusel see ümber ehitada.

 

Kui tulid esimesed aurulaevad, pärast kütteõliga sõitvad laevad, siis esialgu ehitati neid samamoodi, nagu oldi harjutud ehitama purjelaevu. Need nägid algul üsna sarnased välja. Ajapikku aga kohanes ka laeva kuju ja kõik muu uute jõusedmetega. See kohanemine võttis aega. Aga praegu suudame tavapäraseid laevu päris hästi ehitada. Need peavad reeglina vastu ka suurima lainetuse. Estonia oli kurb erand selles reas.

 

Eesti Nokia võiks olla lahendus, kuidas kliimategevused integreerida lihtsalt ja arusaadavalt ja tavapärasesse majandusse.

 

Nüüd on aga olukord muutunud. Räägime taastuvenergiast, tahame uuesti tuult kasutama hakata. Ja piltlikult ehitame omale ka ilusa purjelaeva. Esialgu oli sellega parajas tuules ja sileda veega mõnus seilata. Siis aga tuul tugevnes ja sattusime hätta. Me üldiselt teame, mida teha, et on vaja tormis purje pinda vähendada, aga ei oska enam, kuidas seda teha.

 

Esialgu tundub hea idee, kui inimesel on mitu laeva. Üks suuremate purjedega ja vaiksema vee peal sõitmiseks, ning teine väiksemate purjedega tugevama tuule puhuks. Aga see lahendus ei toimi, sest me ei saa laeva vahetada, kui muutuvad välistegurid ehk ilm. Pole võimalik minna poolel teel sadamasse alust vahetama.

 

Laevaga on lihtne. Purjetamisoskus ja purjelaevade ehitamine on küll väikeses kogukonnas, aga siiski säilinud, ja on inimesi, kes teavad, mis on purjede rehvimine ja kuidas seda teha.

 

Ühiskonna ja riigiga on keerulisem. Oleme unustanud need võimalused ja võtted, kuidas purje pinda vajadusele vastavalt muuta. Õigemini, kuna riik on võrreldes aasatuhandete vanuse meresõidukogemusega üsna noor, siis pole me oskusi niivõrd unustanud, kui polegi kõike veel ära õppinud.

 

Kirjeldatud ajal, kui purjelaevade asemele tulid aurulaevad, jäid laevadele ka mastid ja purjed peale, sest süsi oli kallis, tuul aga tasuta. Olnud siis üks kapten, kes suure mere peal sõitis auruga, kui aga sadamasse tuli silduda, siis tõmbas purjed üles. Talle oli purje all liikumine loomulikum viis.

 

Nüüd oleme hädas, et torm on merel, aga meil pole enam hagu, sütt ja naftat, mida ahju ajada. Isegi kapteni piip ei päästa. Samas on purjed, mida saab kasutada, täiesti olemas, aga näe, kasutada ei oska.

 

See ei olnud vihje ainult meretuuleparkidele, vaid kogu rohepöördele – praeguseni püüame meeleheitlikult hoida ja veidi kohendada vana ehituse laeva, selmet mõelda laevaehitusele.

 

Pareto reegel pole kadunud

Kui reaalteadustes, nagu matemaatikas ja füüsikas, on tavapärane teoreemi tõestada, siis sotsiaalteadustes on see märksa keerulisem. Samas valitsevad siingi reeglid, mis on korduvad ja leidnud palju kinnitusi. Üks neist on Pareto printsiip. Itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto avastas ülemöödunud sajandi lõpus, et 20 protsendil elanikest on 80 protsenti riiki jõukusest ja nad loovad seda. Seda seaduspärasust hakati võrdlema ja jälgima, ning selgus, et reegel kehtib mitte ainult inimühiskonna paljude olukordade puhul, vaid sageli ka looduses üldse. Näiteks taimede saagikuse puhul annab sageli 20 protsenti taimedest 80 protsenti protsenti saagist.

 

Miks peaks Pareto printsiipi arvestama kliimaseaduse koostamisel? Sellepärast, et sealgi kipub see kehtima. See tähendab seda, et 20 protsenti meie kliimaalastest tegevustest toob 80 protsenti tulemusest. Ole vaid detektiiv ja tuvasta, mis on need tegevused. 80 protsenti meie kliimatõmblemisest on peaaegu tulutu ehk toob väikese tulemuse. See on lihtsalt õhu võngutamine.

 

Paar praktilist näidet. Esmalt tuule tallamisest.

 

Teame ministrite ja ministeeriumiametnike palka. Nüüd nad pool aastat arutasid, vaidlesid ja kauplesid automaksu üle. Kas selle eesmärk on paisata õhku vähem CO², koguda riigieelarvesse raha või korrastada autoregistrit?

 

Võimalik, et tänu automaksule leiame Eestimaa pealt mõne veel sõitva masina, mis maksu pärast vanarauaks ja utiili läheb. Enamik aga jääb ja nende eest makstakse maksu. Ja kuna need masinad on selle indulgentsiga oma patu keskkonna ja kliima ees lunastanud, siis võivad nad veel rohkem sõita ja keskkonda reostada – vähemalt on südametunnistus puhas.

 

Tehnoloogiausk jäätmemajanduse näitel

Paljas tehnoloogiausk ei ole meid paljudes kitsaskohtades seni aidanud ja ei aita ka edaspidi. ETVs jooksis hiljuti väga hea film, «Taaskasutusmüüt». See Saksamaa, Taani, Rootsi, Norra, Jaapan, Kanada, Suurbritannia koostööna valminud film lõppes hea tõdemusega. Plasti ja pakendi taaskasutust peetakse imerohuks, mis võimaldab tootjatel saada üha enam kasumit ja jätab tarbijale hea tunde. Sa ostad pakendit ja viskad selle rahuliku südamega prügikasti – ringmajandustehnoloogia lahendab selle probleemi. Paraku aga läheb meie pakendist suurem osa ikka põletuseks. Praegusel kujul on taaskasutus teine mõtteline patukahetsuskiri.

 

Jäätmed on tohutu energia, mille tootmine (pakend) ja kokkukogumine (jäätmekäitlus) ei korva seda vähest, mida selle ahju ajamisest saame. Rääkimata muust kaasnevast kahjust, nagu plastireostus jne.

 

Olmejäätmetest on lõviosa pakend. Kui see kokku koguda, siis jääb olmejäätmetest järele veel vaid tuhk ja tolm.

 

Meie olmejäätmete ringlusesse võtu määr on juba aastaid tammunud 30 protsendi ümber. Nii on see olnud viimased kümmekond aastat. Jah, enne seda oli ringluse osakaal veelgi väiksem. Eesti on aga võtnud kohustuse, et 2025. aastast tuleb ringlusse panna vähemalt 55 protsenti kodumajapidamisest pärinevaid olmejäätmeid. Ja siis samas tempos edasi, ehk 2030. aastaks tuleb ringlusse võtta 60 ning 2035. aastast 65 protsenti olmejäätmetest.

 

Kas kliimaseadus on see imeregulatsioon, mis paneb meie pakendi ringlusesse? Sellisel juhul tuleks ministeeriumisse võtta tööle trobikond nõidu ja posijat. Alternatiiv on mõelda, mida teisiti teha.

 

Jälle see tuul

Nii majanduslikult, Eesti majanduse käekäiku kui ka kliimaeesmärke silmas pidades on vaja vähendada elektri tootmist põletamise teel. Olgu see siis põlevkivi, prügi või puit. Energiat tuleb toota sealt, kus see niikuinii olemas – päike ja tema teisend ehk tuul.

 

Kuna meie laiuskraadil katab päikeseenergia elektri vajadust vaid suvel, ei aitaks isegi see, kui kogu oma maa päikesepaneelidega katame. Seega on lahendus tuules ja salvestusseadmetes.

 

Oleme oma maismaa täitnud majade, kaitsealade ja piirangutega ning tuulele on jäänud vabaks vaid meri. Seega on vaja tuulepargid kännu tagant lahti saada. Äkki on see too Pareto 20 protsenti, mis meie eesmärgi täidab.

 

Riik peab siiski õla alla panema

Võimalik, et oleme jõudnud arenguetappi, kus ettevõtlus kõiki probleeme üksi, ilma riigi abita lahendada ei suudagi. Aasta tagasi oli tööstusel nutulaul, et muu Euroopa toetab oma tööstust, maksab energiale peale, meie ei tee aga midagi. Võib olla tehti toona õige valik. See oli aeg, kus vana mudel ehk odav toore ja energia Venemaalt enam ei töötanud. Vajame targemaid lahendusi.

 

Uus majandus, mis kliimaväärikalt rikkust toodab, peab saama teatud piirini riigi tuge. Seda vajavad paljud ettevõtted näiteks oma toodete ekspordigarantiidena. Riiklikud ekspordi laenutagatised ehk nn Hermes Cover sai Saksamaal alguse 1949. aastal. Ilmselt oleme meiegi oma eluga sinnamaani jõudnud.

 

Sarnane probleem on ka taastuvenergia hinnalae ja hinnapõrandaga. Need on eduka kliimapoliitika nurgakivid. Ainult nii tekib meil uus roheline tööstus.

 

Laevaehitajate juurde tagasi

Kuidas siis ehitada sellist majandusmudelit, mis integreeriks endasse rohepöörde ilma liigse bürokraatia ja ülereguleerimiseta nii, et Eesti inimene end vaeseks ei maksaks?

 

Vastus on, et ei tea. Aga pole hullu. Platon ka ei teadnud, kuidas demokraatiat toimivaks lihvida. Aga näe, aega kulus, aga hakkama saime. Nüüd pole aga nii palju aega. Samas on meil kliimaministeerium, tehisaru ja muud abivahendid.

 

Aga kindel on see, et ilma Platonita me läbi ei saa. Ainus, mida nii kauge maa tagant temalt õppida võime, on kriitika. Julm ja halastamatu enesekriitika. Tõdemus, et vanal moel me eesmärgini ei jõua. Laev tuleb pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna.

Postimees, 07.11.0223, Rohepööret vanal moel ellu ei vii https://arvamus.postimees.ee/7870919/jaanis-prii-rohepooret-vanal-moel-ellu-ei-vii