Kõik on üks
Mõtteid keskkonnafilosoofia
arenguloost
„Olemine on üks“ (hen)
Parmenides (ca 540 – 480 eKr)
„Kõik muutub“ (Panta chōrei)
Herakleitos (ca 535–475 eKr
See hegellik-heideggerlik pealkiri on üsna levinud mõte, aga raskusi on
selle originaalallika leidmisega.
Olgu see pealkiri siis austusekummarduseks Saaremaa tuntud
filosoofiaõpetajale Gennadi Noale, kelle luulekogumik kannab pealkirja „Üks on kõik ja kõik on üks“ (Noa, 2014).
Meie looduse tunnetamine on
arenev protsess
Keskkonnafilosoofias tähendab
inimese ja looduse koosolemine ennekõike looduse ja inimese ühist eksistentsi otoloogilises
mõttes, selle suhte eetilist mõtestamist inimese poolt ning praktilisi
rakendusi elu korraldamiseks nii, et mõlema suhtes oleva poole soovid ja vajadused
oleksid tasakaalus, et elu planeedil ei saaks elamise käigus oluliselt kahjustatud.
Kõigepealt arutlen selle üle, kuidas
me keskonnafolsoofias terviku
tunnetuseni jõudsime?
Filosoofias on alati pioneere, kes
arutlevad teemade üle veel enne, kui nad aktuaalseks muutuvad. Sageli muutub
mingi küsimus aktuaalseks siis kui ta tekitab meie jaoks mingi probleemi. Ilmselt
algaski konkreetne probleemi tunnetus sarnasel, kuidas Rachel Carson seda
kirjeldas oma raamatus "Hääletu kevad". „ Kõige ärevust tekitavam kõigist inimese kallaletungidest oma
elukeskkonnale on õhu, maa, jõgede ja merede reostumine ohtlike ja isegi
surmavate ainetega“ (Carson, 1968,
lk 16)
Jah võime möönda, et klassikalise
keskkonnafilosoofia mõttes oli see algus umbes nii. Eetilise tunnetuse mõttes
aga veelgi varem. Seda, et mingid looma või taimeliigid on oma arvukuse
vähenemisega sattunud tõsisesse ohtu, märkasid loodusega rohkem kokku puutuvad
inimesed mitu sajandit varem. Isegi meil siin Eestis sajand enne
keskkonnafilosoofia sündi. Näiteks kui saarlane Artur Toom sai 22 aastase
poisina 1906 aastal Vilsandi tuletorni ülemaks, siis üsna pea alustas ta seal linnukaitse alast tegevust. Esmalt rentis ta
omal algatusel Kihelkonna pastoraadilt merelindude kaitseks Vaika saared. 1910
aastal asutas Riia Looduseuurijate Selts peamiselt Toomi ärgitusel Kuusnõmme
bioloogiajaama. See hakkas teda toetama ja abistama saarte looduse ja
linnustiku kaitsel ning uurimisel. Sama,
tsaari ajast alguse saanud joont jätkas ka Eesti Vabariik. Riia loodusuurijate
seltsi asemele astus siis Tatu Ülikool. Artur Toom sai oma kaitsealase
tegevusega jätkata kuini 1941 aastani, kui ta NKVD poolt arreteeriti ja suri peatselt
eeluurimisel Venemaal Solikamskis.
Toomi praktilised sammud
linnustiku kaitsmisel polnud veel kõik. Artur ise pole olnud suur kirjamees.
Küll aga oli seda tema abikaasa Alma Toomi . 1932. aastal ilmus kirjastuse
„Loodus“ väljaandena Alma Toomi looduse
ilu ja linnustikku kujutav „Vilsandi linnuriik”. Seda raamatut võib lugeda
üheks esimeseks looduskaitset ja keskkonnaesteetikat käsitlevaks raamatuks
Eestis. Kadri Tüür annab sellest põhjaliku ülevaate artiklis „Naine kirjutab lindudest, ökofeministlik
ekskurss eesti looduskirjandusse“ (Tüür, 2023) https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/35792
Kusjuures Tüür mainib, et kogumikus
„Women Writing Nature” („Naised kirjutavad loodusest”), )Cook 2008) toob Susan
A. C. Rosen rannikualadest kirjutavate naiskirjanike puhul välja, et „rannalooduse
kirjeldused on metafoori tasandil ühildatavad nende endi isiklike kogemustega
kodusest elust, keskkonnaküsimustest ning ühiskondlikest probleemidest“. Kogumikus
on käsitletud meilegi tuntud Rachel
Carsoni üht teist raamatuga „The Edge of the Sea” (1955) („Mere ääres”), ning
Anne Morrow Lindberghi „Gift from the Sea", (1955)” („Mere kingitus”) (Ibid) .
Alma Toomi puutun ma siinjuures
eeskätt seepärast, et rõhutada, looduse kaitse vajadus ja tunnetus on ennekõike
esteetiline küsimus. Need loomad ja
linnud on meile armsad ja esmane kaitse vajadus põhines just sellel, et neid tundma õppida ja seda loodusarmastust
propageerida. Ökokatastroofist ja liikide ning nende arvukuse vähenemisest räägiti siis veel vähe.
Probleemi sügavam
teadvustamine
Kardinal Giovanni Battista Re
ütles hiljuti paavst Franciscuse matustel peetud jutluses, et „peale ühtegi
sõda ei ole maailm parem“. Kindlasti mitte parem, aga inimesed on peale sõda
tavaliselt veidi entusiastlikumad ja optimistlikumad. Nii oli see ka peale Teist
maailmasõda. Mitte parem, aga targem ja kavalam. Just sõda andis hoogu mitmete
keskkonnale ohtlike mürkide kasutamisele. Selle kõrval kõrgusid seene kujulised
tuumasambad, mis viitasid üha levinumale tuumakatsetuste mõjule. Kõige selle kõrval jätkus liikide ja
loodusliku mitmekesisuse kahanemine.
Nagu üldse ühiskonnas, toimus ka
keskkonnaprobleemide teadvustamise ja mõtestamise aktiivne ärkamine ja teema sügavam
käsitlemine 1960 aastatel. See oli aeg, kui tekkis ka tarbimisühiskonna
ideaalides pettunud hipide ehk lillelaste liikumine, võrdsust nõudvad
üliõpilased möllasid Pariisis ja filosoofias kujunes Frankfurdi koolkond . Keskkonnaga seotud probleemist kirjutasid mitte
ainult loodusteadlased, vaid ka teiste alade teadlased, ajakirjanikud ja ka poliitikud.
1962 aastal ilmunud Rachel Carsoni hittraamatut Hääletu kevad juba mainisime. Huvitav oli
seegi, et raamat ilmus väga kiiresti ka eesti keeles. Aastal 1968 avaldas
bioloog Garrett Hardin ajakirjas Science kirjutise "The Tragedy of the
Commons". Artikkel, laiendas süvenevat looduskeskkonna kurnamise probleemi ja tõi välja, et inimene omakasupüüdliku
omandamise ja kasvava elanikkonna olukorras jõuame paratamatult olukorda, kus kurname
looduslikud ressursid lõpuks välja. Ta
tõdeb, et mis iganes ühisvara, olgu teatud kogukondades karjamaa, kusagil mets,
kusagil meri, satub see ebaõiglaselt
kriitilisse olukorda, sest kasu saavad ühisvara üha laiemast kasutamisest
konkreetsed indiviidid, kahju kannatab aga isikustamatu kogukond või ühiskond.
Handini lähenemine leiab ka tugevat kriitikat, sest nagu paljud mõtlejad, kes
suudavad teha head analüüsi ei pruugi nad pakkuda head, ühiskonnale
vastuvõetavat lahendust. Näiteks pidas Hardin vajalikuks piirata rahvaarvu
kasvu ehk siis sündivust nii rahvusvaheliste ja riiklike regulatsioonidega (Hardin, 1968).
Hardini seisuskohti kritiseeris näiteks
hilisem Nobeli majanduspreemia laureaat Elinor Ostrom, kes just sellise
ühisvara temaatikaga tegeles. Ta nentis oma raamatus „Governing the Commons“, et
on ka võimalus, kus karjakasvatajad otsustavad üksteisega koostööd teha,
jälgides üksteise maakasutust ja määrates selle haldamise reegleid. Nii saab tragöödiat
vältida (Ostrom, 1990)
Karjakasvatus on väga vana
tegevusala, millel on väga pikad ajaloolised traditsioonid. Lynn White Jr. arvas oma 1967. aastal ilmunud essees „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised
juured“, et judaistlik ja kristlik mõttemaailm oli ja on
ise üks peamine keskkonna hävitaja (Vaher et al.,
2011)
.
Mina ei oleks selles osas nii
resoluutne nagu White. Tõepoolest, isegi Piibel ütleb, et kõik looduse annid on
Jumal loonud inimese heaoluks.
„Olge viljakad ja teid saagu
palju,
täitke maa ja alistage see
enestele;
ja valitsege kalade üle meres,
lindude üle taeva all
ja kõigi loomade üle,
kes maa peal liiguvad!”
Moosese I raamat 1:28
Aga sellega kaasnes ka kohustus
keskkonnast hoolida, sest samas Moosese I raamatus 6.19-6.20 ütlen Jumal Noale,
et
19.“ Ja sa pead viima laeva
kõigist elavaist olendeist,
kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad
koos sinuga jääksid
elama: need olgu isane ja emane.
20. Lindudest nende liikide järgi ja loomadest
nende liikide järgi, kõigist roomajaist maa
peal nende liikide
järgi, kõigist peavad kaks tulema sinu juurde,
et nad võiksid
jääda elama.“
(Piibel. https://piibel.net/ )
Inimese kasuaalsest vaatest
lähtuvalt oleks juba Noa saanud liike selekteerida kasulikeks ja kahjulikeks.
Aga käsk, mille ta sai, oli range, kõik elav tuli päästa.
See on üks näide, et kirik saanuks ja saab käsitleda
keskkonna küsimusi hoopis teisiti, loodusest hoolivamalt. Ma pigem paneks
suurema kristluse mõju hoopis kalvinismlikule ja luterlikule maailmavavatele,
mis vabastas inimese kogukondlikust vastutusest Jumala ees ja viis suhte
jumalaga indiviidi tasandile. See on temaatika, mida Max Weber oma
„Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ käsitleb ja see lähenemine omab ehk
suuremat mõju nüüdisaegsele inimese ja keskkonna suhtele, kui algne kristlus (Weber, 2007) . Muidugi ei ole midagi halba
selles, kui lunastus avaldub töökas eluhoiakus ja ning sellest tulenevas
heaolus. Aga see lõi ka soodumuse, et ei tootmine ega tarbimine ole patt. Veel
enam, selline väljapaistev heaolu näitas teistele, et inimese suhe jumalaga on
hea. Hoopis teine hoiak valitses
reformatsiooni eelses maailmas. Seal valitses pigem säästev
kloostrimentaliteet.
Probleemide ladestumine
Nii juhtuski, et inimene asetas
keskkonna kaalukausi miinuspoolele üha rohkem raskusi. Probleemid süvenesid
kiht kihilt.
Sageli võib tõmmata võrdusmärgi
keskkonnafilosoofia ja keskkonnaeetika vahele. Need mõlemad käsitlevad inimest
ja loodust ühena. Tõsi küll, fenomenoloogiliselt kerkib ülesse teise küsimus.
Inimene teadvustab end suhtes teisega.
Tavaliselt on selleks mingi teine inimene. Kas selleks võib olla ka loodus ja
kui see on nii, siis kas inimene võib olla looduse jaoks see teine.
Keskkonnafilosoofia on sageli
käsitletav kui osa elufilosoofiast. Näiteks Arne Naess peatükk "Hoolivus kõige elava vastu"
pärineb tema teosest „ Elufilosoofia: Mõtisklus tunnetest ja mõistusest“ (Næss,
2023). Elu muutub aga üha mitmekülgsemaks.
Järgmiseks keskkonnafilosoofia
küsimuseks sai see, kuidas inimene tervikuna keskkonnaga suhestub. Kui me oleme
ühiskondlik loom nagu ütles Aristoteles, (Aristoteles, „Poliitikast“ 1253a, lk
9 „ho anthrōpos physei politikon zōon“) . Siis alati kerkib küsimus, miks ja
kui palju on meis looma ja kui palju on seda mida nimetame kultuuriliseks
inimeseks.
Kindlasti on inimese muutumine
mõtlevaks sotsiaalseks, poliitiliseks olendiks väga suur läbimurre. Loodusfilosoofia
vaates ei pruugi see aga olla midagi enneolematut.
Et iseloomustada üht võimalikku
arenguhüpet ja muutust eluslooduses, pöördun ma hilissuvise kapsapeenra juurde.
Kapsaste vahel lendavad ilusad kapsaliblikad. Nad munevad kapsale mune, munadest
kooruvad tõugud mis vingerdavad ja roomavad ning mugivad isuga kapsalehti. Siis
aga ühel päeval tõugud tarduvad, nukkuvad ja nende kehas toimub tõeline
metamorfoos. See muutus on isegi imelisem kui loote arenemine. Loetud päevade
jooksul rööviku keha koostisosad lagunevad
algosadeks, struktureeruvad ümber ja temast saab kapsaliblikas. Vingerdavast
kapsaussist saab taas taimelt taimele lendav liblikas.
Kõige kummalisem on see, et
ümbersünd ei puutu mitte ainult
kapsaliblika keha, vaid ka tema algelist aju ja närvisüsteemi. See, mis või ehk
kes oskas roomata, oskab nädalapäevade
pärast lennata. Liblikal tekib nagu täiesti uus teadvus.
Kui nüüd loodus suudab mõne päeva
jooksul viia sellise muutuse läbi kapsaliblikaga, siis mis keerukus on
kujundada aastatuhandete jooksul inimesele üsna sarnasest ahviliigist mõistusega homo sapiens.
Ahvi ja inimese, looma ja inimese
vahe on märksa väiksem, kui sama liiki kuuluva kapsaussi ja kapsaliblika erinevate
arengufaaside vahe.
Seepäras tekitavad tulised
loomaeetika vaidlused minus veidi imestust. Muidugi on kõik üks ja me peame eetika
kategooriaid laiendama ka oma suhtele loodusesse. Kui eetika on inimesel välja
kujunenud, siis tuleb seda rakendada. Seda enam, et me ei saa välistada, et
mingid eetika alged on olemas ka kõrgematel loomadel.
Loodusest piisav hoolimine on
kindlasti keeruline eetiline küsimus. Aga meie mõju kogu planeedi keskkonnale
muudab küsimuse veel märksa keerulisemaks. Tõsi on see, et me muudame planeeti
sellisel määral, et ta neelab päikesesoojust veidi rohkem kui seda tagasi
peegeldab. Selle mõju õigemini selle põhjuse väljaselgitamine on teaduslik fakt.
Iseasi on see kas see põhjus on ainus või mitte.
Väga lihtne on mõelda, et me
oleme keskkonna mõttes märksa eetilisemad, kui suudame kasutada päikest energia
saamiseks, kasutada selle muundatud kuju päikesekiirguse või tuule näol.
Probleemid tekivad aga selles,
et päikesepargid ja tuulepargid võtavad
keskkonnas veelgi rohkem ruumi , kui seda tegid suitsevad söeahjud oma tossavate korstendega.
Nii võib ühe keskkonnaprobleemi
näiline lahendamine tekitada probleemi sama süsteemi teises kohas. See viitab,
et inimese ja keskkonna suhe on komplekssem. Kuna ma filosoofia erialapraktikas
käsitlen just komplekssuse käsitlemist filosoofias ja sellest ilmub vastav
kirjutis, siis siin komplekssuse küsimust eraldi mängu ei too.
Eksistentsi puutuv põhiküsimus
Oleme inimesena oma vajadustega liiga
suureks kasvanud. Selles mõttes, et meie vajadused ületavad keskkonna pakutavad
võimalused. Need vajadused on aga suhtelised. Kuidagi on juhtunud nii, et kogu
meie ühiskond ja kogu selle majandus on suunatud vajaduste progresseeruvale
kasvamisele. Sellest nõiaringist on raske välja rabeleda, sest oleme seda
nõiaringi teadmatult juba pikka aega tallanud.
Esmalt tuvastati nõiaringi probleem sotsiaalsete lõhede teadvustamisega. Pean
silmas esmalt Karl Marxi oma seisukohaga, et inimene on tööst võõrandunud ja
seda võib laiemalt võtta ka kui olukorda, kus inimene on iseendast võõrandunud.
Ületootmine ja ressursside liigne tarbimine ei olnud toona veel probleemina
teadvustatud. Majanduses oli ületootmine aga teada. Marx uskus, et e just ületootmine ongi üks
põhjuseid, miks kapitalistlik süsteem kokku variseb. Seda seepärast, et keegi
ei vaja enam tekkinud liigset toodangut. Kapitalism oli aga uskumatult kohanev.
Vajadust tekitati juurde ja meetodid selleks olid paljus psühholoogilised. See
tähendab, et oluline ei olnud enam asjaloku, kas meil toda või teist asja tegelikult vaja
on, vaid et meil on vaja kaupa, kui seda on meie naabril. Seega oleme sattunud
lisaks kõigele veel reklaami hukutavasse lõksu.
Tarbimise üks mootor on matkiv
omamisiha. Prantsuse ajaloolane, sotsiaalteadlane ja filosoof René Girard on
seda käsitlenud läbi mitme teose. Girard väitis, et inimese ihad toimivad
imiteerivalt ehk mimeetiliselt, ja ei teki individuaalsuse kõrvalsaadusena,
nagu suur osa teoreetilisest psühholoogiast on väitnud. Girardi mimeetika on
meile tavaelus väga tuttav. Sageli tunnistame ka ise, et uhkemat autot,
ilusamaid riideid ja suuremat maja vajame peamiselt seepärast, et olla
samaväärne teistega või veelgi parem, edukam kui naaber. Girard ei jõudnud
mustri „avastamiseni“ mitte sotsiaalsete uurimuste kaudu, vaid analüüsides
kuulsaid kirjandusteoseid.
Põhimõtteliselt ei taha me samastuda otse edukatega enda ümber, vaid ühiste
edukate võrdkujudega. Näiteks James Bondi auto, või kleit populaarse seriaali
näitleja seljas („Mimetic Theory“, wikipedia, 2025).
Tehnoloogia ei aita
Teoreetiliselt võiks majanduse mõju
keskkonnale vähendada selline tehnoloogia areng, kus me vajame sama ühiku
tootmiseks vähem toorainet ja vähem energiat. Nii saame me arendada autot
tarbima vähem kütust, saame asendada osa liiklust ühistranspordiga, saame
asendada sõel baseeruva elektritootmise päikese ja tuule toodetava elektriga, kuid
see kõik ei aita. Nimelt kogusääst süüakse ära, sest meie tarbimine üha kasvab.
Huvitav on, et sellist inimese käitumise
omapära teadsid majandusteadlased juba üle sajandi tagasi. 1866. aastal kirjutas inglise
majandusteadlane William Stanley Jevons oma teoses „The Coal Question“, et söekasutuse tõhusust
suurendavad tehnoloogilised täiustused tõid kaasa kivisöe tarbimise suurenemise.
Hiljem laiendas ta seda teistele toodetele ja tehnoloogiatele (W.stanley
Jevons, 1865).
Sarnaseid näiteid kus, esialgu
efektiivsust tõotav lahendus süüakse ära, sest tarbimine selle arvel hoopis
kasvab, võime tuua paljudel elualadel.
Majandusteadus on selle vastu
võimetu. Mingite muude näitajate kui majanduskasv arvesse võtmine tundub liiga
keerukas, inimestele mõistetamatu. Nii tatsume sisse tallatud rada aina edasi.
Kui aga sama rada üha enam astuda, tallame taimed, siis kulub sealt kogu muru, tekib inetu jalgrada
ja lõpuks saab sellest läbimatu porimülgas.
See mida nimetame rohepöördeks, võib
mingil määral positiivset mõju omada, kuid suurem osa sellest sööb meie kasvav
isu ikkagi jälle ära.
Tänapäeval on energiakandjatega
(peamiselt kütused) seotud keskkonnamõju taandatud ekvivalendile, milleks on CO2 heitkogus . Kusjuures
see sisaldab lisaks CO2 ka teisi kasvuhoonegaase. CO2 on turul nagu iga kaup
millest tuleb lahti saada. Üks võimalus on teda lihtsalt vähem toota, teine võimalus on toota sama palju või rohkem, kuid
selle eest maksta. Osta saab seda siis sealt kus varasemaga võrreldes on koguseid
vähendatud. Heitkogustega kauplemise süsteem sai Euroopa Liidus alguse 2005
aastal. Kusjuures lähtepositsiooniks võetakse 1990. aasta tase (ELi heitkogustega kauplemise süsteem ja selle uuendamine,
2017).
Kauplemine toimub mitmel tasemel. Globaalne, riikide tase tuleneb Kyoto
kliimaprotokollis kokku lepitust. Heitmega kauplevad aga ka ettevõtted.
Põhimõte on turul üks, kes
saastab, see maksab ja kes säästab saab oma säästu maha müüa.
Sellest aga üksi ei piisa. Heitkogustega
kauplemise süsteemis väiksemad ettevõtted ei osale. Selleks, et saastet
vähendada, on loodud veel teinegi süsteem mille nimeks on ESG reiting. See
kehtib kõigile ettevõtetele, kuigi vastav arvepidamine on esialgu kohustuslik
vaid suurtele firmadele ja hetkel Euroopa Liit tegeleb nende nõuete
leevendamisega (Keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalased reitingud
nõukogu ja parlament jõudsid kokkuleppele).
Seega oleme saastamise
vähendamiseks loonud tohutud bürokraatlikud süsteemid mille mõju ei ole siiski
piisav. Kui hetikogustega kauplemise süsteem on turupõhine ja rahas hinnatav,
siis ESG on teoreetiline ja selle mõju väga kaudne.
Kuidas käia keskteed?
Peamine probleem on selles, et
suudame heaolu kasvu mõõta traditsiooniliste majanduskasvu näitajatega. Inimkonnale
tundub täiesti uskumatu ja ettekujutamatu olukord, kus et ei ole püsivat majanduskasvu.
See on aga ühedimensionaalne heaolule lähenemine. Samas on see ÜRO poolt juba
1953 aastal standardiseeritud rahvamajanduse arvepidamise süsteem (World Economic and Social Survey 1953 | Department of
Economic and Social Affairs, s.a.). Teiste dimensioonide, nagu keskkonnamõju, tasustamata
töö, vaba aja, tervise ja hariduse
integreerimist SKP arvestusse või mõne muu mõõdupuu kasutamist SKP asemel pole
suudetud kokku leppida. Viimaseid sisaldav
Inimarengu indeks on majandusest eemal nagu öö päevast. Kas üldse on
võimalik seda olukorda ümber mõtestada? Kindlasti on, aga see tähendab väga
suurt muutust ja viimased paar sajandit ei ole selles suunas suurt midagi teha
suudetud. Mõnedes riikides on sarnase globlaalse ülesandega, nagu sotsiaalse
ebavõrdsusega kuidagi hakkama saadud. Seda on tehtud peamiselt
traditsiooniliste vahenditega, nagu maksud, toetused, pensionisüsteem jms. See kogemus näitab,
et inimene ei olegi võimeline suuri
muutusi kiiresti ja edukalt ellu viima. Ja kui ta seda proovib, siis see
ebaõnnestub. Ainuke teostatav lahendus on olnud nii öelda protsessi nügimine
pika aja jooksul oodatud ja loodetud suunas. Minu arvates ongi see ainus
võimalik lahendus, ehk käia juba Platoni
ajast sõnastatud keskteed. Platoni
Phaidroseses on kaariku võrdpilt hinge kolme osalisest jaotusest ja seal märgitud
sophrosyne on see omadus, mis kallutab ihalevat hingeosa läbi harmoonilise
mõõdukuse (kesktee- J.P.) ratsionaalse hingeosa poole (Prii, 2025) .
Umbes nii läheneme teemale ka praegu. Muidugi ei saa välistada et teadlikkuse kasv, põlvkondade vahetus ja uued
ideed ei suuda leida efektiivsemaid lahendusi.
Kirjandus:
Carson,
R., Raitviir, A., Haberman, H., & Laanemaa, T. (1968). Hääletu kevad.
Valgus.
ELi heitkogustega
kauplemise süsteem ja selle uuendamine. (2017, veebruar 13). Teemad |
Euroopa Parlament. https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20170213STO62208/eli-heitkogustega-kauplemise-susteem-ja-selle-uuendamine
Hardin, G. (1968). The
Tragedy of the Commons: The population problem has no technical solution; it
requires a fundamental extension in morality. Science, 162(3859),
1243–1248. https://doi.org/10.1126/science.162.3859.1243
Keskkonna-, sotsiaal- ja
juhtimisalased reitingud nõukogu ja parlament jõudsid kokkuleppele. (s.a.).
Consilium. Salvestatud 2. mai 2025,
https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2024/02/05/environmental-social-and-governance-esg-ratings-council-and-parliament-reach-agreement/
Noa, G., Maaker, A., &
Varik, M. (2014). Üks on kõik & kõik on üks: Värssdraama. G. Noa.
Ostrom, E. (1990). Governing
the Commons: The Evolution of Institutions for Collective Action. Cambridge
University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511807763
Prii, J. (2025). Voorusteetikast
(tehis)aruni. Blogspot, https://jaanisprii.blogspot.com/2025/01/vooruseeetikast-tehisaruni.html
Tüür, K. (2023). Naine
kirjutab lindudest. Keel ja Kirjandus, 2023(8).
https://doi.org/10.54013/kk788a6
Vaher, A., Vaher, A.,
Vaher, A., Keskpaik, R., Keskpaik, R., Keskpaik, R., Keerus, K., Keerus, K.,
Reiland, I., Rattasepp, S., Moorlat, M., Tartu Ülikool, & Jakob von
Uexkülli Keskus (Toim). (2011). Keskkonnaeetika võtmetekste
[Võrguteavik]. Eesti Keele Sihtasutus :
Digira.
Weber, M., Weber, M., Tamm,
M., Isotamm, J., Pakk, T., Burke, P., Käärik, H., & Peterson, M. (2007). Protestantlik
eetika ja kapitalismi vaim: Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim: [essee].
Varrak.
W.stanley Jevons. (1865). The
Coal Question. http://archive.org/details/in.ernet.dli.2015.224624
