Vanaisa vana kronu ehk seitsesada nelikümmend viis-vatti

 

Tuuletallamise lugu

Kas olete merel kohanud

veripunaste purjede ja musta mastiga laeva?

Kõrgel tekil vaatab surmväsinud kahvatu mees, laevakapten.

Vau! Kuidas tuul ulub! Juhhei!

Vau! Kuidas see taglases vilistab! Juhhei!

Vau! Nagu nool lendab ta edasi,

 ilma sihita, ilma lõputa, ilma puhkuseta!

Senta ballaad R. Wagneri ooperist Lendav hollandlane

 

Vanaisa kronu

Minu vanaisal oli läinud aastasaja 70ndatel küll oma hobuvanker, aga hobust ta ise ei pidanud, vaid rentis seda tunnihinna alusel külast, kui vahel vaja oli. Toona toimis selline hobuse jagamise majandus. Nii kujuneski minul heina- ja sõnnikuveo juures päris selge arusaam, mis on üks hobujõud.

Pärast sain teada ka seda, et too üsna eakas, aga siiski pruuni ja sileda karvaga ruun kehastas maailma jaoks 745 vatti. Just nii palju on hobujõud vattides.

Enne sõda oli sellessamas väikeses külas seitse pukktuulikut. Ruuna eluajaks oli neist järel paar ja töökorras ainult üks.

Kõige suuremad ja tugevamad tuulikud Hollandis – mere ja tuule sünnimaal – olid võimsusega umbes 25 hobujõudu, mis taas vattidesse panduna on umbes 18 kilovatti. Meie tagasihoidlik pukktuulik vedas võib-olla viis-kuus hobust välja, aga seegi oli üsna mitu kilovatti.

Läinud aasta detsembris oli üks päev, mil sellise hobuse töö traatidesse aetuna maksis keskmiselt 55 senti ja ühel ajal lausa euro. Nii et kui minu vanaisa veel elaks, siis ta ütleks, et meil on elekter ikkagi roppodav. Katsu sa 55 sendi eest tunniks hobust laenata. Või maksa veskimehele kolm-neli eurot sellesama tunni eest.

Elekter kui kultuur ja vabadus

Esimene elektrijaam Tallinnas asus Vene tänav 29 ja selle võimsuseks oli 12 hobujõudu. Seega paar veskit. Aastaarvuks kirjutati siis 1903.  See jaam tegutses Tallinna kesklinnas kümme aastat. Lõpuks olnud seal juba neli mootorit, mis tandsid kokku 60 hobujõudu.

Vajadus elektri järele aga kasvas ja juba 1905 käisid Tallinnas  arutelud  uue jaama üle. Muuhulgas pakuti välja ka  hüdrojaama Pirita jõele. Mõni aasata hiljem käidi välja veel innovaatilisem idee. Kaaluti tehingut Ülemiste vanakesega. Ülemiste järv on merest 140 jalga kõrgemal ja see vesi suutnuks toota vähemalt 150 hobujõudu.  Õnneks jäi peale linnarahva joogivesi.

Tallinlased hakkasid aja jooksul elektrit hindama. Klientide arv kasvas ja ulatus 1913 aastaks 500-ni.  Samal aastal valmis ka Tallinna päris selleks otstarbeks ehitatud elektrijaam. Praegu paikneb selles kultuurikatel. Mul ei õnnestunud täpselt tuvastada elektrijaama rajamise maksmust, aga suurusjärgus oli see koos välja ehitatud uue võrguga pool sellest, mis maksis viis kuud hiljem avatud Estonia teatri ja kontserdimaja. Viimane maksis umbes 800 000 rubla.

 Lisaks sellele, et jaam tõi Tallinna elektri näol uue kultuuri, oli jaamal tähenduslikke rolle ka hiljem. Elekter oli niivõrd väärtuslik kraam, et selle eest pidi langema esimene Eesti Vabariigi ohver. Nimelt otsustasid Eesi Vabariiki ära hoida soovivad punamadrused vallutada 1918 aasta 24. veebruaril õhtul just elektrijaama. Eesti  omakaitselaste ja punaste tulevahetuses sai surmavalt haavata omakaitselane Johann Muischneek.

Mitte ainult elu  hind

Elektri hinda ei mõõdetud toona ainult inimeludes. Juba enne Muischneek määrtai selle hind ka rahas. Kilovatt-tunni eest tuli juba toona tasuda eri hinda. Need, kes põletasid elektripirni, pidid tasuma 30 kopikat ja tööstuses tuli tasuda sama koguse eest 15 kopikat. Eks see hinna erinevus tõi kaasa ka rohkeid debatte. Aga noh, linnaisad otsustasid. Samas oli hind fikseeritud ja muutumatu.

Kas seda oli toona, elektri lapsepõlves palju või vähe? Liiter piima maksis toona umbes 15 kopikat ja kümme muna 25 kopikat. Estonia kontserdi pilet  maksis 35 kopikast kahe rublani. Kontserdile järgnev tantsuõhtu  aga daamidele 35 kopikat ja härradele 65 kopikat.

 Väärtused ja väärtushinnangud on muutunud, aga  laias laastus maksis elekter sajad tagasi umbes sama palju kui praegu. Toona oli ta aga muidugi luksuskaup.

Kui tänapäeval tahab rohepööre kärpida põlevkivi põletamist, siis toona piiras kivisöe põletamist selle nappus. Seda eriti Vabadussõja ajal, mil Venemaalt sütt ei saanud ja elektrikatlaid köeti peamiselt puiduga.

Mida aeg edasi, seda tänapäevasemaks muutus ka elektri hinnastamine. Juba 1930-ndatel kehtis elektri kilovatt tunnile eraldi öine (7,5 senti)  ja päevane (25 senti) tariif. Samas oli võimalik maksta elektri eest ka ruutmeetri alusel. Erinevad hinnad kehtisid suvel ja talvel. Suvel maksis elekter poole vähem.

Aga nüüd näinuks minu kadunud vanaisa, et elektri hind pannakse paika mängupõrgus.

Eesti Energia juht Hanno Sutter ütles kaks aastat tagasi sellised sõnad. "Hind kujuneb turul ja iga turgu peaks olema võimalik prognoosida, aga sellel turul on nii nõudlus kui ka pakkumine poliitiselt väga mõjutatavad," ütles ta ja möönis, et see pole isegi mitte miljoni dollari, vaid õnnemängu küsimus.

 https://www.rup.ee/uudised/uhiskond/co2-kvoodi-hind-on-politiseerituse-t-ttu-ennustamatu

Tegelikult ei Sutter ta elektri hinnast vaid CO₂ hinnast. Aga noh, suurt vahet pole. Kui Venemaa Euroopa süsinikukvooti lambist kokku ostab ja sellega meie elektri hinna ülesse ajab, siis teeb see ühe välja.

Maa seisab kilpkonnade peal

Rohepööre on paratamatus ja kivistunud sõnajalgade asemel oleme hakanud põletada kasvavat puitu. Kui me nüüd kogu oma metsa ahju ajada ei taha, siis tuleb pöörduda vana hea tuule poole.

Siia vahele saaks pikkida sügavamõttelise arutelu, mis tõdeb, et muistsed samlikud, osjad ja sõnajalad ning vetikad ehk põlevkivi, kivisüsi, nafta ja gaas on sama päikeseenergia, mis rohepöörde järel kütab päikesepaneele, paneb õhu liikuma ja tekitab tuult. Erinevus on vaid selles, et fosiilkütustes saab energiast vahepeal süsinik.  Meie heaolu maal seisab siiani iidsete kilpkonnade peal. Tulevikust meid vaadates oleme fossiile põletades nagu lamemaalased.

Roheenergia globaalne põhiküsimus

Globaalses mõttes on rohepöörde põhiküsimus, kas suudame meile antud päikeseenergia loodusliku ressursi ja juba inimese poolt loodud ressursid muuta inimmõistuse abil puhtaks energiaks või peame lisaks ka mõtestama ümber elukvaliteedi ja mugavuse vahekorra.

Mõlemad on võimalikud. See tähendab, et teoreetiliselt suudame me planeeti päästa. Praktiliselt on see aga keerukam. Euroopa Liit oma strateegiates keskendub esimesele, ehk usub, et nii elukvaliteet kui ka mugavus võivad kasvada. See on totaalse kasvu strateegia. Aga see kõik on usus küsimus. Nagu Mihkel Mutt paar aastat tagasi Postimehe veergudel tõdes, !“Kui ökoeliit kõrvale jätta, tahab enamik inimesi oma eluajal ikkagi nautida ja muu huvitab teda teises järjekorras.“ https://leht.postimees.ee/6790404/mihkel-mutt-ukskord-tuleb-kliimakatastroof-niikuinii

Meil siin tekkis alles hiljuti ootamatult hurraaoptimism, et paneme põlevkivijaamad kinni, anname natuke agu puudega ja ostame ülejäänud elektri sisse. Kõik oleks nagu lahendatud.

Hoopis keerukam lugu on alternatiivsete energialahenduste, nagu päikesepaneelid, tuulepargid, biogaas jms arendamise tempoga. Takistuseks on osapoolte liiga erinevad ootused, et kiiresti mõistlikke kompromisse saavutada. Lihtsam oli aeg maha võtta.

Kui sellele veel lisada hinnatotalisaatoril, nimega Nordpool, oligi häda käes.  Süsinikukvoodi  üheks juurmureks on spekulatsioonid, millel oma osa ka Venemaal. Just nemad loodavad Euroopa rohepöördest oma matti võtta.

 

 

 

„Jumal tule appi!“ hüüdis Sancho. „Kas ma ei ütelnud teile, härra et vaadake hästi järele, mis te teete, et need ei ole muud kui tuuleveskid, ja kes selles aru ei saanud, sel pidid endal niisamasugused tuuleveskid peas olema!“ Miguel de Cervantes, "Don Quijote"

Tuule juurde tagasi

Tuul mängis pikka aega olulist rolli transpordis. Salme viikingitest alates õppis inimene siinmail kasutama tuult enda ja kaupade liigutamiseks. See oli suur läbimurre tarnspordis.

Tuule kasutamise tehnoloogia muutus sajanditega üha keerulisemaks. See võimaldas saada paremat efektiivsust. Veel peale I maailmasõda ehitati ülisuuri purjelaevu, nagu Krusernstern. Neil oli purjeid üle 3000 m² ja meeskonnas 70 meest. Purjede all oli laeva võimsus üle 1500 kW, sest ta suutis soodsas tuules sõita purjede all kiiremini, kui sama nimivõimsusega mootoriga.

Virtsus vanemad, 2002 aastal püstitatud 63 meetri kõrgused tuulikud annavad heas tuules  600 kW energiat veski kohta. Meeskonda neil ei ole ja aeg ajalt käib kohal hooldaja.

Tänapäeva meretuulepargid on võimsad ja üha võimsamaks lähevad. Praegu  plaanitavad tuulepargid on keskmiselt 1000 MW ehk 1 gigavatt võimsusega ja selline tuulepark peaks koosnema 50-100 tuulikust.

Hiljuti ütles Eesti Energia juht Hando Sutter temaga tehtud usutluses, et elektri hind on väljakannatamatu, ning 100 eurost madalama hinnaga tootmise tehnoloogiline võimekus on olemas. Avamere tuulparkide toodangu täisomahind on praegu umbes 55 eurot MWh.

https://majandus.postimees.ee/7440537/hando-sutter-elektri-hind-on-valjakannatamatu

Ühe Taani uuringu järgi tegeleb näitena toodud gigavatise tuulepargi hooldamisega ca 80 inimest. Seega Krusernsterni suurune meeskond suudab tuulikutena käigus hoida piltlikult 100 sellist laeva.

Kui meil on töös gigavatine tuulepark, siis see tähendaks minu vanaisa silmis, et igal eestimaalasel oleks selle näol üks oma siledakarvaline ruun elektrit keerutamas.

 

Odid lõi lõpuks raudkaamelile käega ja ostis turult ühe karjuse käest…

... tõelise kaameli, pikkade neitsilike ripsmetega noore dromedari. Nii jätkusid vana naftanõrgutaja retked südakõrbesse mahajäetud puuraukudele, kus ta pidas oma salajasi õli-destorysid, ainsaks pühendatuks pojapoeg Nikyas.

Nikolai Baturin, Kentaur

Tuulepargi killupilt

Päris elus on selliste tuuleparkide planeerimine ja rajamine paras pusle kokku lappimine ja seda mitte ainult arendajale, vaid ka riigile.

Esmalt ei pruugi need, Tallinna teletorni kõrgused veskid olla meeltmööda kohalikele inimestele. On selge vahe, kas selline mast kõrgub 10 või 30 km kaugusel. No ja kui kohalik isegi asjaga lepib, arvab ta ikka, et kaotab oma turismitalu kliendid, kes tulevad siia ilusat merevaadet nautima. Nii tekin trots sellise mere raadamise vastu.

Vastukaaluks tuleb kokku leppida piisavad talumist kompenseerivad meetmed – raha, kogukonnale pakutavad hüved,  odavam elekter,  …

Oma mured ja hirmud on linnu ja muu looduse kaitsjatel, õigemini küll lindudel, hüljestel,  kaladel, aga ka kalameestel, kes seni parkide alal merehõbedat traalida saanud.

Mosaiigi teine osa on elektrivõrk. Lääne Eesti ja saared, kus on kõige enam tuult ja päikest, on sisuliselt niidi otsas. Traadid on jämedamad seal, kus toodetakse või tarbitakse. Seni on toodetud idas ja tarbitud Tallinnas. Seega tulen tõdeda, et nii vähe on liine ja nii peened on traadid Läänes. Neid liine tuleb ka alles arendada ja ehitada. Olgu siis Eesti suunal või Läti suunal.

Järgmine oluline lüli selles pildis on tehnoloogia pool. Pargi ehitamiseks on vaja korralikku laevastikku, ujuvkraanasid ja sadamaid. Esimesi võib ju ehitaja mujalt sisse tuua, aga sadamaid kohale ei vea. Seega kust ja kuidas seda ehitust läbi viia, kus materjal peale laadida? Eestis selleks vajalik infrastruktuur praegu täielikult puudub. Ka oskusi on vähe. Meretuuleparke pole me varem ju ehitanud.

Meil võiks olla ettevõtjaid, kellel mõlgub meeles ka ise sellel turul mingit  rolli mängima hakata. Kui just mitte ehitamisel, siis hooldusel. Hooldama peab neid aga mitukümmend aastat. See on üsna pikk leib.

Kui me nüüd eeldame, et siin tohutu hooga mitmete meretuuleparkide arenduseks lahti läheb ja samad plaanid on kõigil meie naaberriikidel, selgub et ei ole piisavalt ei  tööjõudu ega ehitustehnikat, korralikku laevastikku ja sadamaid.

Üks viimaseid pusle klotse, ilma milleta tervet pilti kokku ei saa, on   meretuuleparkide paratamatu utiliseerimise vajadus, nii 30 aasta pärast.

Tahame ju, et ei läheks nagu tavaliselt. Vanad söekavandused ja hiiglaslikud vaalarasva sulatuse tünnid Grytvikenil on kurb vaatepilt ja eks on sama ka hüljatud puurtornide terasskeletid.

Tehnoloogia muutub ja igal ajastul on omad prügimäed ja solgiaugud.

Meil iseloomustavad seda ka nõuka aegsed lagunenud karjalaudad, raketišahtid ja sõjaväeosad.

Seega kui soovime seda teemat tsiviliseeritult lahendada, tuleb tuuleparkide utiliseerimiseks tuua oma tagatisfond, sest tuulepargi esialgne omanik ei pruugi olla olemas ja toimetada ka  kolmekümne aasta pärast.

Need on ainult mõned probleemid. Seega natukene kärbiksin seda paduoptimismi, nagu oleks võimalik kogu mereplaneeringus tuuleparkidele mõeldud ala kiiresti täis ehitada.

Et alguse virvarris midagi juhtuks, jääb soovida vaid üht: edasi, Kentuki poisid!

Postimees 12. veebruar 2022, Vanaisa vana kronu ehk seitsesada nelikümmend viis-vatti  (tuuleenergeetika ajaloost) AK ⟩ Jaanis Prii: vanaisa vana kronu ehk Seitsesada nelikümmend viis vatti (postimees.ee)