Tuuletallamise lugu
Kas olete merel kohanud
veripunaste purjede ja musta mastiga
laeva?
Kõrgel tekil vaatab surmväsinud kahvatu
mees, laevakapten.
Vau! Kuidas tuul ulub! Juhhei!
Vau! Kuidas see taglases vilistab! Juhhei!
Vau! Nagu nool lendab ta edasi,
ilma sihita, ilma lõputa, ilma puhkuseta!
Senta ballaad R. Wagneri ooperist Lendav hollandlane
Vanaisa kronu
Minu vanaisal oli läinud aastasaja 70ndatel küll oma
hobuvanker, aga hobust ta ise ei pidanud, vaid rentis seda tunnihinna alusel
külast, kui vahel vaja oli. Toona toimis selline hobuse jagamise majandus. Nii
kujuneski minul heina- ja sõnnikuveo juures päris selge arusaam, mis on üks
hobujõud.
Pärast sain teada ka seda, et too üsna eakas, aga
siiski pruuni ja sileda karvaga ruun kehastas maailma jaoks 745 vatti. Just nii
palju on hobujõud vattides.
Enne sõda oli sellessamas väikeses külas seitse
pukktuulikut. Ruuna eluajaks oli neist järel paar ja töökorras ainult üks.
Kõige suuremad ja tugevamad tuulikud Hollandis – mere
ja tuule sünnimaal – olid võimsusega umbes 25 hobujõudu, mis taas vattidesse
panduna on umbes 18 kilovatti. Meie tagasihoidlik pukktuulik vedas võib-olla
viis-kuus hobust välja, aga seegi oli üsna mitu kilovatti.
Läinud aasta detsembris oli üks päev, mil sellise
hobuse töö traatidesse aetuna maksis keskmiselt 55 senti ja ühel ajal lausa
euro. Nii et kui minu vanaisa veel elaks, siis ta ütleks, et meil on elekter
ikkagi roppodav. Katsu sa 55 sendi eest tunniks hobust laenata. Või maksa
veskimehele kolm-neli eurot sellesama tunni eest.
Elekter kui kultuur ja vabadus
Esimene elektrijaam Tallinnas asus Vene tänav 29 ja
selle võimsuseks oli 12 hobujõudu. Seega paar veskit. Aastaarvuks kirjutati
siis 1903. See jaam tegutses Tallinna
kesklinnas kümme aastat. Lõpuks olnud seal juba neli mootorit, mis tandsid
kokku 60 hobujõudu.
Vajadus elektri järele aga kasvas ja juba 1905 käisid
Tallinnas arutelud uue jaama üle. Muuhulgas pakuti välja ka hüdrojaama Pirita jõele. Mõni aasata hiljem
käidi välja veel innovaatilisem idee. Kaaluti tehingut Ülemiste vanakesega.
Ülemiste järv on merest 140 jalga kõrgemal ja see vesi suutnuks toota vähemalt
150 hobujõudu. Õnneks jäi peale
linnarahva joogivesi.
Tallinlased hakkasid aja jooksul elektrit hindama. Klientide
arv kasvas ja ulatus 1913 aastaks 500-ni. Samal aastal valmis ka Tallinna päris selleks
otstarbeks ehitatud elektrijaam. Praegu paikneb selles kultuurikatel. Mul ei
õnnestunud täpselt tuvastada elektrijaama rajamise maksmust, aga suurusjärgus
oli see koos välja ehitatud uue võrguga pool sellest, mis maksis viis kuud
hiljem avatud Estonia teatri ja kontserdimaja. Viimane maksis umbes
800 000 rubla.
Lisaks sellele,
et jaam tõi Tallinna elektri näol uue kultuuri, oli jaamal tähenduslikke rolle
ka hiljem. Elekter oli niivõrd väärtuslik kraam, et selle eest pidi langema
esimene Eesti Vabariigi ohver. Nimelt otsustasid Eesi Vabariiki ära hoida
soovivad punamadrused vallutada 1918 aasta 24. veebruaril õhtul just
elektrijaama. Eesti omakaitselaste ja punaste
tulevahetuses sai surmavalt haavata omakaitselane Johann Muischneek.
Mitte ainult elu hind
Elektri hinda ei mõõdetud toona ainult inimeludes. Juba
enne Muischneek määrtai selle hind ka rahas. Kilovatt-tunni eest tuli juba toona
tasuda eri hinda. Need, kes põletasid elektripirni, pidid tasuma 30 kopikat ja tööstuses
tuli tasuda sama koguse eest 15 kopikat. Eks see hinna erinevus tõi kaasa ka
rohkeid debatte. Aga noh, linnaisad otsustasid. Samas oli hind fikseeritud ja
muutumatu.
Kas seda oli toona, elektri lapsepõlves palju või
vähe? Liiter piima maksis toona umbes 15 kopikat ja kümme muna 25 kopikat. Estonia
kontserdi pilet maksis 35 kopikast kahe
rublani. Kontserdile järgnev tantsuõhtu aga daamidele 35 kopikat ja härradele 65
kopikat.
Väärtused ja
väärtushinnangud on muutunud, aga laias
laastus maksis elekter sajad tagasi umbes sama palju kui praegu. Toona oli ta
aga muidugi luksuskaup.
Kui tänapäeval tahab rohepööre kärpida põlevkivi põletamist,
siis toona piiras kivisöe põletamist selle nappus. Seda eriti Vabadussõja ajal,
mil Venemaalt sütt ei saanud ja elektrikatlaid köeti peamiselt puiduga.
Mida aeg edasi, seda tänapäevasemaks muutus ka elektri
hinnastamine. Juba 1930-ndatel kehtis elektri kilovatt tunnile eraldi öine (7,5
senti) ja päevane (25 senti) tariif.
Samas oli võimalik maksta elektri eest ka ruutmeetri alusel. Erinevad hinnad
kehtisid suvel ja talvel. Suvel maksis elekter poole vähem.
Aga nüüd näinuks minu kadunud vanaisa, et elektri hind
pannakse paika mängupõrgus.
Eesti Energia juht Hanno Sutter ütles kaks aastat
tagasi sellised sõnad. "Hind kujuneb turul ja iga turgu peaks olema
võimalik prognoosida, aga sellel turul on nii nõudlus kui ka pakkumine
poliitiselt väga mõjutatavad," ütles ta ja möönis, et see pole isegi mitte
miljoni dollari, vaid õnnemängu küsimus.
https://www.rup.ee/uudised/uhiskond/co2-kvoodi-hind-on-politiseerituse-t-ttu-ennustamatu
Tegelikult ei Sutter ta elektri hinnast vaid CO2 hinnast.
Aga noh, suurt vahet pole. Kui Venemaa Euroopa süsinikukvooti lambist kokku
ostab ja sellega meie elektri hinna ülesse ajab, siis teeb see ühe välja.
Maa seisab kilpkonnade peal
Rohepööre on paratamatus ja kivistunud sõnajalgade
asemel oleme hakanud põletada kasvavat puitu. Kui me nüüd kogu oma metsa ahju
ajada ei taha, siis tuleb pöörduda vana hea tuule poole.
Siia vahele saaks pikkida sügavamõttelise arutelu, mis
tõdeb, et muistsed samlikud, osjad ja sõnajalad ning vetikad ehk põlevkivi,
kivisüsi, nafta ja gaas on sama päikeseenergia, mis rohepöörde järel kütab
päikesepaneele, paneb õhu liikuma ja tekitab tuult. Erinevus on vaid selles, et
fosiilkütustes saab energiast vahepeal süsinik. Meie heaolu maal seisab siiani iidsete kilpkonnade
peal. Tulevikust meid vaadates oleme fossiile põletades nagu lamemaalased.
Roheenergia globaalne põhiküsimus
Globaalses mõttes on rohepöörde põhiküsimus, kas suudame
meile antud päikeseenergia loodusliku ressursi ja juba inimese poolt loodud
ressursid muuta inimmõistuse abil puhtaks energiaks või peame lisaks ka
mõtestama ümber elukvaliteedi ja mugavuse vahekorra.
Mõlemad on võimalikud. See tähendab, et teoreetiliselt
suudame me planeeti päästa. Praktiliselt on see aga keerukam. Euroopa Liit oma
strateegiates keskendub esimesele, ehk usub, et nii elukvaliteet kui ka mugavus
võivad kasvada. See on totaalse kasvu strateegia. Aga see kõik on usus küsimus.
Nagu Mihkel Mutt paar aastat tagasi Postimehe veergudel tõdes, !“Kui ökoeliit
kõrvale jätta, tahab enamik inimesi oma eluajal ikkagi nautida ja muu huvitab
teda teises järjekorras.“ https://leht.postimees.ee/6790404/mihkel-mutt-ukskord-tuleb-kliimakatastroof-niikuinii
Meil siin tekkis alles hiljuti ootamatult
hurraaoptimism, et paneme põlevkivijaamad kinni, anname natuke agu puudega ja
ostame ülejäänud elektri sisse. Kõik oleks nagu lahendatud.
Hoopis keerukam lugu on alternatiivsete energialahenduste,
nagu päikesepaneelid, tuulepargid, biogaas jms arendamise tempoga. Takistuseks
on osapoolte liiga erinevad ootused, et kiiresti mõistlikke kompromisse
saavutada. Lihtsam oli aeg maha võtta.
Kui sellele veel lisada hinnatotalisaatoril, nimega
Nordpool, oligi häda käes. Süsinikukvoodi
üheks juurmureks on spekulatsioonid,
millel oma osa ka Venemaal. Just nemad loodavad Euroopa rohepöördest oma matti
võtta.
„Jumal tule appi!“ hüüdis Sancho. „Kas ma
ei ütelnud teile, härra et vaadake hästi järele, mis te teete, et need ei ole
muud kui tuuleveskid, ja kes selles aru ei saanud, sel pidid endal
niisamasugused tuuleveskid peas olema!“ Miguel de Cervantes, "Don
Quijote"
Tuule juurde tagasi
Tuul mängis pikka aega olulist rolli transpordis. Salme
viikingitest alates õppis inimene siinmail kasutama tuult enda ja kaupade
liigutamiseks. See oli suur läbimurre tarnspordis.
Tuule kasutamise tehnoloogia muutus sajanditega üha
keerulisemaks. See võimaldas saada paremat efektiivsust. Veel peale I
maailmasõda ehitati ülisuuri purjelaevu, nagu Krusernstern. Neil oli purjeid
üle 3000 m² ja meeskonnas 70 meest. Purjede all oli laeva võimsus üle 1500 kW,
sest ta suutis soodsas tuules sõita purjede all kiiremini, kui sama
nimivõimsusega mootoriga.
Virtsus vanemad, 2002 aastal püstitatud 63 meetri
kõrgused tuulikud annavad heas tuules 600 kW energiat veski kohta. Meeskonda neil ei
ole ja aeg ajalt käib kohal hooldaja.
Tänapäeva meretuulepargid on võimsad ja üha võimsamaks
lähevad. Praegu plaanitavad tuulepargid
on keskmiselt 1000 MW ehk 1 gigavatt võimsusega ja selline tuulepark peaks
koosnema 50-100 tuulikust.
Hiljuti ütles Eesti Energia juht Hando Sutter temaga
tehtud usutluses, et elektri hind on väljakannatamatu, ning 100 eurost madalama
hinnaga tootmise tehnoloogiline võimekus on olemas. Avamere tuulparkide
toodangu täisomahind on praegu umbes 55 eurot MWh.
https://majandus.postimees.ee/7440537/hando-sutter-elektri-hind-on-valjakannatamatu
Ühe Taani uuringu järgi tegeleb näitena toodud
gigavatise tuulepargi hooldamisega ca 80 inimest. Seega Krusernsterni suurune meeskond
suudab tuulikutena käigus hoida piltlikult 100 sellist laeva.
Kui meil on töös gigavatine tuulepark, siis see
tähendaks minu vanaisa silmis, et igal eestimaalasel oleks selle näol üks oma
siledakarvaline ruun elektrit keerutamas.
Odid lõi lõpuks raudkaamelile käega ja
ostis turult ühe karjuse käest…
... tõelise kaameli, pikkade neitsilike
ripsmetega noore dromedari. Nii jätkusid vana naftanõrgutaja retked
südakõrbesse mahajäetud puuraukudele, kus ta pidas oma salajasi õli-destorysid,
ainsaks pühendatuks pojapoeg Nikyas.
Nikolai Baturin, Kentaur
Tuulepargi killupilt
Päris elus on selliste tuuleparkide planeerimine ja
rajamine paras pusle kokku lappimine ja seda mitte ainult arendajale, vaid ka riigile.
Esmalt ei pruugi need, Tallinna teletorni kõrgused
veskid olla meeltmööda kohalikele inimestele. On selge vahe, kas selline mast kõrgub
10 või 30 km kaugusel. No ja kui kohalik isegi asjaga lepib, arvab ta ikka, et
kaotab oma turismitalu kliendid, kes tulevad siia ilusat merevaadet nautima. Nii
tekin trots sellise mere raadamise vastu.
Vastukaaluks tuleb kokku leppida piisavad talumist
kompenseerivad meetmed – raha, kogukonnale pakutavad hüved, odavam elekter, …
Oma mured ja hirmud on linnu ja muu looduse
kaitsjatel, õigemini küll lindudel, hüljestel,
kaladel, aga ka kalameestel, kes seni parkide alal merehõbedat traalida
saanud.
Mosaiigi teine osa on elektrivõrk. Lääne Eesti ja
saared, kus on kõige enam tuult ja päikest, on sisuliselt niidi otsas. Traadid on
jämedamad seal, kus toodetakse või tarbitakse. Seni on toodetud idas ja
tarbitud Tallinnas. Seega tulen tõdeda, et nii vähe on liine ja nii peened on
traadid Läänes. Neid liine tuleb ka alles arendada ja ehitada. Olgu siis Eesti
suunal või Läti suunal.
Järgmine oluline lüli selles pildis on tehnoloogia
pool. Pargi ehitamiseks on vaja korralikku laevastikku, ujuvkraanasid ja
sadamaid. Esimesi võib ju ehitaja mujalt sisse tuua, aga sadamaid kohale ei
vea. Seega kust ja kuidas seda ehitust läbi viia, kus materjal peale laadida?
Eestis selleks vajalik infrastruktuur praegu täielikult puudub. Ka oskusi on
vähe. Meretuuleparke pole me varem ju ehitanud.
Meil võiks olla ettevõtjaid, kellel mõlgub meeles ka ise
sellel turul mingit rolli mängima
hakata. Kui just mitte ehitamisel, siis hooldusel. Hooldama peab neid aga
mitukümmend aastat. See on üsna pikk leib.
Kui me nüüd eeldame, et siin tohutu hooga mitmete meretuuleparkide
arenduseks lahti läheb ja samad plaanid on kõigil meie naaberriikidel, selgub
et ei ole piisavalt ei tööjõudu ega ehitustehnikat,
korralikku laevastikku ja sadamaid.
Üks viimaseid pusle klotse, ilma milleta tervet pilti
kokku ei saa, on meretuuleparkide paratamatu utiliseerimise
vajadus, nii 30 aasta pärast.
Tahame ju, et ei läheks nagu tavaliselt. Vanad
söekavandused ja hiiglaslikud vaalarasva sulatuse tünnid Grytvikenil on kurb
vaatepilt ja eks on sama ka hüljatud puurtornide terasskeletid.
Tehnoloogia muutub ja igal ajastul on omad prügimäed
ja solgiaugud.
Meil iseloomustavad seda ka nõuka aegsed lagunenud
karjalaudad, raketišahtid ja sõjaväeosad.
Seega kui soovime seda teemat tsiviliseeritult
lahendada, tuleb tuuleparkide utiliseerimiseks tuua oma tagatisfond, sest
tuulepargi esialgne omanik ei pruugi olla olemas ja toimetada ka kolmekümne aasta pärast.
Need on ainult mõned probleemid. Seega natukene
kärbiksin seda paduoptimismi, nagu oleks võimalik kogu mereplaneeringus
tuuleparkidele mõeldud ala kiiresti täis ehitada.
Et alguse virvarris midagi juhtuks, jääb soovida vaid
üht: edasi, Kentuki poisid!
Postimees 12. veebruar 2022, Vanaisa vana kronu ehk seitsesada nelikümmend viis-vatti (tuuleenergeetika ajaloost) AK ⟩ Jaanis Prii: vanaisa vana kronu ehk Seitsesada nelikümmend viis vatti (postimees.ee)