Kuhu keerab tehisaru rohepöörde ?

 Tehisaru kui kameeleon

 Tehisintellekti näol on inimkond saamas endale väga võimsa tööriista. Tema võimsust iseloomustab ennekõike see, et me juba pea iga päev kõneleme, kuidas tehisintellekt suudab üht ja teist. Aga juba homme suudab ta ehk märksa enamat. Erinevad  tehnoloogiaeksperdid  ja teadlased ennustavad erinevat tähtaega,  millal saabub tehisintellekti vaimne üleolek inimesest, ehk tehnoloogiiline singulaarsus või kui soovite siis ka tehisaru transformatiivsus . Optimistid pakuvad kümmet aastat, keskmikud 40 aastat ja pessimistid venitavad selle rajajoone lõpmatusse.

Kuigi selline tehisintellekti inimesest üleoleku olukord oleks väga huvitav arutelu teema, jääb see siin kõrvale. Võtaks päevakorda, mida  tehisintellekt täna juba käegakatsutavalt meiega teeb ja mis on selle tagajärjed. Samas laiendaks vaadet lummava või kollitava rohepöörde konteksti.

Tehisaru töötab arvutitel. Juba Aristoteles arvas, et igasugune elu on esmalt toitumine ja seedimine mis vajab soojust. Selles mõttes on serveripargid väga aristotellikud. Isegi liiga, sest nad toituvad sellestsamast soojusest. Esmalt ajame kivi või gaasi ahju, põletame ära ja siis teises otsas jahutame.  Kogu see peene valdkond nimega IKT,  ehk info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, mille tipuks tehisaru on, vajab märkimisväärselt elektrit. Teadlased pakuvad, et umbes 3% inimkonna energiavajadusest[1].

Pannes kaalukausile, palju kulub tehisarule elektrit ja selle, mida kogu see süsteem meile annab, ei ole olukord väga halb. Tõsi, statistika võtab arvesse vaid traadi ühe otsa, tehnoloogia valdkonna energiatarbe. Traadi teine ots, ehk teenuse tarbija kulutab samuti märkimisväärselt energiat, aga see on meie teha ja vastutada.

Õnneks ka siin tehnoloogia areneb ja energiatarve ei kasva paralleelselt jõudluse kasvuga, vaid on tagasihoidlikum. Sellele saab muidugi keskkonna jalajälje mõttes lisada kõik, mis on seotud riist- ja tarkvara loomisega. Riistvara ehitamine nõuab maavarasid. Ja oleks see vaid ainult raud, nagu rahvakeeli asja nimetatakse. Lisaks tuleb kõik see kaup kuhugi transportida ja nii  jalajälg vaikselt kasvab.  

Teisalt saab servereid toita taastuvenergiaga ja nende jahutamiseks saadavat soojust kasutada näiteks majade kütteks.

Hoopis huvitav on aga vaadata, kuidas tehisaru kasutusvõimalused igapäevast elu muudavad ning kuidas me tänu temale teistmoodi käitume.

Googlet, Facebooki ja Instagrami me tavaliselt kohe tehisaruga ei seosta- nii igapäevased rakendused juba.

Tehisaru on esmamõttes ikka ChatGPT. Tegelikult muidugi mitte. Eelnevalt loetletud tööriistad mõjutavad praegu meid veel märksa enam kui uudne GPT. See on tähelepandamatu ja hiiliv mõju. Uued meediad, nagu raadio ja televisioon tegid meile ajupesu möödunud sajandil. Sel sajandil lisandusid Google ja Facebooki süvapesu. Patust ei ole puhas ka ChatGPT, millest on saanud reklaamitegijate ja suunamudijate tõhusaim tööriist. Nüüd suudavad nad toota üha odavamalt veelgi rohkem reklaami, mis puhastavad survepesurina meie meeled igast ostukõhklusest. Sa ei pane tähelegi, kas sellest, kui hea on uus robotniiduk räägib sulle näoraamatus naabrimees või nägid seda reklaamina enne kusagil pildil või videos. Tehisaru on juba ette välja raalinud, mis on parim lähenemine, et viia sind ostutehinguni.

Arusaadavalt ei ole selline sunnitud ostuohvriks olemine väga roheline käitumine. Tootja ja reklaamija saavad aga alati suunata vastutuse tarbijale.

Vastumõjusid muidugi kavandatakse ja rakendatakse. Regulaatorite survel saab tuleval aastal igaüks endale osta Facebooki reklaamivabaversiooni. Kuutasu on  9,99 eurot kallim ja nutitelefonidele mõeldu 12,99 eurot kuus. Ette võib aga arvata, et vähe leidub neid, kes on mesimagusa reklaami keelamise eest nõus maksma.

Siiski võib tehisintellektist olla palju abi rohepöörde eesmärkide saavutamisel. Näiteks kõikvõimalikel mudeldamistel. Kompleksülesanded on üksi inimajaule rasked. Masin ja tehisaru tuleb liitlaseks võtta. Praegu käib näiteks äge diskussioon, kas Eesti saavutab kliimaneutraalsuse üksnes maismaa tuuleparkide najal või vajame ka avamere parke. Ja kui vajame, siis mitut ja kuhu. Kompleksülesanne ei sisalda ainult tuulikuid ja nende rajamise keskkonnamõju, majanduslikku tasuvust ja hinnapoliitikat, vaid samu küsimusi ka salvestusmahtude vajaduse ning lõpeks ka piisava elektrivõrgu kohta.

Kliimaministeeriumi teadusnõukogu ei peaks ju lugema ainult lilli ja liblikaid, vaid pistma rinda mainitud tehnoloogiliste tormidega.

Toon paar näidet. Praegu käib kibekiire tuuleparkide uurimine ja ettevalmistus Kihnu külje all ja Saaremaa läänerannikul. Tuulikute puhul on üks suur murekoht, mis saab siis, kui tuult ei ole. Siis peaks avitama salvestusseadmed. Samas, kahe eri piirkonnas paikneva pargi puhul on tuuletut aega poole vähem kui oleks seda ühes pargis. Emba kumba suure tõenäosusega ikka puhub. Palju aga selline lahendus rohkem maksma läheb, kas hajutatud end ära tasub. Kes teab? Kui keegi teab, siis ärgu vaikigu.

Tavaliselt on aga nii, et üks teab koos oma arvuti või serveripargiga vastust ühele küsimusele ja teine teisele. Nii oleme me juba praegu osa hübriidintellektist, kus inimene, arvuti ja muu tehnoloogia töötavad ühtses globaalses võrgus. Probleemiks on teadmiste fragmenteeritus.

Tehisaru aitab nendesamade parkide puhul lahendada muidki kitsaskohti. Tuulikud on oht rändindudele. Need lendavad aga parvedes ja peamiselt kevadel ja sügisel. Parkide juures olev radar ja videotuvastus koos masinnägemisega saavad lindude saabudes tuulikud selleks ajaks seisata.

Veel lihtsam on see tehisaru, mis kodust või kontorist lahkudes selle kütet vähendab ja veidi enne naasmist taas ülesse kütab. Eriti hull lugu on büroohoonetega. Külmetavad ministeeriumiametnikud oli eelmise aasta moetrend. Tavaliselt ei keera seal keegi kütet maha isegi nädalavahetuseks ja pikkadeks pühadeks.

Seega on tehisintellekt kui kameeleon, kes on kord kliimanegatiivselt elektrisinine ja siis positiivselt lootusandev roheline. Neile, kes tehisaru aga pelgavad, on unerahuks hea teada- seni kuni pistiku pluss ja miinus on meie kätes, saame elektronide voo igal hetkel katkestada.

 

 Postimees, 27.11.2023, Kuhu keerab tehisaru rohepöörde https://arvamus.postimees.ee/7906281/jaanis-prii-kuhu-keerab-tehisaru-rohepoorde

 

---

[1] Freitag, C., Berners-Lee, M., Widdicks, K., Knowles, B., Blair, G. S., & Friday, A. (2021). The real climate and transformative impact of ICT: A critique of estimates, trends, and regulations. Patterns, 2(9), 100340. https://doi.org/10.1016/j.patter.2021.100340

 

Rohepööret vanal moel ellu ei vii

 Kas meie teadmised kliimaprotsessist on piisavad?

Kuidas on asjad õiguskindlusega?

Aga järeltulevate põlvede õigustega?

Sellist protsessi, nagu nüüd tahame ellu viia, pole Euroopa ühiskond varem kogenud, kirjutab saarlane Jaanis Prii.

Läinud septembrikuud iseloomustas nii Postimehe veergudel, aga ka mujal meedias ja sotsiaalmeedias pühendumine kliimale ja rohepöördele. Ilmselt üks ajend oli kliimaseaduse väljatöötamise stardipauk, mille korraldas pretensioonika nimega ministeerium.

 

Mikk Salu heitis oma analüüsi alustades kliimaametnikele ette, et nad filosofeerivad liiga palju. Kuigi ma tema arvamustega suures osas nõustun, siis sellega ei tahaks väga päri olla. Või õigemini, sõltub vaatenurgast. Pigem on liiga palju mulli ja liiga vähe süsteemi, mida filosoofia just sellesse tegevusse peaks tooma.

 

Me ei leiuta ratast, isegi mitte jalgratast

Kui panna ministeeriumi nimeks kliimaministeerium, siis peaks selle asutuse esmalektüüriks olema kümme aastat tagasi ilmavalgust näinud «Eesti kliima minevikus ja tänapäeval». Raamatu eestvedaja ja koostaja oli Andres Tarand. Just selle mehe initsiatiiv viis ka kliimaseaduse eelkäijani, säästva arengu seaduseni. Tarand oli peaminister, tänu kellele selline seadus 1995. aastal kehtivaks koputati.

 

Riigi ja kohalikul tasandi rakenduskava rolli täitis Agenda 21. Seda puutus põgusalt ka minu essee «Rohekoidiku ootuses».

 

Toimuva valguses tundub seaduse ja sellest juhinduva ministeeriumi nimevalik veidi pretensioonikas. Aga no jah, iga põlvkonna lapsed vajavad oma mänguasju ja liivakasti ning kliima on ju ka sisekliima ministeeriumi kabinetis. Ning paljud riigid on just kliimaseaduse teed läinud.

 

Kui juba ajaloo radadele sai mindud, siis tuletaks meelde sellegi, et kliimamuutuste tajumises said pöördeliseks 1960.–1970. aastad. 1972 ilmus Rooma klubi koostatud «Kasvu piirid», mis visandas Massachusettsi tehnoloogiainstituudi uuringu najal meie kliima arengu aastatel 1900 kuni 2100. Seni on seal ette ennustatu ka suuremas osas paika pidanud.

 

Loomulikult oli sellelgi raamatul oma eellugu. 1957. aastal toimunud rahvusvahelisel geofüüsika aastaseminaril arutati üsna põhjalikult süsihappegaasi (CO2) kontsentratsiooni suurenemise mõju atmosfääri soojenemisele.

 

Lüürikud ei jäänud füüsikutest maha. Seda, et meie ühiskond on omadega ummikusse jooksnud, tõdes väga eredalt Euroopa juurtega USA teadlane Herbert Marcuse, öeldes toona, 1964. aastal, oma väga kuulsas teoses «Ühemõõtmeline inimene» nii: «Tõepoolest kaasaegse ühiskonna kõige kõrgemalt arenenud piirkondades on sotsiaalsuse ülekandmine individuaalsetesse vajadustesse niivõrd tõhus, et nendevaheline erinevus näib olevat puhtteoreetiline. Kas tõesti on võimalik teha vahet massimeedial kui informatsiooni- ja meelelahutusinstrumendil ning kui manipulatsiooni ja sisendusvahendil? Sõiduauto tüütusel ja otstarbekusel?» Ühesõnaga, et iga mehe maja, auto ja naine peab olema sama hea või raas parem kui naabril, ja inimene on selle üle otsustamise andnud enda käest ühiskondliku arvamuse kätte.

 

1968. aastal toimusid Prantsusmaal üliõpilasrahutused, mille tulemusena muutus läänemaailma mentaalsus oluliselt: päevakorda kerkisid feminism, immigratsiooni küsimused, samasooliste õigused ning keskkonnakaitse. See oli aga ainult pinnapealne muutus. Märksa lihtsam on nõuda üliõpilastele vabadusi ja naistele rohkem õigusi, kui muuta raiskavat ühiskonda mitmemõõtmelisemaks.

 

Mõistesegadus

Meid, eestlasi, süüdistatakse sageli Euroopa Liidu pailapse püüdlustes. Et oleme paavstimad kui paavst ise, isegi kui see meile endile kasulik ei ole.

 

Euroopa Liidus ei ole seadusi, on määrused. Seega võib Euroopa kliimamäärust nimetada tinglikult ka Euroopa kliimaseaduseks. Sellele eelnes nn European Green Deal, mis peaks tähendama rohelepet. Pigem peaks aga kogu protsessi all mõistma kas kurssi või suunda. Me kasutame liiga rangeid termineid.

 

Ka Eestis on rida rohepööret käsitlevaid arengukavasid, strateegiaid ja muid dokumente, mis on omavahel kas vastuolus või on vanem uuemast lihtsalt maha jäänud. Sageli valitseb sealgi mõistesegadus, mille kliimaseadus peaks lahendama.

 

Vastutus üle põlvkondade

Kliimaprotsessi määratlemisel kerkib pinnale kolm põhiküsimust. Esmalt tuleks küsida, kas me peame tänase hetke teadmisi kliimaprotsessidest ja oma tegevusest olukorra parendamisel ammendavaks, et selle põhjal võtta seaduse tasandil vastu nii pikaajalise mõjuga otsuseid.

 

See seondub ka praegu nii aktuaalse õiguskindluse küsimusega. Kui riigikogu muutis mõni aasta tagasi vastu võetud seadusi olulisel määral, siis kahjustab see inimeste usku otsusetegijatesse ja otsustesse.

 

Kliimaseadusest tulenevad õigused ja kohustused puutuvad meid aga kuni 2050. aastani ja edasi. Näiteks kui me ei suuda fossiilkütuseid taastuvenergiaga piisavas tempos asendada, võidakse energia kättesaadavuse piiramisega (elektri ebamõistikult kallis hind, nagu see oli aasta tagasi, mingid karmid nõuded elamute kütteseadmetele jne) meie vabadusi ja õigusi rikkuda. Näiteks õigust eluasemele, liikumisvabadust jne. Muidugi on siin igas ajahetkes mingi oma taluvuspiir, mida me ette ei tea.

 

Kolmandaks, kui riik ei suuda hoida kliimaseadusega ette nähtud tempot, siis kahjustame tulevaste põlvede õigusi, sest oleme elanud liiga kaua liiga head elu nende arvelt. Või nagu sedastas Saksamaa konstitutsioonikohus sealse kliimaseaduse valguses praeguste ja järgnevate põlvkondade olukorda võrreldes, et eeliste ja koormiste jaotus nende vahel ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Ühel põlvkonnal ei tohi lubada kasutada ära suurt osa CO² eelarvest, nii et nemad kannavad suhteliselt väikest osa vähendamise koormast, kui see jätab järgnevatele põlvkondadele drastilise vähendamise koorma ning jätab need ilma olulistest vabadustest. Seega võib kliimaseadus tekitada pikki põlvkondadevahelisi vaidlusi.

 

See jutt läks nüüd väga teoreetiliseks, aga kokkuvõttes peame arvestama olukorra unikaalsusega ja ka sellega, et olukord pidevalt muutub.

 

Kogemused puuduvad

Sellist protsessi, nagu nüüd tahame ellu viia, pole Euroopa ühiskond varem kogenud. Kõik varasemad pöörded või revolutsioonid on kulgenud ühiskonnas evolutsioonilisel teel.

 

Näiteks tööstuslik pööre või kui soovite, tööstusrevolutsioon, mis meid siiamaani veab, oli protsess, kus ühiskonna kasvav nõudlus, tehnoloogia arenev tase ja kasvav majandus liikusid käsikäes küll suhteliselt juhitamatult, kuid ühiskonnaseadusi järgides kindlas suunas.

 

Kui näiteks James Watt ja Matthew Boulton sõlmisid 1774. aastal koostöölepingu aurumootori tootmiseks (peetakse sageli esimeseks tööstuse arengukavaks maailmas), siis esimene aururong hakkas Inglismaa linnade vahel sõitma 1830. aastal. Eestisse jõudis raudtee 1870. aastal. Sada aastat võttis see protsess meie jaoks aega.

 

Nüüd aga on seaduse piits seljas – aurumasinalt tuleb elektrimasinale liikuda kolmekümne aastaga.

 

Siinkandis tuntakse sellist lähenemist viimati Lenini sõnastuses «Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine». Kuidas seda GOELRO plaani täideti, teavad nõukaaegsed inimesed hästi. Haavu lakume senini.

 

Kasvame ikka edasi

Majanduskasvu ootus pole kuhugi kadunud, vastupidi, Euroopa roheline kokkulepe ongi selle uue majanduskasvu strateegiaks.

 

Aga kas me siis kokkuhoiust ei räägi? Jah, kusagil (majade küttekulu) hoiame veidi kokku, aga energiat tarbime samapalju või rohkemgi. Peaasi, et see oleks taastuvenergia.

 

Segadust tekitabki see, et majanduse võtmes me räägime kasvust edasi, mingi koha peal aga kokkuhoiust. Nii ei saagi inimene aru, kas summa summarum on kahanemine või kasv. Peaks nagu mõlemad korraga olema.

 

Küsimus on, kas majandus saab lõputult kasvada? Sellele pole keegi selgelt vastanud, sest isegi see, mis on majandus, pole selge. Paljud majanduskasvu komponendid võivad õnneks olla ka kliimaneutraalsed.

 

Iga tegevuse, kauba või toote kliimamõjul näpuga järje ajamine tähendab aga sama peent arvepidamist, nagu tavapäraselt rahaga teeme. Environmental social governance ehk maakeeli tavaliselt kestlikkusraport tähendab sellist arvepidamist. Seega saame peatselt topelt raamatupidamise. Kas see pingutus ennast õigustab?

 

Õpime laeva mitte ainult juhtima, vaid ka ehitama

Minu arvates on püüdlused reguleerida kliimaarenguid ühelt poolt seaduse ja sellega kaasnevate repressiivmeetmetega (lõivud, tasud, trahvis, karistused) ning teiselt poolt eelviidatud topelt raamatupidamisega liiga bürokraatlik ja ressursimahukas.

 

Eesti Nokia võiks olla lahendus, kuidas kliimategevused integreerida lihtsalt ja arusaadavalt ja tavapärasesse majandusse.

 

Kuigi kõlab suureliselt, siis see tagaks meie riigi, rahvuse, majanduse ja keskkonna kestmajäämise. Ja lahendaks ka riigi liigse bürokraatia ja eelarve kitsikuse.

 

Kui me seda kompleksülesannet ei suuda piisavalt üldistada, et taandada see arusaadavaks mudeliks, siis kukume läbi. Ühiskond lihtsalt ei tule toime järgmise kihiga, mida sellele tahame peale ehitada.

 

Ükski olemasolev mõte ja lähenemine ei ole vale. Neid ei tohi üle parda visata, aga peame õppima ehitama uut laeva.

 

Juhtimist ja ühiskonnamudelit on sageli võrreldud laevaga. Juba Platon kasutas seda võrdpilti ning rõhutas, et demokraatia võib muutuda kaootiliseks ja ebastabiilseks, kui seda ei juhita nõuetekohaselt ja kui puuduvad tugevad institutsioonid, mis suudaksid tagada stabiilsuse ja korra. Aga mitte Platoni demokraatia kriitikal ei taha ma peatuda.

 

See, kes laeval korraldusi jagab, on inimeste kokkuleppe ja töökorralduse küsimus. Sellest aga üksinda ei piisa. Vaja on ka mõista, kuidas laev on ehitatud ja vajadusel see ümber ehitada.

 

Kui tulid esimesed aurulaevad, pärast kütteõliga sõitvad laevad, siis esialgu ehitati neid samamoodi, nagu oldi harjutud ehitama purjelaevu. Need nägid algul üsna sarnased välja. Ajapikku aga kohanes ka laeva kuju ja kõik muu uute jõusedmetega. See kohanemine võttis aega. Aga praegu suudame tavapäraseid laevu päris hästi ehitada. Need peavad reeglina vastu ka suurima lainetuse. Estonia oli kurb erand selles reas.

 

Eesti Nokia võiks olla lahendus, kuidas kliimategevused integreerida lihtsalt ja arusaadavalt ja tavapärasesse majandusse.

 

Nüüd on aga olukord muutunud. Räägime taastuvenergiast, tahame uuesti tuult kasutama hakata. Ja piltlikult ehitame omale ka ilusa purjelaeva. Esialgu oli sellega parajas tuules ja sileda veega mõnus seilata. Siis aga tuul tugevnes ja sattusime hätta. Me üldiselt teame, mida teha, et on vaja tormis purje pinda vähendada, aga ei oska enam, kuidas seda teha.

 

Esialgu tundub hea idee, kui inimesel on mitu laeva. Üks suuremate purjedega ja vaiksema vee peal sõitmiseks, ning teine väiksemate purjedega tugevama tuule puhuks. Aga see lahendus ei toimi, sest me ei saa laeva vahetada, kui muutuvad välistegurid ehk ilm. Pole võimalik minna poolel teel sadamasse alust vahetama.

 

Laevaga on lihtne. Purjetamisoskus ja purjelaevade ehitamine on küll väikeses kogukonnas, aga siiski säilinud, ja on inimesi, kes teavad, mis on purjede rehvimine ja kuidas seda teha.

 

Ühiskonna ja riigiga on keerulisem. Oleme unustanud need võimalused ja võtted, kuidas purje pinda vajadusele vastavalt muuta. Õigemini, kuna riik on võrreldes aasatuhandete vanuse meresõidukogemusega üsna noor, siis pole me oskusi niivõrd unustanud, kui polegi kõike veel ära õppinud.

 

Kirjeldatud ajal, kui purjelaevade asemele tulid aurulaevad, jäid laevadele ka mastid ja purjed peale, sest süsi oli kallis, tuul aga tasuta. Olnud siis üks kapten, kes suure mere peal sõitis auruga, kui aga sadamasse tuli silduda, siis tõmbas purjed üles. Talle oli purje all liikumine loomulikum viis.

 

Nüüd oleme hädas, et torm on merel, aga meil pole enam hagu, sütt ja naftat, mida ahju ajada. Isegi kapteni piip ei päästa. Samas on purjed, mida saab kasutada, täiesti olemas, aga näe, kasutada ei oska.

 

See ei olnud vihje ainult meretuuleparkidele, vaid kogu rohepöördele – praeguseni püüame meeleheitlikult hoida ja veidi kohendada vana ehituse laeva, selmet mõelda laevaehitusele.

 

Pareto reegel pole kadunud

Kui reaalteadustes, nagu matemaatikas ja füüsikas, on tavapärane teoreemi tõestada, siis sotsiaalteadustes on see märksa keerulisem. Samas valitsevad siingi reeglid, mis on korduvad ja leidnud palju kinnitusi. Üks neist on Pareto printsiip. Itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto avastas ülemöödunud sajandi lõpus, et 20 protsendil elanikest on 80 protsenti riiki jõukusest ja nad loovad seda. Seda seaduspärasust hakati võrdlema ja jälgima, ning selgus, et reegel kehtib mitte ainult inimühiskonna paljude olukordade puhul, vaid sageli ka looduses üldse. Näiteks taimede saagikuse puhul annab sageli 20 protsenti taimedest 80 protsenti protsenti saagist.

 

Miks peaks Pareto printsiipi arvestama kliimaseaduse koostamisel? Sellepärast, et sealgi kipub see kehtima. See tähendab seda, et 20 protsenti meie kliimaalastest tegevustest toob 80 protsenti tulemusest. Ole vaid detektiiv ja tuvasta, mis on need tegevused. 80 protsenti meie kliimatõmblemisest on peaaegu tulutu ehk toob väikese tulemuse. See on lihtsalt õhu võngutamine.

 

Paar praktilist näidet. Esmalt tuule tallamisest.

 

Teame ministrite ja ministeeriumiametnike palka. Nüüd nad pool aastat arutasid, vaidlesid ja kauplesid automaksu üle. Kas selle eesmärk on paisata õhku vähem CO², koguda riigieelarvesse raha või korrastada autoregistrit?

 

Võimalik, et tänu automaksule leiame Eestimaa pealt mõne veel sõitva masina, mis maksu pärast vanarauaks ja utiili läheb. Enamik aga jääb ja nende eest makstakse maksu. Ja kuna need masinad on selle indulgentsiga oma patu keskkonna ja kliima ees lunastanud, siis võivad nad veel rohkem sõita ja keskkonda reostada – vähemalt on südametunnistus puhas.

 

Tehnoloogiausk jäätmemajanduse näitel

Paljas tehnoloogiausk ei ole meid paljudes kitsaskohtades seni aidanud ja ei aita ka edaspidi. ETVs jooksis hiljuti väga hea film, «Taaskasutusmüüt». See Saksamaa, Taani, Rootsi, Norra, Jaapan, Kanada, Suurbritannia koostööna valminud film lõppes hea tõdemusega. Plasti ja pakendi taaskasutust peetakse imerohuks, mis võimaldab tootjatel saada üha enam kasumit ja jätab tarbijale hea tunde. Sa ostad pakendit ja viskad selle rahuliku südamega prügikasti – ringmajandustehnoloogia lahendab selle probleemi. Paraku aga läheb meie pakendist suurem osa ikka põletuseks. Praegusel kujul on taaskasutus teine mõtteline patukahetsuskiri.

 

Jäätmed on tohutu energia, mille tootmine (pakend) ja kokkukogumine (jäätmekäitlus) ei korva seda vähest, mida selle ahju ajamisest saame. Rääkimata muust kaasnevast kahjust, nagu plastireostus jne.

 

Olmejäätmetest on lõviosa pakend. Kui see kokku koguda, siis jääb olmejäätmetest järele veel vaid tuhk ja tolm.

 

Meie olmejäätmete ringlusesse võtu määr on juba aastaid tammunud 30 protsendi ümber. Nii on see olnud viimased kümmekond aastat. Jah, enne seda oli ringluse osakaal veelgi väiksem. Eesti on aga võtnud kohustuse, et 2025. aastast tuleb ringlusse panna vähemalt 55 protsenti kodumajapidamisest pärinevaid olmejäätmeid. Ja siis samas tempos edasi, ehk 2030. aastaks tuleb ringlusse võtta 60 ning 2035. aastast 65 protsenti olmejäätmetest.

 

Kas kliimaseadus on see imeregulatsioon, mis paneb meie pakendi ringlusesse? Sellisel juhul tuleks ministeeriumisse võtta tööle trobikond nõidu ja posijat. Alternatiiv on mõelda, mida teisiti teha.

 

Jälle see tuul

Nii majanduslikult, Eesti majanduse käekäiku kui ka kliimaeesmärke silmas pidades on vaja vähendada elektri tootmist põletamise teel. Olgu see siis põlevkivi, prügi või puit. Energiat tuleb toota sealt, kus see niikuinii olemas – päike ja tema teisend ehk tuul.

 

Kuna meie laiuskraadil katab päikeseenergia elektri vajadust vaid suvel, ei aitaks isegi see, kui kogu oma maa päikesepaneelidega katame. Seega on lahendus tuules ja salvestusseadmetes.

 

Oleme oma maismaa täitnud majade, kaitsealade ja piirangutega ning tuulele on jäänud vabaks vaid meri. Seega on vaja tuulepargid kännu tagant lahti saada. Äkki on see too Pareto 20 protsenti, mis meie eesmärgi täidab.

 

Riik peab siiski õla alla panema

Võimalik, et oleme jõudnud arenguetappi, kus ettevõtlus kõiki probleeme üksi, ilma riigi abita lahendada ei suudagi. Aasta tagasi oli tööstusel nutulaul, et muu Euroopa toetab oma tööstust, maksab energiale peale, meie ei tee aga midagi. Võib olla tehti toona õige valik. See oli aeg, kus vana mudel ehk odav toore ja energia Venemaalt enam ei töötanud. Vajame targemaid lahendusi.

 

Uus majandus, mis kliimaväärikalt rikkust toodab, peab saama teatud piirini riigi tuge. Seda vajavad paljud ettevõtted näiteks oma toodete ekspordigarantiidena. Riiklikud ekspordi laenutagatised ehk nn Hermes Cover sai Saksamaal alguse 1949. aastal. Ilmselt oleme meiegi oma eluga sinnamaani jõudnud.

 

Sarnane probleem on ka taastuvenergia hinnalae ja hinnapõrandaga. Need on eduka kliimapoliitika nurgakivid. Ainult nii tekib meil uus roheline tööstus.

 

Laevaehitajate juurde tagasi

Kuidas siis ehitada sellist majandusmudelit, mis integreeriks endasse rohepöörde ilma liigse bürokraatia ja ülereguleerimiseta nii, et Eesti inimene end vaeseks ei maksaks?

 

Vastus on, et ei tea. Aga pole hullu. Platon ka ei teadnud, kuidas demokraatiat toimivaks lihvida. Aga näe, aega kulus, aga hakkama saime. Nüüd pole aga nii palju aega. Samas on meil kliimaministeerium, tehisaru ja muud abivahendid.

 

Aga kindel on see, et ilma Platonita me läbi ei saa. Ainus, mida nii kauge maa tagant temalt õppida võime, on kriitika. Julm ja halastamatu enesekriitika. Tõdemus, et vanal moel me eesmärgini ei jõua. Laev tuleb pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna.

Postimees, 07.11.0223, Rohepööret vanal moel ellu ei vii https://arvamus.postimees.ee/7870919/jaanis-prii-rohepooret-vanal-moel-ellu-ei-vii

Metsarahvas tõttab nüüd merd avastama

 Et meri ei läheks metsa.

Suur suvi on ukse ees, õigemini praegu juba kohal. Paljude jaoks on suve sünonüüm rand. On ju tore rannaliival päikest nautida ja end vahel merevees jahutada. Just suvi on aastaaeg, kui eestlasest saab natuke nagu mererahvas. Seega on suvi õige aeg ka merest kirjutada.

Merd tuleb eestlasele seletada metsa kaudu

 Muidugi peame me ennast rohkem metsarahvaks. Seda eriti kevadel ja sügisel, kui metsas saab nautida lilleilu ja kuulata- ning korjata kukeseeni. Rand köidab aga vaid paar suvekuud.

Kui vaadata Covid-19 ajast jõudsalt kasvanud (ligi 1500 paati aastas) eestlaste omandis olevate väikelaevade arvu, mis oli 2022 aastalõpu seisuga 38 070 ehk 34 inimest paadi kohta, tundub eestlane täitsa mererahvas olema. Pannes kõrvale Soome ja Rootsi vastavad 10 ja 11 inimest paadi kohta on aga arenguruumi palju.

Samuti tundub, te eestlane võtab oma väikelaeva kui suvila laiendust ja pigem naudib teadmist selle olemasolust, kui sellega merd sõidab. Saaremaal, Nasval elav loodusgiid ja merematkade korraldaja Hillar Lipp ütleb, et eestlane tunneb end merel ebamugaval. Esialgi on küll elevus, aga natukese aja pärast hakkab ta nihelema ja kaldale tahtma.

Meie metsarahvaks saamine (või kes seda teab, ehk ka tagasisaamine) on tegelikult olnud üsna kiire, sajandipikkune samm sotsiaalses evolutsioonis.

Arvame, et metsarahva geen pärineb meil ugri-mugri aegsetest Uurali tagustest metsadest. Siis tulime siia, tsiviliseerusime ja tegime metsast põllu. Enne sõda kattis mets Eestist 20 %. maismaast See oli aeg, kui ema ei viinud hälli enam metsa, kus valitsesid hundid ja karud. Ikka heinamaale viis ta hälli. Oru Pearu kuivendas metsa, et sellest põldu teha. See oli aeg, kui olime ennekõike põllurahvas.

Metsarahvaks saime me taas saatuse sunnil ja viimase napi sajandi jooksul. Esiteks lõi sõda eelduse, et osa maast metsastus. See protsess, ehk metsa hea käekäik, sai hoogu 60 ja 70 aastatel.  Nii jõudis ka metsamaa osakaal lõpuks ligi  pooleni meie maismaast.

Rolli mängis ka asjaolu, et nõukogude ajal ning ka peale seda, rasketel taasiseseisvumise aastatel, aitas mets mitmekesistada meie isiklikku toidulauda. Seened ja mustikad ning muud marjad oli vähene, mis vabalt kätte saadav.

Mets sai populaarseks ka läbi heliteoste ja raamatute. Näiteks suure panuse metsa kui eestlase kultuuriloolise pärandi kandjasse pani 1960 aastal Ants Viires, kes tutvustas metsa kui rahvapärast käsitöö toormaterjali. Viktor Masing sobitas lastele  sinasõprust tammega, ning  alates 1981 aastast teame, et "Vahtral on sünnipäev sügisel" (Hendrik Relve). Sellel sajandil on metsa eestlase lähedaseks kirjutanud näiteks Valdur Mikita.

Taasiseseisvumise aeg süvendas suhet metsaga. Mets seostus looduskaitsega ja viimane oli üks osa meie iseolemise soovist. Vabadussõja kõrval oli 1987 aastal alanud fosforiidisõda meie võidukaim sõda.

Aga on olemas ka teine maailm. Lennart Meri oma Hõbevalges kirjeldab, kuidas metsarahvas kohtus merega. See on kui  kultuurišoki näidiskirjeldus.

”See kõik algas neli- viiskümmend põlve varem hoopis teisiti. Ta hoiab käes lühikese varrega oda see on hoolega lihvitud. Ta näojooned on kummalised, nukilised. Ta on karvane. Ta on pisut hirmul. Metsa hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi seljataha, jätavad ta silmitsi vaikusega, mis luurab eespool. Ta vähendab sammu, kuulatab. Kõik tema meeled on valmistunud muutuseks, ootamatu ja ikka veel tundmatu ohu kiireks tõrjumiseks. Ta tuleb sellega toime või ei tule. Aeg-ajalt uurib ta latvade vahelt taevast. Ta imestab: mis kummaline taevas, hoopis erinev sellest mis seljataha jääb, ta on ju tühi! Tühjust hakkab tasahilju täitma kauge müha. Ta ei ole seda varem kuulnud. Linnukisa. Nii heledat ei ole ta varem kuulnud. Tõuseb tuul, mehe võbisevad ninasõõrmed tabavad erutavat lõhna: ta ei ole seda varem tundnud. Mis sunnib edasi kui kõik kisub tagasi? Keelena pingul, lükkab ta kõrvale viimase sarapuuoksa. Ta ootas midagi, aga seda?  Tema ees häilib mere hääletus süli, ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailma lõpp ja veel suurema algus.

Meri on meile senini uus maailm. Teda ei tohigi korraga võtta ja hoomata. Talle tuleb läheneda ettevaatlikult. Turvaline on jääda randa, nagu meie  suvel.

Meri kui metsa vastand

Metsaga läks vahepeal asi keeruliseks, et mitte öelda metsa. Suur maailm sekkus mängu ja kiskus meie hinge lõhki. Metsarahvana hoolime hiitest, linnulaulust ja tahame metsakohinat lausa koju kaasa võtta. Mailmamajandus täidab aga metsa saagide vingumisega ja harvesterite raginaga. See on osa suurest ärist. Pika peale jõuab suure maailma teadmise kaudu osa mõistusest uuesti koju. Hakkame taas rääkima metsast kui ökosüsteemist. Keskkond muutus sellega globaalselt tähtsaks, ning saagide häälega põrkus vajadus salvestada metsas seda süsinikku, mida me igapäevaselt ohtralt toodame. Tekkis põlvkondade, koolkondade ja arusaamade kakofoonia.

Oleme selle konflikti murdepunktis. Natuke segaduses, aga lootusrikkad.

Merega on asi vastupidi. Siis, kui mets meie hinge kasvas, kisuti merd sealt raudadega välja. Rohekuuelised piirivalvurid tõmbasid kuuli rauda ja ajasid meid merest eemale. Meri oli nii tabu, et Saaremaale, Hiiumaale ja Eesti rannaaladele sõiduks oli vaja passi eritemplit. Ikka selleks, et keegi üle mere putku ei paneks.

Meri elas peamisel edasi meie kultuuris. Sealgi vahel natuke punasega magestatult. Aadu Hint, Juhan Smuul ja ka mõned teised. Või puhtalt meremehelik, Herman Sergo, Alber Uustulnd. Ehk siis hoopis ajaloolise rolli mängija, nagu tsiteeritud Lennart Meri.

Metsale vastanduvaks, tundmatuks, salapäraselt köitvaks, aga ka hirmutavaks on meri jäänud.

Siga sööb kalad ära.

Sajand tagasi söödeti Sõrves sigadele angerjat. Viimane oli liiga tavaline ja rasvane, et oma toidulauale panna.

Need ajad on ammu möödas ja kala tuleb tikutulega otsida. Kala sööme me nina peale aastas 17 kg, liha aga 78 kg. Lihast omakorda ligi pool on siga. Kas siga sõigi kala ära? Jah, nii see on.

Meri on veelgi keerukam ökosüsteem kui mets ja põld. Suur osa maa peal tekkinud solgist voolab merre.

Eriti ohtralt voolas seda sinna nõukogude ajal. Aga voolab ikka jätkuvalt, kuigi vähem. Kui siga maa peal pissib või teeb nr 2 häda, siis sellest osa jõuab merre ja sööb kalade arvukust. Sama lugu on väetistega.

Meri on nagu suur keskkonna põrkeraud, mis paneb igale paugule vastu. Vähemalt nii meile tundub.

Hüva, saame probleemist aru. Teame et Läänemeri on reostunud ja kala tuleb süüa vähem, sest see sisaldab keemiat. Viimase saavad kalateadlased ümber lükata, sest kala sees olev keemia saab meile ohtlikuks alles siis, kui sööme kala mitu korda rohkem kui siga.

Teame ka, et tegelikult on kala tervislik. Lihtsalt ei jõua seda poest nii palju osta, et lihale konkurentsi tekitada.

Mere raiumine

Merega on lugu aga ikkagi vastupidiselt metsaga. Metsa me ei väeta. Merd nagu loetud, väetame küll. Teadlane ütleb, et väetame peamiselt fosfori- ja lämmastikuga ja nimetab seda eutrofeerumiseks. Selline väetamine paneb meres taimed kasvama. Eriti meie suure suvise sõbra, sinivetika. Sõbrad on aga selleks, et ohu eest hoiatada.

Kui aednik hariks põllu asemel merd, siis tabaks teda peagi lausmasendus. Selgub et sõnnik, mille ta kapsale veab, voolab laiali ja väetab samahästi ka kaalikat. Veel hullem, mitte ainult kaalikat, vaid ka ka nõgest ja naati. Seda kõike teeb ta lisaks oma põllule ka naabri põllul. Väetab temagi kapsast ja naati ning ikka samaväärselt. Meri on globaalne põld.

Kasvagu taim põllul, meres või metsas, lisaks väetavatele toitainetele  ja soojusele ning fotosünteesis kasutatavale valgusenergiale vajab ta eluks süsinikku ehk  CO2. Väga tore on see, et lisaväärtusena eraldub ka hapnik. Muidugi ei ole eutrofeerumine ka kalale hea.

Nagu metsas, on ka meres tähtis, mis taimest saab. Metsa osa raiuvad, osa kaitsevad. Metsa me kasvatame, meri kasvab ja vohab ise. See tähendab, et meri seob süsinikku, millega moodsal ajal  kohustuslikult või vabatahtlikult kaupleme.

Kas mere sees ka kapsast ja kartulit ehk karpe ja vetikaid saab kasvatada? Saab, aga meres on igasugune kasvatamine veidi keerulisem. Selleks on vaja sadamaid, laevu või paate, võrke ehk muud sellist. Ning teadmisi.

Meie meri on selles mõttes eestlase moodi, et ei ole ta liiga külm ega kuum. Paremini kasvab meresaadus just külmas või soojas. Ja vesi on meil ka riimveeline, ehk pool mage ja pool soolane.

Seepärast suurt toidulaua kasvatamist me meres veel ei näe. Aga sinna poole liigutakse.

See ei tähenda aga seda, et merd ei võiks raiuda. Vastupidi, vahe lausa peaks raiuma. Raiuma just seepärast, et nii saab ka osa liigsest süsinikust kätte. Mere sundraiumine tähendab adru ja vetikate korjamist ning põllu väetiseks kasutamist. Nagu randlane seda vanasti tegi.

Eriti rikkad on erinevate ökosüsteemide kokkupuutekohad. Näiteks merekallas, kus kasvab nii mere kui maataimi. Rannaniidud on omandanud karjakasvataja tähelepanu. Näiteks linnalehmad Pärnus ja rannaveised Kuressaares. Päris tühiasi ei ole ka sellise maastiku hoolduse eest makstav toetus. Paljut väärtuslikku, me veel tulusalt kasutada ei oska.

Ameerika on avastamata

Kui mets ja põllumaa on peene nime LULUCF all hinda läinud, siis meri, kui globaalses mõõtmes vähemalt 30% süsiniku siduja, on suuresti avastamata ja Kolumbus ei ole Ameerikasse veel jõudnud.

 Eesti pindalast 35% kattev mereala väärib seepärast eriti suurt tähelepanu. Seda enam, et ta võib oma ületoitmise eest kätte maksta, kuid võib maksta ka süsiniku sidujana meile peo peale. Tulemus sõltub sellest, kuidas mereasja ajame.

Eesti mets seob üha vähem, süsinikku. See hirmsa nimega LULUCF ehk maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus seob keskmiselt 7 % Euroopa süsinikuemissioonist. Kusagil nii 200 miljonit tonni. Eesti kohta tehti hiljuti ümberarvestus ja tuvastati et maismaa süsiniku sidumisega on tõsiseid probleeme ja aastaks 2030 seatud eesmärgi 2,5 milj tonni saavutamisega seetõttu raskusi.

Vahepeal teadlased, metsamajandajad ja metsakaitsjad vaidlesid, kas metsa ja põldu on õigem mõõta tollipulga, teodoliidi või satelliidiga. Nii detailseks läheme seal süsiniku arvestusega.

Merega on aga lugu ikka teisem. Sellest me teame nii vähe, et ei oska tema tulususest isegi midagi arvata.

Ka valearvestus on parem kui mittearvestus. Üks hea näide selle kohta on, kui Florence  matemaatik ja astronoom  Paolo dal Pozzo Toscanelli arvestas 1474 aastal Euroopa ja Aasia vahemaa mitu korda väiksemaks, kui see tegelikult on. Kolumbus jäi teda uskuma ja see „kindlameene teadmine“ andis talle söakuse 18 aastat hiljem Ameerikasse jõuda.

Meie meri on süsinikuringluse mõttes avastamata nagu Ameerika. See ei tähenda, et kui merd ja seal elavat uurida ja arvutusi teha, ei saaks seda uut meremaad avastada ja end teenima panna. Teenima heas, ellujäämise mõttes.

  Postimees, 22. juuli 2023,  Mere raiumine ehk… https://arvamus.postimees.ee/7819214/jaanis-prii-metsarahvas-tottab-nuud-merd-avastama

Rohekoalitsiooni sepistajad peavad nende probleemidega arvestama

Rohekoalitsiooni sepistamine

 Mis iganes koalitsioon ka ei sünni, kõiki ühiskonna ees seisvaid probleeme ta ei lahenda. On selliseid kitsaskohti, mille lahendamiseks ühe või teise võimuliidu liikmel tahe puudub, või ei ole see nende arvates üldsegi probleem.

Nüüd on aga nii, et kolm koalitsioonilepet kokku panevat erakonda rõhutavad kõik roheesmärkide saavutamisele. Isegi vastav minister on plaanis ametisse võtta. Kogu see ülesannete pusle on muidugi uuele valitsusele üks paras reebus.

Suures pildis saame rääkida energeetika üleminekust taastuvatele ressurssidele, millega kaasnevad ka salvestusvajadused, igasuguse energia tarbimise vähendamisest, mille üks osa on ka hoonete soojustamine ning energiakulu vähendamine ja kolmandaks oluliseks roheliseks eesmärgiks on jäätmete tekke piiramine.

Nägu jälle läänetuulte poole

Kliimasõbralike üleminekute üks olule mõjur on rahvusvaheline taust ja seda praegune situatsioon pigem soosib. Eesti majandus on madalseisus, aga seda peab käsitlema kui üleminekuperioodi. Kõiki majanduse hädasid ei saa kirjutada kalli elektri kraesse. Kuigi taasiseseisvumine pööras meid Venemaa turult lääne turu poole, oli eelmise aasta 24. veebruarini Venemaaga siiski võimalik ka äri ajada. Venemaa odav toore oli paljudele Eesti firmadele külluse allikas. Nüüd on see lõppenud. Nii et mõnes mõttes on meil uus läänepööre, ja see ei lähe, nagu ka üheksakümnendate alguse ümberorienteerumine, kõigile äridele lihtsalt. Ettevõtluse uus ümberstruktureerimine  ja ümberorienteerumine on väljakutse. Nende muutuste tuules on võimalik ka rohelepe panna Eesti majanduse teenistusse. Tuulgi puhub meil läänest.

Hakkaks õige elektrit eksportima

Elektri tootmisega on Eestil sajandipikkune kogemus. Kahjuks pool sellest ajast olid käsulauad ja kasumijaotus Moskvast. Aga rikkust jäi ka meile. Kaevuri töö oli raske kuid tema palka kadestati. Energeetika oli põllumajanduse kõrval Eesti kaubamärk.

Uute õhuseireradarite paigaldamine laiendab oluliselt maismaa tuuleparkide võimalusi. Lisaks on meie merealal planeeringu järgi tohutu tuuleenergia tootmise potentsiaal. Selle realiseerimine eeldab aga ettevõtete, riigi ja laiemalt ühiskonna sünergiat.

Esmalt, kuidas teha nii, et ühest või teisest tuulepargist ei saaks järgmine Nursipalu. Vaja on hinnata parkide mõju mitte ainult looduskeskkonnale, vaid ka inimese elukeskkonnale.

Siit koorub teine probleem. Nende mõjude hindamine on pikaajaline protsess. Ja selle metoodika ning tulemused ei pruugi olla kõigile üheselt arusaadavad ja meeltmööda. Me ei suuda oma metsagi üle lugeda ja vaidleme, kumma, kas statistilise metsainventuuri või metsaregistri andmed on täpsemad. Kalade ja vetikate ning lindude üle lugemine ja hindamine pole lihtsam. Seda enam et siin hindame tulevase muutuse tulevikumõju.

Teadvustamatus

Peame kokku leppima mingid kompromissid. Kui Sõrves elamist omav ettevõtja Vahur Kraft, küsis vabariigi aastapäeva eelõhtul, 23. veebruaril 2023 Postime veergudel „Ega me tuuleenergeetikas suurusehullustust põe?“ , https://arvamus.postimees.ee/7718267/vahur-kraft-ega-me-tuuleenergeetikas-suurusehullustust-poe, siis juhtis ta tähelepanu olulisele teemale. Nimelt sellele, et me võime tõesti planeeringu kohaselt rajada Saaremaa alla maailma suurima tuulepargi, mis rannikule väga lähedal. See maht ja vaatepilt on Eesti tavainimesele praegu täiesti teadvustamatu.

Jutuks olevale 1800 ruutkilomeetrisele merealale on eri firmade poolt esitatud 44 hoonestusloa taotlust. Need taotlused ei maksa aga veel midagi. Riigil on plaan panna need alad oksjonile. Tehnilise Järelevalve Amet võib veel sel aastal jagada oksjonitega pea kogu merealade planeeringuga tuulikutele mõeldud ala.

Tehniliselt on see võimalik, aga reaalselt utoopia. Võrgu mõttes on Sõrve ja Lääne Saaremaa sisuliselt juuksekarva otsas. Selles mahus võrgu ehitamise peale pole keegi mõelnud. Ilmselt astub mängu ka loodus ise, ehk igasugune merepõhi ei ole soodus tuulikute püstitamiseks

Sama problemaatiline on rajada 2035 aastaks Eestisse neljast moodulreaktorist koosnev tuumajaam koguvõimsusega ca 1200 megavatti. Esimene selline jaam valmib maailmas aastaks 2028. Seegi võimalus ei ole enamike teadvusesse kohale jõudnud.

Seni teadvustamatute suuruste vahel on kindlasti teadvustatava kompromissi võimalus. Vabariigi Valitsus algatas juba 2020 aastal hoonestusloa menetluse Saare Wind Energy 154,4 ruutkilomeetrit katva 100 ja tuulikuga meretuulepargile võimsusega kuni 1400 megavatti. See peaks katma kümnendiku jutuks olnud alast. Samasse kõrvale teeb pargi ettevalmistusi riigi osalusega ELWIND projekt. Teame et Enefit Green planeerib 1000 megavatist  50–100 tuulikuga Liivi lahe meretuulepark Kihnu lähistele ja samasse naabrusesse planeerib Utilitas umbes sama suurt Saare–Liivi meretuuleparki.

Ainuüksi kirjeldatud neli tuuleparki teeksid Eestist olulise elektri eksportija.  

Koos tuuleparkide arvu kasvuga avanevad meie tööstusele uued võimalused. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon  on pakkunud tuuletehnikute õppeks välja Pärnu ja Kuressaare ametikoolid. Need vajavad õppekavu, õpetajaid ja sisseseadeid, mida Eestimaal praegu ei ole. Meil saavad tekkida tööstusharud, mis tuuleparke hooldavad ja toodavad neile ka komponente.

Olulisim rohetarkus on suhtumine

Kõige keerukam on tarbimisharjumuste muutumine. Selle probleemi sõnatas Kaja Kallas juba 2019 aastal, reformierakonna 25. sünnipäeval, kui tõdes et , „paha lugu on see, et kliimateemadele pole tegelikult head liberaalset lahendust. Liberaalne oleks justkui lasta majandusel toimida omasoodu, aga see ei pruugi olla jätkusuutlik inimeste ja elukeskkonna seisukohast. Kuuleme lihtsustatud üleskutseid, et kliimaeesmärgid nõuavad meilt hüvasti jätmist meie praeguste elumugavustega. Justkui inimesed peaksid täielikult loobuma autodest, toasoojast, reisimisest, lihasöömisest jne. Loomulikult on vastutustundlik tarbimine õige suund. Aga ma olen veendunud, et me ei saavuta ühtegi laiapindset muudatust läbi rõhumise ja keelamise.“  

Inimene on juba sedasi tehtud, et ainult väga isiklik kriis, tervise halvenemine, elukeskkonna muutus kogukonna tasandil, sunnib oma eluviise muutma. Lõppude lõpuks ei keela arst meil süüa magusat. See teadmine tuleb meist endist.  Ja mida personaalsem on kriis, seda kindlam on ka muutus. Maailma parandamine on umbmäärane ja kauge ülesanne.

Pandipakend ja ühistransport on meid saatnud juba sajandi. Ka plastkõrtest loobumine ja rendisõidukid ei ole meie elujärge kuidagi halvendanud. Tõsi, need esimesed tekkisid pigem majandusliku efekti mõjul. Kas meie mure ongi selles, et oleme liiga jõukad ja suudame ning tahame kulutada ka sinna, kus poleks mõistlik? Enamikes kodumajapidamistes on peamine jääde pakend. Kui seda liigiti kogume, siis peaks kõik olem justnagu hästi. Tegelikult aga ei ole. Liigiti kogutud pakend ei tähenda veel sugugi selle taaskasutamist. Ka liigiti kogutud pakend läheb kehva kvaliteedi tõttu suures osas põletusse või on selle ümbertöötlemine (klaasi ja alumiiniumi sulatamine näiteks) energiamahukas. Kindlasti saaks suurem osa pakendist olla taaskasutatavad, kui see oleks rohkem standardiseeritud ja kauakestvam. Praegu me ostame poest sageli mitte kaupa vaid pakendit. Pakendil on väga suur osa kauba atraktiivsusel. See tähendab, et kui pakend on mitmeid kordi taaskasutatav, siis võib ta maksta ka kaubast rohkem. Kui ta on pandikaup, siis saab ostja selle raha ikka tagasi.

Rahapuudus ja investeeringud

Väga reaalne oht on visata eelarve tasakaalu saamisega üle parda ka investeeringud. Samas investeeringul ja investeeringul on vahe. Näiteks teede ehitus on vajalik investeering, aga teatud piirist alates ei pruugi see olla enam tasuv. Tahame me ju liiklust hoopis optimeerida, ning anda eelist ühistranspordile. Viimane ei pea olema tasuta. Mugav ja tasuline ühistransport pigem vähendab koormust teedevõrgule, eriti seal, kus liigub rohkem rahvast.

Kui me nüüd räägime taastuvenergeetikast, siis selle tootmisvõimused on läänes. Praegu aga tuleb elekter idast. Suuremaid salvestusseadmeid plaanitakse Põhja Eestisse. See kõik nõuab olulist investeeringut elektrivõrku. Viimane on aga lõpuks tasuv investeering, sest tuul on meil ikkagi tasuta.

Investeeringud elamute soojustamisse on samuti tasuvad. Leibkonna mõttes ja riigile ka suures plaanis. Samuti peaks see elavdama meie ehitusturgu.

Investeeringute tasuvusse peab sisse arvestama ka täiendava kulu, kui need jäävad tegemata. Pean silmas nii  küttearveid kui ka võimalikke Euroopa Liidu trahve. Ei tasu loota, et trahvikaridest õnnestub lõputult arvutuse põhimõtteid väänates mööda loovida. Taaskasutatava pakendi,  metsamajanduse ning põllu- ja karjamaade CO2 heite ja selle sidumise tasakaalustamine, hoonete soojustamine ning veel rida Euroopa  regulatsioone peaks hea tahtmise juures olema vesi just meie veskile. Pandipakendiga oleme harjunud, põlise metsa ja maarahvana suudame neid ka CO2 tasakaalus hoida ja ehituski on olnud Eestis traditsiooniline tegevusharu. Eks ole ju Soomes käinud „kalevipojad“ ikkagi peamiselt ehitajad.

Ettevõtete toetamine

Jutuks olnud regulatsioonid on üleeuroopalised. Kõik riigid peavad pakendeid taaskasutama, hooneid soojustama, või lõuna pool vastupidi, soojustama selleks et vähem jahutada. See tähendab, et siin väikeses maanurgas töötavad lahendused on ekspordivõimelised.

Rohetehnoloogiatele ja üldse välisturule pürgivate ettevõtete suureks probleemiks on võime toota ekspordiks piisavas mahus. Kui suudadki investeerida tootmismahtude kasvu, siis tuleb vastu uus takistus. Teise riigi ostja tahab saada tagatisi, et lubatud kaup valmis saab. Nendeks on pangagarantiid või riiklikud tagatised. Võrreldes teiste riikidega on just need võimalused Eestis väga tagasihoidlik. Seamas ei kaasne sellega riigile reeglina mingit kulu. Nii nagu tagatisfond läheb mängu vaid  panga pankroti korra, ei ole ka eksporditagatised enamat, kui kindlustus erandjuhtudeks. Kui tahame, et meie ettevõtted ekspordiksid, peab neid tagatisi oluliselt kasvatama.

Jaanis Prii

 Postimees, 29.03.2023, Rohekoalitsiooni sepistajad peavad nende probleemidega arvestama   https://arvamus.postimees.ee/7742509/jaanis-prii-rohekoalitsiooni-sepistajad-peavad-nende-probleemidega-arvestama