Kas meie teadmised kliimaprotsessist on piisavad?
Kuidas on asjad õiguskindlusega?
Aga järeltulevate põlvede õigustega?
Sellist protsessi, nagu nüüd tahame ellu viia, pole Euroopa
ühiskond varem kogenud, kirjutab saarlane Jaanis Prii.
Läinud septembrikuud iseloomustas nii Postimehe veergudel,
aga ka mujal meedias ja sotsiaalmeedias pühendumine kliimale ja rohepöördele.
Ilmselt üks ajend oli kliimaseaduse väljatöötamise stardipauk, mille korraldas
pretensioonika nimega ministeerium.
Mikk Salu heitis oma analüüsi alustades kliimaametnikele
ette, et nad filosofeerivad liiga palju. Kuigi ma tema arvamustega suures osas
nõustun, siis sellega ei tahaks väga päri olla. Või õigemini, sõltub
vaatenurgast. Pigem on liiga palju mulli ja liiga vähe süsteemi, mida
filosoofia just sellesse tegevusse peaks tooma.
Me ei leiuta ratast, isegi mitte jalgratast
Kui panna ministeeriumi nimeks kliimaministeerium, siis
peaks selle asutuse esmalektüüriks olema kümme aastat tagasi ilmavalgust näinud
«Eesti kliima minevikus ja tänapäeval». Raamatu eestvedaja ja koostaja oli
Andres Tarand. Just selle mehe initsiatiiv viis ka kliimaseaduse eelkäijani,
säästva arengu seaduseni. Tarand oli peaminister, tänu kellele selline seadus
1995. aastal kehtivaks koputati.
Riigi ja kohalikul tasandi rakenduskava rolli täitis Agenda
21. Seda puutus põgusalt ka minu essee «Rohekoidiku ootuses».
Toimuva valguses tundub seaduse ja sellest juhinduva
ministeeriumi nimevalik veidi pretensioonikas. Aga no jah, iga põlvkonna lapsed
vajavad oma mänguasju ja liivakasti ning kliima on ju ka sisekliima
ministeeriumi kabinetis. Ning paljud riigid on just kliimaseaduse teed läinud.
Kui juba ajaloo radadele sai mindud, siis tuletaks meelde
sellegi, et kliimamuutuste tajumises said pöördeliseks 1960.–1970. aastad. 1972
ilmus Rooma klubi koostatud «Kasvu piirid», mis visandas Massachusettsi
tehnoloogiainstituudi uuringu najal meie kliima arengu aastatel 1900 kuni 2100.
Seni on seal ette ennustatu ka suuremas osas paika pidanud.
Loomulikult oli sellelgi raamatul oma eellugu. 1957. aastal
toimunud rahvusvahelisel geofüüsika aastaseminaril arutati üsna põhjalikult
süsihappegaasi (CO2) kontsentratsiooni suurenemise mõju atmosfääri
soojenemisele.
Lüürikud ei jäänud füüsikutest maha. Seda, et meie ühiskond
on omadega ummikusse jooksnud, tõdes väga eredalt Euroopa juurtega USA teadlane
Herbert Marcuse, öeldes toona, 1964. aastal, oma väga kuulsas teoses
«Ühemõõtmeline inimene» nii: «Tõepoolest kaasaegse ühiskonna kõige kõrgemalt
arenenud piirkondades on sotsiaalsuse ülekandmine individuaalsetesse
vajadustesse niivõrd tõhus, et nendevaheline erinevus näib olevat
puhtteoreetiline. Kas tõesti on võimalik teha vahet massimeedial kui
informatsiooni- ja meelelahutusinstrumendil ning kui manipulatsiooni ja
sisendusvahendil? Sõiduauto tüütusel ja otstarbekusel?» Ühesõnaga, et iga mehe
maja, auto ja naine peab olema sama hea või raas parem kui naabril, ja inimene
on selle üle otsustamise andnud enda käest ühiskondliku arvamuse kätte.
1968. aastal toimusid Prantsusmaal üliõpilasrahutused, mille
tulemusena muutus läänemaailma mentaalsus oluliselt: päevakorda kerkisid
feminism, immigratsiooni küsimused, samasooliste õigused ning keskkonnakaitse.
See oli aga ainult pinnapealne muutus. Märksa lihtsam on nõuda üliõpilastele
vabadusi ja naistele rohkem õigusi, kui muuta raiskavat ühiskonda
mitmemõõtmelisemaks.
Mõistesegadus
Meid, eestlasi, süüdistatakse sageli Euroopa Liidu pailapse
püüdlustes. Et oleme paavstimad kui paavst ise, isegi kui see meile endile
kasulik ei ole.
Euroopa Liidus ei ole seadusi, on määrused. Seega võib
Euroopa kliimamäärust nimetada tinglikult ka Euroopa kliimaseaduseks. Sellele
eelnes nn European Green Deal, mis peaks tähendama rohelepet. Pigem peaks aga
kogu protsessi all mõistma kas kurssi või suunda. Me kasutame liiga rangeid
termineid.
Ka Eestis on rida rohepööret käsitlevaid arengukavasid,
strateegiaid ja muid dokumente, mis on omavahel kas vastuolus või on vanem
uuemast lihtsalt maha jäänud. Sageli valitseb sealgi mõistesegadus, mille
kliimaseadus peaks lahendama.
Vastutus üle põlvkondade
Kliimaprotsessi määratlemisel kerkib pinnale kolm
põhiküsimust. Esmalt tuleks küsida, kas me peame tänase hetke teadmisi
kliimaprotsessidest ja oma tegevusest olukorra parendamisel ammendavaks, et
selle põhjal võtta seaduse tasandil vastu nii pikaajalise mõjuga otsuseid.
See seondub ka praegu nii aktuaalse õiguskindluse
küsimusega. Kui riigikogu muutis mõni aasta tagasi vastu võetud seadusi
olulisel määral, siis kahjustab see inimeste usku otsusetegijatesse ja
otsustesse.
Kliimaseadusest tulenevad õigused ja kohustused puutuvad
meid aga kuni 2050. aastani ja edasi. Näiteks kui me ei suuda fossiilkütuseid
taastuvenergiaga piisavas tempos asendada, võidakse energia kättesaadavuse
piiramisega (elektri ebamõistikult kallis hind, nagu see oli aasta tagasi,
mingid karmid nõuded elamute kütteseadmetele jne) meie vabadusi ja õigusi
rikkuda. Näiteks õigust eluasemele, liikumisvabadust jne. Muidugi on siin igas
ajahetkes mingi oma taluvuspiir, mida me ette ei tea.
Kolmandaks, kui riik ei suuda hoida kliimaseadusega ette
nähtud tempot, siis kahjustame tulevaste põlvede õigusi, sest oleme elanud
liiga kaua liiga head elu nende arvelt. Või nagu sedastas Saksamaa
konstitutsioonikohus sealse kliimaseaduse valguses praeguste ja järgnevate
põlvkondade olukorda võrreldes, et eeliste ja koormiste jaotus nende vahel ei
ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Ühel põlvkonnal ei tohi lubada
kasutada ära suurt osa CO² eelarvest, nii et nemad kannavad suhteliselt väikest
osa vähendamise koormast, kui see jätab järgnevatele põlvkondadele drastilise
vähendamise koorma ning jätab need ilma olulistest vabadustest. Seega võib
kliimaseadus tekitada pikki põlvkondadevahelisi vaidlusi.
See jutt läks nüüd väga teoreetiliseks, aga kokkuvõttes
peame arvestama olukorra unikaalsusega ja ka sellega, et olukord pidevalt
muutub.
Kogemused puuduvad
Sellist protsessi, nagu nüüd tahame ellu viia, pole Euroopa
ühiskond varem kogenud. Kõik varasemad pöörded või revolutsioonid on kulgenud
ühiskonnas evolutsioonilisel teel.
Näiteks tööstuslik pööre või kui soovite,
tööstusrevolutsioon, mis meid siiamaani veab, oli protsess, kus ühiskonna
kasvav nõudlus, tehnoloogia arenev tase ja kasvav majandus liikusid käsikäes
küll suhteliselt juhitamatult, kuid ühiskonnaseadusi järgides kindlas suunas.
Kui näiteks James Watt ja Matthew Boulton sõlmisid 1774.
aastal koostöölepingu aurumootori tootmiseks (peetakse sageli esimeseks
tööstuse arengukavaks maailmas), siis esimene aururong hakkas Inglismaa linnade
vahel sõitma 1830. aastal. Eestisse jõudis raudtee 1870. aastal. Sada aastat
võttis see protsess meie jaoks aega.
Nüüd aga on seaduse piits seljas – aurumasinalt tuleb
elektrimasinale liikuda kolmekümne aastaga.
Siinkandis tuntakse sellist lähenemist viimati Lenini
sõnastuses «Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa
elektrifitseerimine». Kuidas seda GOELRO plaani täideti, teavad nõukaaegsed
inimesed hästi. Haavu lakume senini.
Kasvame ikka edasi
Majanduskasvu ootus pole kuhugi kadunud, vastupidi, Euroopa
roheline kokkulepe ongi selle uue majanduskasvu strateegiaks.
Aga kas me siis kokkuhoiust ei räägi? Jah, kusagil (majade
küttekulu) hoiame veidi kokku, aga energiat tarbime samapalju või rohkemgi.
Peaasi, et see oleks taastuvenergia.
Segadust tekitabki see, et majanduse võtmes me räägime
kasvust edasi, mingi koha peal aga kokkuhoiust. Nii ei saagi inimene aru, kas
summa summarum on kahanemine või kasv. Peaks nagu mõlemad korraga olema.
Küsimus on, kas majandus saab lõputult kasvada? Sellele pole
keegi selgelt vastanud, sest isegi see, mis on majandus, pole selge. Paljud
majanduskasvu komponendid võivad õnneks olla ka kliimaneutraalsed.
Iga tegevuse, kauba või toote kliimamõjul näpuga järje
ajamine tähendab aga sama peent arvepidamist, nagu tavapäraselt rahaga teeme.
Environmental social governance ehk maakeeli tavaliselt kestlikkusraport
tähendab sellist arvepidamist. Seega saame peatselt topelt raamatupidamise. Kas
see pingutus ennast õigustab?
Õpime laeva mitte ainult juhtima, vaid ka ehitama
Minu arvates on püüdlused reguleerida kliimaarenguid ühelt
poolt seaduse ja sellega kaasnevate repressiivmeetmetega (lõivud, tasud,
trahvis, karistused) ning teiselt poolt eelviidatud topelt raamatupidamisega
liiga bürokraatlik ja ressursimahukas.
Eesti Nokia võiks olla lahendus, kuidas kliimategevused
integreerida lihtsalt ja arusaadavalt ja tavapärasesse majandusse.
Kuigi kõlab suureliselt, siis see tagaks meie riigi,
rahvuse, majanduse ja keskkonna kestmajäämise. Ja lahendaks ka riigi liigse
bürokraatia ja eelarve kitsikuse.
Kui me seda kompleksülesannet ei suuda piisavalt üldistada,
et taandada see arusaadavaks mudeliks, siis kukume läbi. Ühiskond lihtsalt ei
tule toime järgmise kihiga, mida sellele tahame peale ehitada.
Ükski olemasolev mõte ja lähenemine ei ole vale. Neid ei
tohi üle parda visata, aga peame õppima ehitama uut laeva.
Juhtimist ja ühiskonnamudelit on sageli võrreldud laevaga.
Juba Platon kasutas seda võrdpilti ning rõhutas, et demokraatia võib muutuda
kaootiliseks ja ebastabiilseks, kui seda ei juhita nõuetekohaselt ja kui
puuduvad tugevad institutsioonid, mis suudaksid tagada stabiilsuse ja korra.
Aga mitte Platoni demokraatia kriitikal ei taha ma peatuda.
See, kes laeval korraldusi jagab, on inimeste kokkuleppe ja
töökorralduse küsimus. Sellest aga üksinda ei piisa. Vaja on ka mõista, kuidas
laev on ehitatud ja vajadusel see ümber ehitada.
Kui tulid esimesed aurulaevad, pärast kütteõliga sõitvad
laevad, siis esialgu ehitati neid samamoodi, nagu oldi harjutud ehitama
purjelaevu. Need nägid algul üsna sarnased välja. Ajapikku aga kohanes ka laeva
kuju ja kõik muu uute jõusedmetega. See kohanemine võttis aega. Aga praegu
suudame tavapäraseid laevu päris hästi ehitada. Need peavad reeglina vastu ka
suurima lainetuse. Estonia oli kurb erand selles reas.
Eesti Nokia võiks olla lahendus, kuidas kliimategevused
integreerida lihtsalt ja arusaadavalt ja tavapärasesse majandusse.
Nüüd on aga olukord muutunud. Räägime taastuvenergiast,
tahame uuesti tuult kasutama hakata. Ja piltlikult ehitame omale ka ilusa
purjelaeva. Esialgu oli sellega parajas tuules ja sileda veega mõnus seilata.
Siis aga tuul tugevnes ja sattusime hätta. Me üldiselt teame, mida teha, et on
vaja tormis purje pinda vähendada, aga ei oska enam, kuidas seda teha.
Esialgu tundub hea idee, kui inimesel on mitu laeva. Üks
suuremate purjedega ja vaiksema vee peal sõitmiseks, ning teine väiksemate
purjedega tugevama tuule puhuks. Aga see lahendus ei toimi, sest me ei saa
laeva vahetada, kui muutuvad välistegurid ehk ilm. Pole võimalik minna poolel
teel sadamasse alust vahetama.
Laevaga on lihtne. Purjetamisoskus ja purjelaevade ehitamine
on küll väikeses kogukonnas, aga siiski säilinud, ja on inimesi, kes teavad,
mis on purjede rehvimine ja kuidas seda teha.
Ühiskonna ja riigiga on keerulisem. Oleme unustanud need
võimalused ja võtted, kuidas purje pinda vajadusele vastavalt muuta. Õigemini,
kuna riik on võrreldes aasatuhandete vanuse meresõidukogemusega üsna noor, siis
pole me oskusi niivõrd unustanud, kui polegi kõike veel ära õppinud.
Kirjeldatud ajal, kui purjelaevade asemele tulid aurulaevad,
jäid laevadele ka mastid ja purjed peale, sest süsi oli kallis, tuul aga
tasuta. Olnud siis üks kapten, kes suure mere peal sõitis auruga, kui aga
sadamasse tuli silduda, siis tõmbas purjed üles. Talle oli purje all liikumine
loomulikum viis.
Nüüd oleme hädas, et torm on merel, aga meil pole enam hagu,
sütt ja naftat, mida ahju ajada. Isegi kapteni piip ei päästa. Samas on purjed,
mida saab kasutada, täiesti olemas, aga näe, kasutada ei oska.
See ei olnud vihje ainult meretuuleparkidele, vaid kogu
rohepöördele – praeguseni püüame meeleheitlikult hoida ja veidi kohendada vana
ehituse laeva, selmet mõelda laevaehitusele.
Pareto reegel pole kadunud
Kui reaalteadustes, nagu matemaatikas ja füüsikas, on
tavapärane teoreemi tõestada, siis sotsiaalteadustes on see märksa keerulisem.
Samas valitsevad siingi reeglid, mis on korduvad ja leidnud palju kinnitusi.
Üks neist on Pareto printsiip. Itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto avastas
ülemöödunud sajandi lõpus, et 20 protsendil elanikest on 80 protsenti riiki
jõukusest ja nad loovad seda. Seda seaduspärasust hakati võrdlema ja jälgima,
ning selgus, et reegel kehtib mitte ainult inimühiskonna paljude olukordade
puhul, vaid sageli ka looduses üldse. Näiteks taimede saagikuse puhul annab
sageli 20 protsenti taimedest 80 protsenti protsenti saagist.
Miks peaks Pareto printsiipi arvestama kliimaseaduse
koostamisel? Sellepärast, et sealgi kipub see kehtima. See tähendab seda, et 20
protsenti meie kliimaalastest tegevustest toob 80 protsenti tulemusest. Ole
vaid detektiiv ja tuvasta, mis on need tegevused. 80 protsenti meie
kliimatõmblemisest on peaaegu tulutu ehk toob väikese tulemuse. See on lihtsalt
õhu võngutamine.
Paar praktilist näidet. Esmalt tuule tallamisest.
Teame ministrite ja ministeeriumiametnike palka. Nüüd nad
pool aastat arutasid, vaidlesid ja kauplesid automaksu üle. Kas selle eesmärk
on paisata õhku vähem CO², koguda riigieelarvesse raha või korrastada
autoregistrit?
Võimalik, et tänu automaksule leiame Eestimaa pealt mõne
veel sõitva masina, mis maksu pärast vanarauaks ja utiili läheb. Enamik aga
jääb ja nende eest makstakse maksu. Ja kuna need masinad on selle indulgentsiga
oma patu keskkonna ja kliima ees lunastanud, siis võivad nad veel rohkem sõita
ja keskkonda reostada – vähemalt on südametunnistus puhas.
Tehnoloogiausk jäätmemajanduse näitel
Paljas tehnoloogiausk ei ole meid paljudes kitsaskohtades
seni aidanud ja ei aita ka edaspidi. ETVs jooksis hiljuti väga hea film,
«Taaskasutusmüüt». See Saksamaa, Taani, Rootsi, Norra, Jaapan, Kanada,
Suurbritannia koostööna valminud film lõppes hea tõdemusega. Plasti ja pakendi
taaskasutust peetakse imerohuks, mis võimaldab tootjatel saada üha enam kasumit
ja jätab tarbijale hea tunde. Sa ostad pakendit ja viskad selle rahuliku
südamega prügikasti – ringmajandustehnoloogia lahendab selle probleemi. Paraku
aga läheb meie pakendist suurem osa ikka põletuseks. Praegusel kujul on
taaskasutus teine mõtteline patukahetsuskiri.
Jäätmed on tohutu energia, mille tootmine (pakend) ja
kokkukogumine (jäätmekäitlus) ei korva seda vähest, mida selle ahju ajamisest
saame. Rääkimata muust kaasnevast kahjust, nagu plastireostus jne.
Olmejäätmetest on lõviosa pakend. Kui see kokku koguda, siis
jääb olmejäätmetest järele veel vaid tuhk ja tolm.
Meie olmejäätmete ringlusesse võtu määr on juba aastaid
tammunud 30 protsendi ümber. Nii on see olnud viimased kümmekond aastat. Jah,
enne seda oli ringluse osakaal veelgi väiksem. Eesti on aga võtnud kohustuse,
et 2025. aastast tuleb ringlusse panna vähemalt 55 protsenti kodumajapidamisest
pärinevaid olmejäätmeid. Ja siis samas tempos edasi, ehk 2030. aastaks tuleb
ringlusse võtta 60 ning 2035. aastast 65 protsenti olmejäätmetest.
Kas kliimaseadus on see imeregulatsioon, mis paneb meie
pakendi ringlusesse? Sellisel juhul tuleks ministeeriumisse võtta tööle
trobikond nõidu ja posijat. Alternatiiv on mõelda, mida teisiti teha.
Jälle see tuul
Nii majanduslikult, Eesti majanduse käekäiku kui ka
kliimaeesmärke silmas pidades on vaja vähendada elektri tootmist põletamise
teel. Olgu see siis põlevkivi, prügi või puit. Energiat tuleb toota sealt, kus
see niikuinii olemas – päike ja tema teisend ehk tuul.
Kuna meie laiuskraadil katab päikeseenergia elektri vajadust
vaid suvel, ei aitaks isegi see, kui kogu oma maa päikesepaneelidega katame.
Seega on lahendus tuules ja salvestusseadmetes.
Oleme oma maismaa täitnud majade, kaitsealade ja
piirangutega ning tuulele on jäänud vabaks vaid meri. Seega on vaja tuulepargid
kännu tagant lahti saada. Äkki on see too Pareto 20 protsenti, mis meie
eesmärgi täidab.
Riik peab siiski õla alla panema
Võimalik, et oleme jõudnud arenguetappi, kus ettevõtlus
kõiki probleeme üksi, ilma riigi abita lahendada ei suudagi. Aasta tagasi oli
tööstusel nutulaul, et muu Euroopa toetab oma tööstust, maksab energiale peale,
meie ei tee aga midagi. Võib olla tehti toona õige valik. See oli aeg, kus vana
mudel ehk odav toore ja energia Venemaalt enam ei töötanud. Vajame targemaid
lahendusi.
Uus majandus, mis kliimaväärikalt rikkust toodab, peab saama
teatud piirini riigi tuge. Seda vajavad paljud ettevõtted näiteks oma toodete
ekspordigarantiidena. Riiklikud ekspordi laenutagatised ehk nn Hermes Cover sai
Saksamaal alguse 1949. aastal. Ilmselt oleme meiegi oma eluga sinnamaani
jõudnud.
Sarnane probleem on ka taastuvenergia hinnalae ja
hinnapõrandaga. Need on eduka kliimapoliitika nurgakivid. Ainult nii tekib meil
uus roheline tööstus.
Laevaehitajate juurde tagasi
Kuidas siis ehitada sellist majandusmudelit, mis
integreeriks endasse rohepöörde ilma liigse bürokraatia ja ülereguleerimiseta
nii, et Eesti inimene end vaeseks ei maksaks?
Vastus on, et ei tea. Aga pole hullu. Platon ka ei teadnud,
kuidas demokraatiat toimivaks lihvida. Aga näe, aega kulus, aga hakkama saime.
Nüüd pole aga nii palju aega. Samas on meil kliimaministeerium, tehisaru ja
muud abivahendid.
Aga kindel on see, et ilma Platonita me läbi ei saa. Ainus,
mida nii kauge maa tagant temalt õppida võime, on kriitika. Julm ja halastamatu
enesekriitika. Tõdemus, et vanal moel me eesmärgini ei jõua. Laev tuleb
pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna.
Postimees,
07.11.0223, Rohepööret vanal moel ellu ei vii https://arvamus.postimees.ee/7870919/jaanis-prii-rohepooret-vanal-moel-ellu-ei-vii