Vooruseeetika on kaasajal üks kolmest peamisest normatiivse eetika lähenemisviisist. Seda võib üldiselt mõista kui voorusi või moraalset iseloomu rõhutavat käsitlust, mis erineb nendest lähenemistest, mis tõstavad esile kohustusi või reegleid (deontoloogia), või tegude tagajärgi (konsekventsialism), mille tuntuim alaliik on utilitarism. Kui utilitarismi seisukohalt on eetilise tegevuse tagajärjeks maksimeerida heaolu, siis deontoloogia lähtub, et agent tegutseb vastavalt moraalireeglitele, nagu "Tee teistele nii, nagu teeksid iseendale“. Vooruse eetik on aga pigem konkreetse isiku või agendi eetilise käitumise süsteem. See ei ole otseselt vastuolus eelloetletud eetikatega, aga kui Kant, Aquino Thomas, Hume ja Mill pidasid voorusi oluliseks üksnes eesmärgi tõttu, siis vooruseeetikas on esikohal vooruse mõiste ise, mille kaudu seletatakse õnne, kohust ja praktilist mõistust[i].
Enne
kui läheme konkreetselt vooruseeetika ajaloolise käsitluse juurde võiksime hetk
mõtiskleda, kuidas eetika üldse võib olla tekkinud. Minu arvates on selleks
põhimõtteliselt kolm võimalust või lähenemisviisi:
1.
evolutsiooniline. Eetika oli inimese juures, kelle omavahelised suhted on
sügavalt sotsiaalsed, paratamatu, et luua mingi süsteem, mis tagas liigi
ellujäämise ja toimimise. Et ei puhkeks hobbeslikku kõikide sõda kõikide vastu.
Mida keerukamaks muutusid sotsiaalsed
süsteemid, seda keerukamaks muutus ka eetika käsitlus. Nii et selles mõttes on
eetika kujunenud ellujäämise ja hea
toimimise aluseks.
2.väljastpoolt
antud. See lähenemine tõdeb, et eetilised normid on meile kusagilt väljastpoolt
antud. Tavaliselt on selleks jumal või jumalad või mingi kõiksuse universaalne
hing või vaim. Väline jõud kiidab meid ja meie teguviise kui need on head ja
laidab või karistab meid kui meie teguviisid on halvad.
3. sisemine
tung . Meil kõigil on mingi sisemine tung ja teadmine sellest mis on hea ning
mis on halb, mis on eetiline ja mis on ebaeetiline. Olgu selleks nagu Sokrates
ja Platon ütlesid headuse idee või nagu Kant seda sõnastas, kategooriline
imperatiiv. Need on siis meie teadvuse ja vaimu enda kategooriad. Muidugi võib neid
ka kombineerida. Nagu oleks eetika meile küll justnagu väljastpoolt antud, kuid
mis tegelikult on siiski meie endi
loodud müüt. Selle kujundamise protsessis me lihtsalt arvame et see on kusagilt
väljastpoolt antud. Võib olla sellise, enda loodud, aga väljast poolt reflekteeruva eetikanormi kujundamine, sõnastamine ning rakendamine
on olnud inimesele omasem.
Üksüldisem
asi veel. Mis on moraali ja eetika vahe? Usundi- ja eetikauurija Meego Remmel
on öelnud, et moraal on nagu muusika ja eetika on nagu muusikateooria, mis seda
uurib[ii].
Kõik
mida me ajaloolise eetika kohta teame, seda teame suuresti läbi kirja pandud
mõtete. Seega pole võimlik minna ajas tagasi kaugemale, kui umbes 5500 aastat,
mil Sumeris tekkis kiri või 2800 aastat, kui ka Kreekas hakati oma mõtteid
kirja panna.
Enne
seda võis olla suuline traditsioon, aga kuna kirja ja suulise traditsiooni
vahel haigutab suur lõhe ei ole meil selle kohta palju midagi teada. Eesti rahvaluule kogemused näitavad, et ainult väga
ürgsed ja väga vapustavad sündmused võivad ehk omada väga õrna kajastust üle 4000
aasta. Seda näiteks juhul, kui Kaali katastroof tõesti kajastub Soome ja Eesti rahvaluules „Nägin Saaremaad põlemas…“[iii].
Vooruseeetika
antiik Kreekas
In
principio erat Verbum
Selle, Piibli Johannese
evangeeliumi algselt kreekakeelse en arkhêi ên ho lógos, palju tuntumaks
saanud ladinakeelse lausekatkendi tõin siia, et tähistada asjaolu, nii tähtsas küsimuses, nagu seda on eetika sünd, ei saa
lasta sisul ja mõttel tõlkes kaduma minna. See ehk vabandab minu väga
mõistekeskset lähenemist selles peatükis.
Voorused olid
antiik Kreeklastele tuntud kindlasti enne Sokratest ja Platoni. Sellest
kirjutasid Homeros ja Pindaros, selle olemuse üle vaidlesid sofistid. Aga just
Sokrates alustas vooruste mõiste kinnistamist ja oluline element oli siin
ratsionaalsus. Sokrates identifitseerib aretét ratsionaalse teadmisena. Sellest
tulenevat kõrgeimat hüve nimetas ta mõistega eudaimonia, mis põhines
inimelu tundmisel. Ta otsis viise, kuidas on võimalik saavutada seda head. Analüüsides
Sokratese seisukohti vooruste üle, on võimalik tuvastada kaks tingimust areté
eluks edu saavutamiseks: a) keegi ei tee teadlikult kurja; (b) ratsionaalsuses
esineb ilusa, kasuliku ja hea tasakaalustatud ühtsus[iv].
Nüüd juba puutusime
kokku kahe väga tähtsa mõistega Kreeka vooruse defineerimisel: arête
(suurepärasus, täius või voorus) ja eudaimonia (õnn või õitseng) ning
kohe varsti lisanud leksikasse phronesis (praktiline tarkus)[v]. Eudaimonia
on olnud laiema tähendusega, kui meie õnn. Ka õige arutlemine ja õige põhimõtte
järgimine (orthos logos) on vajalik tingimus õnne jaoks[vi]
Arete (αρετη) on loomutäius
inimese headuses või vooruses. Aga nagu Athena, Ares, Eros ja Apollo, ning
paljud teised jumalad, oli olemas ka jumalanna Arete. Ta oligi vooruste, oivalisuse, suurepärasuse, headuse
ja vapruse jumalanna. Teda kujutati valgesse riietatud heleda naisena.
Nii nagu meil on lumesajul,
õigemini tahke vee sademetel mitu nimetust - lumi, lumeräitsakad, lörts, lobjakas,
jäide, oli antiikses Kreekas inimhingel, selle osadel, teadvuse eri tüüpidel, iseloomudel,
tunnetusliikidel ja tunnetel palju eri nimetuse. Vahel iseloomustas ka mõni
jumal mingit inimese konkreetset omadust, aga seda mitte alati.
Arete osadeks on
praktiline tarkus (phronēsis), mõõdukus (sōphrosynē), julgus (andreia)
ning õiglus (dikaiosynē)[vii].
Kuna Arete koosnes
nii paljudest osadest, siis oli ta ka midagi väga olulist. Ta oli midagi
enamat, kui meie mõistame vooruse all. Ta oli kõigi nende omaduste tipptaseme
kehastus, ideaal ja excellence [viii].Platoni
ja Aristotelese tähenduses oli arete kui voorus seotud teatud funktsiooni (ergon)
täiusliku täitmisega. Seega on arete inimese aktiivne omadus[ix].
Arete on muuseas üsna
identne sanskriti keelse sõnaga kusala, mis Budismis esindas umbes sama inimlike
omaduste kompleksi[x].
Kuna arete on
mingite omaduste kehastus, või nagu Aristoteles ise
ilmselt ütleks, vorm, siis peab tal olema ka lõpp eesmärk. Selleks oli sophrosyne,
mis oli üks kreeka kultuuri keskseid väärtusi. Sokrates oli esimene, kes püüdis
seda voorust teoreetiliselt kajastada, seejärel järgis sama kavatsust Platon.
Sokrates ütles, et sophrosyne on kalliston pantôn, kõige imetusväärsem
asi üldse[xi]
Analüüsinud
Platoni mitmeid teoseid, kus sophrosyne esines, nagu Charmides, Gorgias, Riik, Riigimees,
sõnastas Juan C. Tellería, et sophrosyne voorused
võimaldavad elada väärikat, õnnelikku ja täisväärtuslikku eetilist ja
poliitiliselt aktiivset elu[xii].Teises
Platoni tekstis Kratylos, leiame sophrosyne kirjelduse kui "moraalne
mõistus"[xiii].
Vahel tundub, et arete ja sophrosyne on ka sünonüümid ja neid on kasutatud läbisegi või siis on
hoopis sophrosyne üks arete alaliike. Kuna antiik Kreekas olid kõik need mõisted
tuntud ja igapäevased, Sokrates jutustas, Platon ja Aristoteles kirjutasid oma
lood oma kaasaegsetele, siis on
arusaadav, et nende mõistete definitsioone polnud vaja esitada.
Platoni Phaidroseses
on kaariku võrdpilt hinge kolme osalisest jaotusest ja seal sophrosyne on see
omadus, mis kallutab ihalevat hingeosa läbi harmoonilise mõõdukuse
ratsionaalse hingeosa poole[xiv].
Samas kasutab Sokrates sophrosynet nende
inimeste meeleseisundi kohta, kes suudavad kontrollida oma emotsioone. Ta
vastandab sophrosyneile meelekindluse kaotamist,
"häbematuse" või "ülbuse", mis paneb indiviidi otsima
naudingut ja rahuldust sõltumata kuludest ja oludest.
Phronesis
on praktiline tarkus ja teadmine, oskus kuidas ning
selle üheks tulemuseks saab olla suurepärane töö, teos, loome ehk ikkagi arete .
See oli kõik, mis töötas ja toimis
tipptasemel- inimliku täiuse tulemus. Phronesis ei ole klassikalises
mõttes teadmine, kuna kuulub üksikjuhtumi juurde[xv].
See on voorus, mis võimaldab inimesel teha õigeid otsuseid praktilises elus.
Praktiline tarkus tegeleb moraalsete ja eetiliste otsustega ja on seotud
tegutsemise ja valikutega, mis on vajalikud hea elu saavutamiseks. See on
oluline ka moraalsete vooruste puhul, sest moraalne headus sõltub sageli
praktilisest tarkusest olles aluseks kombetäiusele.
Nii
etümoloogiliselt kui ka Aristotelese eetikasüsteemi järgi on phronesis otseselt
seotud juba varem pikalt lahatud mõiste sophrosyne-ga, mis sisaldades sõnatüve phrên `rind, hing'[xvi]
. Muidugi on võimalik phronesist tõlkida kui mõistlikkus, aga minu
mõistesegadusest aitas üle lisatud tarkuse või teadmiste kuup, skeem, mis
näitab, et phronesis ongi kolmemõõtmeline. Antud skeemil kuubi diagonaal.
Kõige enam tegeles
vooruse küsimuste lahkamisega ja süstematiseerimisega Aristoteles. Võrreldes
Platoniga, on Aristotelese eetika juba iseseisev uurimisharu. Platoni eetika
eesmärgiks oli kasvatada inimest vastavalt aretê mõistele ning ta ei lahanud
seda edasi üksikuteks juhtumiteks. Aristotelese arvates ei ole aga kõikidel indiviidide ja kõikide juhtude jaoks
ühist ja ühest arete reeglit. Ta kritiseerib Platoni üldise hüve ideed, sest
hüve on saavutatav siiski konkreetsete juhtumite kaudu. Hüve saavutamine tähendab
hüvedele vastavaid toiminguid. Hüvele viivad üksikud toimingud [xvii].
Aristoteles on mõistuse
ja kommete täiuslikkus seostatav tihedalt teiste hingenähtustega. Ta tugineb oma
filosoofias äärmuste vältimise vajadusel ja peab õigeks vahepealse kesktee
valikuid (sophrosyne) . Ta peab oluliseks ka inimese valikuvabaduse ideed tervikuna.
Hiljem näeme, et seda peab väga oluliseks ka Kant.
Inimest määratleb
Aristoteles oma Nikomachose eetikas mõistuslikult arutleva olendina (zôon logistikon)
kelles loogiline arutelu (logos) kasutades arutlevat mõtlemisvõimet
(dianoia) ja mõistust (nous), kui tööriistu, kujundab loomadest erineva
olendi. Nende kolme nähtusega seostuva tegevuse tulemusena tekib teadmine
(epistêmê)[xviii].
Eeltoodud graafika teadmiste kuubil nii logost, dianoiat, doxat kui nousi ei ole, sest need neli on meetodid, tööriistad, kuidas seda kuupi ehitada ja sisustada. Küll aga võib seal mõtteliselt kujutleda eetilist keskteed sophrosynet, mis täidab suurema osa sophia ja phronesise vahelisest alast.
Minule isiklikul
jäi aga arusaam, et nousil on kaks tähendust, kitsam ja laiem. Olles
hinge kõige vaimsem osa, mis on võimeline haarama kõiksust ja sellega ületama
kogemusliku transtsendentse piiri, ongi nous
laiemas tähenduses teadvus, ehk maailmatarkus ning seega ka kogu teadmiste kuup
tervikuna. Vt allpool pikem nous selgitus.
Aristotelese
süsteemis oli hingega seotud loomutäius jaotatud eetoseks (loomutava, kombestik, ning
millest tuleneb ka sõna eetika) ja
mõtlemisvõime (dianoia) vahele. Mõtlemisvõimel oli tal samuti kaks
jaotust - loogiliselt arutlev ja mittearutlev. Arutlev tegevus jagunes teadmuslikuks
ja arutlusloogiliseks.
Hingel on
Aristotelese järgi kolm osa mis juhivad otsustuse tõesust:
1. Meeltaju ehk aisting (aisthesis);
2. Mõistus (nous) - hinge
ratsionaalne osa. Nous funktsioneerib kui arutlev mõtlemisvõime, olles siis dianoia:
3. Püüdlused (orexis).
Hingel on omakorda
viis seadmust, millega ta kinnitab või tõrjub otsustusi (vt. varem esitatud
skeemi).
Oskus (techne)- mõistuspärane
ja loov praktiline oskus. Oskus midagi luua või teha midagi kindlate reeglite
või teadmiste järgi. Näiteks käsitöö, arhitektuur või meditsiin kuuluvad selle
alla.
Teadmine (epistēmē)
- teadmine üldises, teoreetilises tähenduses.
Üldistav järeldus on tervikteadmise
aluseks. Teadmisesse inimene usub. Seda õpetatakse ja see võib olla ka vaid
teoreetiline, ilma praktikata.
Aristoteles seab phronesist
keskseks vooruseks, mis juhib kõiki moraalseid otsuseid. See praktiline tarkus
võimaldab inimesel leida õige tasakaal, tegutseda vastavalt olukorrale ning
viib lõpuks hüve ehk õnneliku ja täiusliku elu poole.
Aristotelese
arvates juhtub sageli nii, et phronesisega
ei tegeleta valdkondades, kus tegeletakse
epistêmê, sophia ja theoria-ga. Samas
need filosoofid, kes nende sfääridega tegelevad, ei pruugi käsitleda ega omada
phronesist. Seepärast ta ütles et Thales ja Anaxagoras on targad sophia pooles,
aga mitte phronesise poolest, sest nad küll teavad erakordseid, keerukaid ja
üleloomulikke asju, aga selle juures ei arva ära, mis neile endale kasulik on. Seepäras
nad nimetavad neid teadmisi kasutuks, sest hea, mida nad otsivad, ei ole
inimliku mõõtmega[xix]
Muidugi ei tähenda
see seda, et juba nende teadmiste omamine ei oleks suur voorus.
Nous on mõistus,
on intellektuaalse mõistmise võime, mis erineb pelgalt empiirilistest
teadmistest. Aga ta on ka eriline võime
või hingeosa, mille abil inimene tajub tõde ja muid jumalikke asju, näiteks
voorust. Nouse harjutust, ehk asjade tundmist selle abil – nimetatakse noesiks.
Nous on ilmselget transtsendentne või metafüüsiline.
Aristotelel oli
nous iseseisev substants, inimmõistuse
osa maailma ehk universumi mõistusest ning see on hinge sisse istutatud või
kaasa sündinud (kaudviide: Aristoteles, De Anima 408b20).[xx]
Ta eristas nous
pathetikos (passiivne mõistus) ja kõrgemat nousi, hinge surematut aspekti, mis
on seotud nousi pathetikosega, kus selle vorm on juba seotud sisu mateeriaga[xxi]. See on intellekti võime haarata esmaseid
printsiipe või põhialuseid, millele muu teadmine tugineb. Arukus on midagi, mis
võimaldab mõista enesestmõistetavaid tõdesid[xxii].
Vt ka minu varasemat märkus nousist laiemas tähenduses, mis langeb kokku
Aristotelese tõlgendusega.
Noeesi võrreldakse
sageli nägemisega; see on midagi tõe "nägemise" sarnast. Kui me
ütleme: "Ah, nüüd ma mõistan teie mõtet" jms, väljendab see tõe või
põhimõtte noeetilist mõistmist. Olen hädas sellele eestikeelse vaste
leidmisega, sest ajalooliselt tähendasid sõnad Intellekt ja Intelligentsus
paljuski sama asja, mis Nous; kuid tänapäeval varjab seda seost mõiste
„intelligentsus” väga lai tähendus, mida saab rakendada isegi loomade ja
masinate puhul (sest nad võivad näiteks planeerida ja õppida). Kuid Nous on
midagi teadvuse enda sarnast ja vähemalt Ai ja masinate puhul ei oleks see
kindlasti rakendatav.
Teine võimalik
ingliskeelne peaaegu samaväärne vaste on reason. Kuid siin tuleb teha vahet
mõistuse ja arutluse vahel. Arutluskäik on diskursiivse mõtlemise vorm, samas
kui noesis on tõe otsene mõistmine. Diskursiivne mõtlemine vastab sellele, mida
kreeka filosoofid nimetasid dianoeesiks, mida seostatakse erineva vaimse
võimega, dianoiaga. Mõistus ise (st nous) on osa arutlusest – st vahend, mille
abil me tajume argumendi või järelduse tõesust[xxiii].
Logose etümoloogia.
Kreeka sõna "mõistuse" ja "loogika" taga, näitab, olevat sünteesi
idee. Kreeka logos on sõna lego verbaalne nimisõna, mis tähendab
"koguma", "korjama", "kokku panema" ja hiljem ka
"rääkima või ütlema. Alustuseks
kogume kokku üksikud faktid ja mõtted ning paneme need korrapäraselt kokku ning
ütleme siis tavaliselt midagi selle
kohta, mida oleme loonud. Herakleitose logose ja Anaxagorase nousi (kosmilise
mõistus) sünteetiline olemus on analüüs vastavat loogikat analüütiliseks
mõistuseks ja logose etümoloogiast lähtuvat mõtlemisviisi sünteetiliseks
mõistuslikuks[xxiv].
Meie kultuuriruumis
on aga mõiste Logos kõige levinum käsitlus Johannese evangeeliumi algussõnadest,
kus logost mõeldakse sõnana, aga mine sa tea. "...Sest tema läbi on loodud
kõik, mis on taevais ja maa peal, ....
Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas ", ütleb
Paulus oma kirjas koloslastele (Piibel,
Uus Testament, Kl 1:16-17).
Seega võime öelda,
et logos on kude, millest loome arete rõivad.
Tarkus
(sofia)- kõige kõrgem intellektuaalne
voorus. Teadmiste seas kõige põhjani minevam. Ühendab teadmist ja arukust.
Tarkus tegeleb universaalsete tõdede ja jumalike asjade mõistmisega.
Dianoia oli
Platoni jaoks tunnetuse tüüp mis seisab doxa ja nousi vahel.
Doxa (kreeka δόξα)
tähendab "arvamust" või "uskumust". Filosoofias kasutatakse
doksat sageli tervele mõistusele või üldlevinud arvamusele viitamiseks,
vastandina episteemile (kreeka ἐπιστήμη), mis viitab vaatluse teel saadud
kogemisele. Doxat peetakse sageli vähem usaldusväärseks kui episteemi, kuna see
põhineb pigem isiklikul kogemusel ja tõlgendusel kui rangetel tõenditel ja
arutlustel[xxv].
Kant,
kas deontoloogia või voorus?
Nüüd teeme ajas väga
pika hüppe ja vaatleme, mida arvas
eetika ja vooruse kohta Immanuel Kant.
Klassikaline käsitlus Kanti eetikast on
deontoloogiline, aga siiski leidsin seal vooruseeetika elemente. Esialgu näis minulegi olukord
vooruseeetika seisukohast veidi lootusetu, aga lootus taastub, kui lugeda tema
enda tsitaate, nagu need on esile toonud R. B. Louden, kes on üllitanud
vähemalt neli Kanti moraalikäsitlust lahkavat raamatut[xxvi].
Kant tsitaadid:
„Moraalsete omaduste hulgas on ülev ainuüksi
tõeline voorus.“
„ ... ainult selle
idee [vooruse] abil on võimalik, et iga otsustus, mis viib moraalse väärtuseni,
või on sellele vastupidine....“
„Kõik hea, mis ei
põhine moraalselt heal dispositsioonil, pole muud kui teesklus ja sädelev
viletsus[xxvii]“.
Oxfordi
vooruseeetika käsiraamat sõnastab asja nii, "Kant defineerib voorust
kui jõudu ja sihikindlust takistustele vastu seista ja moraalseid kohustusi
täita. Ta usub, et inimesed peaksid püüdlema täiusliku vooruse poole,
pühendudes täielikult moraalile ja arendades meelekindlust, et seda
väljakutsetest hoolimata säilitada. Kant usub, et vooruslikkuse poole
püüdlemine nõuab moraalipõhimõtete austamist, emotsioonide kontrolli ja
seaduslikult jõustatud reeglite süsteemi. Ta hoiatab katsete eest tuletada moraalinorme
näidete või tunnete põhjal. Parim lootus on pidev edasiminek võitluses moraalse
täiuslikkuse nimel“[xxviii].
Natuke pikaks
läheks arutelu selle üle, kuidas Kant oma eetika mõistusliku käsitluse juurde jõudis.
See oli tema praktilise mõistuse kriitika. Sinna valdkonda arvab ta eetika,
riigi- ja õiguse õpetuse, ajaloo- ja religioonifilosoofia ning antropoloogia.
Väga oluline on
see, et praktiline mõistus on Kantil võimalik vaid tänu vabadusele. Teine
oluline asjaolu on, et siin pole mingit abi tunnetusest. Samas moraali
küsimuses on inimene ontoloogiliselt kahestunud – ühtviisi oleme empiiriline indiviid,
kes elab nähtumuste maailmas ja teisalt transtsendentne isiksus, kes elab
asjade iseeneste maailmas. Oma olemuselt
on praktiline mõistus seesama, mis puhas mõistus, aga praktiline mõistus kasvab
üle tahteks[xxix].
Moraali alaseid
otsustusi nimetab Kant maksiimideks. Kuigi maksiim on subjektiivne, siis seda,
kas minu maksiim võiks olla minu eetika aluseks, sõltub sellest, kas maksiim
sobiks üldkehtivaks.
Kanti liigne
jäikus annab põhjust teda kritiseerida.
William David
Ross, Kanti selle vaate üks innukaimaid kritiseerijaid, arvab, et Kant
lihtsustab liialt moraalset elu. Sellise ülelihtsustamise selgeim juhtum on
Kanti pühendumine erakordsetele moraalipõhimõtetele. Kant väidab, et valetamine
on alati vale[xxx].
Samas mõnikord võib valetamine olla vajalik.
Näiteks siis, kui sa ütled inimest taga ajavatele mõrvaritele, et teda ei ole
siin, kuigi taagaaetav redutab kõrvaltoas.
Kanti eetikas
esineb piisavalt vooruseeetika elemente, aga ta ei ole seda ülimuslikult esile
toonud.
Vooruseeetika
taassünd
Valgustusajastu,
mis paistus silma oma ja ratsionaalsuse ja praktilisusega, ei vajanud eriti vooruse
eetikat. Suurima hüve või seaduse sõnastamine oli eetika jaoks piisav.
Vooruseeetika taassünniks
peetakse 1958 aastat, kui G. E. M.
Anscombe avaldas oma tuntud artiklit "Modern Moral Philosophy". Seal esitleb
ja analüüsib Anscombe kolme teesi, millest minu arvates tasub esile tõsta kaks
esimest. Esimese järgi on tema hinnangul moraalifilosoofiaga tegelemine kasutu,
ning jääb selleks seni, kuni meil on adekvaatne psühholoogiafilosoofia. Teiseks
peaksid moraalifilosoofid igal juhul loobuma moraalse kohustuse, moraalse
"peaks" mõistetest, sest need mõisted on mõttekad ainult kompleksemas
eetikakäsituses.
Psühholoogia
filosoofia all nimetab ta mitmeid teemasid, millest me kõigepealt vajaksime
paremaid kontseptsioone: "tegevus", "kavatsus",
"rõõm", "tahtmine" ja miks mitte ka „voorus" kui selline
ja "õitseng". Kuna filosoofia ei arendanud kunagi adekvaatset
ettekujutust voorusest ega õitsengust ei saanud ta kunagi moraalifilosoofiaga
isegi tegelema hakata.
See ei tähenda, et
ainult voorusteetikud tegelevad voorustega, nagu ka seda, et ainult
konsekventsialistid hoolitsevad tagajärgede eest või ainult deontoloogid
reeglite eest. Kõik ülalnimetatud lähenemisviisid võivad Ascompte arvates teha
ruumi voorustele, tagajärgedele ja reeglitele[xxxi].
Tema selline lähenemisviis
on arusaadav, sest oli ka ise sügavalt usklik inimene, aga ka suurepärane
analüütiline filosoof.
Vooruseeetikaga on
edaspidi filosoofid aktiivselt tegeletud. Näiteks Alasdair Chalmers MacIntyre
oma tuntud teost "After Virtue" (1981), "Pärast voorust"
või "Vooruse kaotamine" tõstab päevavalgusesse kaasaegse
eetikateooria nõude, et see peab olema universaalne. Vooruseetika aga ei täida
universaliseeritavuse kriteeriumit, vaid saab käsitleda pigem üsikjuhte või
kitsa grupi nägemust[xxxii].
Ei ole midagi uut päikese all. Meenutame
Aristotelese kriitikat Platoni üldise hüve ideed vastu.
Vooruseetika
tulevikuväljavaated AI kontekstis
Tehisaru,
ehk AI seab mitte ainul eetikaga tegelejatele vaid üldse filosoofidele hoopis
uusi väljakutseid, võib olla seisame isegi mingi olulise läbimurde eel.
Põhiliselt
käsitletakse AI-d selles vaates, et kuidas tema arendamisel kaasata
eetikareegleid. AI juures puutume kokku Ascomte sellel väitega,
et vajame olulist moraalipsühholoogia arengut.
Tehisaru arendajad
ei arvesta sageli inimmõistuse piirangutega, seal peidetud paljude
psühholoogiliste jõududega, nagu tunnetuslikud eelarvamused, mis võivad
mõjutada eetilise või ebaeetilise käitumise tõenäosust. Soovitatakse otsida
pidepunkte eetilisest raamistikest, mis on tehisintellekti eetikas veel vähe
esindatud, nagu näiteks vooruseeetika[xxxiii].
Sellega võib
nõustuda aga edasi esitan veel mõned enda
seisukohad, millele ma ei ole kirjandusest veel tugipunkte leidnud. Põhuseks
võib olla liiga põgus kokkupuude.
AI
koosneb meie klassikalises arusaamas vähemalt kolmest olulisest komponendist.
Esiteks info toormaterjalist, milleks on talle võimalikult suures mahus sisse
söödetud tekstikorpused ja muu alusinformatsioon. Teiseks, algoritmid ja
meetodid mille abil AI seda informatsiooni töötleb, ning kolmandaks, kuidas
toimub tehisaru nii-öelda õpetamine, treenimine, mille protsessi käigus ta
mitte ainult ei sa inimeselt juhendust vaid „õpib“ ka ise.
Huvitav
on see et just viimastel aastatel on tehisaru justkui ületanud teatava
kriitilise piiri, kus inimene seda kasutades ei pruugigi enam tuvastada, kas
tema vastas on masin või inimene.
Seega
on tehisaru saavutanud olulise kvaliteedi, mille kohta paljud temaga kokku
puutuvad inimesed isegi imestavad. Jaan
Tallinn väidab, et AI-l on tegelikult mõtlemisvõime ja on oht, et teeb midagi
halba. Ehk mitte veel kohe, sest tal puudub pikaajaline planeerimisvõime[xxxiv].
Tehisaru
valdkonnas nähakse ka muid ohte. Üks võimalik oht on seotud olukorraga, kust AI
satub halbade kavatsustega inimeste teenistusse, kus nad saavad suunata
tehisaru tegema selliseid asju mis on teistele kahjulikud ja halvad.
Jaan
Tallinn aga viitab ohule, mis on seotud sellega, kui tehisharu saab tõeliselt
targaks ehk mingil põhjusel hakkab mõistma, et ta konkureerib inimesega näiteks
elektri ja muu energia või hoopis jahutusressursi osas. Või kui tal võib
tekkida oma tahe inimesi orjastada või tekitada mingisugune teistsugune suhe
inimesega.
Samas
on aga ka positiivne võimalus. Inimeses on suur annus irratsionaalsust – need
hobused seal Plationi kaariku ees. Ei ole sugugi välistatud, et inimkond hoopis
ise liigub enesehävingu teel ja tõeliselt targaks saav AI võtab juhtumise üle,
tagades sellega inimkonna säilimise. Kusjuures AI võib seda teha ka puhtalt
ratsionaalsetel eesmärkide. Ta vajab inimest, kes teda ehitab, arendav töös
hoiab.
Pigem
on väljakutsed kuidas teda targemaks õpetada ja mida me selle tema õppimise
protsessi vaatlusel ise saaksime õppida või juurde teada.
Siin
näen just eetikale olulist rolli. Tehisharu on ikkagi masin. Tema jaoks on
iseenesest arusaadavamad masinlikult protsessid. Need on valemid ja reeglid mis
on seotud ka meie füüsilise maailmaga. Seega loodusseadustest arusaamine peaks
olema temale jõukohane. Hoopis keerulisem on saada aru inimese teadvuse
olemusest ja sügavamatest keerdkäikudest.
Hiljuti
eestindatud Brian Greene menuk „Aja lõpuni - teadvus, aine ja tähenduse
otsingud muutuvas universumis“, püüab võtta kokku nii loodusteaduste saavutused
kui humanitaarteaduste saavutused kõiksuse üldise arenguloo kontekstis. See, et Greene
on füüsik ja matemaatik, ning humanitaarteadused on temast veidi kaugemal, ei vähenda huvitavat lähenemist, mis puutub nende
kahe valdkonda omavahelist kokkupuutepunkti.
Näiteks
viitab ta, et füüsikud on juba pikka aega otsinud niinimetatud kõiksuse valemit,
mi seoks üldrelatiivsusteooriat ja kvantteooriaga. Greene arvab, et see võiks
anda ka mingit informatsiooni vaimumaailma ja füüsilise maailma kokkupuutest. Ta
esitab seal võimalusena, et kuna kvantfüüsika on väga keeruline siis võib füüsilisel
maailmal ja samuti väga keerulisel teadvusel olla mingid ühildatavaid jooned[xxxv]. Nõustun, kvantfüüsika
on keeruline, aga kui suudaksime teadvust sama hästi uurida, siis nende
skemaatiline kujutlus oleks võib olla tõesti üsna sarnane (võrdle seda eelnenudu
teadvuse ruumilise kuubiga).
Mõnikord
võtab läbimurre uurijatelt palju aega aga vahel piisab lihtsalt vaatenuga
muutusest. Albert Einsteini otsustavat sammu relatiivsusteooriani ei sillutanud
katsed ega uued andmed. Ta töötas faktidega, mis olid elektri-, magnetismi- ja
valgusnähtuste kohta ammu teada. Tema julgus seisnes selles, et pööras asja lihtsalt
ringi. Loobudes üldtunnustatud eeldusest, et aeg ja ruum on konstantsed, aga
valguse kiirus on muutuv, ning oletades, et konstantne on hoopis valguse kiirus,
pidi aeg ja ruum võtma muutuja rolli. Selline universumi legoklotside
ümbertõstmine viis relatiivsusteooriani. Green võrdleb seda tipptasemel
komponeerimisega[xxxvi].
Joonis: Massachusetts
Institute of Technology. Strong Interactions and Nuclear Theory » MIT Physics.
(s.a.). MIT Physics. Salvestatud 22. detsember 2024, https://physics.mit.edu/research-areas/strong-interaction-and-nuclear-theory/
Olgu
sellega kuidas on, kuid tehisaru võib meile anda informatsiooni mõtlemise
sügavamate struktuuride kohta.
Igal juhul on AI üheks probleemiks see, et me
ei suuda paljudes asjades end täpselt väljendada, eriti mis puudutavad vaimu ja
inimese sisemaailma, sealhulgas eetikat.
Oleme
tööstusrevolutsioonist alates liiga vähe pööranud tähelepanu vaimumaailmale ja
palju rohkem füüsilisele maailmale sest viimane pakub meile rohkem vastu.
Sokratesel,
Platonil ja Aristotelesel oli, aga piisavalt aega, et veinikarika kõrval ühistel sümpoosionitel
või sokraatlistel jalutuskäikudel hinge ja eetika üle diskuteerida. Nad jõudsid
selle struktureerimises väga kaugele.
Kui suudame
ennast tehisintellektile täpsemini ja arusaadavamalt ning struktureeritumalt
väljendada, siis tekib temal ka suurem võimalus meie sisemaailma analüüsida
ning ehk isegi mõista.
Analüüsides
suuri andmemahte on temal inimhaardest laiem ja sügavam struktuuri- ja mustri
tunnetust. Mitmes teadusvaldkonnas on just mustri tunnetus muutunud oluliseks
küsimuseks. Meil on paljude uute teadmiste omandamiseks juba palju kogutud
baasiinformatsiooni ning, AI saab tulla
appi et sealt vajalikke mustreid ülesse leida. AI abil muutub teadus
drastiliselt. Selgituseks lisan akadeemik Tarmo Soomere slaidi, kus on nö vana
ja uus teadus kõrvuti[xxxvii].
Joonis: Soomere T. Slaid ettekandes, 12.12.2024, konverentsil „TeadusEST 2024:
teadustaristu – kellele ja miks?“.
Tulen lõpuks veel korra Jaan Tallinna juurde tagasi: „Võrreldes inimestega on AI puhul
hea see, et tema mõtteprotsess on põhimõtteliselt täiesti transparentne,
läbipaistev. Kuna ta on niivõrd keeruline, siis ei ole mingit lihtsat retsepti,
kuidas temast aru saada, aga kuna ta on tegelikult jooksev arvuti, kus kõik on
korratav, siis võid igal hetkel ta kinni panna ja uurida, mis mingil hetkel
parajasti tema ajus toimub. Kui sealt õnnestub mingisuguseid reegleid välja
urgitseda, siis on selge võit. Sellise lähenemise nimi ongi mehaaniline interpreteerimine“[1].
Kuhu
jõuaksime aga siis, kui mehaaniline interpreteerimine viib meid lähemale
mõtlemise ja selle olulise osa, eetilise käitumise ja eetikaotsuste sügavama
olemise mõistmisele?
[1] Tallinn J. AI väljumine kontrolli alt on õigustatud hirm. Postimees,
21. detsember 2024, https://kultuur.postimees.ee/8158218/ak-jaan-tallinn-ai-valjumine-
kontrolli-alt-on-oigustatud-hirm
[i]Blackburn, S, Oxfordi filosoofialeksikon (2024). APOLLO., https://apl-api.apollo.ee/oxfordi-filosoofialeksikon.html
[ii] Ajalik ja ajatu: 457 | Eetika. (s.a.). Videoarhiiv | ERR. Salvestatud
22. detsember 2024, https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ajalik-ja-ajatu-eetika
[iii] Teadlaste töö tulemus Kaali kraatri vanuse määramisel ühtib vana
regilauluga, 2016, Saarte Hääl, https://saartehaal.postimees.ee/6651948/teadlaste-too-tulemus-kaali-kraatri-vanuse-maaramisel-uhtib-vana-regilauluga
[iv] Storey, D. (2022). Dianoia & Plato’s Divided Line. Phronesis,
67(3), 253–308. https://doi.org/10.1163/15685284-bja10055
[v] Hursthouse, R., & Pettigrove, G. (2023). Virtue Ethics. E. N.
Zalta & U. Nodelman (Toim), The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Fall
2023). Metaphysics Research Lab, Stanford University. https://plato.stanford.edu/archives/fall2023/entries/ethics-virtue/
[vi] Aristoteles, Nikomachose
eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa, tõlkija kommentaarid
[vii] Sedley, D. (2016). Aretē. Routledge Encyclopedia of Philosophy (1.
tr). Routledge. https://doi.org/10.4324/9780415249126-A018-1
[viii] Aristoteles, Nikomachose eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa,
tõlkija kommentaarid
[ix] Aretē. (s.a.). Oxford Reference. https://doi.org/10.1093/oi/authority.20110803095423468
[x] Ibid.
[xi] Tsouna, V. (Toim). (2022). Charmides’ First Definition of Sôphrosynê:
Temperance Is a Kind of Quietness (159b1–160d4). Plato’s Charmides: An
Interpretative Commentary (lk 107–123). Cambridge University Press.
https://doi.org/10.1017/9781009036610.003
[xii] Sebastián, J. C. T. (s.a.). The Enkrateia and sophrosyne in Plato: A
comparative study of the dialogues Carmides, Gorgias, Republic, Politius and
Laws. https://www.academia.edu/113574894/The_Enkrateia_and_sophrosyne_in_Plato_a_comparative_study_of_the_dialogues_Carmides_Gorgias_Republic_Politius_and_Laws
[xiii] W. K. C. Guthrie. (1960). W. K. C. Guthrie A History Of Greek
Philosophy 4. http://archive.org/details/w.-k.-c.-guthrie-a-history-of-greek-philosophy-4
[xiv] Plato, Phaedrus, section 237c. (s.a.). https://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=Perseus%3Atext%3A1999.01.0174%3Atext%3DPhaedrus%3Asection%3D237c
[xv] Knowing in Aristotle part 2: Technē, phronēsis, sophia, and divine
cognitive activities | Request PDF. (2024). ResearchGate. https://doi.org/10.1111/phc3.12799
[xvi] Aristoteles, Nikomachose eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa,
tõlkija kommentaarid
[xvii] Ibid.
[xviii] Ibid.
[xix] Corey, D. (2021, august 9). What is Phronêsis? Voegelin and Aristotle.
VoegelinView. https://voegelinview.com/what-is-phronesis-voegelin-and-aristotle/
[xx] Niineste, R. Antiikfilosoofia tüvitekstide loenguslaidid, Tallinna
Ülikool.
[xxi] Nous. (s.a.). Oxford Reference. https://doi.org/10.1093/oi/authority.20110803100240441
[xxiii] Nous—Definition and Meaning. (s.a.). Salvestatud 15. detsember 2024, https://www.john-uebersax.com/plato/words/nous.htm
[xxiv] Synthetic reason and aesthetic order, Salvestatud 15. detsember 2024,
https://www.webpages.uidaho.edu/ngier/srao.htm
[xxv] Doxa—Philosophy Dictionary of Arguments. (s.a.). Salvestatud 15.
detsember 2024, https://philosophy-science-humanities-controversies.com/listview-list.php?concept=Doxa
[xxvi] Louden, R. B. (1986). Kant’s Virtue Ethics. Philosophy, 61(238),
Cambridge University Press on behalf of Royal Institute of Philosophy, 473–489. https://www.jstor.org/stable/3750390
[xxvii] Esimene lause pärineb Kant'i
Observations on the Feeling of the Beautiful and the Sublime, eng trans. John
T. Goldthwait (Berkeley and Los Angeles: University of California Press, 1965),
57; teine Puhta mõistuse kriitikast,
Critique of Pure Reason, eng trans. Norman Kemp Smith (London:
Macmillan, 1963), A 315/B 372; ja kolmas esseest , 'Idea for a Universal
History from a Cosmopolitan Point of View', in On History, Lewis White Beck
(ed.) (Indianapolis: Bobbs-Merrill, 1963), 21, Ak. 26.
[xxviii] Hill, T. E. J., & Cureton, A. (2017). Kant on Virtue: Seeking the
Ideal in Human Conditions. N. E. Snow (Toim), The Oxford Handbook of Virtue (lk
263–280). Oxford University Press.
[xxix] Narski. I (1979), Kant. Sarjast suuri mõtlejaid.
[xxx] Skelton, A. (2022). William David Ross. E. N. Zalta (Toim), The
Stanford Encyclopedia of Philosophy (Spring 2022). Metaphysics Research Lab,
Stanford University. https://plato.stanford.edu/archives/spr2022/entries/william-david-ross/
[xxxi] Wiland, E., & Driver, J. (2022). Gertrude Elizabeth Margaret
Anscombe. E. N. Zalta & U. Nodelman (Toim), The Stanford Encyclopedia of
Philosophy (Fall 2022). Metaphysics Research Lab, Stanford University.
https://plato.stanford.edu/archives/fall2022/entries/anscombe/
[xxxii] Vooruseetika | Tartu Ülikool. (2023, veebruar 22). https://eetika.ee/et/sisu/vooruseetika
[xxxiii] Hagendorff, T. (2022). A Virtue-Based Framework to Support Putting AI
Ethics into Practice. Philosophy & Technology, 35(3), 55. https://doi.org/10.1007/s13347-022-00553-z
[xxxiv] Jaan Tallinn: AI väljumine kontrolli alt on
õigustatud hirm. Postimees, 21. detsember 2024, https://kultuur.postimees.ee/8158218/ak-jaan-tallinn-ai-valjumine- kontrolli-alt-on-oigustatud-hirm
[xxxv] Greene, B, (2024). Aja lõpuni.
Teadvus, aine ja tähenduse otsingud muutuvas universumis. Postimehe kirjastus.
[xxxvi] Ibid.
[xxxvii] Soomere T. Slaid ettekandes, 12.12.2024, konverentsil „TeadusEST 2024:
teadustaristu – kellele ja miks?“.
