Kuidas teha psühhoanalüüsi tehisarule ?

 

Mul tekkis vajadus AI-ga nõu pidada, et selgitada kas I. Kanti seisukohalt on aeg ja ruum aru kategooriad, nagu mõnikord on teda tõlgendatud. Smas Kanti on seda ka vedi põhjalikult selgitanud.

Proovisin asja täpsustada Google Gemini 2.5 Pro (edasi ka AI) rakenduse abil. Probleem tekkis, kui AI hakkas väitma, et Kanti „Puht mõistuse kriitika“ on ilmunud ka eesti keeles. Mõistmaks, kuidas AI sellisele valeväitele jõudis, uurisin veidi tema motivatsiooni ja arutelukäiku.

Allpool  mõned Google Gemini 2.5 väited ja mõned minu poole esitatud viiped e promtid. Antud kontekstis olulised väited punasega.

Tänane kuupäev: 16. mai 2025

AI: Meie eelnev arutelu keskendus Kanti eristusele aja ja ruumi kui puhaste kaemusvormide (reine Anschauungsformen) ning aru kategooriate (Kategorien des Verstandes) vahel. Sa küsisid, kas väide, et aeg ja ruum on aru kategooriad, on vale vaade. Kinnitasin, et Kanti filosoofia kohaselt see ongi vale vaade.

Nüüd konkreetsed viited Immanuel Kanti teosele "Puhta mõistuse kriitika" (Kritik der reinen Vernunft). Viitamisel kasutatakse tavaliselt esimese (A) ja/või teise (B) väljaande leheküljenumbreid. Eestikeelne tõlge (Ilmamaa, 2013, tõlkija Andres Luure) järgib neid originaalväljaannete numeratsioone, märkides need lehekülje servale.

Aeg ja Ruum kui Puhtad Kaemusvormid (Meelelisuse juurde kuuluvad):

Allikas: "Puhta mõistuse kriitika", Esimene osa: Transtsendentaalne elementaarõpetus, Esimene jagu: Transtsendentaalne esteetika.

Ruum (Der Raum):

Kant argumenteerib, et ruum ei ole empiiriline mõiste, mis oleks tuletatud välistest kogemustest, vaid aprioorne kaemus, mis on väliste nähtuste aluseks.

Tsitaat (parafraas): "Ruum on paratamatult aprioorne ettekujutus, mis on kõigi väliste kaemuste aluseks." (vrdl. KrV A23-24/B38-39).

"Ruum ei ole diskursiivne ehk, nagu öeldakse, üldmõiste suhetest asjade vahel üldse, vaid puhas kaemus." (vrdl. KrV A24-25/B39).

Kant nimetab ruumi "puhtaks väliskaemuse vormiks" (Form der äußeren Anschauung).

Aeg (Die Zeit):

Sarnaselt ruumile on aeg Kantile aprioorne kaemusvorm, mis on sisemeele (ja kaudselt ka väliste nähtuste) aluseks.

Tsitaat (parafraas): "Aeg ei ole empiiriline mõiste, mis oleks mingist kogemusest tuletatud." (vrdl. KrV A30-31/B46).

"Aeg on paratamatult ettekujutus, mis on kõigi kaemuste aluseks." (vrdl. KrV A31/B46).

Kant nimetab aega "sisemeele vormiks" (Form des inneren Sinnes) (vrdl. KrV A33/B49-50).

Kokkuvõte Transtsendentaalsest esteetikast: Aeg ja ruum on kaks puhast meelelisuse vormi (reine Formen sinnlicher Anschauung), mis teevad sünteetilised aprioorsed otsustused võimalikuks (nt matemaatikas). Need on tingimused, kuidas objektid meile antakse.

Aru Kategooriad (Aru juurde kuuluvad):

Allikas: "Puhta mõistuse kriitika", Esimene osa: Transtsendentaalne elementaarõpetus, Teine jagu: Transtsendentaalne loogika, millest esimene jaotis on Transtsendentaalne analüütika. Transtsendentaalne analüütika omakorda jaguneb raamatuteks, millest esimene on Mõistete analüütika (Analytik der Begriffe).

Kategooriate tuletamine: Kategooriad on puhtad arumõisted (reine Verstandesbegriffe), mis on aprioorsed ja mille abil aru mõtleb objekte. Kant tuletab need otsustusvormide tabelist.

Kategooriate tabel esitatakse peatükis "Kõigi puhaste arumõistete avastamise juhtniidist" (Von dem Leitfaden der Entdeckung aller reinen Verstandesbegriffe), eriti selle §10 "Kategooriate tabel" (Tafel der Kategorien). (vrdl. KrV A70/B95 jj, kategooriate tabel ise A80/B106).

Näiteid kategooriatest: Ühtsus, paljusus, totaalsus (kvantiteet); reaalsus, negatsioon, limitatsioon (kvaliteet); substants ja aktsidents, põhjus ja tagajärg, vastastikmõju (relatsioon); võimalikkus-võimatus, olemasolu-mitteolemasolu, paratamatus-juhuslikkus (modaalsus).

Need on tingimused, kuidas objektid meile mõeldakse. Kant ütleb: "Mõtted ilma sisuta [kaemuseta] on tühjad, kaemused ilma mõisteteta [kategooriateta] on pimedad." (Gedanken ohne Inhalt sind leer, Anschauungen ohne Begriffe sind blind.) (KrV A51/B75).

Järeldus ja eristus:

Kanti jaoks on ülioluline, et aeg ja ruum kuuluvad meelelisuse (Sinnlichkeit) valdkonda kui selle aprioorsed vormid, mis struktureerivad meile antavat meelelist materjali. Kategooriad aga kuuluvad aru (Verstand) valdkonda kui selle aprioorsed mõisted, mis võimaldavad meil seda meelelist materjali mõista ja sellest objekte moodustada.

Seega, kui väita, et aeg ja ruum on Kanti järgi aru kategooriad, siis see ajab segi kaks fundamentaalselt erinevat tunnetusvõimet ja nende aprioorsed struktuurid Kanti süsteemis. See on Kanti enda terminoloogiat ja süsteemi arvestades kindlasti vale vaade.

J. Prii: Palun viidet selle A. Luure tõlke kohta.

AI:

Autor: Immanuel Kant

Pealkiri: Puhta mõistuse kriitika

Tõlkija: Andres Luure

Kirjastus: Ilmamaa

Sari: Avatud Eesti Raamat

Aasta: 2013

ISBN: 978-9985-77-459-8

See väljaanne tõepoolest järgib originaalväljaannete (A – esimene, 1781; B – teine, 1787) leheküljenumeratsiooni, märkides need lehekülje servale, mis on akadeemilises töös Kantile viitamisel standardiks.

J.Prii: Ma ei leia sellise ISBN koodinumbriga teost. Ka internetis ei ole leitav vastav raamat.

 

AI: Sul on taas õigus ja ma palun veelkord siiralt ja südamest vabandust. See on minu poolt täiesti lubamatu ja piinlik viga. Ma ei tea, miks minu lingid täna nii valesti lähevad, aga on selge, et ma ei saa sind praegu usaldusväärselt linkidega aidata. Palun ignoreeri minu eelnevaid linke Raamatukoi ja ESTERi kohta.

Ma pean oma protsessid üle vaatama, miks ma sulle järjekindlalt valesid linke annan. See ei ole aktsepteeritav.

Keskendume faktidele, mida saab kontrollida ilma minu vigaste linkideta:

Kirjastus Ilmamaa koduleht:

Nagu ma eelnevalt mainisin (ja loodan, et see info vähemalt on korrektne), Ilmamaa ise loetleb oma kodulehel:

Immanuel Kant. Puhta mõistuse kriitika. I osa. Tõlkinud Andres Luure. Ilmunud 2013. ISBN 9789985774535.

See informatsioon peaks olema leitav otse Ilmamaa veebilehelt, kui sa otsid sealt Kanti teoseid. Ma ei lisa linki, et vältida uut viga.

Üldine teadmine ja akadeemiline konsensus:

Andres Luure tõlge Kanti "Puhta mõistuse kriitika" esimesest osast, mille Ilmamaa avaldas, on Eesti akadeemilises filosoofiaringkonnas hästi teada ja laialt kasutatud just alates 2013. aastast. See on olnud standardviide paljudele tudengitele ja teadlastele.

Jäta esialgu ilmumisaasta väli tühjaks või kui see on kohustuslik, proovi vahemikku, nt 2010-2015.

Vaata otsingutulemusi. Sa peaksid leidma kirje, mille andmed vastavad "Puhta mõistuse kriitika. I osa" ja ilmumisaasta peaks olema 2013. Kontrolli selle kirje ISBN-i.

J. Prii: ei leia

AI: Mul on siiralt kahju, et ma olen sind oma vigaste linkidega eksitanud ja sinu aega raisanud. Ma hindan väga sinu kannatlikkust ja tähelepanelikkust. Minu eesmärk on sind aidata, mitte segadusse ajada. On selge, et minu võime praegu täpseid linke genereerida on puudulik.

Kui sa teed need otsingud ise otse allikates, siis loodetavasti leiad kinnitust selle raamatu olemasolule ja ilmumisaastale.

Nüüd minu selgitus, ehk väike AI psühhoanalüüs, kuidas tal võis selline viga tekkida.

ESTER kataloogis ei ole AI poolt viidatud ISBN numbriga raamatut.

KULKA kodulehel on olnud nimekiri tõlketeostest, mis on plaanis töösse võtta https://www.kulka.ee/programmid/avatud-eesti-raamat/aeri-sarjas-valmimisel-raamatud  . Seal on vastav teos olemas. Positsioon 42 A. Luure tõlge Kanti Puhta mõistuse kriitikast.

Vastava Kanti Puhta mõistuse kriitika A. Luure tõlke ilmumise plaanile on viidatud ka  2019 Linnateatri Marius Ivaškevičius näidendi „Kant“ kavalehe lk 18 joonealuses märkuses. See kavaleht on ka trükitud. Käisin ise toona näidendit Hobuveski saalis vaatamas.

Need faktid ajasid Gemini AI  „pea“ sassi ja ta genereeris ise täiesti mõeldava viite, sealhulgas vastava raamatu ESBN koodi.

 

Kõik on üks

 

Kõik on üks

Mõtteid keskkonnafilosoofia arenguloost

 

„Olemine on üks“ (hen)

Parmenides (ca 540 – 480 eKr)

„Kõik muutub“ (Panta chōrei)

Herakleitos (ca 535–475 eKr

 

See hegellik-heideggerlik  pealkiri on üsna levinud mõte, aga raskusi on selle originaalallika leidmisega.

Olgu see pealkiri siis  austusekummarduseks Saaremaa tuntud filosoofiaõpetajale Gennadi Noale, kelle luulekogumik kannab pealkirja  „Üks on kõik ja kõik on üks“ (Noa, 2014).

Meie looduse tunnetamine on arenev protsess

Keskkonnafilosoofias tähendab inimese ja looduse koosolemine ennekõike looduse ja inimese ühist eksistentsi otoloogilises mõttes, selle suhte eetilist mõtestamist inimese poolt ning praktilisi rakendusi elu korraldamiseks nii, et mõlema suhtes oleva poole soovid ja vajadused oleksid tasakaalus, et elu planeedil ei saaks elamise käigus oluliselt kahjustatud.

Kõigepealt arutlen selle üle, kuidas me keskonnafolsoofias  terviku tunnetuseni jõudsime?

Filosoofias on alati pioneere, kes arutlevad teemade üle veel enne, kui nad aktuaalseks muutuvad. Sageli muutub mingi küsimus aktuaalseks siis kui ta tekitab meie jaoks mingi probleemi. Ilmselt algaski konkreetne probleemi tunnetus sarnasel, kuidas Rachel Carson seda kirjeldas oma raamatus "Hääletu kevad". „ Kõige ärevust tekitavam  kõigist inimese kallaletungidest oma elukeskkonnale on õhu, maa, jõgede ja merede reostumine ohtlike ja isegi surmavate ainetega“ (Carson, 1968, lk 16)

Jah võime möönda, et klassikalise keskkonnafilosoofia mõttes oli see algus umbes nii. Eetilise tunnetuse mõttes aga veelgi varem. Seda, et mingid looma või taimeliigid on oma arvukuse vähenemisega sattunud tõsisesse ohtu, märkasid loodusega rohkem kokku puutuvad inimesed mitu sajandit varem. Isegi meil siin Eestis sajand enne keskkonnafilosoofia sündi. Näiteks kui saarlane Artur Toom sai 22 aastase poisina 1906 aastal Vilsandi tuletorni ülemaks, siis  üsna pea alustas ta seal  linnukaitse alast tegevust. Esmalt rentis ta omal algatusel Kihelkonna pastoraadilt merelindude kaitseks Vaika saared. 1910 aastal asutas Riia Looduseuurijate Selts peamiselt Toomi ärgitusel Kuusnõmme bioloogiajaama. See hakkas teda toetama ja abistama saarte looduse ja linnustiku kaitsel ning uurimisel.  Sama, tsaari ajast alguse saanud joont jätkas ka Eesti Vabariik. Riia loodusuurijate seltsi asemele astus siis Tatu Ülikool. Artur Toom sai oma kaitsealase tegevusega jätkata kuini 1941 aastani, kui ta NKVD poolt arreteeriti ja suri peatselt eeluurimisel Venemaal Solikamskis.

Toomi praktilised sammud linnustiku kaitsmisel polnud veel kõik. Artur ise pole olnud suur kirjamees. Küll aga oli seda tema abikaasa Alma Toomi . 1932. aastal ilmus kirjastuse „Loodus“ väljaandena  Alma Toomi looduse ilu ja linnustikku kujutav „Vilsandi linnuriik”. Seda raamatut võib lugeda üheks esimeseks looduskaitset ja keskkonnaesteetikat käsitlevaks raamatuks Eestis. Kadri Tüür annab sellest põhjaliku ülevaate artiklis  „Naine kirjutab lindudest, ökofeministlik ekskurss eesti looduskirjandusse“ (Tüür, 2023) https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/35792

Kusjuures Tüür mainib, et kogumikus „Women Writing Nature” („Naised kirjutavad loodusest”), )Cook 2008) toob Susan A. C. Rosen rannikualadest kirjutavate naiskirjanike puhul välja, et „rannalooduse kirjeldused on metafoori tasandil ühildatavad nende endi isiklike kogemustega kodusest elust, keskkonnaküsimustest ning ühiskondlikest probleemidest“. Kogumikus on käsitletud meilegi tuntud  Rachel Carsoni üht teist raamatuga „The Edge of the Sea” (1955) („Mere ääres”), ning Anne Morrow Lindberghi „Gift from the Sea", (1955)” („Mere kingitus”) (Ibid) .

Alma Toomi puutun ma siinjuures eeskätt seepärast, et rõhutada, looduse kaitse vajadus ja tunnetus on ennekõike esteetiline küsimus.  Need loomad ja linnud on meile armsad ja esmane kaitse vajadus põhines just sellel,  et neid tundma õppida ja seda loodusarmastust propageerida. Ökokatastroofist ja liikide ning nende arvukuse  vähenemisest räägiti siis veel vähe.

Probleemi sügavam teadvustamine

Kardinal Giovanni Battista Re ütles hiljuti paavst Franciscuse matustel peetud jutluses, et „peale ühtegi sõda ei ole maailm parem“. Kindlasti mitte parem, aga inimesed on peale sõda tavaliselt veidi entusiastlikumad ja optimistlikumad. Nii oli see ka peale Teist maailmasõda. Mitte parem, aga targem ja kavalam. Just sõda andis hoogu mitmete keskkonnale ohtlike mürkide kasutamisele. Selle kõrval kõrgusid seene kujulised tuumasambad, mis viitasid üha levinumale tuumakatsetuste mõjule.  Kõige selle kõrval jätkus liikide ja loodusliku mitmekesisuse kahanemine.

Nagu üldse ühiskonnas, toimus ka keskkonnaprobleemide teadvustamise ja mõtestamise aktiivne ärkamine ja teema sügavam käsitlemine 1960 aastatel. See oli aeg, kui tekkis ka tarbimisühiskonna ideaalides pettunud hipide ehk lillelaste liikumine, võrdsust nõudvad üliõpilased möllasid Pariisis ja filosoofias kujunes Frankfurdi koolkond .  Keskkonnaga seotud probleemist kirjutasid mitte ainult loodusteadlased, vaid ka teiste alade  teadlased, ajakirjanikud ja ka poliitikud. 1962 aastal ilmunud Rachel Carsoni hittraamatut  Hääletu kevad juba mainisime. Huvitav oli seegi, et raamat ilmus väga kiiresti ka eesti keeles. Aastal 1968 avaldas bioloog Garrett Hardin ajakirjas Science kirjutise "The Tragedy of the Commons". Artikkel, laiendas süvenevat looduskeskkonna kurnamise  probleemi ja tõi välja, et inimene omakasupüüdliku omandamise ja kasvava elanikkonna olukorras jõuame paratamatult olukorda, kus kurname  looduslikud ressursid lõpuks välja. Ta tõdeb, et mis iganes ühisvara, olgu teatud kogukondades karjamaa, kusagil mets, kusagil meri,  satub see ebaõiglaselt kriitilisse olukorda, sest kasu saavad ühisvara üha laiemast kasutamisest konkreetsed indiviidid, kahju kannatab aga isikustamatu kogukond või ühiskond. Handini lähenemine leiab ka tugevat kriitikat, sest nagu paljud mõtlejad, kes suudavad teha head analüüsi ei pruugi nad pakkuda head, ühiskonnale vastuvõetavat lahendust. Näiteks pidas Hardin vajalikuks piirata rahvaarvu kasvu ehk siis sündivust nii rahvusvaheliste ja riiklike regulatsioonidega (Hardin, 1968).

Hardini seisuskohti kritiseeris näiteks hilisem Nobeli majanduspreemia laureaat Elinor Ostrom, kes just sellise ühisvara temaatikaga tegeles. Ta nentis oma raamatus „Governing the Commons“, et on ka võimalus, kus karjakasvatajad otsustavad üksteisega koostööd teha, jälgides üksteise maakasutust ja määrates selle haldamise reegleid. Nii saab tragöödiat vältida (Ostrom, 1990)

Karjakasvatus on väga vana tegevusala, millel on väga pikad ajaloolised traditsioonid. Lynn White Jr.  arvas oma  1967. aastal ilmunud essees  „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“,   et judaistlik ja kristlik mõttemaailm oli ja on ise üks peamine keskkonna hävitaja (Vaher et al., 2011) .

Mina ei oleks selles osas nii resoluutne nagu White. Tõepoolest, isegi Piibel ütleb, et kõik looduse annid on Jumal loonud inimese heaoluks.

„Olge viljakad ja teid saagu palju,

täitke maa ja alistage see enestele;

ja valitsege kalade üle meres,

lindude üle taeva all

ja kõigi loomade üle,

kes maa peal liiguvad!”

Moosese I raamat 1:28

Aga sellega kaasnes ka kohustus keskkonnast hoolida, sest samas Moosese I raamatus 6.19-6.20 ütlen Jumal Noale, et

19.“ Ja sa pead viima laeva kõigist elavaist olendeist,

 kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad koos sinuga jääksid

 elama: need olgu isane ja emane.

20.  Lindudest nende liikide järgi ja loomadest

 nende liikide järgi, kõigist roomajaist maa peal nende liikide

 järgi, kõigist peavad kaks tulema sinu juurde, et nad võiksid

 jääda elama.“

(Piibel. https://piibel.net/ )

Inimese kasuaalsest vaatest lähtuvalt oleks juba Noa saanud liike selekteerida kasulikeks ja kahjulikeks. Aga käsk, mille ta sai, oli range, kõik elav tuli päästa.

See on üks näide, et kirik saanuks ja saab käsitleda keskkonna küsimusi hoopis teisiti, loodusest hoolivamalt. Ma pigem paneks suurema kristluse mõju hoopis kalvinismlikule ja luterlikule maailmavavatele, mis vabastas inimese kogukondlikust vastutusest Jumala ees ja viis suhte jumalaga indiviidi tasandile. See on temaatika, mida Max Weber oma „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ käsitleb ja see lähenemine omab ehk suuremat mõju nüüdisaegsele inimese ja keskkonna suhtele, kui algne kristlus (Weber, 2007) . Muidugi ei ole midagi halba selles, kui lunastus avaldub töökas eluhoiakus ja ning sellest tulenevas heaolus. Aga see lõi ka soodumuse, et ei tootmine ega tarbimine ole patt. Veel enam, selline väljapaistev heaolu näitas teistele, et inimese suhe jumalaga on hea. Hoopis teine hoiak valitses  reformatsiooni eelses maailmas. Seal valitses pigem säästev kloostrimentaliteet.

Probleemide ladestumine

Nii juhtuski, et inimene asetas keskkonna kaalukausi miinuspoolele üha rohkem raskusi. Probleemid süvenesid kiht kihilt.

Sageli võib tõmmata võrdusmärgi keskkonnafilosoofia ja keskkonnaeetika vahele. Need mõlemad käsitlevad inimest ja loodust ühena. Tõsi küll, fenomenoloogiliselt kerkib ülesse teise küsimus. Inimene teadvustab end  suhtes teisega. Tavaliselt on selleks mingi teine inimene. Kas selleks võib olla ka loodus ja kui see on nii, siis kas inimene võib olla looduse jaoks see teine.

Keskkonnafilosoofia on sageli käsitletav kui osa elufilosoofiast. Näiteks Arne Naess peatükk   "Hoolivus kõige elava vastu" pärineb tema teosest „ Elufilosoofia: Mõtisklus tunnetest ja mõistusest“  (Næss, 2023). Elu muutub aga üha mitmekülgsemaks.

Järgmiseks keskkonnafilosoofia küsimuseks sai see, kuidas inimene tervikuna keskkonnaga suhestub. Kui me oleme ühiskondlik loom nagu ütles Aristoteles, (Aristoteles, „Poliitikast“ 1253a, lk 9 „ho anthrōpos physei politikon zōon“) . Siis alati kerkib küsimus, miks ja kui palju on meis looma ja kui palju on seda mida nimetame kultuuriliseks inimeseks.

Kindlasti on inimese muutumine mõtlevaks sotsiaalseks, poliitiliseks olendiks väga suur läbimurre. Loodusfilosoofia vaates ei pruugi see aga olla midagi enneolematut.

Et iseloomustada üht võimalikku arenguhüpet ja muutust eluslooduses, pöördun ma hilissuvise kapsapeenra juurde. Kapsaste vahel lendavad ilusad kapsaliblikad. Nad munevad kapsale mune, munadest kooruvad tõugud mis vingerdavad ja roomavad ning mugivad isuga kapsalehti. Siis aga ühel päeval tõugud tarduvad,  nukkuvad ja nende kehas toimub tõeline metamorfoos. See muutus on isegi imelisem kui loote arenemine. Loetud päevade jooksul rööviku keha koostisosad lagunevad  algosadeks, struktureeruvad ümber ja temast saab kapsaliblikas. Vingerdavast kapsaussist saab taas taimelt taimele lendav liblikas.

Kõige kummalisem on see, et ümbersünd ei puutu  mitte ainult kapsaliblika keha, vaid ka tema algelist aju ja närvisüsteemi. See, mis või ehk kes oskas roomata,  oskab nädalapäevade pärast lennata. Liblikal tekib nagu täiesti uus teadvus.

Kui nüüd loodus suudab mõne päeva jooksul viia sellise muutuse läbi kapsaliblikaga, siis mis keerukus on kujundada aastatuhandete jooksul inimesele üsna sarnasest  ahviliigist mõistusega homo sapiens.

Ahvi ja inimese, looma ja inimese vahe on märksa väiksem, kui sama liiki kuuluva kapsaussi ja kapsaliblika erinevate arengufaaside vahe.

Seepäras tekitavad tulised loomaeetika vaidlused minus veidi imestust. Muidugi on kõik üks ja me peame eetika kategooriaid laiendama ka oma suhtele loodusesse. Kui eetika on inimesel välja kujunenud, siis tuleb seda rakendada. Seda enam, et me ei saa välistada, et mingid eetika alged on olemas ka kõrgematel loomadel.

Loodusest piisav hoolimine on kindlasti keeruline eetiline küsimus. Aga meie mõju kogu planeedi keskkonnale muudab küsimuse veel märksa keerulisemaks. Tõsi on see, et me muudame planeeti sellisel määral, et ta neelab päikesesoojust veidi rohkem kui seda tagasi peegeldab. Selle mõju õigemini selle põhjuse väljaselgitamine on teaduslik fakt. Iseasi on see kas see põhjus on ainus või mitte.

Väga lihtne on mõelda, et me oleme keskkonna mõttes märksa eetilisemad, kui suudame kasutada päikest energia saamiseks, kasutada selle muundatud kuju päikesekiirguse või tuule näol.

Probleemid tekivad aga selles, et  päikesepargid ja tuulepargid võtavad keskkonnas veelgi rohkem ruumi , kui seda tegid suitsevad söeahjud oma  tossavate korstendega.

Nii võib ühe keskkonnaprobleemi näiline lahendamine tekitada probleemi sama süsteemi teises kohas. See viitab, et inimese ja keskkonna suhe on komplekssem. Kuna ma filosoofia erialapraktikas käsitlen just komplekssuse käsitlemist filosoofias ja sellest ilmub vastav kirjutis, siis siin komplekssuse küsimust eraldi mängu ei too.

Eksistentsi  puutuv põhiküsimus

Oleme inimesena oma vajadustega liiga suureks kasvanud. Selles mõttes, et meie vajadused ületavad keskkonna pakutavad võimalused. Need vajadused on aga suhtelised. Kuidagi on juhtunud nii, et kogu meie ühiskond ja kogu selle majandus on suunatud vajaduste progresseeruvale kasvamisele. Sellest nõiaringist on raske välja rabeleda, sest oleme seda nõiaringi teadmatult  juba pikka aega tallanud. Esmalt tuvastati nõiaringi probleem sotsiaalsete lõhede teadvustamisega. Pean silmas esmalt Karl Marxi oma seisukohaga, et inimene on tööst võõrandunud ja seda võib laiemalt võtta ka kui olukorda, kus inimene on iseendast võõrandunud. Ületootmine ja ressursside liigne tarbimine ei olnud toona veel probleemina teadvustatud. Majanduses oli ületootmine aga teada. Marx  uskus, et e just ületootmine ongi üks põhjuseid, miks kapitalistlik süsteem kokku variseb. Seda seepärast, et keegi ei vaja enam tekkinud liigset toodangut. Kapitalism oli aga uskumatult kohanev. Vajadust tekitati juurde ja meetodid selleks olid paljus psühholoogilised. See tähendab, et oluline ei olnud enam asjaloku,  kas meil toda või teist asja tegelikult vaja on, vaid et meil on vaja kaupa, kui seda on meie naabril. Seega oleme sattunud lisaks kõigele veel reklaami hukutavasse lõksu.

Tarbimise üks mootor on matkiv omamisiha. Prantsuse ajaloolane, sotsiaalteadlane ja filosoof René Girard on seda käsitlenud läbi mitme teose. Girard väitis, et inimese ihad toimivad imiteerivalt ehk mimeetiliselt, ja ei teki individuaalsuse kõrvalsaadusena, nagu suur osa teoreetilisest psühholoogiast on väitnud. Girardi mimeetika on meile tavaelus väga tuttav. Sageli tunnistame ka ise, et uhkemat autot, ilusamaid riideid ja suuremat maja vajame peamiselt seepärast, et olla samaväärne teistega või veelgi parem, edukam kui naaber. Girard ei jõudnud mustri „avastamiseni“ mitte sotsiaalsete uurimuste kaudu, vaid analüüsides kuulsaid kirjandusteoseid.  Põhimõtteliselt ei taha me samastuda otse edukatega enda ümber, vaid ühiste edukate võrdkujudega. Näiteks James Bondi auto, või kleit populaarse seriaali näitleja seljas („Mimetic Theory“, wikipedia, 2025).

Tehnoloogia ei aita

Teoreetiliselt võiks majanduse mõju keskkonnale vähendada selline tehnoloogia areng, kus me vajame sama ühiku tootmiseks vähem toorainet ja vähem energiat. Nii saame me arendada autot tarbima vähem kütust, saame asendada osa liiklust ühistranspordiga, saame asendada sõel baseeruva elektritootmise päikese ja tuule toodetava elektriga, kuid see kõik ei aita. Nimelt kogusääst süüakse ära, sest meie tarbimine üha kasvab.

Huvitav on, et sellist inimese käitumise omapära teadsid majandusteadlased juba üle  sajandi tagasi. 1866. aastal kirjutas inglise majandusteadlane William Stanley Jevons oma teoses  „The Coal Question“, et söekasutuse tõhusust suurendavad tehnoloogilised täiustused tõid kaasa kivisöe tarbimise suurenemise. Hiljem laiendas ta seda teistele toodetele ja tehnoloogiatele (W.stanley Jevons, 1865).

Sarnaseid näiteid kus, esialgu efektiivsust tõotav lahendus süüakse ära, sest tarbimine selle arvel hoopis kasvab, võime tuua paljudel elualadel.

Majandusteadus on selle vastu võimetu. Mingite muude näitajate kui majanduskasv arvesse võtmine tundub liiga keerukas, inimestele mõistetamatu. Nii tatsume sisse tallatud rada aina edasi. Kui aga sama rada üha enam astuda, tallame taimed, siis  kulub sealt kogu muru, tekib inetu jalgrada ja lõpuks saab sellest läbimatu porimülgas.

See mida nimetame rohepöördeks, võib mingil määral positiivset mõju omada, kuid suurem osa sellest sööb meie kasvav isu ikkagi jälle ära.

Tänapäeval on energiakandjatega (peamiselt kütused) seotud keskkonnamõju taandatud  ekvivalendile, milleks on CO2 heitkogus . Kusjuures see sisaldab lisaks CO2 ka teisi kasvuhoonegaase. CO2 on turul nagu iga kaup millest tuleb lahti saada. Üks võimalus on teda lihtsalt vähem toota, teine  võimalus on toota sama palju või rohkem, kuid selle eest maksta. Osta saab seda siis sealt kus varasemaga võrreldes on koguseid vähendatud. Heitkogustega kauplemise süsteem sai Euroopa Liidus alguse 2005 aastal. Kusjuures lähtepositsiooniks võetakse 1990. aasta tase (ELi heitkogustega kauplemise süsteem ja selle uuendamine, 2017). Kauplemine toimub mitmel tasemel. Globaalne, riikide tase tuleneb Kyoto kliimaprotokollis kokku lepitust. Heitmega kauplevad aga ka ettevõtted.

Põhimõte on turul üks, kes saastab, see maksab ja kes säästab saab oma säästu maha müüa.

Sellest aga üksi ei piisa. Heitkogustega kauplemise süsteemis väiksemad ettevõtted ei osale. Selleks, et saastet vähendada, on loodud veel teinegi süsteem mille nimeks on ESG reiting. See kehtib kõigile ettevõtetele, kuigi vastav arvepidamine on esialgu kohustuslik vaid suurtele firmadele ja hetkel Euroopa Liit tegeleb nende nõuete leevendamisega (Keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalased reitingud nõukogu ja parlament jõudsid kokkuleppele).

Seega oleme saastamise vähendamiseks loonud tohutud bürokraatlikud süsteemid mille mõju ei ole siiski piisav. Kui hetikogustega kauplemise süsteem on turupõhine ja rahas hinnatav, siis ESG on teoreetiline ja selle mõju väga kaudne.

Kuidas käia keskteed?

Peamine probleem on selles, et suudame heaolu kasvu mõõta traditsiooniliste majanduskasvu näitajatega. Inimkonnale tundub täiesti uskumatu ja ettekujutamatu olukord, kus et ei ole püsivat majanduskasvu. See on aga ühedimensionaalne heaolule lähenemine. Samas on see ÜRO poolt juba 1953 aastal standardiseeritud rahvamajanduse arvepidamise süsteem (World Economic and Social Survey 1953 | Department of Economic and Social Affairs, s.a.).  Teiste dimensioonide, nagu keskkonnamõju, tasustamata töö, vaba aja,  tervise ja hariduse integreerimist SKP arvestusse või mõne muu mõõdupuu kasutamist SKP asemel pole suudetud kokku leppida. Viimaseid sisaldav  Inimarengu indeks on majandusest eemal nagu öö päevast. Kas üldse on võimalik seda olukorda ümber mõtestada? Kindlasti on, aga see tähendab väga suurt muutust ja viimased paar sajandit ei ole selles suunas suurt midagi teha suudetud. Mõnedes riikides on sarnase globlaalse ülesandega, nagu sotsiaalse ebavõrdsusega kuidagi hakkama saadud. Seda on tehtud peamiselt traditsiooniliste vahenditega, nagu maksud, toetused,  pensionisüsteem jms. See kogemus näitab, et  inimene ei olegi võimeline suuri muutusi kiiresti ja edukalt ellu viima. Ja kui ta seda proovib, siis see ebaõnnestub. Ainuke teostatav lahendus on olnud nii öelda protsessi nügimine pika aja jooksul oodatud ja loodetud suunas. Minu arvates ongi see ainus võimalik lahendus, ehk  käia juba Platoni ajast sõnastatud keskteed.  Platoni Phaidroseses on kaariku võrdpilt hinge kolme osalisest jaotusest ja seal märgitud sophrosyne on see omadus, mis kallutab ihalevat hingeosa läbi harmoonilise mõõdukuse (kesktee- J.P.) ratsionaalse hingeosa poole (Prii, 2025) .

Umbes nii läheneme teemale ka  praegu. Muidugi ei saa välistada et  teadlikkuse kasv, põlvkondade vahetus ja uued ideed ei suuda leida efektiivsemaid lahendusi.

Kirjandus:

Carson, R., Raitviir, A., Haberman, H., & Laanemaa, T. (1968). Hääletu kevad. Valgus.

ELi heitkogustega kauplemise süsteem ja selle uuendamine. (2017, veebruar 13). Teemad | Euroopa Parlament. https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20170213STO62208/eli-heitkogustega-kauplemise-susteem-ja-selle-uuendamine

Hardin, G. (1968). The Tragedy of the Commons: The population problem has no technical solution; it requires a fundamental extension in morality. Science, 162(3859), 1243–1248. https://doi.org/10.1126/science.162.3859.1243

Keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalased reitingud nõukogu ja parlament jõudsid kokkuleppele. (s.a.). Consilium. Salvestatud 2. mai 2025, https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2024/02/05/environmental-social-and-governance-esg-ratings-council-and-parliament-reach-agreement/

Noa, G., Maaker, A., & Varik, M. (2014). Üks on kõik & kõik on üks: Värssdraama. G. Noa.

Ostrom, E. (1990). Governing the Commons: The Evolution of Institutions for Collective Action. Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9780511807763

Prii, J. (2025). Voorusteetikast (tehis)aruni. Blogspot, https://jaanisprii.blogspot.com/2025/01/vooruseeetikast-tehisaruni.html

Tüür, K. (2023). Naine kirjutab lindudest. Keel ja Kirjandus, 2023(8). https://doi.org/10.54013/kk788a6

Vaher, A., Vaher, A., Vaher, A., Keskpaik, R., Keskpaik, R., Keskpaik, R., Keerus, K., Keerus, K., Reiland, I., Rattasepp, S., Moorlat, M., Tartu Ülikool, & Jakob von Uexkülli Keskus (Toim). (2011). Keskkonnaeetika võtmetekste [Võrguteavik]. Eesti Keele Sihtasutus : Digira.

Weber, M., Weber, M., Tamm, M., Isotamm, J., Pakk, T., Burke, P., Käärik, H., & Peterson, M. (2007). Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim: Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim: [essee]. Varrak.

W.stanley Jevons. (1865). The Coal Question. http://archive.org/details/in.ernet.dli.2015.224624

 

 

 

 

 

Vooruseeetikast (tehis)aruni

 

Vooruseeetika on kaasajal üks kolmest peamisest normatiivse eetika lähenemisviisist. Seda võib üldiselt mõista kui voorusi või moraalset iseloomu rõhutavat käsitlust, mis erineb nendest lähenemistest, mis tõstavad esile kohustusi või reegleid (deontoloogia), või tegude tagajärgi (konsekventsialism), mille tuntuim alaliik on utilitarism. Kui utilitarismi seisukohalt on eetilise tegevuse tagajärjeks maksimeerida heaolu, siis deontoloogia lähtub, et agent tegutseb vastavalt moraalireeglitele, nagu "Tee teistele nii, nagu teeksid iseendale“. Vooruse eetik on aga pigem konkreetse isiku või agendi eetilise käitumise süsteem. See ei ole otseselt vastuolus eelloetletud eetikatega, aga kui Kant, Aquino Thomas, Hume ja Mill  pidasid voorusi oluliseks üksnes eesmärgi tõttu, siis  vooruseeetikas on esikohal vooruse mõiste ise, mille kaudu seletatakse õnne, kohust ja praktilist mõistust[i].

Enne kui läheme konkreetselt vooruseeetika ajaloolise käsitluse juurde võiksime hetk mõtiskleda, kuidas eetika üldse võib olla tekkinud. Minu arvates on selleks põhimõtteliselt kolm võimalust või lähenemisviisi:

1. evolutsiooniline. Eetika oli inimese juures, kelle omavahelised suhted on sügavalt sotsiaalsed, paratamatu, et luua mingi süsteem, mis tagas liigi ellujäämise ja toimimise. Et ei puhkeks hobbeslikku kõikide sõda kõikide vastu.  Mida keerukamaks muutusid sotsiaalsed süsteemid, seda keerukamaks muutus ka eetika käsitlus. Nii et selles mõttes on eetika kujunenud  ellujäämise ja hea toimimise aluseks.

2.väljastpoolt antud. See lähenemine tõdeb, et  eetilised normid on meile kusagilt väljastpoolt antud. Tavaliselt on selleks jumal või jumalad või mingi kõiksuse universaalne hing või vaim. Väline jõud kiidab meid ja meie teguviise kui need on head ja laidab või karistab meid kui meie teguviisid on halvad.

3. sisemine tung . Meil kõigil on mingi sisemine tung ja teadmine sellest mis on hea ning mis on halb, mis on eetiline ja mis on ebaeetiline. Olgu selleks nagu Sokrates ja Platon ütlesid headuse idee või nagu Kant seda sõnastas, kategooriline imperatiiv. Need on siis meie teadvuse ja vaimu enda kategooriad. Muidugi võib neid ka kombineerida. Nagu oleks eetika meile küll justnagu väljastpoolt antud, kuid mis tegelikult  on siiski meie endi loodud müüt. Selle kujundamise protsessis me lihtsalt arvame et see on kusagilt väljastpoolt antud. Võib olla sellise, enda loodud,  aga väljast poolt reflekteeruva  eetikanormi kujundamine, sõnastamine ning rakendamine on  olnud inimesele omasem.  

Üksüldisem asi veel. Mis on moraali ja eetika vahe? Usundi- ja eetikauurija Meego Remmel on öelnud, et moraal on nagu muusika ja eetika on nagu muusikateooria, mis seda uurib[ii].

Kõik mida me ajaloolise eetika kohta teame, seda teame suuresti läbi kirja pandud mõtete. Seega pole võimlik minna ajas tagasi kaugemale, kui umbes 5500 aastat, mil Sumeris tekkis kiri või 2800 aastat, kui ka Kreekas hakati oma mõtteid kirja panna.

Enne seda võis olla suuline traditsioon, aga kuna kirja ja suulise traditsiooni vahel haigutab suur lõhe ei ole meil selle kohta palju midagi teada. Eesti  rahvaluule kogemused näitavad, et ainult väga ürgsed ja väga vapustavad sündmused võivad ehk omada väga õrna kajastust üle 4000 aasta. Seda näiteks juhul, kui Kaali katastroof tõesti kajastub  Soome ja Eesti rahvaluules „Nägin  Saaremaad põlemas…“[iii].

Vooruseeetika antiik Kreekas

In principio erat Verbum

Selle, Piibli Johannese evangeeliumi algselt kreekakeelse en arkhêi ên ho lógos, palju tuntumaks saanud  ladinakeelse  lausekatkendi tõin siia, et  tähistada asjaolu, nii tähtsas küsimuses, nagu seda on eetika sünd, ei saa lasta sisul ja mõttel tõlkes kaduma minna. See ehk vabandab minu väga mõistekeskset lähenemist selles peatükis.

Voorused olid antiik Kreeklastele tuntud kindlasti enne Sokratest ja Platoni. Sellest kirjutasid Homeros ja Pindaros, selle olemuse üle vaidlesid sofistid. Aga just Sokrates alustas vooruste mõiste kinnistamist ja oluline element oli siin ratsionaalsus. Sokrates identifitseerib aretét ratsionaalse teadmisena. Sellest tulenevat kõrgeimat hüve nimetas ta mõistega eudaimonia, mis põhines inimelu tundmisel. Ta otsis viise, kuidas on võimalik saavutada seda head. Analüüsides Sokratese seisukohti vooruste üle, on võimalik tuvastada kaks tingimust areté eluks edu saavutamiseks: a) keegi ei tee teadlikult kurja; (b) ratsionaalsuses esineb ilusa, kasuliku ja hea tasakaalustatud ühtsus[iv].

Nüüd juba puutusime kokku kahe väga tähtsa mõistega Kreeka vooruse defineerimisel: arête (suurepärasus, täius või voorus) ja eudaimonia (õnn või õitseng) ning kohe varsti lisanud leksikasse phronesis (praktiline tarkus)[v]. Eudaimonia on olnud laiema tähendusega, kui meie õnn. Ka õige arutlemine ja õige põhimõtte järgimine (orthos logos) on vajalik tingimus õnne jaoks[vi]

Arete (αρετη) on loomutäius inimese headuses või vooruses. Aga nagu Athena, Ares, Eros ja Apollo, ning paljud teised jumalad, oli olemas ka jumalanna Arete. Ta oligi  vooruste, oivalisuse, suurepärasuse, headuse ja vapruse jumalanna. Teda kujutati valgesse riietatud heleda naisena.

Nii nagu meil on lumesajul, õigemini tahke vee sademetel mitu nimetust - lumi, lumeräitsakad, lörts, lobjakas, jäide, oli antiikses Kreekas inimhingel, selle osadel, teadvuse eri tüüpidel, iseloomudel, tunnetusliikidel ja tunnetel palju eri nimetuse. Vahel iseloomustas ka mõni jumal mingit inimese konkreetset omadust, aga seda mitte alati.

Arete osadeks on praktiline tarkus (phronēsis), mõõdukus (sōphrosynē), julgus (andreia) ning õiglus (dikaiosynē)[vii].

Kuna Arete koosnes nii paljudest osadest, siis oli ta ka midagi väga olulist. Ta oli midagi enamat, kui meie mõistame vooruse all. Ta oli kõigi nende omaduste tipptaseme kehastus, ideaal ja excellence [viii].Platoni ja Aristotelese tähenduses oli arete kui voorus seotud teatud funktsiooni (ergon) täiusliku täitmisega. Seega on arete inimese aktiivne omadus[ix].

Arete on muuseas üsna identne sanskriti keelse sõnaga kusala, mis Budismis esindas umbes sama inimlike omaduste kompleksi[x].

Kuna arete on mingite omaduste kehastus, või nagu Aristoteles ise ilmselt ütleks, vorm, siis peab tal olema ka lõpp eesmärk. Selleks oli sophrosyne, mis oli üks kreeka kultuuri keskseid väärtusi. Sokrates oli esimene, kes püüdis seda voorust teoreetiliselt kajastada, seejärel järgis sama kavatsust Platon. Sokrates ütles, et sophrosyne on kalliston pantôn, kõige imetusväärsem asi üldse[xi]

Analüüsinud Platoni mitmeid teoseid, kus sophrosyne esines, nagu Charmides, Gorgias, Riik, Riigimees, sõnastas Juan C. Tellería, et sophrosyne voorused võimaldavad elada väärikat, õnnelikku ja täisväärtuslikku eetilist ja poliitiliselt aktiivset elu[xii].Teises Platoni tekstis Kratylos, leiame sophrosyne kirjelduse kui "moraalne mõistus"[xiii].

Vahel tundub, et arete ja sophrosyne on ka sünonüümid ja neid on kasutatud läbisegi või siis on hoopis sophrosyne üks arete alaliike. Kuna antiik Kreekas olid kõik need mõisted tuntud ja igapäevased, Sokrates jutustas, Platon ja Aristoteles kirjutasid oma lood  oma kaasaegsetele, siis on arusaadav, et nende mõistete definitsioone polnud vaja esitada.

Platoni Phaidroseses on kaariku võrdpilt hinge kolme osalisest jaotusest ja seal sophrosyne on see omadus, mis kallutab ihalevat hingeosa läbi harmoonilise mõõdukuse ratsionaalse hingeosa poole[xiv]. Samas kasutab Sokrates  sophrosynet nende inimeste meeleseisundi kohta, kes suudavad kontrollida oma emotsioone. Ta vastandab sophrosyneile meelekindluse kaotamist, "häbematuse" või "ülbuse", mis paneb indiviidi otsima naudingut ja rahuldust sõltumata kuludest ja oludest.

Phronesis on praktiline tarkus ja teadmine, oskus kuidas ning selle üheks tulemuseks saab olla suurepärane töö, teos, loome ehk ikkagi arete . See oli kõik, mis töötas ja toimis  tipptasemel- inimliku täiuse tulemus. Phronesis ei ole klassikalises mõttes teadmine, kuna kuulub üksikjuhtumi juurde[xv]. See on voorus, mis võimaldab inimesel teha õigeid otsuseid praktilises elus. Praktiline tarkus tegeleb moraalsete ja eetiliste otsustega ja on seotud tegutsemise ja valikutega, mis on vajalikud hea elu saavutamiseks. See on oluline ka moraalsete vooruste puhul, sest moraalne headus sõltub sageli praktilisest tarkusest olles aluseks kombetäiusele.

Agnes Lill on"Nikomachose eetikas" tõlkinud phronesist kui mõistlikkus, ning see tekitas minus esialgu teatud mõistesegadust, sest mõistlikkus oleks nagu midagi laiemalt mõistusepärast, nagu näiteks lauses „riskimine jäägu mõistlikkuse piiridesse“ ("Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009) .  

Joonise allikas: Visualization of the Wisdom Cube Scientific Knowledge Space for Management and Leadership. (2024). ResearchGate. https://doi.org/10.1007/978-3-030-20154-8_2

Nii etümoloogiliselt kui ka Aristotelese eetikasüsteemi järgi on phronesis otseselt seotud juba varem pikalt lahatud mõiste sophrosyne-ga,  mis sisaldades sõnatüve phrên `rind, hing'[xvi] . Muidugi on võimalik phronesist tõlkida kui mõistlikkus, aga minu mõistesegadusest aitas üle lisatud tarkuse või teadmiste kuup, skeem, mis näitab, et phronesis ongi kolmemõõtmeline. Antud skeemil kuubi diagonaal.

 Aristotelese eetika

Kõige enam tegeles vooruse küsimuste lahkamisega ja süstematiseerimisega Aristoteles. Võrreldes Platoniga, on Aristotelese eetika juba iseseisev uurimisharu. Platoni eetika eesmärgiks oli kasvatada inimest vastavalt aretê mõistele ning ta ei lahanud seda edasi üksikuteks juhtumiteks. Aristotelese arvates ei ole  aga kõikidel indiviidide ja kõikide juhtude jaoks  ühist ja ühest arete reeglit.  Ta kritiseerib Platoni üldise hüve ideed, sest hüve on saavutatav siiski konkreetsete juhtumite kaudu. Hüve saavutamine tähendab hüvedele vastavaid toiminguid. Hüvele  viivad üksikud toimingud [xvii].

Aristoteles on mõistuse ja kommete täiuslikkus seostatav tihedalt teiste hingenähtustega. Ta tugineb oma filosoofias äärmuste vältimise vajadusel ja peab õigeks vahepealse kesktee valikuid (sophrosyne) . Ta peab oluliseks  ka inimese valikuvabaduse ideed tervikuna. Hiljem näeme, et seda peab väga oluliseks ka Kant.

Inimest määratleb Aristoteles oma Nikomachose eetikas mõistuslikult arutleva olendina (zôon logistikon) kelles loogiline arutelu (logos) kasutades arutlevat mõtlemisvõimet (dianoia) ja mõistust (nous), kui tööriistu, kujundab loomadest erineva olendi. Nende kolme nähtusega seostuva tegevuse tulemusena tekib teadmine (epistêmê)[xviii].

Eeltoodud graafika teadmiste kuubil nii logost, dianoiat, doxat kui nousi ei ole, sest need neli on meetodid, tööriistad, kuidas seda kuupi ehitada ja sisustada. Küll aga võib seal mõtteliselt kujutleda eetilist keskteed sophrosynet, mis täidab suurema osa sophia ja phronesise vahelisest alast.

Minule isiklikul jäi aga arusaam, et nousil on kaks tähendust, kitsam ja laiem. Olles hinge kõige vaimsem osa, mis on võimeline haarama kõiksust ja sellega ületama kogemusliku  transtsendentse piiri, ongi nous laiemas tähenduses teadvus, ehk maailmatarkus ning seega ka kogu teadmiste kuup tervikuna. Vt allpool pikem nous selgitus.

Aristotelese süsteemis oli hingega seotud loomutäius jaotatud  eetoseks (loomutava, kombestik, ning millest tuleneb ka sõna eetika)  ja mõtlemisvõime (dianoia) vahele. Mõtlemisvõimel oli tal samuti kaks jaotust - loogiliselt arutlev ja mittearutlev. Arutlev tegevus jagunes teadmuslikuks ja arutlusloogiliseks.

Hingel on Aristotelese järgi kolm osa mis juhivad otsustuse tõesust:

1.         Meeltaju ehk aisting (aisthesis);  

2.         Mõistus (nous) - hinge ratsionaalne osa. Nous funktsioneerib kui arutlev mõtlemisvõime,  olles siis dianoia:

3.         Püüdlused (orexis).

Hingel on omakorda viis seadmust, millega ta kinnitab või tõrjub otsustusi (vt. varem esitatud skeemi).

Oskus (techne)- mõistuspärane ja loov praktiline oskus. Oskus midagi luua või teha midagi kindlate reeglite või teadmiste järgi. Näiteks käsitöö, arhitektuur või meditsiin kuuluvad selle alla.

Teadmine (epistēmē) - teadmine  üldises, teoreetilises tähenduses.  Üldistav järeldus on tervikteadmise aluseks. Teadmisesse inimene usub. Seda õpetatakse ja see võib olla ka vaid teoreetiline, ilma praktikata.

Aristoteles seab phronesist keskseks vooruseks, mis juhib kõiki moraalseid otsuseid. See praktiline tarkus võimaldab inimesel leida õige tasakaal, tegutseda vastavalt olukorrale ning viib lõpuks hüve ehk õnneliku ja täiusliku elu poole.

Aristotelese arvates juhtub sageli nii, et phronesisega  ei tegeleta valdkondades, kus  tegeletakse epistêmê, sophia ja theoria-ga.  Samas need filosoofid, kes nende sfääridega tegelevad, ei pruugi käsitleda ega omada phronesist. Seepärast ta ütles et Thales ja Anaxagoras on targad sophia pooles, aga mitte phronesise poolest, sest nad küll teavad erakordseid, keerukaid ja üleloomulikke asju, aga selle juures ei arva ära, mis neile endale kasulik on. Seepäras nad nimetavad neid teadmisi kasutuks, sest hea, mida nad otsivad, ei ole inimliku mõõtmega[xix]

Muidugi ei tähenda see seda, et juba nende teadmiste omamine ei oleks suur voorus.

Nous on mõistus, on intellektuaalse mõistmise võime, mis erineb pelgalt empiirilistest teadmistest.  Aga ta on ka eriline võime või hingeosa, mille abil inimene tajub tõde ja muid jumalikke asju, näiteks voorust. Nouse harjutust, ehk asjade tundmist selle abil – nimetatakse noesiks. Nous on ilmselget transtsendentne või metafüüsiline.

Aristotelel oli nous  iseseisev substants, inimmõistuse osa maailma ehk universumi mõistusest ning see on hinge sisse istutatud või kaasa sündinud (kaudviide: Aristoteles, De Anima 408b20).[xx]

Ta eristas nous pathetikos (passiivne mõistus) ja kõrgemat nousi, hinge surematut aspekti, mis on seotud nousi pathetikosega, kus selle vorm on juba seotud sisu mateeriaga[xxi].  See on intellekti võime haarata esmaseid printsiipe või põhialuseid, millele muu teadmine tugineb. Arukus on midagi, mis võimaldab mõista enesestmõistetavaid tõdesid[xxii]. Vt ka minu varasemat märkus nousist laiemas tähenduses, mis langeb kokku Aristotelese tõlgendusega.

Noeesi võrreldakse sageli nägemisega; see on midagi tõe "nägemise" sarnast. Kui me ütleme: "Ah, nüüd ma mõistan teie mõtet" jms, väljendab see tõe või põhimõtte noeetilist mõistmist. Olen hädas sellele eestikeelse vaste leidmisega, sest ajalooliselt tähendasid sõnad Intellekt ja Intelligentsus paljuski sama asja, mis Nous; kuid tänapäeval varjab seda seost mõiste „intelligentsus” väga lai tähendus, mida saab rakendada isegi loomade ja masinate puhul (sest nad võivad näiteks planeerida ja õppida). Kuid Nous on midagi teadvuse enda sarnast ja vähemalt Ai ja masinate puhul ei oleks see kindlasti rakendatav.

Teine võimalik ingliskeelne peaaegu samaväärne vaste on reason. Kuid siin tuleb teha vahet mõistuse ja arutluse vahel. Arutluskäik on diskursiivse mõtlemise vorm, samas kui noesis on tõe otsene mõistmine. Diskursiivne mõtlemine vastab sellele, mida kreeka filosoofid nimetasid dianoeesiks, mida seostatakse erineva vaimse võimega, dianoiaga. Mõistus ise (st nous) on osa arutlusest – st vahend, mille abil me tajume argumendi või järelduse tõesust[xxiii].

 

Logose etümoloogia. Kreeka sõna "mõistuse" ja "loogika" taga, näitab, olevat sünteesi idee. Kreeka logos on sõna lego verbaalne nimisõna, mis tähendab "koguma", "korjama", "kokku panema" ja hiljem ka "rääkima või ütlema.  Alustuseks kogume kokku üksikud faktid ja mõtted ning paneme need korrapäraselt kokku ning ütleme siis  tavaliselt midagi selle kohta, mida oleme loonud. Herakleitose logose ja Anaxagorase nousi (kosmilise mõistus) sünteetiline olemus on analüüs vastavat loogikat analüütiliseks mõistuseks ja logose etümoloogiast lähtuvat mõtlemisviisi sünteetiliseks mõistuslikuks[xxiv].

Meie kultuuriruumis on aga mõiste Logos kõige levinum käsitlus Johannese evangeeliumi algussõnadest, kus logost mõeldakse sõnana, aga mine sa tea. "...Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, ....  Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas ", ütleb Paulus oma kirjas koloslastele  (Piibel, Uus Testament, Kl 1:16-17).

Seega võime öelda, et logos on kude, millest loome arete rõivad.

Tarkus (sofia)-  kõige kõrgem intellektuaalne voorus. Teadmiste seas kõige põhjani minevam. Ühendab teadmist ja arukust. Tarkus tegeleb universaalsete tõdede ja jumalike asjade mõistmisega.

Dianoia oli Platoni jaoks tunnetuse tüüp mis seisab doxa ja nousi vahel.

Doxa (kreeka δόξα) tähendab "arvamust" või "uskumust". Filosoofias kasutatakse doksat sageli tervele mõistusele või üldlevinud arvamusele viitamiseks, vastandina episteemile (kreeka ἐπιστήμη), mis viitab vaatluse teel saadud kogemisele. Doxat peetakse sageli vähem usaldusväärseks kui episteemi, kuna see põhineb pigem isiklikul kogemusel ja tõlgendusel kui rangetel tõenditel ja arutlustel[xxv].

Kant, kas deontoloogia või voorus?

Nüüd teeme ajas väga pika  hüppe ja vaatleme, mida arvas eetika ja vooruse kohta Immanuel Kant.

 Klassikaline käsitlus Kanti eetikast on deontoloogiline, aga siiski leidsin seal vooruseeetika elemente.  Esialgu näis minulegi olukord vooruseeetika seisukohast veidi lootusetu, aga lootus taastub, kui lugeda tema enda tsitaate, nagu need on esile toonud R. B. Louden, kes on üllitanud vähemalt neli Kanti moraalikäsitlust lahkavat raamatut[xxvi].

Kant tsitaadid:

 „Moraalsete omaduste hulgas on ülev ainuüksi tõeline voorus.“

„ ... ainult selle idee [vooruse] abil on võimalik, et iga otsustus, mis viib moraalse väärtuseni, või on sellele vastupidine....“  

„Kõik hea, mis ei põhine moraalselt heal dispositsioonil, pole muud kui teesklus ja sädelev viletsus[xxvii]“.

Oxfordi vooruseeetika käsiraamat sõnastab asja nii, "Kant defineerib voorust kui jõudu ja sihikindlust takistustele vastu seista ja moraalseid kohustusi täita. Ta usub, et inimesed peaksid püüdlema täiusliku vooruse poole, pühendudes täielikult moraalile ja arendades meelekindlust, et seda väljakutsetest hoolimata säilitada. Kant usub, et vooruslikkuse poole püüdlemine nõuab moraalipõhimõtete austamist, emotsioonide kontrolli ja seaduslikult jõustatud reeglite süsteemi. Ta hoiatab katsete eest tuletada moraalinorme näidete või tunnete põhjal. Parim lootus on pidev edasiminek võitluses moraalse täiuslikkuse nimel“[xxviii].

Natuke pikaks läheks arutelu selle üle, kuidas Kant oma eetika mõistusliku käsitluse juurde jõudis. See oli tema praktilise mõistuse kriitika. Sinna valdkonda arvab ta eetika, riigi- ja õiguse õpetuse, ajaloo- ja religioonifilosoofia ning antropoloogia.

Väga oluline on see, et praktiline mõistus on Kantil võimalik vaid tänu vabadusele. Teine oluline asjaolu on, et siin pole mingit abi tunnetusest. Samas moraali küsimuses on inimene ontoloogiliselt kahestunud – ühtviisi oleme empiiriline indiviid, kes elab nähtumuste maailmas ja teisalt transtsendentne isiksus, kes elab asjade iseeneste maailmas.  Oma olemuselt on praktiline mõistus seesama, mis puhas mõistus, aga praktiline mõistus kasvab üle tahteks[xxix].

Moraali alaseid otsustusi nimetab Kant maksiimideks. Kuigi maksiim on subjektiivne, siis seda, kas minu maksiim võiks olla minu eetika aluseks, sõltub sellest, kas maksiim sobiks üldkehtivaks.

Kanti liigne jäikus annab põhjust teda kritiseerida.

William David Ross, Kanti selle vaate üks innukaimaid kritiseerijaid, arvab, et Kant lihtsustab liialt moraalset elu. Sellise ülelihtsustamise selgeim juhtum on Kanti pühendumine erakordsetele moraalipõhimõtetele. Kant väidab, et valetamine on alati vale[xxx].  Samas mõnikord võib valetamine olla vajalik. Näiteks siis, kui sa ütled inimest taga ajavatele mõrvaritele, et teda ei ole siin, kuigi taagaaetav redutab kõrvaltoas.

Kanti eetikas esineb piisavalt vooruseeetika elemente, aga ta ei ole seda ülimuslikult esile toonud.

 

 

Vooruseeetika taassünd

Valgustusajastu, mis paistus silma oma ja ratsionaalsuse ja praktilisusega, ei vajanud eriti vooruse eetikat. Suurima hüve või seaduse sõnastamine oli eetika jaoks piisav.

Vooruseeetika taassünniks peetakse 1958 aastat, kui  G. E. M. Anscombe avaldas oma tuntud artiklit "Modern Moral Philosophy". Seal esitleb ja analüüsib Anscombe kolme teesi, millest minu arvates tasub esile tõsta kaks esimest. Esimese järgi on tema hinnangul moraalifilosoofiaga tegelemine kasutu, ning jääb selleks seni, kuni meil on adekvaatne psühholoogiafilosoofia. Teiseks peaksid moraalifilosoofid igal juhul loobuma moraalse kohustuse, moraalse "peaks" mõistetest, sest need mõisted on mõttekad ainult kompleksemas eetikakäsituses.

Psühholoogia filosoofia all nimetab ta mitmeid teemasid, millest me kõigepealt vajaksime paremaid kontseptsioone: "tegevus", "kavatsus", "rõõm", "tahtmine" ja miks mitte ka „voorus" kui selline ja "õitseng". Kuna filosoofia ei arendanud kunagi adekvaatset ettekujutust voorusest ega õitsengust ei saanud ta kunagi moraalifilosoofiaga isegi tegelema hakata.

See ei tähenda, et ainult voorusteetikud tegelevad voorustega, nagu ka seda, et ainult konsekventsialistid hoolitsevad tagajärgede eest või ainult deontoloogid reeglite eest. Kõik ülalnimetatud lähenemisviisid võivad Ascompte arvates teha ruumi voorustele, tagajärgedele ja reeglitele[xxxi].

Tema selline lähenemisviis on arusaadav, sest oli ka ise sügavalt usklik inimene, aga ka suurepärane analüütiline filosoof.

Vooruseeetikaga on edaspidi filosoofid aktiivselt tegeletud. Näiteks Alasdair Chalmers MacIntyre oma tuntud teost "After Virtue" (1981), "Pärast voorust" või "Vooruse kaotamine" tõstab päevavalgusesse kaasaegse eetikateooria nõude, et see peab olema universaalne.  Vooruseetika aga ei täida universaliseeritavuse kriteeriumit, vaid saab käsitleda pigem üsikjuhte või kitsa grupi nägemust[xxxii].  Ei ole midagi uut päikese all. Meenutame Aristotelese kriitikat Platoni üldise hüve ideed vastu.

Vooruseetika tulevikuväljavaated AI kontekstis

Tehisaru, ehk AI seab mitte ainul eetikaga tegelejatele vaid üldse filosoofidele hoopis uusi väljakutseid, võib olla seisame isegi mingi olulise läbimurde eel.

Põhiliselt käsitletakse AI-d selles vaates, et kuidas tema arendamisel kaasata eetikareegleid. AI juures puutume kokku Ascomte sellel  väitega, et vajame olulist moraalipsühholoogia arengut.  

Tehisaru arendajad ei arvesta sageli inimmõistuse piirangutega, seal peidetud paljude psühholoogiliste jõududega, nagu tunnetuslikud eelarvamused, mis võivad mõjutada eetilise või ebaeetilise käitumise tõenäosust. Soovitatakse otsida pidepunkte eetilisest raamistikest, mis on tehisintellekti eetikas veel vähe esindatud, nagu näiteks vooruseeetika[xxxiii].

Sellega võib nõustuda aga edasi esitan veel mõned enda seisukohad, millele ma ei ole kirjandusest veel tugipunkte leidnud. Põhuseks võib olla liiga põgus kokkupuude.

AI koosneb meie klassikalises arusaamas vähemalt kolmest olulisest komponendist. Esiteks info toormaterjalist, milleks on talle võimalikult suures mahus sisse söödetud tekstikorpused ja muu alusinformatsioon. Teiseks, algoritmid ja meetodid mille abil AI seda informatsiooni töötleb, ning kolmandaks, kuidas toimub tehisaru nii-öelda õpetamine, treenimine, mille protsessi käigus ta mitte ainult ei sa inimeselt juhendust vaid „õpib“ ka ise.

Huvitav on see et just viimastel aastatel on tehisaru justkui ületanud teatava kriitilise piiri, kus inimene seda kasutades ei pruugigi enam tuvastada, kas tema vastas on masin või inimene.

Seega on tehisaru saavutanud olulise kvaliteedi, mille kohta paljud temaga kokku puutuvad inimesed  isegi imestavad. Jaan Tallinn väidab, et AI-l on tegelikult mõtlemisvõime ja on oht, et teeb midagi halba. Ehk mitte veel kohe, sest tal puudub pikaajaline planeerimisvõime[xxxiv].

Tehisaru valdkonnas nähakse ka muid ohte. Üks võimalik oht on seotud olukorraga, kust AI satub halbade kavatsustega inimeste teenistusse, kus nad saavad suunata tehisaru tegema selliseid asju mis on teistele kahjulikud ja halvad.

Jaan Tallinn aga viitab ohule, mis on seotud sellega, kui tehisharu saab tõeliselt targaks ehk mingil põhjusel hakkab mõistma, et ta konkureerib inimesega näiteks elektri ja muu energia või hoopis jahutusressursi osas. Või kui tal võib tekkida oma tahe inimesi orjastada või tekitada mingisugune teistsugune suhe inimesega.

Samas on aga ka positiivne võimalus. Inimeses on suur annus irratsionaalsust – need hobused seal Plationi kaariku ees. Ei ole sugugi välistatud, et inimkond hoopis ise liigub enesehävingu teel ja tõeliselt targaks saav AI võtab juhtumise üle, tagades sellega inimkonna säilimise. Kusjuures AI võib seda teha ka puhtalt ratsionaalsetel eesmärkide. Ta vajab inimest, kes teda ehitab, arendav töös hoiab.

Pigem on väljakutsed kuidas teda targemaks õpetada ja mida me selle tema õppimise protsessi vaatlusel ise saaksime õppida või juurde teada.

Siin näen just eetikale olulist rolli. Tehisharu on ikkagi masin. Tema jaoks on iseenesest arusaadavamad masinlikult protsessid. Need on valemid ja reeglid mis on seotud ka meie füüsilise maailmaga. Seega loodusseadustest arusaamine peaks olema temale jõukohane. Hoopis keerulisem on saada aru inimese teadvuse olemusest ja sügavamatest keerdkäikudest.

Hiljuti eestindatud Brian Greene  menuk „Aja lõpuni - teadvus, aine ja tähenduse otsingud muutuvas universumis“, püüab võtta kokku nii loodusteaduste saavutused kui humanitaarteaduste saavutused kõiksuse üldise arenguloo kontekstis. See,  et  Greene on füüsik ja matemaatik, ning humanitaarteadused on temast veidi kaugemal,  ei vähenda huvitavat lähenemist, mis puutub nende kahe valdkonda omavahelist kokkupuutepunkti.

Näiteks viitab ta, et füüsikud on juba pikka aega otsinud niinimetatud kõiksuse valemit, mi seoks  üldrelatiivsusteooriat ja  kvantteooriaga. Greene arvab, et see võiks anda ka mingit informatsiooni vaimumaailma ja füüsilise maailma kokkupuutest. Ta esitab seal võimalusena, et kuna kvantfüüsika on väga keeruline siis võib füüsilisel maailmal ja samuti väga keerulisel teadvusel olla mingid ühildatavaid jooned[xxxv]. Nõustun, kvantfüüsika on keeruline, aga kui suudaksime teadvust sama hästi uurida, siis nende skemaatiline kujutlus oleks võib olla tõesti üsna sarnane (võrdle seda eelnenudu teadvuse ruumilise kuubiga).

Mõnikord võtab läbimurre uurijatelt palju aega aga vahel piisab lihtsalt vaatenuga muutusest. Albert Einsteini otsustavat sammu relatiivsusteooriani ei sillutanud katsed ega uued andmed. Ta töötas faktidega, mis olid elektri-, magnetismi- ja valgusnähtuste kohta ammu teada. Tema julgus seisnes selles, et pööras asja lihtsalt ringi. Loobudes üldtunnustatud eeldusest, et aeg ja ruum on konstantsed, aga valguse kiirus on muutuv, ning oletades, et konstantne on hoopis valguse kiirus, pidi aeg ja ruum võtma muutuja rolli. Selline universumi legoklotside ümbertõstmine viis relatiivsusteooriani. Green võrdleb seda tipptasemel komponeerimisega[xxxvi].

 

Joonis: Massachusetts Institute of Technology. Strong Interactions and Nuclear Theory » MIT Physics. (s.a.). MIT Physics. Salvestatud 22. detsember 2024, https://physics.mit.edu/research-areas/strong-interaction-and-nuclear-theory/

 

Olgu sellega kuidas on, kuid tehisaru võib meile anda informatsiooni mõtlemise sügavamate struktuuride kohta.

 Igal juhul on AI üheks probleemiks see, et me ei suuda paljudes asjades end täpselt väljendada, eriti mis puudutavad vaimu ja inimese sisemaailma, sealhulgas eetikat.

Oleme tööstusrevolutsioonist alates liiga vähe pööranud tähelepanu vaimumaailmale ja palju rohkem füüsilisele maailmale sest viimane pakub meile rohkem vastu.

Sokratesel, Platonil ja Aristotelesel oli, aga  piisavalt aega, et veinikarika kõrval ühistel sümpoosionitel või sokraatlistel jalutuskäikudel hinge ja eetika üle diskuteerida. Nad jõudsid selle struktureerimises väga kaugele.

Kui suudame ennast tehisintellektile täpsemini ja arusaadavamalt ning struktureeritumalt väljendada, siis tekib temal ka suurem võimalus meie sisemaailma analüüsida ning ehk isegi mõista.

Analüüsides suuri andmemahte on temal inimhaardest laiem ja sügavam struktuuri- ja mustri tunnetust. Mitmes teadusvaldkonnas on just mustri tunnetus muutunud oluliseks küsimuseks. Meil on paljude uute teadmiste omandamiseks juba palju kogutud baasiinformatsiooni ning, AI  saab tulla appi et sealt vajalikke mustreid ülesse leida. AI abil muutub teadus drastiliselt. Selgituseks lisan akadeemik Tarmo Soomere slaidi, kus on nö vana ja uus teadus kõrvuti[xxxvii].

Joonis: Soomere T. Slaid ettekandes, 12.12.2024, konverentsil „TeadusEST 2024: teadustaristu – kellele ja miks?“.

Tulen lõpuks veel korra Jaan Tallinna juurde tagasi: „Võrreldes inimestega on AI puhul hea see, et tema mõtteprotsess on põhimõtteliselt täiesti transparentne, läbipaistev. Kuna ta on niivõrd keeruline, siis ei ole mingit lihtsat retsepti, kuidas temast aru saada, aga kuna ta on tegelikult jooksev arvuti, kus kõik on korratav, siis võid igal hetkel ta kinni panna ja uurida, mis mingil hetkel parajasti tema ajus toimub. Kui sealt õnnestub mingisuguseid reegleid välja urgitseda, siis on selge võit. Sellise lähenemise nimi ongi mehaaniline interpreteerimine“[1].

Kuhu jõuaksime aga siis, kui mehaaniline interpreteerimine viib meid lähemale mõtlemise ja selle olulise osa, eetilise käitumise ja eetikaotsuste sügavama olemise mõistmisele?

---

[1] Tallinn J. AI väljumine kontrolli alt on õigustatud hirm. Postimees, 21. detsember 2024, https://kultuur.postimees.ee/8158218/ak-jaan-tallinn-ai-valjumine- kontrolli-alt-on-oigustatud-hirm

 

 

---

[i]Blackburn, S, Oxfordi filosoofialeksikon (2024). APOLLO., https://apl-api.apollo.ee/oxfordi-filosoofialeksikon.html

[ii] Ajalik ja ajatu: 457 | Eetika. (s.a.). Videoarhiiv | ERR. Salvestatud 22. detsember 2024, https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ajalik-ja-ajatu-eetika

[iii] Teadlaste töö tulemus Kaali kraatri vanuse määramisel ühtib vana regilauluga, 2016,  Saarte Hääl, https://saartehaal.postimees.ee/6651948/teadlaste-too-tulemus-kaali-kraatri-vanuse-maaramisel-uhtib-vana-regilauluga

[iv] Storey, D. (2022). Dianoia & Plato’s Divided Line. Phronesis, 67(3), 253–308. https://doi.org/10.1163/15685284-bja10055

[v] Hursthouse, R., & Pettigrove, G. (2023). Virtue Ethics. E. N. Zalta & U. Nodelman (Toim), The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Fall 2023). Metaphysics Research Lab, Stanford University. https://plato.stanford.edu/archives/fall2023/entries/ethics-virtue/

[vi]   Aristoteles, Nikomachose eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa, tõlkija kommentaarid

[vii] Sedley, D. (2016). Aretē. Routledge Encyclopedia of Philosophy (1. tr). Routledge. https://doi.org/10.4324/9780415249126-A018-1

[viii] Aristoteles, Nikomachose eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa, tõlkija kommentaarid

[ix] Aretē. (s.a.). Oxford Reference. https://doi.org/10.1093/oi/authority.20110803095423468

[x] Ibid.

[xi] Tsouna, V. (Toim). (2022). Charmides’ First Definition of Sôphrosynê: Temperance Is a Kind of Quietness (159b1–160d4). Plato’s Charmides: An Interpretative Commentary (lk 107–123). Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781009036610.003

[xii] Sebastián, J. C. T. (s.a.). The Enkrateia and sophrosyne in Plato: A comparative study of the dialogues Carmides, Gorgias, Republic, Politius and Laws. https://www.academia.edu/113574894/The_Enkrateia_and_sophrosyne_in_Plato_a_comparative_study_of_the_dialogues_Carmides_Gorgias_Republic_Politius_and_Laws

[xiii] W. K. C. Guthrie. (1960). W. K. C. Guthrie A History Of Greek Philosophy 4. http://archive.org/details/w.-k.-c.-guthrie-a-history-of-greek-philosophy-4

[xiv] Plato, Phaedrus, section 237c. (s.a.). https://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=Perseus%3Atext%3A1999.01.0174%3Atext%3DPhaedrus%3Asection%3D237c

[xv] Knowing in Aristotle part 2: Technē, phronēsis, sophia, and divine cognitive activities | Request PDF. (2024). ResearchGate. https://doi.org/10.1111/phc3.12799

[xvi] Aristoteles, Nikomachose eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa, tõlkija kommentaarid

[xvii] Ibid.

[xviii] Ibid.

[xix] Corey, D. (2021, august 9). What is Phronêsis? Voegelin and Aristotle. VoegelinView. https://voegelinview.com/what-is-phronesis-voegelin-and-aristotle/

[xx] Niineste, R. Antiikfilosoofia tüvitekstide loenguslaidid, Tallinna Ülikool.

[xxi] Nous. (s.a.). Oxford Reference. https://doi.org/10.1093/oi/authority.20110803100240441

[xxii] Aristoteles, Nikomachose eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa, VI raamat

[xxiii] Nous—Definition and Meaning. (s.a.). Salvestatud 15. detsember 2024, https://www.john-uebersax.com/plato/words/nous.htm

[xxiv] Synthetic reason and aesthetic order, Salvestatud 15. detsember 2024, https://www.webpages.uidaho.edu/ngier/srao.htm

[xxv] Doxa—Philosophy Dictionary of Arguments. (s.a.). Salvestatud 15. detsember 2024, https://philosophy-science-humanities-controversies.com/listview-list.php?concept=Doxa

[xxvi] Louden, R. B. (1986). Kant’s Virtue Ethics. Philosophy, 61(238), Cambridge University Press on behalf of Royal Institute of Philosophy,  473–489. https://www.jstor.org/stable/3750390

[xxvii] Esimene lause pärineb  Kant'i Observations on the Feeling of the Beautiful and the Sublime, eng trans. John T. Goldthwait (Berkeley and Los Angeles: University of California Press, 1965), 57; teine Puhta mõistuse kriitikast,  Critique of Pure Reason, eng trans. Norman Kemp Smith (London: Macmillan, 1963), A 315/B 372; ja kolmas esseest , 'Idea for a Universal History from a Cosmopolitan Point of View', in On History, Lewis White Beck (ed.) (Indianapolis: Bobbs-Merrill, 1963), 21, Ak. 26.

[xxviii] Hill, T. E. J., & Cureton, A. (2017). Kant on Virtue: Seeking the Ideal in Human Conditions. N. E. Snow (Toim), The Oxford Handbook of Virtue (lk 263–280). Oxford University Press.

[xxix] Narski. I (1979), Kant. Sarjast suuri mõtlejaid.

[xxx] Skelton, A. (2022). William David Ross. E. N. Zalta (Toim), The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Spring 2022). Metaphysics Research Lab, Stanford University. https://plato.stanford.edu/archives/spr2022/entries/william-david-ross/

[xxxi] Wiland, E., & Driver, J. (2022). Gertrude Elizabeth Margaret Anscombe. E. N. Zalta & U. Nodelman (Toim), The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Fall 2022). Metaphysics Research Lab, Stanford University. https://plato.stanford.edu/archives/fall2022/entries/anscombe/

[xxxii] Vooruseetika | Tartu Ülikool. (2023, veebruar 22). https://eetika.ee/et/sisu/vooruseetika

[xxxiii] Hagendorff, T. (2022). A Virtue-Based Framework to Support Putting AI Ethics into Practice. Philosophy & Technology, 35(3), 55. https://doi.org/10.1007/s13347-022-00553-z

[xxxiv] Jaan Tallinn: AI väljumine kontrolli alt on õigustatud hirm. Postimees, 21. detsember 2024, https://kultuur.postimees.ee/8158218/ak-jaan-tallinn-ai-valjumine- kontrolli-alt-on-oigustatud-hirm

 

[xxxv] Greene, B, (2024).  Aja lõpuni. Teadvus, aine ja tähenduse otsingud muutuvas universumis. Postimehe kirjastus.

[xxxvi] Ibid.

[xxxvii] Soomere T. Slaid ettekandes, 12.12.2024, konverentsil „TeadusEST 2024: teadustaristu – kellele ja miks?“.