Ilmselt kuulud sinagi nende inimeste hulka, kes muretsevad meie keskkonnaseisundi pideva halvenemise pärast. Selle tavaliseks mõõtühikuks on saanud CO₂ heide. Ja siis aeg ajalt ilmselt küsid, mida sina saaksin teha oma keskkonna heaks? Saad teha väga palju.
Üks enim saastavamaid tegevusi meie igapäevaelus on
liikumine. Muidugi mitte kõndimine kodust kooli, vaid pikemate vahemaade
läbimine transpordivahendiga. Näiteks välisõppele minekuks.
Siin kehtib füüsikaseadus, et kiirem kulutab rohkem
energiat. Kõige enam saastav transpordiviis on lennundus. Lennuk kulutab sinu
kohale viimiseks üle 10 korra rohkem kütust kui näiteks rong. Ka bussiliiklus
on lennuliiklusest märksa efektiivsem.
Tegelikult on veelgi efektiivsem laevandus, sest
laevad ei liigu reeglina väga kiiresti ja võtavad peale palju kaupa, aga
laevaga me tavaliselt kuigi kaugele ei sõida. Seega pole meretransport reisidel
enam eriti oluline. Küll aga peame olema õnnelikud, et enamik meie kaupa
veetakse meritsi, sest kui kogu see kaup tuleks kohale tuua muul viisil, oleks
meie planeet veelgi vaesem.
Ma ei kasuta sõna „vaesem“ siin mitte ilmaasjata. Igal
asjal on kaks otsa. CO₂ heide, mida õhku paiskame, on vaid transpordi üks ots.
Teine ots on aga see, kui palju fossiilkütust selle heitme tekkimiseks ära
kulub. Ühel lennureisil kulunud kütusest oleks saanud teha tonne meie
igapäevaseks eluks vajalikke tooteid – mänguasju, plastpudeleid, hambaharju või
kasvõi sukkpükse. Nii et paradoksaalselt on meie vabanemise kõrval teoks saanud
ka Kalevipoja ennustuse see osa: „Kus kõik pirrud kahel otsal, lausa lähvad
lõkendama, lausa tuleleeki lõikab..,“ millele saame nüüd ise lisada: „...meie
all, kui lennuk lendab!“ Samas liikus Kalevipoja enda Lennuk puhtal energial,
tuule jõul.
Selles mõttes võiksime välislähetustele minnes kaaluda
veidi aeglasemat transporti. Planeet oleks väga tänulik, kui sõidaksime lennuki
asemel rongiga või bussiga. Ja kuigi selleks kulub rohkem aega, ei ole ju nii,
et lennuk tooks meie ellu mõne lisapäeva. Sama aeg, mida kulutad rohkem
ratastel, kulub teistviisi ikka ära – magades, telekast vaadates või niisama
sõbraga juttu ajades. Kõike seda saame ju teha ka pikema reisi ajal. Eriti
mugavaks on tänapäeval muutunud rongiliiklus.
Suhtlemine ja mõtterikas töötamine reisil on
efektiivsem kui niisama toas istudes – see on üks reisimise fenomen. Ajal,
ruumil ja teadvusel on nagu mingi üks läbiv joon, mis neid seob.
Mul on natuke kahju, et tänapäeval üle ookeani enam ei
seilata. Õigemini saab küll, aga see on väga haruldane. Nii et oleme sunnitud
sellisel puhul kasutama lennukit. Aga tähtsam on ikkagi mõtteviis- aeglasemalt
on targem. Kui Sigmund Freud ja Carl Jung 1909. aastal üle Atlandi ookeani
Ameerikasse seilasid, et osaleda G. S. Halli kutsel Massachusettsis toimunud
psühhoanalüüsi konverentsil, oli neil laeval terve nädal üliväärtuslikku aega
arutada omavahel psühhoanalüüsi teooriate, alateadvuse ja unenägude tähenduste
üle. Nii sai teadusmaailm sellelt palju rikkamaks. Meenutame seda, kui kasutame
peaaegu iga päev viitamisteks APA stiili, mis võeti kasutusele umbes 20 aastat
pärast kahe mehe mõtterohket reisi – sellesama Ameerika Psühholoogia
Assotsiatsiooni poolt, mille esimene president ja Freudi ning Jungi võõrustaja
oli Granville Stanley Hall.
Jaanis Prii
