Hoia oma hobuseid

 

Kuhu iganes me ka ei vaata, näib, nagu et kas just elu ise, aga elukeskkond muutub üha ohtlikumaks, mürgisemaks ja saastatumaks. Üha enam inimesi tajub, et ajad on ärevad, segased, keerukad ja paljud tunnevad seepärast ka lausa hirmu. Olgu üks paljudest selle tunnetuse näidetest, kui Sirje Helme mainib, et meil on (ja mitte ainult kultuuris) „ korralikult kafkalik hoiak, mis ühiskonda valitseb. Eriti kui ärevil on noored inimesed, kes võiksid mõelda positiivselt ja õnnelikult, sest nemad on meie tulevik“[1].

Või siis loen mitmete ajalooõpikute autori ja Postimehe toimetaja Lauri Vahtre Eesti ühiskonna allegoorilist kirjeldust, kus ta võrdleb  Eestit laevaga, mis merel jäämäge riivab.[2]

Kes tahab ärevuse teemal natuke teaduslikumat käsitlust mängu tuua, neile pakun Turu-uuringute AS-i poolt kevadel läbi viidud küsitlust. Selle kohaselt tunneb 77% Eesti elanikest ärevust seoses võimaliku sõjaohuga. Kõige levinum on ärevus noorte, 15 - 29-aastaste seas.[3] Seega võib öelda, et ka sisetunne siin ei eksi.

Lisaks sõjahirmule torkab silma igasugu polariseerumise kasv. Polariseerume poliitiliselt, kultuuriliselt ja vahel mõne üsna väikese asja ümber, mis suures pildis ühiskonnas nagu midagi ei mõjuta, aga läheb meile ikka korda. Ja väärtuse konflikti nime alla saame panna pea iga arvamuse, millega mõni nõus ei ole. Eriti teravaks läheb konflikt, kui üks polariseerunud leer ründab teist identiteedi põhiselt „teie seal“ meetoditega.

Neid ärevuse lugusid lugedes tekib ühes ajupoolkeras soov ka ise mõnd oma väikest mõtet arvata. Teine pool minust ütleb, „pole mõtet, sest see kõik on juba ammu teada“. Üks poolkera sai seekord teisest võitu.

Imestada või mitte imestada?

Jah, imestada pole siin midagi. Ei ole ka vaja kõige uuemaid ja paksemaid psühholoogia ning kognitiivteaduste alaseid raamatud tsiteerida, sest see kõik on kunagi palju lihtsamalt öeldud.

Miks mitte imestada ?
 Platoni ja Aristotelese tekste on muidugi huvitav lugeda, aga vee huvitavam on, et peamine ei ole mingi uue tunda saamine, vaid nende inimeseks olemise eripära äratundmine.

Kui vaadata inimest imestusega, siis paned üha enam tähele, et imestada justnagu ei ole enam millegi üle, aga imestada on palju. Imestada ei ole kontuuride üle, imestada on värvide ja toonide üle, mis muutuvad iga päev.

 

Platoni hobukaarik

Anglitsism, „hold your horses“ mille ma panin selle artikli pealkirjaks,  on mõttena väga vana. Mitte ainult, et ratsanik või kaarikujuht peab oma hobuseid ohjama, teel hoidma, ning vahel ka piitsutama, vaid ka seda, et need vanad oskused on veel praegugi ainuõigeks inimese hinge kujundiks.

Palun kõigi loomasõprade ees vabandust, sest hobuse piitsutamine on siin samuti mitmetähenduslik. Heal kaarikujuhil on valjad ja ratsapiits kasutusel hobusele märku andmiseks, tema juhtimise mõttes, mitte et talle valu tekitada.

Platoni inimese käsitluse mõistmiseks on selle artikli kontekstis hobukaariku lugu palju olulisem kui tema kõige kuulsam, koopa müüt ideede õpetuse seletuseks. Kaariku lugu saab lugeda tema raamatust Phaidros.[4]

Inimese hing on kui kaarik, mille juht, kutsar sümboliseerib mõistust (logos või logistikon). Üks hobune kaariku ees sümboliseerib tahteküllast ja südikat hingeosa (thumos)[5]. See paneb meid tegutsema, edu saavutama. Teine hobune kaariku ees on ihadega või himudega seostuv hingeosa (epithymetikon).​ Kui thumos on emotsionaalne, au- ja vapruse tahteline, täis energiat, seotud tundeelu ja enesekehtestamisega, siis epithymetikon ehk epithymia on loom, kes kehastab meeldivaid naudinguid ning rahuldusi nagu toitu, jooki, seksuaalne iha ja muud maiste vajaduste ilmingud.

Need kaks suksut ongi meid edasiviivaks jõuks. Kaarikujuht ilma hobusteta longiks üski mööda rada ja suurt kuhugi ei jõua. Hobused tagavad, et meil on majanduskasv, teaduse saavutused ja kõik see, mille kohta ütleme progress. Sõnaga, arengu edasiviiv jõud ja kui soovite mootor.

Kaasajal arvamegi sageli, et need ratsud on kui mootor, kus kusagilt väljast saadud energia kokku surutakse, süüdatakse, plahvatama pannakse ja liikuvaks jõuks rakendatakse, samas kui kasutuks muutunud jääk kõverat toru kaudu välja lastakse.

Auto võrdlus on aga halb, mehhanistlik ja sobib vaid loodusteadustele. Humanitaar- ja sotsiaalteadustele on hobukaarik palju täpsem.

Loodusteaduslikus mõttes istub rooli taga juht, kes keerab rooli ja suunab masinat, tallab gaasipedaali ning vahel ka  pidurit. Inimene aga ei ole nagu auto. Samas oleme just viimased sajandid inimese juures sellise mentaliteediga nii ära harjunud.

Kaariku ees on aga elavad olendid, kellel ongi need südikused ja ihalused, mida on ka vaja juhtimisel, ehk siis elamisel arvesse võtta.[6] Juht on sageli hobuse vaos hoidmisega hädas. 

Siin tuleb aga Platoni hobukaariku ja minu auto võrdluse suurim eelis Platoni kasuks. Või isegi mitte eelis, vaid Platoni  käsitluse ainuvõimalikkus. Kaarikul kõik kolm tegelast on elusad hinged. Ükski neist ei allu mehaanika reeglitele.

Platonile oli aga hobukaarik igapäevane.

Ratsud on ideaalis valitud tasakaalukalt, 50:50 vahekorras. Kui nüüd kaarikujuht tahab, et kaarik pööraks paremale, siis peab ta mõlemat ratsut koos jõuliselt ohjama. Mõnikord kaariku juhtimine õnnestub ja juhi arvates õigel ajal pöörab see õigele teeharule. Teinekord jääb aga ühe ratsu tahtmine peale ja juhtimine ebaõnnestub.

Platoni õpilane Aristoteles oli märksa süsteemsem ja ratsionaalsem ning tema hingeõpetus juhatas meid läbi keskaja tänapäeva. Aristoteles oli juba rohkem „auto“ usku. See sai aga valdavaks uusajal. Rene Descatest ja tema kaasaegsed võrdlesid inimest ideaalse masinaga.

Kui igas üksikisikus, indiviidis on juba selline sisemine konflikt peidus, siis mida oodata veel ühiskonnast, mis on kui kaarikute vägi? Kuid võrdlus hobuvankrite armeega on mul samuti ebaõnnestunud. Seegi on liiga lihtne võrdlus, kus vankrid justkui kihutavad ühtse massina lahinguväljale ja neil puudub isiklik tahtevabadus. Selline kaarikute müriaadi kindel vool on hea vaid teoorias.

Platoni tööriistakastide valik oli õnneks laiem.

Läheme merele

Ateena  ühiskonnas oli demokraatia küll veidi teistsugune, kui see, millega meie harjunud oleme, aga vabadel kodanikel oli eneseväljendusõigus ja nad said linnriigi otsustusprotsessis osaleda.

Ühiskond, riigilaev konkreetses näites, ei kulge mööda kindlat teed, vaid on avamerel. Selle pardal avaneb sarnane draama, mis toimub üksikisiku hinges kaariku näitena. Ja selle draama on Platon kirja pannud oma raamatus Riik[7].

Laeva ehk riigi omanikuks on kodanikud. Omanik on üldiselt tubli ja tugev, kuid veidi lühinägelik. Laevamehed on aga nagu poliitikud, meilgi tavapäraselt iseteadvad ja demagoogiale kalduvad. Igaüks omaette ja parteina - rühmana koos väidavad rahvale, et nad tunnevad meresõitu ja teavad purjetamisest pea kõike. Ja et parim on laev nende kätesse usaldada. Nii need võistlevad pidevalt üksteisega kodanikkonna ehk kapteni heakskiidu nimel. Mängu tulevad isegi vein ja kingitused. Navigaatorit, kes tegelikult oskaks laeva päikese ja tähtede järgi juhtida, peetakse kasutuks tähevaatlejaks.

See pilt on väga sarnane Lauri Vahtre viidatud looga, kus kõik spetsialistid omavahel vaieldes lasevad laeval rahus põhja minna.

Platon tahab oma laeva näitega illustreerida, et inimeste kogum, ühiskond on veelgi keerukam ehk komplekssem, kui üksikisik. Ja eks see ühiskonnalaev ju ongi üksikisikute keskmine summa.

Miks ma neid, ligi kaks ja pooltuhat aastat vanu lugusid teile ümber jutustan? Sellepärast, et näidata- inimese olemus on muutunud väga vähe.

Avaliku arvamuse virrvarr

Platon kirjeldas laeva tekil toimuvat, võttes näiteks avalikku arutelu Ateena agoraal. Meil toimub sellide debatt näiteks Riigikogus ja kohalikes volikogudes. Aga arvamuste paljusus on märksa laiem.

Ateena agoraa rahvakoosolek sarnanes veelgi enam sellele, mida me nimetame avalikuks sfääriks.

Kaasaegne avalik sfäär on veidi teistsugune. See sai alguse juba uusajal, kui kujunes kohvikukultuur, huviringide koosviibimised, kus toimusid arutelud. Arvamust oli võimalik jooksvalt välja öelda ajalehtedes ja ajakirjades, hiljem raadios ja teleris ning lõpuks sotsiaalmeedias.

Selline üha kasvav avalik sfäär laiendas arutelu all olevaid teemasid, arvamuste paljususe maailm kuhjus kui lumepall.

Kirjeldades ja analüüsides selle sfääri teket ja arengut toob Jürgen Habermas välja, et olukord pidevalt muutub. Ideaalis on see avatud kõigile kodanikele ning moodustub nende vabast koosolemisest ja aruteludest, kus inimesed tegutsevad mitte era- ega äriliste huvidega, vaid üldise ühiskondliku huvi nimel. Tegelikult on aga kasvav tarbimine muutnud avaliku sääri üha rohkem äriliseks ja instrumentaalseks, kus poliitiline arutelu ning kodanike aktiivsus asendusid turunduse, reklaami ja meedia poolt juhitud avalikkusega[8].

See ei ole ainult avaliku sääri enda muutus. Turundus ja sotsiaalmeedia algoritmid on võtnud jämeda otsa enda kätte ka poliitikas.

Eriti plahvatusliku kasvu andis sellele sotsiaalmeedia. Paratamatult mõjutab see ka meid endid. Arvamuste paljusus jõuab igaüheni otseselt ja vahetult, ning uputab oma laviiniga. See on üks paljudest uutest asjadest, millega me ei ole harjunud. Varasemalt oli inimese ja avaliku ruumi vahel mingi filter. Selleks olid ruum ja aeg, sest informatsioonil kulus liikumiseks mõlemat ja ta jõudis kohale natuke lahjendatult. Nüüd on aga ruum ja aeg minetanud oma sellise rolli[9].

Sotsiaalmeedia tõi mõjusa vahendina lagedale visuaalse pildi, mis viimati oli sama oluline keskaegses näoraamatus - kirikus. Seal tekivad mõtteid kajana võimendavad uued „kohvikud“ ja kogudused. Ja kõik see jõuab kohale ühe viivuga. Järelemõtlemiseks aega ei ole. Ma ei ütle, et see kõik oleks halb, aga kindlasti on ta uus ja harjumatu.

Kõike seda arvesse võttes ei ole ime, et tekib ebakindlus ja raskused ka oma kaarikuga, rääkimata laeva pardal toimuvast.

Kui me nüüd Platoni ja Sokratese radadel oleme kaardistanud paar inimeseks olemise suuremat probleemi, siis lõpuks jõuame selle juurde, miks kogu eelnev pikk arutelu on aset leidnud. Küsimus on elamisväärse elu tähenduses.

Ma usun, et paljud nõustuvad - elu tähendus on õnn või õnnelik ja hea elu.

Otsime oma head elu

Et see ka tänapäeval nii on, selle kohta üks värskem näide. Demokraatiakeskusel ja Praxisel on koostööna plaanis juba kohe tuleva aasta alguses  kokku kutsuda hea elu rahvakogu[10], kus 30 juhuvalimiga leitud inimest arutavad muuhulgas hea elu ja ka õnne üle.

See tähendab, et me saame oma, Eestimaise nägemuse heast elust. Kui head need ideed ka ei saa olema, on suurim raskus nende teostamine, kaariku juhtimise probleem. Ja peame silmas, et platonlik hea elu peab olema hea juba oma olemuse pärast. Ta ei saa olla hea seepärast, et meil on suurem töötasu, kodanikupalk või võimalus rohkem reisida. Need on materiaalsed asjad, millest inimene ei küllastu – alati saab rohkem ja paremini. Hea elu peaks mitte oma eesmärgipärasuse, vaid oma olemuse kaudu leevendama loo alguses tõstatatud probleeme. Kasvõi grammi võrra. Et meil oleks rahu iseendas ja maailmas.

Peamiselt Aristotelese võtmes on veerand sajandit tagasi hea elu teemat lahanud professor ja nüüdne Riigikogu liige Margit Sutrop oma 1990 aasta artiklis „Hea elu, moraal ja sotsiaalne õiglus: Aristotelesest tänapäevani.[11]“

Läbi  terminoloogiate rägastiku tähenduseni

Selleks, et millegi üle arutleda on lisaks mõtisklusele vaja küsimuse olemuse üle ühismeelsusele jõudmiseks ja inimestevahelist kommunikatsiooni. Sellist sügavat ühist arusaama, et kokku lepitud sõna, lause, diskursus peegeldaks asja olemust antud kultuuriruumis ja ajas maksimaalselt täpselt.

Üheks õnne, hea elu ja eetika tüvitekstiks Aristotelesel on tema Nikomachose eetika.

Nagu teose tõlkija Anne Lill oma saatesõnas tõdeb, on õnne käsitluses keskseks terminiks eudaimonia. „Meie õnn on aga märksa kitsam kreeka originaalist. Viimane ei tähenda ainult rahulolu, rõõmu, vaid viitab kõigele, mida elus võib soovitavat olla.  … ja liitub heaoluga kõige laiemas mõttes. Heaolu võikski olla teiseks võimaluseks ja vaikivaks taustaks sellele mõistele[12]“.

Samas riigikäsitluses lähtub Aristoteles sellest, kuidas võiks inimene ennast ühiskonnas õnnelikuna tunda, sest just eudaimonias näeb ta ka inimese tegevuse eesmärki.

Metsarahvana, kes sügisel vedas koju tonnide viisi kukeseeni, ei pea me veetma rahvakogu arutelupäevi, et jõuda ühisele arusaamisele, mis on seenevihm ja mille poolest see erineb paduvihmast. Sarnane lugu oli Platoni ja Aristotelese aegsetel kreeklastel õnne ja hea elu mõtestamisega. Arutelusümpoosion oli nende vaimne ja kultuuriline meka, nagu seenemets.

Nii kujunes näiteks ka teatud ühine arusaam eudaimoniast ja paljudest teistest õnnega seotud terminitest. Need kõik ei olnud mingid poolpidused asjad, sõnakõlksud, vaid omadused oma ülimas loomutäiuses. Eudaimonia kõrval oli oluline ja sellega suhestus sophrosyne, mida võiks tõlkida mõõdukuseks. See oli ka üks Kreeka kultuuri keskseid väärtusi, Sokratese sõnul kalliston pantôn, kõige imetlusväärsem asi üldse.[13] Mõõdukus on aga enamikes asjades kesktee otsimine.

Analüüsinud Platoni mitmeid teoseid, kus sophrosyne esineb, nagu Charmides, Gorgias, Politeia ehk Riik ja Riigimees, sõnastas ajaloolane J. C. Tellería, et just sophrosyne voorused võimaldavad elada väärikat, õnnelikku ja täisväärtuslikku eetilist ja aktiivset elu[14]. Teises Platoni tekstis - Kratylos, leiame sophrosyne kirjelduse kui "moraalne mõistus." Täpsemini ütleb Sokrates seal, et see on  pääsemine (soteria) mõistlikkuse või tarkuse (phronesis) kaudu[15].

Et mitte terminoloogia juurde tagasi pöörduda, heidame pilgu veel paarile Aristotelese terminile, mis meil varsti ka mängu tulevad. Palun kannatlikkust, sest need seletused on edaspidise valguses tähtsad.

Platon oli rohkem kirjanik kui süstematiseerija. Tänapäeva arvutis oleks tema põhirakenduseks word. Aristoteles oma süsteemsuses oleks rohkem exeli inimene.

Oma teostes tuleb Aristoteles sageli selle juurde, et igal asjal on oma parim teostumine ehk ergon. Sealjuures hõlmab mõiste nii tegevust ennast ehk toimingute, kui ka selle tulemust. Teine termin, mida ta sageli kasutab on tegevuse lõpp eesmärk (telos).

Kuigi ergon ja telos tunduvad sageli olema üks ja seesama, siis Aristoteles suudab  siiski teatud juhtudel nendel vahet teha ja jõuab selles ka üsna metafüüsiliste järeldusteni. Näiteks et liikumise või kõndimise telos on tervis.[16] Kuigi me esmalt ilmselt arvaks, et selleks on ühest punktist teise kulgemine, siis kaugeima lõppeesmärgina see nii ei ole.

 

Platoni mõtiskluse rada

Ühel ilusal hommikul astusid Platoni kaks sõpra mööda koduteed ja vestlesid omavahel õnnest.

Selline jalutuskäik oli õnne üle mõtisklemiseks ja arutamiseks kõige sobivam viis. Kiiret neil ei olnud, sest astuda tuli veel pikalt ja eesmärk ei olnud ilmselt arutelu, vaid kohale jõudmine.

Õnn ja õnnelik ning hea elu ongi pigem mõtiskelemiseks, sest tabada on teda pea võimatu. Ja kui teda viimaks tabad, siis on ta pigem fortuuna, üks õnnelik hetk või juhus, mitte aga see päris igavene õnn.

Õnne sõnastamine on ülimalt ressursimahukas ettevõtmine. Selleks on vaja aega, et elu üle mõtiskleda. Meie, kes me harva sõbraga kuhugi jalutame, pigem sõidame neljal rattal, on see kallis ressurss veel piiratum. Ning kui heidadki diivanile ja mõtled elu üle järele, siis on sellisest omaette mõtisklemisest vähe abi. Õnn väikese tähega on personaalne, õnn suure tähega aga üldine, inimesteülene ja inimestevaheline ehk intersubjektiivne mõiste. Et selles mingile ühele tulemusele jõuda, on vaja teemat paljudega arutada ning see on veelgi ajamahukam, tänapäeval vast lootusetult ajamahukas.

Platonil ja tema sõpradel ning kaasaegsetel oli aega märksa rohkem. Kreeka hea mahe kliima soosis elu ja vähene tehnoloogia ei olnud seda veel kõige mõttetuga sisustanud. “… te arvate, et teete midagi vajalikku, tegelikult ei saada mitte midagi korda,“ ütles sellise muu tegevuse kohta Platon oma „Pidusöögis“ Apollodoruse suu kaudu[17].

Õnn oli nende jaoks oluline küsimus ja selle nad ka sõnastasid.

Kant ja mis talle järgnes

Hea elu ja õnn tunduvad olema väga filosoofilised küsimused. Filosoofia taandas end sellest aga Kanti- järgsel ajastul terveks epohhiks,  arvates, et õnne küsimus kuulub pigem empiiriliste psühholoogia, sotsioloogia ja muude spetsiifiliste teadusharude pärusmaale ja pöördus õnne ja hea elu küsimuse juurde tagasi alles üsna hiljuti[18].

Miks kaotasime õnne mõtte?

Kant oli moodne mõtleja. Platoni ja Aristotelese metafüüsika jäi tema jaoks kitsaks. Aga oma metoodikas astus ta eelkäijatega sama teed. Nimelt leidis ta mõtlemiseks aega. Kuigi õppejõuna võis Kant ideaalselt kirjeldada Londoni Towerit või Brasiilia vihmamatsa, ei raisanud ta aega reisimisele, sest kogu infot sai ju raamatutest. Reisimist asendasid pikad mõtisklusteks vajalikud jalutuskäigud. Need tema jalutuskäigud olid legendaarsed.

Sarnaselt oma eelkäijale  Jon Locke’ile jõudis ta  järeldusele, et inimeste kalduvused ja eelistused on niivõrd erinevad,  et õnn (Glückseligkeit) johtub kõigi inimeste puhul eri asjadest ja asjaoludest.

 Praktilise mõistuse kriitikas, mis muuseas ilmus esimest korda 1788. aastal Liivimaa toonases pealinnas Riias, ütleb ta, et “õnn on mõistusliku olendi seisund maailmas, kus kogu tema eksistentsi jooksul kulgeb kõik, tuginedes vastavalt looduse harmooniale, tema soovide ja tahtmise järgi”.[19]

 Kuna hea elu seisneb inimeste soovide maksimaalses täitumises, siis on hea elu talle kättesaamatu. Inimesi takistab õnne leidmast ületamatu vastuolu lõputute soovide ja inimelu lõplikkuse vahel.

Seega on tema seisukoht subjektiivne - ei mingit universaalset õnne.  

Kanti järgsed filosoofid pidid ühtpidi leppima asjaoluga, et õnnel on kaheksa miljardit nägu ja seepärast on seda sõnastada pea võimatu, aga teistpidi päris ilma seda käsitlemata ka läbi ei saanud.

Ühed lähtusid põhimõttest, et õnneliku elu aluseks on vaid subjektiivsed soovid ja ootused, teised proovisid koostada mingit üldist, objektiivselt õnneliku elu komponentide loetelu.

 Tšehhimaal, Brno linnas sündinud ja suurema osa elust Saksamaal elanud Ernst Tugendhat sidus õnne küsimuse inimese eeldustega, et teised kas kiidavad tema käitumise heaks või vastasel korral kaasnevad mingid sanktsioonid, nagu laitus, hukkamõist vms. See aga ei tööta juhul, kui teised ei tea midagi sinu halvast käitumisest. Selle probleemi lahendamiseks tõi Tugendhat mängu sisemise moraalitunde nagu südametunnistusepiinad ja häbi.[20]

Ehk siis hea elu on seotud eneseväärikuse säilitamisega. Viimane on aga seotud afektiivsusega - see on võime kogeda midagi head või halba enda jaoks.

 Selle lähenemise nõrk koht on aga see, et kui inimene ei ole moraalne ja keegi teda ka ei represseeri, siis ta võib elada enda arvates head elu ka väljaspool üldisi moraalinorme.

Ameerika filosoof Martha Nussbaum uskus, et kuna inimloomus on universaalne, siis on võimalik tuua välja kõigile inimestele omased põhivajadused või funktsioonid, mis peavad olema rahuldatud, et saaks rääkida heast elust.[21] Ta koostas isegi selliste funktsioonide nimekirja, ehk hea elu minimaalkontseptsiooni. Esmane oli võime elada oma elu loomuliku lõpuni ja seda olles hea tervise juures. Sellel järgnes hea toitumus ja korralik eluase. Ka ihad, nagu saada seksuaalset rahuldust, tunda üldse naudingut. kuulusid siia hulka. Samas võimalus vältida asjatut valu. Ka elu koos teiste inimestega ja kõik selle juurde kuuluv. Suures pildis langeb see vajaduste osas kokku Maslow inimvajaduste hierarhia ehk tema püramiidiga.

 

Analüüsinud mitmete kaasaegsete filosoofide õnne käsitlusi jõudis Margit Sutrop järeldusele, et neist ükski ei ole selles mõttes aristotellikud, et ei  võta aluseks inimese ergonit kui teostumist.

Ta võtab peale pikemat analüüsi oma õnne ja hea elu käsitluse kokku nii: „Üheks võimaluseks viia hea elu teooria kindlamale alusele on formuleerida inimese elu lõppeesmärk. Aristotelese ergon’i-argumenti arendades jõudsime järeldusele, et inimese eesmärgiks ongi oma eesmärgi või teostamise määratlemine. Heast elust saab rääkida seal, kus inimesel läheb korda seada endale eesmärgid või määratleda teostamised, mille realiseerimine ümbritsevates oludes ja teistega koos elades võimalik. Kuna selle üle mõtisklemine, mis teeb elu elamisväärseks, kuulub inimese hea elu juurde, siis ei saa ka filosoofia lükata endalt vastutust tegelda hea elu küsimusega. Praktiline filosoofia saab meil aidata reflekteerida nende kategooriate üle, milles me mõtleme iseendast ja oma suhetest maailmaga.“ [22] See tsitaat on heaks aluseks ka kogunevatele rahvakogulastele.

Õnne miljardid näod

Muidugi ei olnud ka antiikfilosoofid rumalad kivikujud, kes ei teadnud juba enne Kanti, et niisama palju kui on inimesi, on ka erinevat õnne. Ühe jaoks tähendab õnn head eluaset ja maitsvat toitu, teise jaoks peamiselt armastavat abikaasat ja toredat peret, kolmanda jaoks täitunud kukrut, prisket pangaarvet ja hästi kapitaliseerunud aktsiapakki. Siis aga arvas keegi hoopis, et õnn on tammesalu kus siristavad laululinnud ja voolab allikas, või hoopis võimalus ja võime seda kaunilt lõuendile maalida või helikeelde vormida.

Tuli leida õnne kvintessents, põhituum. See osutus aga pikaks äraseletamiseks, nii nagu on raske seletada suurt pauku, elu olemust, inimese teadvuse rasket probleemi või universumi lõpmatust.

Õnn kui osa meie siseuniversumist on pigem tunne kui asi, pigem sinilind kui kotkas. See ei tähenda, et ta olematu oleks.

Platon on mitmes teoses vihjanud, et tõeline tunnetus, aga sellest tulenevalt ka  õnn saabub heal juhul pärast surma. Või õigemini, saabub, kui inimene, olles elus või surnud, saavutab surmasarnase rahu. Peamine on sophrosyne seisund, ehk vältida äärmuslikke emotsioone ja vaateid. „Ta otsustaks pigem alati valida elu, mis jääb selliste äärmuste vahele, ja põgeneda liialduste eest mõlemas suunas nii hästi kui võimalik nii selles elus kui ka kõigis tulevastes, sest just nii saavutab inimene ülima õnne.“ [23] Nüüd küsite, mis on need äärmused? Ikka need hobused seal kaariku ees.

Suur lõhe

Kui vaadata neid objektiivseid kriteeriume, mis Martha Nussbaumi järgi võiksid olla hea elu ja õnne komponendid ja lisada siia Margit Sutopi sedastuse, et oluline osa õnnelikust elust võiks olla ka iseenda teostamise ja eesmärgi seadmine, siis midagi jääb nagu ikkagi puudu. Ehk peaksime siingi asjale lähenema aristotellikul, keskteed otsides.

Minu arvates oleme hea elu teemadel ummikus, sest inimese elu on üha rohkem läbi põimunud teiste inimestega, aga sama palju ka asjadega, millega end ümbritseme.

 Meie mõtlemisse on kasvanud, eriti viimastel sajanditel suur ja ületamatuna tunduv lõhe. Väiksemal moel oli see lõhe olemas juba ka Platoni ja Aristotelese aegadel.

Seda lõhet ma defineerin nii, et meil on kõigi asjade osas tipptasemel teadmine kuidas (neid teha, toota, kasutada), aga sageli jätame kõrvale teadmise milleks. Seda ennekõike materiaalse omamise kontekstis. Teadmine milleks on otseselt seotud lõpp põhjusega. Kui asjade omamise põhjuseks on hedonistlik soov võrrelda ennast teistega, saada nende kaudu mingit naudingut või tunda lihtsalt omamise tunnet, aga me sisemas teame, et lõpp eesmärgina on see vale, tekitab kujunenud olukord sisemise lõhestumise. Ka siis, kui me selle peale igapäevaselt ei mõtle, tekitab see meis alateadlikult ängi.[24]

Miks ma väida, et muiste oli see lõhe kitsam. Nimelt olid toona kõik asjad meie ümber palju rohkem „inimnäolised“, sest neid valmistati käsitööna ja sageli osteti ka otse meistrilt. Enamik asju olid käsitöö mahu tõttu omamise mõttes rohkem mõtestatud ja suurema tähendusega. Nagu on seda veel vaid kunst ja käsitöö.

Aga toome mõne vastupidise näite tänapäevast.

Mäletate et Aristotelesel oli näiteks liikumise eesmärgiks tervis! Toon mõne täitsa praktilise ja aktuaalse näite elust enesest. Meil on viimasel dekaadil muutunud väga populaarseks elektritõukerattad, mis toovad kaasa palju avariisid. Tõukeratas ise pole uus asi. Uus on see, et saame selle elektriga liikuma panna. Küsiks nüüd, mis on elektritõuksi ergon ja telos meie jaoks? Lõbu küll aga kas midagi praktilist ka?  Vastus on üllatav - et me ei pea end sõites linnariietes higiseks ajama. See on lihtsa sõidulõbu kõrval tema olemuse ratsionaalne lõppeesmärk sellisel moel, nagu me teda kasutame. Sama energia, mida tavatõuksil ära kulutaks, jätame jõusaali või jooksurajale.  Tõukeratas on lihtsalt asi, mida oleme õppinud tegema „kuidas“ ja oleme sellest leidnud endale ühe uue tarbimise mänguasja. Et neid asju ikka rohkem oleks… .

Teisalt vastuoksa on elektritõukside sümboli, Bolti juhtmõte mitte omada, vaid kasutada. Selles mõttes on tegu hea näitega, kus teatud tasakaal on olemas. Igal juhul on see inimesele mentaalselt parem ja keskkonnale sõbralikum.

Samas, oleks ebainimlikult raske kõigi asjade puhul, isegi enda elus, proovida jõuda kõiges ja kõikjal sügavaima eesmärgini. Siingi on filosoofia algusest peale sophrosyne näol lahendus olemas. Olgu asi hea või halb, teda tuleks rakendada mõõdukalt.

Hea elu üle järele mõeldes on vaja leida vastus ainult ühele küsimusele - mis on mõõdupuu ja kus ta on tasakaalupunkt. Tasakaalu otsides peame arvestama nii iseenda, teiste inimeste, looduse ja kogu keskkonnaga. Võib olla koguni terve universumiga, kui see meile korda läheb. Kaarik ja laev on kogu aeg teel, liikumas. Seega puhub tuul vahel vastu ja vahel on ta päri. Tasakaal muutub pidevalt. Igaühel peaks olema õigus, võimalus ja lausa kohustus teda (meid) puudutavates asjades nii endas kui ühiskonnas tasakaalu otsida.

 

Eetika kuldreegel

Kant sõnastas kolm eetilise käitumise imperatiivi, mis on omavahel seotud. Esimene neist sisaldab ka järgmiste tuuma. “Toimi ainult nende maksiimide alusel, mille kohta sa tahad, et need muutuksid üldiseks reegliks.[25]” Ehk rahvakeeli  „Tee teistele seda, mida sa tahad, et nad sulle teeksid“. Kant ei pidanud seda ise välja mõtlema, sest sama on öeldud ka Uues Testamendis, Matteuse 7:12. „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.“ Sarnaselt Uuele Testamendile laiendab ta oma teise imperatiivi kogu inimkonnale , nii et ühtegi isikut ei tohi käsitleda vahendina, vaid alati eesmärgina.

Kui me neid tingimusi enda hea elu eesmärgina mõtestame, siis oleksime justnagu nõiaringis tagasi. Arvan küll, et kõik mõtlevad minuga ühtmoodi, aga kui ma eksin?

Üks arvab eetilistel kaalutlustel, et metsa on vaja rohkem hoida, aga naaber arvab, et seda võiks ikka langetada ka, ning tal on vaja tuba soe hoida. Nii ta raiub otse teise  akna alt maha metsatuka.

Ilmselt isegi eetilistel kaalutlustel on mõlemal õigus. Oletame nüüd, et rahvakogulikult arutasime varem naabriga selle küsimuse läbi aga kokkuleppele ei jõudud. Sophrosynelikult keskteed otsides pidanuks kokku leppima harvendusraies.

Kesktee reegel tekitab alati natuke trotsi, sest mingis asjas peame järele andma. Seda peaks aga leevendama teadmine, et ka teised on sama teinud. Ja kuna tulemus on siiski positiivne, siis ehk on siingi tulemus suurem, hea elu mõttes positiivsem, kui pelk liidetavate summa.

Jaanis Prii

saarlane

---

[1] M.Peegel, Sirje Helme: praegune ärev ja ebakindel olukord ulatub kultuurist kaugemale,  usutlus ERR intervjuusarjas "ID“, https://kultuur.err.ee/1609859238/sirje-helme-praegune-arev-ja-ebakindel-olukord-ulatub-kultuurist-kaugemale

[2] L. Vahtre, Eesti rahva laevuke on kursil põhja. Postimees, 10.10.2025.

[3] Turu Uuringute AS, Eesti elanikest 77% tunneb seoses võimaliku sõjaohuga ärevust.  https://turu-uuringute.eu/eesti-elanikest-77-tunneb-seoses-voimaliku-sojaohuga-arevust/ , 21.03.2025

[4] Platon, Teosed I : Sokratese apoloogia; Phaidon ; Kriton ; Pidusöök ; Charmides ; Phaidros ; Euthyphron. Tlk.  A. Kurismaa, J. Unt, M. Lepajõe,  S.-E. Soosaar, Ilmamaa 2021.

[5] Vaata hingeosade selgitust kokkuvõtlikult artiklis Plato's theory of soul, Wikipedia.  https://en.wikipedia.org/wiki/Plato's_theory_of_soul, 21.11.2025

[6] Kes hobikaarikiga vähem kokku puutunud, võib vahelduseks lugeda https://hobumaailm.ee/hobused-sodades-esimesed-hobukaarikud-sumeris-ja-vana-egiptuses-1189/

[7] Platon, The Dialogues of Plato. Translation by David Horan.  Republic, 6. raamat, lõigud 488a – 489d. https://www.platonicfoundation.org/translation/republic/republic-book-6/#:~:text=somewhat%20deaf%2C%20his%20eyesight%20is%20also%20poor 21.11.2025

[8]J. Habermas, Avalikkuse struktuurimuutus, tõlk. A. Luure, Kunst, Tallinn, 2001.

[9]D.N. Pathak, A.K.Das, Contemporary Social Theory, Anthony Giddens – Contemporary Social Theory,  2025, https://ebooks.inflibnet.ac.in/socp2/chapter/modernity-risk-and-reflexivity-anthony-giddens/

[10] https://rahvakogu.info/

[11] M.Sutrop, Hea elu, moraal ja sotsiaalne õiglus: Aristotelesest tänapäevani. Akadeemia 1990. nr 8. Sama ka  https://eetika.ee/et/media/41335/download?attachment . Kuna see artikkel on vabalt kättesaadav, viitan edaspidi vaid olulisematele mõtetele minu loo kontekstis.

[12] Aristoteles. Nikomachose eetika. Tlk Anne Lill,  saatesõna, llmamaa, 2007. https://antiik.ut.ee/tolked/aristoteles/nikomachos/saateks.html.

 

[13] V. Tsouna (toim), Charmides’ First Definition of Sôphrosynê. Cambridge University Press, 2022. https://doi.org/10.1017/9781009036610.003

[14] J. C. Tellería. The Enkrateia and sophrosyne in Plato: A comparative study of the dialogues Carmides, Gorgias, Republic, Politius and Laws. https://www.academia.edu/113574894/The_Enkrateia_and_sophrosyne_in_Plato_a_comparative_study_of_the_dialogues_Carmides_Gorgias_Republic_Politius_and_Laws.

[15] Platon. Cratylus,  https://classics.mit.edu/Plato/cratylus.html

[16] Aistoteles, Füüsika, 2. raamat, 1 pt, lõik 194b32 https://www.logicmuseum.com/wiki/Authors/Aristotle/physics/liber2

[17] Platon, Pidusöök. Sokratese apoloogia. Tlk. Astrid Kurismaa. 1985, lk 8.

[18] M. Sutrop, 1990, lk 1638.

[19] I.Kant, Praktilise mõistuse kriitika. 1913, lg 225 https://www.gutenberg.org/files/49543/49543-h/49543-h.htm

[20] M.Sutrop. lk 12 - 16

[21] Sealsamas lk 16 - 18

[22] Sealsamas lk 26.

[23] Platon, The Dialogues of Plato — Translation by David Horan,  Republic, X 619a https://www.platonicfoundation.org/translation/republic/

[24] E. T. Higgins, Self-Discrepancy: A Theory Relating Self and Affect. Psychological Review, 1987, https://www.researchgate.net/profile/E-Higgins-2/publication/19545638_Self-Discrepancy_A_Theory_Relating_Self_and_Affect/links/545b9c460cf249070a7a77de/Self-Discrepancy-A-Theory-Relating-Self-and-Affect.pdf.

[25] Eetikaveeb, Tartu Ülikool,  https://eetika.ee/et/sisu/deontoloogiline-eetika.

Mere fenomenoloogilise uurimise võimalused

 

  Sisukord

Eessõna 3

Sissejuhatus 4

1. Mere fenomenoloogia osa keskkonnafilosoofias 5

2. Meri kui totaalne horisontide ristumiskoht 10

2.1. Meri versus maastik 10

2.2. Meri ja aeg 13

3. Mere pind kui peamine inimese ja mere kokkupuute horisont 16

4. Meri ja maa ning Heideggeri olemasoleva tunnetusprobleem 21

4.1. Kodutus või hoopis uudishimu? 25

5. Mere ilmumine - aistitav enne kui nähtav 27

6. Rannarahva omailm 29

7. Mere fenomenoloogiline tunnetus kui teaduse-eelne kogemus 32

7.1. Meri, ilm, ilmataju ja teadus 35

Kokkuvõte 37

Kirjandus 38

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eessõna

„Sunt tres genera hominum: vivi, mortui, nautici.“ (tlk. On kolme sorti inimesi: elavad, surnud ja need, kes on merel).

See üsna levinud tsitaat on veidi mugandunud variant osast dialoogist, kui Sküüdi „metsikult“ filosoofilt Anacharsiselt      (6. saj eKr) küsiti, keda on maailmas rohkem – kas elavaid või surnuid, ning ta vastas: „Aga kuhu sa paigutad need, kes on merel?“ (kreeka keeles: Τοὺς οὖν πλέοντας ποῦ τίθης). Selle pani nii kirja Diogenes Laërtius oma Vitae Philosophorum. (Diogenes Laertius, Vitae Philosophorum, Vol.1, ed. Miroslav Marcovich and Hans Gärtner Stuttgart-Leipzig, B. G. Teubner, 2002, 1.103-105, 76-78).

Enam kui kolmkümmend aastat praktilist meresõitu, peamiselt purjetajana ja kümmekond aastat Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare Kolledžis väikelaevaehituse õppekava luues ning arendades ja merd laevamudelite katsebasseini näol tuppa tuues, õpetasid mulle seda, et vaatamata mõningatele puudustele, suudame merd kui osa loodusest füüsikaliselt päris hästi kirjeldada ja isegi modelleerida. Kui aga küsin, mis see meri tegelikult on ja mida ta meile tähendab, jään vastuse võlgu.

Filosoofiale on sageli ette heidetud, et ta ei ole õige teadus, sest tema uurimuse tulemused ei ole valdavalt mõõdetavad, kontrollitavad ega korratavad. Kui aga lugeda sadu erinevaid mere kirjeldusi või vaadata meremaale, tõdeme, et ka mere poolt tekitatavat tunnet saab uurida.

Ammuks see oli kui  Newton nimetas oma loodusteaduslikke uurimisi „Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica“. Kui metafüüsika ületab füüsika, või laiemalt loodusteaduste piiri, siis kipub pind jalge alt kaduma. Seda vaid seepärast, et see „päris teadus“ unustab sageli kõige olulisema, inimese. Kogu meie teadmine tekib ühel viisil, läbi meie teadvuse. Just fenomenoloogia kasvatas minus lootust, et inimene võib saada oma uurimisobjektile lähemale mitte ainult mõõteriistadega, vaid ka oma teadvusega.

Sooviksin avaldada tänu Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudile, kelle sõbralik kollektiiv aitas mul astuda tarkuse armastamise radu. Eriliselt sooviksin tänada enda juhendajat, Margus Vihalema, kes ei pidanud ka paljuks tulla kaasa sellesse avastamisväärsesse keskkonda, merele.

 

Sissejuhatus

Võttes teemaks mere fenomenoloogilise uurimise nii läbi fenomenoloogilise meetodi kui ka fenomenoloogia kui filosoofiavaldkonna, ehk proovides mere teemat kangutada nii ühe kui teise nurga alt, jäi paratamatult ainsaks võimaluseks sõnastada see kui mere fenomenoloogilise uurimise võimalused, sest üsna lootusetu on ühe bakalaureusetöö raames käsitleda osa elukeskkonnast, mis moodustab meie planeedi pindalast umbes 71 protsenti. Veel enam lootusetu on haarata nii lühikeses käsitluses mere rolli inimühiskonna kujunemisel, meie maailma tunnetusliku pildi ja kultuuri tekkes ning seda, kuidas inimene igal oma päeval merd tajub.

Mõnede jaoks on meri suur osa nende elust. Just austus mere vastu tekitab ka tema uurimise juures hulgaliselt võimalusi, aga sageli ka takistusi, sest käsitleda merd on üsna sarnane projektiga käsitleda elu ennast. Samas, kuigi merd on palju ja ta on väga tähenduslik, ei puutu paljud inimesed temaga kokku igapäevaselt. Sellega tuleb mere fenomenoloogias pidevalt arvestada.

Käesoleva töö sisulise osa olen jaotanud seitsmeks peatükiks, millest esimene käsitleb mere rolli keskkonnafilosoofias ja fenomenoloogilise meetodi võimalusi sellises uurimises. Teine osa käsitleb mere fenomenoloogilise hoomamise keerukust. Seda, kuidas meri on nagu kõik ja ei midagi. Nimetasin selle osa pealkirjaga meri, kui totaalne horisontide ristumiskoht, iseloomustamaks kaht olulist teemat: mere suurust, kõikehaaravust ja täielikkust ehk totaalsust ning seda, et temas ristuvad väga erinevad tunnetuslikud horisondid. Selle osa sissejuhatuseks võrdlen merd ühe teise ruumiliselt suure nähtuse, maastikuga. Teises alapeatükis käsitlen ajalisuse küsimust mere fenomenoloogias. Kolmandas peatükis võtan vaatluse alla mere kui pinna, mida me kõige tavalisemalt tunnetame enda ja mere kokkupuutejoonena ja kus tema paljud teised, alles edaspidi lahkamisele tulevad horisondid jäävad meile esialgu varjatuks. Neljanda osa olen nimetan, meri ja maa ning Heideggeri olemasoleva tunnetusprobleem. Siin otsin mere kõige üldisema tunde – millegi kutsuva ja köitva, aga samas hirmutava ja ohtliku – päritolu. Seostan selle tunde maailma heidetuse ja kodutuse küsimusega.  Viiendas lühikeses alapeatükis, mere ilmumine, astun eelnevast, merepinna ja inimese kokkupuute horisondist sammu tagasi, et võtta vaatluse alla see, mis merest ilmneb enne, kui me temaga otseselt kokku puutume. Ehk kuidas meri end meile samm-sammult nähtavale hakkab tooma ja end ilmutab, kui temale läheneme.

Seejärel võtan vaatluse alla inimese kehalise ja füüsilise kokkupuute merega, sealhulgas meresõiduga.

Peatükk meri ja rannarahva omailm otsib vaadet, kuidas merega käsikäes koos elatakse. Kuna elame aga maailmas, kus merd uuritakse valdavalt loodusteaduslike meetoditega, käsitlen lõpuks, mida fenomenoloogiline kogemus võib pakkuda teadusele ja vastupidi, mida teadus vastab fenomenoloogiale.

Töö keskseks uurimisküsimuseks on, millisel viisil saab fenomenoloogia panustada mere, aga läbi selle ka keskkonna filosoofilisse mõtlemisse ja mõtestamisse, ning küsin, mida sellist võimaldab fenomenoloogiline lähenemine näha, mida teised käsitlused varju jätavad. Eesmärk ei ole pakkuda otseseid praktilisi lahendusi keskkonnaprobleemidele, vaid analüüsida nende aluseks olevaid kogemuslikke ja mõistelisi struktuure. Keskendun mere fenomenoloogilise käsitluse ontoloogilistele ja metafüüsilistele küsimustele, püüdes samas leida fenomenoloogia kohta kaasaegses teaduslikus maailmapildis.

 

1.   Mere fenomenoloogia osa keskkonnafilosoofias

Viimaste aastakümnete jooksul on keskkonnakriis kujunenud üheks keskseks probleemiks nii teaduses, poliitikas kui ka filosoofias. Kliimamuutused, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemide pöördumatu kahjustumine ei ole enam üksnes loodusteaduslikud või tehnilised küsimused, vaid puudutavad otseselt viisi, kuidas inimene mõistab iseennast, oma suhet ümbritseva keskkonnaga ning maailma tervikuna. Seetõttu on keskkonnaküsimuste käsitlemine filosoofias paratamatult seotud sügavamate metafüüsiliste, epistemoloogiliste ja fenomenoloogiliste eeldustega. Pean silmas looduskeskkonda, sest elukeskkonnana käsitlen merd kõigis järgnevates peatükkides.

Keskkonnafilosoofia on kujunenud valdkonnaks, mis püüab neid eeldusi eksplitsiitseks teha ja kriitiliselt läbi mõelda. Traditsiooniliselt on keskkonnafilosoofia keskendutud eeskätt normatiivsetele küsimustele: kas ja mil määral on loodusel iseväärtus, millised on inimese moraalsed kohustused mitteinimliku maailma ees ning kuidas põhjendada keskkonnahoidlikku käitumist eetiliselt. Kuigi sellised küsimused on vaieldamatult olulised, on üha enam tähelepanu juhitud asjaolule, et normatiivne lähenemine üksi ei pruugi olla piisav. Kui keskkonnakriis on seotud ka sellega, kuidas maailm inimesele üldse ilmneb ja kogemuslikult tähenduse omandab, tuleb küsida, kas probleem ei peitu osaliselt juba meie kogemusviisis eneses.

Just selles kontekstis avaneb fenomenoloogilise lähenemise potentsiaal. Fenomenoloogia ei alusta moraalsete normide ega teaduslike seletustega, vaid inimese vahetu kogemusega maailmast. Fenomenoloogilise meetodi keskmes on küsimus, kuidas maailm subjektile ilmneb ning milline on subjekti ja maailma vaheline algne seos. Selline vaatepunkt võimaldab nihutada fookuse looduse käsitlemiselt pelgalt objektina looduskogemuse enese analüüsile: sellele, kuidas inimene juba alati elab maailmas, mis ei ole tema jaoks neutraalne ega väärtustest tühi. Nii pakub fenomenoloogia avatud horisonte meie loodussuhte kõigi tahkude uurimiseks ja seda väljaspool kitsalt määratletud distsipliinide ning võimaldab, võib-olla esimest korda, filosoofilisel mõtlemisel väljendada ja reageerida meie loomulikke kogemusi kogu ulatusele. (Brown & Toadvine, 2012: XII).

Meil võib olla keskkonnaga mitmekülgne suhe. Üks on keskkond sellisena, millega me igapäevaselt kokku puutume – õhk, mida hingame, taimkate, mida on meeldiv vaadata või saadused, mida me metsas korjame, loomad, keda kohtame, või kellega öisel maanteel ka ebameeldivas olukorras kokku puutume.

Samas on aga üks osa loodusest, millega me nii sageli igapäevaselt kokku ei puutu, millega suhestumine eeldab tavapärasest erinevat tegutsemist ja planeerimist. On osa  loodusest, mis on meile igapäevaselt võõram, ehk mis ei ole meie tavaline elukeskkond. Seda vaatamata sellele et ta katab suurema osa maakera pindalast. Selleks on meri. Laiemas mõistes maailmameri, mille osaks on ka meie kodune Läänemeri.

Meri on füüsiline keskkond, asi selle laiendatud tähenduses. Füüsiline asi, aga ka nähtus, mis  meile on antud väga erinevates ilmnemisviisides. Suure osa sellest määrab ära see osa merest, mida peame eluta looduseks – vesi, lainetus, hoovused, nende mõju merepõhjale ja rannikule. Samas elab meres aga väga suur osa elusast loodusest.

Kolmas külg on seotud sellega, et inimtegevus avaldab kahjuks valdavalt negatiivset mõju loodusele. Kui ehitame linnu, rajame nende vahele maanteid, veame elektriliine, püstitame tehaseid ja tuulegeneraatoreid ning raiume metsa, on see kõik nähtav ja tunnetatav. See, mis toimub meres, on  valdavalt peidetud, nähtamatu. Olgu näiteks süvendustööd, torujuhtmete rajamine või side- ja elektrikaablite vedamine  mere põhja. Seda mõju näevad igapäevaselt vaid kalad ja hülged, mitte inimene. Veelgi hullem, lausa katastroofiline on kogu maapealse, vees lahustuva reostuse - kemikaalid, väetised, liigne fosfor ja tegelikult ka oluline osa süsinikuheitmest -  kandumine merre. Suur osa sellest, mis toimub maal, kandub mööda kraave ja jõgesid merre. Meres liigub see reostus valdavalt mere sügavamatesse osadesse ja ladestub seal. Maailmameri seob ligikaudu kolmandiku süsinikuheitmest (Prii, 2023).

 Kogu selle nähtamatu ja vees lahustuva reostuse teadvustamine on raske. See on aga vajalik, sest kogu meres olev reostus kahjustab kalu ja mereloomi ning linde ja jõuab kalade kaudu ka inimese toidulauale (Normet & Sepp, 2025).

 Käesoleva uurimuse eesmärgiks ongi otsida ja leida võimalusi, kuidas uurida merd fenomenoloogilistel meetoditel ja jõuda selgusele, mis üldse oleks mere fenomenoloogia. Kuna igasugune meri on maailmamere osa, mida ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral eraldavad mandrid, saared või põhjakõrgendikud, siis täpsustan, et antud töös käsitlen merd nii maailmamerena kui mingi selle osana. Ehk siis merd kui niisugust, nii nagu see meil tavapäraselt harjumuseks on saanud-  midagi terviklikku ja suurt, kuid tunnetatavat vaid väikese, lihtsamini tajutava osa kaudu. Läbi selle millega konkreetselt kokku puutume.

Veidi ka meetodist.

Fenomenoloogia all mõistetakse tänapäeval tavaliselt esmalt filosoofilist meetodit, ehk üht võimalikku epistemoloogilist lähenemist inimlikule tunnetusprotsessile. Teisalt aga käsitletakse fenomenoloogiat kui filosoofia koolkonda. Fenomenoloogia tähendab fenomenide uurimist. Fenomenid on asjad nagu me neid teadvuses tajume (Viik, 2009: 215–228).

 Fenomenoloogia sõna ise tuleneb sõnast ‘fenomen’ (kr phainomenon ‘ilmuv, ilmnev, paistev, nähtuv’) ning on seega teadus sellest, kuidas asjad (objektid ja subjekt kui „asi“) meile teadvuses end näitavad. Toetun oma töös peamiselt nelja fenomenoloogi käsitlusele. Nendeks on Edmund Husserl, Martin Heidegger ja Maurice Merleau-Ponty ning Tõnu Viik.

Raamatus „Euroopa teaduste kriis ja transtsendentaalne fenomenoloogia“ ütles Husserl fenomenoloogilise meetodi kohta: „See revolutsioon – kõigist suurim – tähendab teadusliku objektivismi ümberpööramist: mitte ainult modernismi, vaid kõik aastatuhanded kestnud filosoofiate omad, muutes objektivismi transtsendentaalseks subjektivismiks“(Husserl et al., 1970: 68).   Husserl rõhutas, et igasugune teaduslik maailmakäsitus eeldab eelnevalt elumaailma – igapäevast, iseenesestmõistetavana kogetud maailma, milles inimene juba alati tegutseb.

Mitmeastmeline reduktsioon on fenomenoloogias meetod, mille Husserl juurutas ning mille abil püütakse jõuda puhta teadvuse tasandile, vabastades mõtlemine ja kogemus igasugustest eeldustest ning loomulikest hoiakutest ja maailmavaatest. Edmund Husserli jaoks tähendab see epochét ehk loomulikust hoiakust taandumist. Esmane eesmärk on vältida usku maailma objektiivsesse eksisteerimisse väljaspool teadvust. Selle meetodiga jõuame maailma fenomenide puhta kogemiseni. See tähendab, et miskit ei võeta enam kui iseenesestmõistetavat, vaid kõike uuritakse vahetult teadvuses ilmneva kaudu. Väga oluline on siin see, et me ei saa midagi öelda selle kohta, kas maailm väljaspool teadvust eksisteerib või mitte. Selles osas peame olema neutraalsed.

Esmalt viib eideetiline reduktsioon meid eidoste, objektide üldiste tunnuste juurde. Eideetiline reduktsioon on tavapärane näiteks geomeetrias ja matemaatikas. Aga ka kõikjal, kus saame uuritava taandada ideede tasandile. Edasi teostame transtsendentaalse reduktsiooni. See on  mõtisklus teo enda, mitte selle objekti üle. Nii avastame, et meie suunatus objektile koosneb kolme elemendi keerulisest koosmõjust: tegu struktureerivad kogemused ehk noeese (noesis), teoga antud korreleeritud struktuur ehk noeeme (noema), ning täitvad ja piiravad kogemused ehk hüle ( hyle). Transtsendentaalne reduktsioon on fookuse muutus meie objektikeskselt suhtumiselt teokesksele suhtumisele. Husserl nimetab just seda metafüüsikaks, sest see  hõlmab tüüpiliselt individuaalse transtsendentaalse struktureerimise uurimist, „näiteks surm oma ainulaadsuses indiviidi jaoks, erinevalt surmast kui inimeste ja loomade üldisest tunnusest (Føllesdal, 2006: 110–112). Ehk mida see tähendab meie jaoks.

Noees on protsess, kogemuse akt. Noeem aga tähistab kogemuse objekti, hüle omakorda mateeriat. Enam kui vaatlusel all olev objekt, saab absoluutseks transtsendentaalne ego. See on  teadvuse horisontide avaja, kes konstitueerib maailma teadlikult läbi intentsionaalsuse ehk sihilisuse (samas 106-109).

Martin Heidegger võttis Husserli reduktsiooni kontseptsiooni, kuid nihutas rõhuasetuse teadvuselt olemise[1] (Dasein) mõistmisele. Tema fenomenoloogiline reduktsioon tähendab eelkõige olemise küsimuse esiletoomist, kus ta kritiseerib Husserli transtsendentaalset ego keskset põhimõtet. Heideggeri järgi on reduktsioon olemise aluste välja toomine, mis tähendab siinkohal eelkõige mitte objekti idee tasandile püüdlemist, vaid eksistentsiaalse maailmakogemuse ja olemisviiside paljastamist. Reduktsioon on siin rohkem suunatud Daseini algsetele avaldumistele maailmas (Parhomenko, 2010: 222–239).

Maurice Merleau-Ponty laiendas fenomenoloogilist reduktsiooni rõhutades kehast ja tajumisest lähtuvat algpunkti maailmakogemuse mõistmisel, kaardistades Husserli ja Heideggeri ideed tajumuse horisondi ja kehalise kogemuse kaudu. Tema jaoks on reduktsioon vähem formaalne epoché ja pigem elava kogemuse esiletoomine, mis näitab, kuidas juba meie maailmas olemise kaudu fenomenid ennast meile ilmutavad. Nii osaleme hinnanguvaba vaatlemise asemel maailma tähenduste ja olemise paljastamisel. Reduktsioon ei ole isolatsioon, vaid olemine tajumise või kehastatud kogemises (Bohl, 2009: 263–286).

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kõigil kolmel mõtlejal tähendab trantsendentnaalne reduktsioon meetodit, mis viiakse läbi kogemuse ja mõistmise loomuliku ja tavapärase käsitluse taandumisega. Husserl rõhutas puhta teadvuse ego konstitutiivsust ja fenomenide paljastamist episoodidel, Heidegger aga nihutas selle olemisküsimuse ja eksistentsiaalse paljastuse suunas. Merleau-Ponty pehmendab ja kehastab reduktsiooni, rõhutades tajukogemuse ning kehastunud oleva rolli selle alusena.

Mingil määral püüan edasistes peatükkides kasutada kõiki neid kirjeldatud meetode ja lähenemisi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

2.   Meri kui totaalne horisontide ristumiskoht

Meri on ääretult suur ja hoomamatu. Iga merelahe taga võib olla teine laht, mere taga teine meri, aga päris kindlasti mõni neljast ookeanist, mis omakorda on ühendatud.  See kõik tervikuna omab meile tervikmõju, mida nimetan mereks kui selliseks.

Väiksemate asjade taju on lihtsam. Üksikutel ruumilistel asjadel- pliiats, laud, puu on antud nähtav esikülg ja nähtamatu tagakülg ning nähtamatu sisemus. Muidugi kaasneb sellele taust, mida sageli koos asjadega näeme (Merleau-Ponty 2010: 257).  Igasugune suurema asja taju ja kogemus on väga erinevate, sisemiste ja väliste horisontide ristumiskoht.

2.1.         Meri versus maastik

Võtan esmalt vaatluse ja võrdluse aluseks maastiku, mis on samuti oma territooriumi, suuruse ja mitmekesisuse poolest raskesti hoomatav, aga mida on merest rohkem fenomenoloogiliselt käsitletud.

Tõnu Viik kõrvutab artiklis Human Spatiality: A Cultural Phenomenology of Landscapes and Places maastiku kogemust loodusteaduslikult ja fenomenoloogiliselt.  Ta toob esile kultuurigeograafi Tõnu Oja lausa sarkastilise võrdluse, et füüsilise geograafia seisukohast on maastik midagi väga proosalist, ei midagi enamat kui kruusahunnikute ja võsasalkude kompleks (Viik 2011: 104 - 105) . Muidugi on maastik palju enamat. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on maastik „looduslikult ühtlase ilmega maa-ala, kus korduvad teatud pinnavormid, taimkatte­üksused, inimtegevuse avaldused jms.; (igapäevasemas tarvituses:) teat. maa-ala välisilme, värvide ja vormide laad vaatevälja ulatuses“. Aga seegi ei ole ammendav seletus. Tartu ülikooli esimene geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö jaoks oli oluline maastiku tajumine meelte, eelkõige nägemismeele abil – maastik on värvide ja vormide laad vaateväljas (Uusküla et al. 2020: 659). See on juba üsna tajukogemuse põhine lähenemine.

Tõnu Viik toob välja mõned fenomenoloogiast lähtuvad vaated maastikule. Näiteks Briti inimgeograaf ja poeet Tim Cresswell peab maastikku kultuuriliselt kodeeritud maapinna osaks. Seega subjektiivseks kujutiseks, mida saab vaadelda konkreetsest kohast. See ei ole pelgalt selle kujutise füüsiline peegeldus.  Denis Cosgrove'i sõnul on maastik nägemise viis, mitte objekt, mida nähakse (Viik, 2011:105).  Mõlemal puhul käsitleme maastikku subjektiivse kogemuse sisuna. Viik läheb maastiku kui terviklikult haaratava tajukogemuse käsitlusel välja Husserlini,  kelle seisukohalt vaadeldakse maastikku kui intentsionaalset kogemuse objekti (Gegenstand) – seda, mis avaldub individuaalses teadvuses maastikukogemuse akti ajal (samast 106-107).

Kuigi maastikul olevad füüsilised objektid on kõik omaette alati füüsiliselt olemas, saavad need tähendusrikkaks ehk maastikuks, kui keegi neid sellisel viisil vaatab ja mõistab. Maastiku taoline kogemine on keeruline teadvusakt, mis koosneb mitmest osaaktist (Teilakte) (Husserl & Ströker, 2009: 415–417).

Viik toonitab, et esmaselt on oluline vaatenurk, kust peame maastikku haarama, et saada sellest terviklikku tajukogemust. See peab olema laiemat tervikut haarav, sageli tavalisest tasapinnast kõrgem. Nii valitava vaatepunkti erakordsus ja sellega saavutatav haaratavuse suurus ja ulatuvus ei kuulu meie tavaliste ja igapäevaste kogemuste hulka. „ … maastikukogemus kuulub sageli elu erakordsete hetkede hulka, mis on seotud turismi, vaba aja veetmise või ülevusega, „ tõdeb Viik (Viik, 2011: 106).

Husserl jaotab oma  „Loogilistes uurimustes“ sellise keerulise kogemuse eelmainitud osaaktideks, millest mõned domineerivad ülejäänud osaaktide üle. Seda domineerivat osaakti nimetab Husserl meelte andmise aktiks (sinngebende Akt), mis annab taju tervikule tähenduse ja seob need osad kokku (Husserl & Ströker, 2009: 421–422).  See haaramisvõime tekitab maastiku tervikliku kogemise tunde. Mõned on tõlkinud ja tõlgendanud seda ka kui „haaramistunne“ või „haaramismeel“,  aga Tõnu Viik arvab, et  „haaramismeele“ ideele saab läheneda läbi selle, kui eristada, mille poolest erineb lihtsalt objektide summa kogemine ja samade objektide kogemine maastikuna. Maastikuna kogemine peitubki konkreetses haaramismeeles, mis ühendab objektid tervikuks teatud viisil. Selleks vajalik „haaramismeel“ on keerukas süsteem, mis hõlmab arusaama sellest, mida nähakse, kuidas ja kust seda nähakse ning millistel eesmärkidel haaravat pilku rakendatakse (Viik, 2011: 107).

 Nii haarame me loodusmaastikku teise pilguga kui kultuurmaastikku või linnamaastikku. Arusaadavalt on lisaks pilguga nähtavale oluline meie varasemad kogemused ja kultuuriline taust. Maastik  tekibki peamiselt osana kultuuritunnetusest. Mina ütleksin, et haaramistunne on meie visuaalsel vaatlusel tekkivate ja teadvuses salvestunud ja juurde lisatud (kogemused, mälestused, loetu ja õpitu) teadvuslike horisontide süntees. Näiteks tekib maastikukogemus samaväärselt kõrgemast kohast vaatamisele ka mööda maastikku liikudes.

Teisalt ei ole taju ka  aja suhtes passiivne. Me võime mööda maastikku liikuda ja seda jälgida ning tajuda kui muusikalist etüüdi,  kus mineviku tajude ja potentsiaalsete tuleviku tajude süntees üheks tervikuks tuleb esile meloodia kuulamisel (Viik, 2009: 221). 

Lisaks maastikul liikumisele saab meloodiaga võrrelda ka teisi, kas suuruselt raskesti hoomatavaid objekte, nagu püramiidid või dünaamilisi, liikuvaid objekte nagu linnuparve lend (Gallagher & Zahavi, 2008: 72).

Merd võib mingil määral võrrelda maastikuga, kuid selle tajumine on maastiku tajumisega võrreldes veelgi keerulisem. Üheltpoolt selle  tohutu suuruse pärast. Selles osas on meri ja maastik sarnased. Nende  mõlema taju hakkab esmalt piirama silmapiir, horisont. Maastikul pole horisondi piir tavaliselt nii selgelt tajutav. Selleks saab sageli mingi domineeriv objekt. Näiteks puud metsa puhul või hoopis mägede tipud. Mere puhul aga lõpetab meie vaatevälja sageli lõputu vetevälja kokkupuude taevaga. Need suured sinised liituvad silmapiiril. Kusjuures nii taevasina kui meresina põhjustab sarnane nähtus - valguse murdumine. Sellisel puhul võime me ka tunnetada maakera kumerust, eriti kui silmapiiril on mõni kõrgem objekt nagu tuletorn, mis osaliselt vajub silmapiiri taha ja näha on vaid tema kõrgem tipp.

Maastiku  tajumisel saame oma teadvuses ette kujutada, et maapinna all on mingid kivimite ja mulla kihid. Merepinna puhul on aga sellest allapoole jääv nagu Heidegger ütleks ilmselt, käepärasem. Maastiku puhul peame võtma labida või ekskavaatori, et näha, mis on selle all. Käepärane merepind on aga valmis avatuseks, ta on valmis enda all olevat paljastama. Kalamehel piisab vaid heita vette õngekonks, et püüda sealt mõni kala. Meresõitjale võib veepiirist allapoole jääv avalduda ebameeldiva üllatusena, kui laeva kiil puutub mõnd kari või rahnu. Selline veepiirist allapoole jääv käepärasus sõltub meie harjumuste ja tegevuste viisist. Karid on meile käepärased vaid siis, kui sõidame laevaga, kalad vaid siis, kui õngitseme. Kui me aga tegeleme igapäevaselt sukeldumisega, muutub meile käepäraseks hoopis laiem osa veealusest maailmast. Sama lugu on ka, kui näiteks tegeleme kalakasvatusega või hülgevaatlusega. Kuna neid merega kokkupuuteviise käsitlen ka edaspidi, siis siinkohal lõpetan loetelu.Nagu Tõnu Viiki eelnevalt tsiteerisin, ei ole maastiku kogemise tunne päris igapäevane. Veel vähem siis mere kogemise tunne.

2.2.    Meri ja aeg

Nii maastik kui meri on ruumiliselt väga suured ja raskesti haaratavad. Aga ruum ei ole siin ainus kogemise kategooria, millega kokku puutume. Teiseks kategooriaks on aeg. Maastikupilt muutub meie jaoks sõltuvalt aastaaegadest. Kord on puud kuldkollased, siis raagus, siis jälle rohelised. Talvel katab maapinda lumi, suvel on see roheliselt haljendav ja sügisel pruun ja kolletav. Mõnikord on tajupildi vaheldus veelgi kiirem, sõltuvalt ilmast. Rasked tumedad rünkpilved muudavad ka maastiku justkui „raskeks“.

Mere ajaline hoomamine on teisene. Kuigi ka seal võime näha talvel merepinnal jääd, võime näha tormise merega vahutavaid laineid, päikesepaistel sillerdavat merd, on meri iga hetk omasugune. Tema pildi muutumise põhjuseid ja võimaluste kombinatsioone on lõputult. Kord puhub tuul merelt maale, teinekord jälle maalt merele või puhub ta hoopis piki rannikut. Sellest kõigest sõltub mere pilt ja lainetuse iseloom. Rääkimata muidugi tuule tugevusest, mis on väga oluline meresõitjatele. Ilma tunnetuse küsimust ma puudutan põhjalikumalt viimases, mere ja teaduse vahekorra peatükis.

Teisalt suures plaanis on meri hoopis muutumatu. Maastike puhul häirib meid sageli, kui seal tehakse mingeid ümberkorraldusi. Näiteks lageraie metsas, eriti kui see suuresti silma torkab, on meie jaoks harjumuspäratu. Õigemini torkab ta silma just harjumuspäratuse tõttu. Samasugune totaalne maastikupildi muutmine on seotud tuuleparkide rajamisega. Taas ähvardab maastikku mingi meie jaoks harjumuspäratu muutus.

Kuigi tuuleparke võib rajada ka merele, ei ole mere „maastiku“ muutus nii igapäevane. Muutused merel on peamiselt inimtekkelised. Seega on nad etteplaneeritavad ja mingil määral võib ka öelda kultuurilised. Oleme nendega aja jooksul ära harjunud. Tuletornid ei tekkinud randadesse korraga, vaid sajandite jooksul. Sajandite jooksul on linnadesse tekkinud sadamad, sadamasillad ja laevad nende ääres. Sellega oleme samuti üsna harjunud. Nii maal kui merel võivad muutused olla ka looduslikud. Suur torm võib murda meile harjumuspäraseks saanud metsasalu. Meri tungib pankrannikul maa poole sentimeetrite haaval. Ranniku muutused on märgatavad, kuid üldiselt aeglased protsessid. Mõnikord lausa imelised. Saaremaa looderannikul asuv Kiipsaare  tuletorn oli pikalt tuntud oma viltususe poolest. Siis aga ühel ilusal päeval, tegelikult ilmselt küll tormisel päeval, suutis merepõhi end sedasi nihutada, et tuletorn oli taas püsti (Tõnisson, 2017). 

Kui maal kõigutab torm puude latvu, ajab üles rünkpilvi või tõstab hoopis esile äikesepilve, siis viivuks paneme neidki muutusi tähele. Kui meri aga oma taset tõstab, nagu see juhtus 2005. aasta jaanuaritormi ajal, siis tuleb vesi tuppa ja sellest saab märksa tähelepanuväärsem sündmus. Meie ei saa siin Läänemere ääres veetaseme olulise kõikumisega harjuda, sest seda juhtubki harva. Ookeaniäärsetes kitsastes merelahtedes tekitab aga kuu oma külgetõmbejõuga regulaarseid tõuse ja mõõnu ehk loodeid. Kanadas,  Nova Scotia ja New Brunswicki vahel Fundy lahes on nende amplituudiks kuni 15 meetrit ja seal on nad muidugi silmatorkavad.

Lisaks eelkirjeldatud mere füüsilisele, looduslikule fenomenoloogilisele käsitlusele saab tema juures panna tähele kultuurilisi mõjusid. Näiteks meresõit ja laevad oma mitmekesisuses, rannarahva merekultuur, mida puudutan põgusalt peatükis rannarahva omailm. Viimasest siinkohal vaid niipalju, et mere ja maa kokkupuutepiir, rannik, on eriti mitmekesine. Seda nii looduslikult kui kultuuriliselt. Viimase hulka kuuluvad lautrikohad, sadamasillad, paadi- ja võrgukuurid, võrkaiad ja kiviaiad kummuli keeratud paatidega nende pea jms.

Nii jõuame tõdemusele, et meri ei ole mitte ainult 71% meie planeedi pinnast, vaid moodustab  tervikuna ka suure osa meie tajumaailmast. Muidugi on see väga individuaalne, sest kokkupuude merega ongi erinevatel inimestel väga erinev. Meri on totaalse haaramatusega nagu omaette universum, mis just selle haaramatuse tõttu haarab kaasa ka meie fantaasia. Meri on minu arvates oma olemuselt tunnetuse mõttes universumist vaid veidi väiksem. Mõnikord tundub see isegi olema nagu universumi mudel, kõigi võimalike tunnetuslike horisontide ristumiskoht, meie „ilmalava“.

„See (ilmalava- minu täpsustus) on kõikide, ka fiktiivsete ruumide ja aegade kõige laiem horisont, mille sees inimese elu kulgeb ja mis põhimõtteliselt määratleb selle kõik võimalused. See on inimese eksistentsiaalse situatsiooni „kus?““ (Viik, 2009: 4)

Tõnu Viik võtab ilmalava mõiste kasutusele ennekõike füüsiliselt tajutava maailma, universumi kultuurilise laiendusena fenomenoloogilises mõttes, et mitte piirduda liiga kitsa, füüsika poolt kirjeldatud universumiga. Husserli elumaailma (Lebenswelt) ja Lotmani semiosfääri mõistete baasil loob Tõnu Viik kultuuriruumi kontseptsiooni kui inimkogemuse laiema horisondi (sama 4-5).

Meri on ühtaegu nii suur ilmalava kui väike lahesopp. Suurel merel laine tuleb kusagilt, möödub meist ja suundub kuhugi kaugusesse. See nähtus on pigem nagu maastik, mis meie jaoks auto aknast mööda voolab. Õigemini, maastikul meie liigume maastikust mööda. Madalas rannavees, näiteks ujumisranna liivaluidetel saame jälgida väikesi laineid, nagu vee sillerdus, kus osa laineid tulevad ühest suunast, teised teisest suunast ja nad liituvad ning resoneeruvad omavahel.

Veel enam, ka maastiku puhul näib, et maailm elab ennast ise läbi väljaspool meid. Kõik meie nähtavuses puuduvad maastikud jätkavad oma eksistentsi,  enda läbielamist teispool minu nägemisvälja.  Seda sarnaselt sellega, nagu me elame korraga olevikus läbi mineviku mälestuste ja tuleviku ootuste (Merleau-Ponty, 2019: 505–507).

 Nii et tegelikult oleme me nagu liivakübe aja ja ruumi lõputus voos. Kusjuures mõlemal juhul on nii aja kui ruumi kohalolu meie teadvuses reaalne vaid siin ja praegu, ning kõik muu eksisteerib vaid meie teadvuse mineviku ja tuleviku kujutlustes. See on teadvuse vool. Sellisel kujul on merelainel ja ajal sarnaseid omadusi. Kuna filosoofia, eriti fenomenoloogia ja vaimufilosoofia ning psühholoogia tegelevad kõik meie teadvuse mõistatuse lahendamisega, pole imekspandav, et nad jõuavad sageli sarnaste tulemusteni. William James kasutas teadvuse voolu mõistet 1890. aastal oma teoses "The Principles of Psychology": „Seega ei paista teadvus tükkideks tükeldatuna. Sõnad nagu „kett” või „rong” ei kirjelda seda täpselt sellisena, nagu see esialgu avaldub. See pole midagi liigendatut; see voolab“ (minu  tõlge) (James, 1890: 243). William Jamesi teadvuse vool leidis laia rakendamist ilukirjanduses.

Husserl kasutas sarnast teadvuse voolu mõistet oma loengutes alates 1904. aastast, kuid laiemalt sai see teatavaks kui Heidegger avaldas (ja toimetas) need 1928. aastal väljaandes (Husserl, 1991). Husserli ja Jamesi vaateid on võrrelnud näiteks Andrea Pace Giannotta (Giannotta, 2018).

Ühel mere lainetusega sarnasel omadusel tahaksin veel peatuda. Nimelt kui rannaliival neid laineid jälgime, siis paneme tähele, et lained haaravad kaasa väiksemaid liivaterakesi, kuid need seisavad peaaegu ühel kohal ja liiguvad laine sees ringikujuliselt. Tarmo Soomere on öelnud, et  laine kui selline on üks meie universumi struktuuri fundamentaalseid osi. See on energia levik mööda keskkonda või keskkonna eralduspiiri nii, et keskkond ise peaaegu ei liigu. Vee- ja liivaosakesed hakkavad liikuma alles siis, kui laine hakkab murduma[2]. See, et laine ja lainet moodustavad osakesed on natuke müstilised, raskesti tajutavad ja mõistetavad, on ka kvantfüüsika üks probleemidest. Korpuskulaar-laineline dualism ehk laine-osakese dualism  on kvantmehaanikas kontseptsioon, mis ütleb, et iga osake või kvant omab nii laine kui ka osakese omadusi[3]. Seega on merel ja universumi kõige väiksematel osakestel sarnaseid omadusi.

3.      Mere pind kui peamine inimese ja mere kokkupuute horisont

Mere pind esindab meile inimese ja mere peamist kokkupuutejoont, seda fenomenoloogilist horisonti, mille ületamine on raske. Esmasel tajul ei olegi nii oluline, kas see pind on peegelsile, sillerdav ja tüüne või on tuultest lainetav või lausa tormine. Igal juhul on ta meie jaoks loomuliku, kuiva ja õhurikka (nimetan neid koos vahel ka õhkseks) ja sellele vastanduva, ebaloomuliku, vesise, merise keskkonna kokkupuute piiriks. Meie tavapärane, otsene ja vahetu mere tunnetus saabki vaid selle üleminekujoonega piirduda. Kõik, mis on teispool merepinda, seal allpool, on meile tavaolekus kättesaamatu. Selle kättesaamiseks peame me tegema erilisi pingutusi. Siinkohal tahan rõhutada, et merepinnast allpool olev on tavaolukorras küll kättesaamatu, aga juhul, kui meil on selle vastu suunatud huvi ja tekib intentsionaalsus,  on see oma avatud eelhoiaku tõttu käepärane. Ta vaid ootab meie tähelepanu suunatust. Merepinna üldine tähendus ongi selle tavapärase ja kättesaamatuse piiri tunnetamine.

Igale inimesele on oluline tema esimene kokkupuude merepinnaga. Sageli võib juhtuda, et see toimus väga varases nooruses ja seda esimest kogemust me ei mäleta.  Ta võib meile ilmneda mingite segaste lapsepõlveaegsete mälestustena, aga sellisel juhul on raske merega kokkupuute kogemust eristada teistest lapsepõlve segastest, hajusatest ja piiritlemata, vaid ähmase mälestusena meeles olevatest kogemustest.

Samas kogu meie taju koosneb ajalisest kombinatsioonist, kus ka väga kauge mälestus omab tähendust.  Näiteks Husserli fenomenoloogias keskendub ajateadvus sisemistele aja struktuuridele, tuginedes elavale olevikule, mis võimaldab säilitada ajaliselt kulgevatel objektidel ja ilmingutel ühtsust. Intentsionaalsus toimib alati olevikus, kuid hõlmab tulevikulisust (protensioon) ja minevikulisust (retensioon), moodustades horisontaalse sünteesi (Kelly  s.a.).

Esmasel kokkupuutel võib olla väga oluline roll edaspidisele tajule. Kas see oli meeldiv, soe ja päikeseline või ebameeldiv, külm, tuuline.

Inimese loomuliku, maise ja õhkse ning kuiva, aga just seetõttu ka loomuliku keskkonna vastas on mere niiske, märg, loodusjõududele rohkem avatud keskkond. Nende kokkupuude on mingit sõltuvust väljendava erilise tähendusega.  Selle taju sügavam olemus on midagi väga ürgset. Nende kokkupuutel on samuti vähemalt kaks alateadvuslikku sügavuse horisonti.

Esimene horisont on isiklik, mille me igaüks ületame oma sündimise hetkel. Nimelt oleme me enne sündi ema üsas nagu oma isiklikus veekogus, oma meres. See soe, ema ja lapse ühine algniiskus tekitab meis turvatunde. Oleksime nagu emaga koos soojas vannis. Või minugipoolest - soojas meres. Lootevesi ehk amnion on läbipaistev vedelik, mis ümbritseb loodet lootekotis ja kaitseb teda põrutuste eest. Lootevee keskkonnas saab loode end vabalt liigutada, see aitab kujundada tema luid ja lihaseid. Loode neelab ja ka hingab lootevett sisse – nii arenevad loote kopsud. Lootevesi koguneb lootekotti alates 4. rasedusnädalast ning koosneb algul peamiselt veest. Lootevee kogus suureneb 32. nädalani, mil seda on veidi alla liitri (Wikipedia, „Amnion“, 2022).

Sündimisel toimub meie eemaldumine sellest algsest turvalisest keskkonnast. Nii et me võime väga hästi mõista nende filosoofide, nagu näiteks Heidegger metafoori maailma heidetusest. Sündimise hetkel heidetakse inimene tunnetuslikult täiesti võõrasse, taas õppimist ja avastamist ootavasse kuiva maailma. Sünd on suurim muutus, mida üks elusolend, eriti meiesugune imetaja oma elu jooksul üle elab. Oma keskkonnafilosoofia essees (Prii, 2025a) tõin välja ühe teise, kapsaliblika metamorfoosi ehk moonde, kus  kapsaussist saab nukk ja nukust kapsaliblikas. Seal peab toimuma ihulise metamorfoosi kõrval ka teadvuse metamorfoos. See on veel suurem heidetus kui inimese sünd. Kuna aga kapsaliblikal toimub lisaks kehalisele moondumisele ka teadvuse moondumine, ei ole see inimesega sarnane heidetus. Alates munaraku eostamisest algab inimesel protsess, mis aitab tal saabuva heidetusega hakkama saada – ta tunnetab läbi ema välist maailma ja isegi kuuleb neid hääli. Esimene õhu hingetõmme oma kopsudega ja nabaväädi katkemine ütleb inimesele „nüüd oled sa siin ja pead sellega hakkama saama“.

Kas oleme täielikult unustanud selle sünnieelse turvalise märja sooja keskkonna mälestuse? Vähemalt kusagil alateadlikult on see ilmselt talletunud, elab meis, olles kõige hea ja turvalise võrdkujuks.

Kõige sügavamaid merelise kogemuse mälestusi saame seega otsida alateadvusest. See on raske otsing, kuid selline võimalus peab olema tähele pandud, selleks, kui sünteesime kogu oma mere ajalist kogemust üheks tervikuks. Aga tegu ei ole ainult indiviidi tunnetuse küsimusega. Elusloodusena, oma evolutsiooni alguses pärineme me samasugusest keskkonnast - soe niiske meri, kus tekkis elu. Sealt me siis mingil ajahetkel astusime välja, sellesse ebaturvalisse, kuiva õhksesse, meile nüüd nii omaseks saanud maailma. Alguses kahepaiksena ja nii see merest maale asumine lahti läks. Seega võime tõdeda, et meid on sellesse olemasolevasse maailma heidetud vähemalt kahel korral. Esimesel korral liigina ja teisel korral indiviidina.

On ka käsitlusi, mis lähevad minu siin pakutud märjast algupärast edasi inimese, eriti naise, pidevale seosele veega. Näiteks  Astrida Neimanis „Bodies of Water: Posthuman Feminist Phenomenology" (Neimanis, 2016) , kelle posthumanistlik feministlik fenomenoloogia mõtiskleb selle üle, et inimkehad koosnevad suures osast veest ja vesi on meid läbitav keskkond. Nimelt me tarbime ühtselt planeedil olevat vett kui tervikressurssi, mis läbib paljusid kehasid, veekogusid ja kogu looduskeskkonda. Raamat pakub selles kontekstis posthumanistlikku feministlikku fenomenoloogiat. Autor tugineb paljus Luce Irigaray märjal ja voolaval feminismil, Maurice Merleau-Ponty kehastusel ja Gilles Deleuze töödel[4] .

Pole siis ime, et kusagil on meil mingi sügavam kutse mere järele. See võib olla just see ürgne kutse, mida just eelpool kirjeldasin. Mere kutset tunneme isegi siis, kui oleme sündinud merest pea kaugeimas võimalikus kohas, Tiibeti mägedes. Sealt Eestisse tulnud budistlik laulja Drukmo Gyal Dakini kirjeldab vastupandamatut kutset mere, ookeani järele oma intervjuus, öeldes nii:  „Tiibetis on meil merel palju nimesid. Meil on ookeanist teatud kontseptsioon, kuigi meil ei ole seda kogemust. Meie suur süda peaks olema sama avar kui ookean.“ (Dakini, https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/hallo-kosmos-hallo-kosmos-drukmo-gyal  , minut 29).

Meri ja ookean tähendavad inimesele midagi piiritult avarat. See on enam kui muu loodus. Selles tunneme ürgse kodu kutset.

Mere pinda fenomenoloogiliselt käsitledes on oluline, kuidas merd vaadata. Üsna levinud mõte on, et selleks, et merd mõista ja tundma ning armastama õppida tuleb olla näoga mere poole. (Printsmann et al., 2024)

Seda mõtet olen sageli arutanud Saaremaa Merekultuuri Seltsi ühe asutaja ja mereajaloolase Bruno Paoga. Tema esimene artikkel merekultuurist oli just pealkirjaga “Näoga mere poole” ja ilmus 5. mail 1977. aasta nädalalehes Sirp ja Vasar (Laine, 2016).

Bruno nõustus, et sellel mõttel on kahene semiootiline ja ka fenomenoloogiline  tähendus. Näoga mere poole tähendab merele suunatust. Seda teeme aga tavaliselt maal olles ja maalt merd vaadates. Meremees merel on aga merele avatud kõigist oma külgedest ja talle pigem meeldib olla näoga maa poole. See võimaldab olla pidevalt teadlik oma asukohast, sest maa on orientiir. See ei tähenda, et ta oleks seljaga mere poole. Selline merele avatus ja maale suunatus on üks võimalikest mere fenomenoloogia uurimisteemadest.

Kuna mere pind tähistab ka mere ja maismaa kokkupuudet, rannajoont ja mere ning silmapiiri kokkupuudet ehk horisonti, siis siin peatükis tuleks  käsitleda ka seda tunnet, kui kaob orientatsioon ja inimest valdab äraeksimise tunne.

Mind on alati pannud imestama esimeste pikamaapurjetajate julgus minna vastu tundmatusele. Julgust pidi seal olema kamaluga, sest niipea, kui mere teist, vastaskallast enam näha ei ole, valdab sind äraeksimise tunne. Veel enam, piinab küsimus, kas üldse kunagi selle avara veevälja taga kunagi maad vastu tuleb ja kas ei saa sel kusagil teoks lamemaalase suurim õud - maa äärest üle sõitmine ja alla kukkumine. Mitte ilmaasjata ei ole laevad varustatud rohkete navigatsioonivahenditega. Asukoha määramine on merel alati eksistentsiaalne ülesanne (Prii , 2025b).

 Kui maismaal on alati lootus leida mingi rada, tuttav jõgi või muu orientiir, siis merel on kaugelt vaadates kõik rannad sarnased ja teadmata oma suunda ja asukohta, on ära eksimine lihtne. Eriti kerge on äraeksimise tunne tekkimas tugevas vihmasajus või udus.

Kõik eelnev oli seotud meie pinnapealse kokkupuutega, kokkupuutega mere pinnal. Meri ise, oma veemassiivi ja sügavusega jääb meile esiti paljus tunnetamatuks.

Maailma kõrgem mägi, Mount Everest oma kõrgusega 8,8 km üle merepinna upuks täielikult mere kõige suuremasse,  Mariani sügavikku, mille  sügavaim punkt Challenger Deep on ligikaudu 10,9 km merepinnast allpool.

Mere sügavus on suurem kui maa kõrgus. Merepõhi, mere elustik ja kogu see grandioosne ökosüsteem on meile raskesti tunnetatav. Tema määramatuse mõõtmiseks ei ole meil abivahendeid.

Räägime päris palju süsinikuheitmest. Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (The Intergovernmental Panel on Climate Change (IPCC) viimase raporti hinnangul  salvestus perioodil 2014–2023 maailmamerre  ca 26% inimtekkelisest CO2-st (Intergovernmental Panel On Climate Change (Ipcc), 2023: 693).

Süsinikuheide on ka maal ja õhus meile tunnetamatu indikaator, aga teame seda uuringutest. Seda, et mikroplasti ja kinnikasvamine ehk eutrofeerumine on meres igapäevaselt tajutavam ja tunnetatav probleem (Prii, 2023).

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

4.      Meri ja maa ning Heideggeri olemasoleva tunnetusprobleem

Martin Heideggeri olemusfilosoofia keskendub olemisele (Sein),  mis avaldub läbi olemasolu (Dasein)  maailmas-olemise viisina. „Daseini  „olemus“ peitub tema olemasolus. ... tema võimalikud olemise viisid ja ainult see…“ (Heidegger, 1967: 42 § 9.1)

Edasi kirjeldab ta ebameeldivat kodutuse (Unheimlichke) kogemust, kus autentne olemasolu ilmneb ängi (Angst) kaudu: inimene näeb oma heidetust (Geworfenheit) ja minevikku kui midagi, mis pole kodune ega turvaline ( samas 126-134 §27–28). Kusjuures olemasolemine on tema arvates ka iseenda hoolde jäetud võimalikolemine, täieliku heidetuse võimalikkus (Heidegger et al., 1997: 129).

Selle kõige kõrval ei mõtle Heidegger minu arvates lahti kõiki võimalikke kodutuse tunde algpõhjuseid. Kuna tema jaoks on aeg midagi dünaamilist, võib see peituda minevikus, aga ka tulevikus, näiteks surma tunnetamises. Ühesõnaga, me nagu pärineme kusagilt, oleme sealt mingil ajahetkel maailma heidetud, aga ei suuda ontoloogiliselt mõista, miks on see nii, kus on meie päriskodu või algkodu. Heidegger tuleb taas ja taas selle kodutuse algpõhjuse otsingute juurde.

 „Olemises ja ajas“ näib see ängi pigem olemasolu osa, nagu tugistruktuur Daseini analüüsis. Samas mitmed Heideggeri uurijad, nagu Katherine Withy lükkab selle ümber, väites hoopis, et „iga kord, kui ta selle teema üles võtab, muutub see tema inimolendi käsitluses keskseimaks“  (Withy, 2015: 11).

Inimese ebamaisuse, kodutuse ja heidetuse tunnet on märgata ka paljudel teistel filosoofidel enne Heideggeri, nagu Nietzschel, kellel see seisneb ennekõike pidevas korduses, mis ängistab. Nagu näiteks tema Lõbusa teaduse lõigus 341 alapealkirjaga suur pitser:

„Mis siis, kui ühel päeval või öösel hiiliks deemon sinu kõige üksildasemasse üksindusse ja ütleks sulle: „Seda elu, nagu sa praegu elad ja oled elanud, pead sa elama ikka ja jälle, lugematu arv kordi ja selles ei ole midagi uut, vaid iga valu ja iga rõõm ja iga mõte ja ohe ja kõik kirjeldamatult väike ja suur sinu elus peab sinu juurde tagasi pöörduma ja kõik samas järjekorras ja järgnevuses…“ (Nietzsche, 1887: 341) .

Sarnaselt sõnab ta Võimutahte esimeses raamatus, Euroopa nihilism lõik 1:

„Kogu meie Euroopa kultuur on pikka aega liikunud pingete piinades, mis kasvab aastakümnest aastakümnesse, justkui katastroofi poole: rahutu, vägivaldne, kiire: nagu oja, mis tahab oma lõppu jõuda, mis enam ei peegelda, mis kardab peegeldamist(minu tõlge)“ (Nietzsche, 1917: 2). See on eksistentsiaalne heide kaasaegsesse nihilismi.

Ka Søren Kierkegaardil esineb ideid, mis on lähedased „maailma heietuse" mõistega, kuigi ta kasutab pigem mõisteid nagu äng (Angst, anxiety) ja meeleheide (Fortvivlelse, despair), mis kirjeldavad inimese paratamatut heidetuslikku olukorda elu ja Jumala ees. Kierkegaard näeb inimest kui üksikut indiviidi, kes on heidetud eksistentsi, kus ta peab tegema usuhüppe (springet i troen) tühjuse ja patu, ängi keskel, ilma kindla pinnata („Søren Kierkegaard“, 2025)

Katherine Withy proovib oma käsitluses mõtestada lahti, mida mõeldakse sellise ebamaise, raskesti kirjeldatava tunde all.  Ta toob näitena, et kui  korrata  mõnd sõna nii mitu korda, et see hakkas oma tähendust kaotama, siis korduste kuhjudes tähendus laguneb – mis oli  lihtne ja tuttav, muutub ebatavaliseks. Selline tähenduse võõrandumine ei ole tema arvates täielik, seal säilivad  nüüdseks muutunud tuttavlikkuse jäljed (Padui, 2015).

Raoni Padui ülevaate kohaselt toob  Katherine Withy oma teoses „Heidegger on Being Uncanny“ (Withy, 2015) välja erinevaid viise, kuidas neid desorientatsiooni piirseisundeid on käsitletud. Withy alustab esmalt Masahiro Mori robootika ebameeldivast kogemusest ja, liigub edasi Ernst Jentschi ja Sigmund Freudi ängi teemaliste esseede juurde ja edasi läbi Albert Camus ja Thomas Nageli absurdikontseptsioonid ning jõuab Jonathan Leari ja Stanley Cavelli irooniliste ja skeptiliste ning õõvastavate arusaamadeni (Padui, 2015).

Withy, jätkates ängi põhimeeleolu analüüsimisega, näitab, kuidas olulisuse kokkuvarisemine Heideggeri ängi käsitluses võib paljastada midagi inimese kohta Ta  väidab, et Heideggeril on ängil sageli märkamatu kahekordistumine: inimeksistentsi aluseks olev põhimeeleolu või tunne ja sügavam ontoloogiline struktuur (Withy, 2015: 48). Inimeseks olemise aluse lõplikkuse kohta saab väita, et Heideggeril  langeb see kokku Daseini olemisega ja  „maailmas-olemine“  on  ängistus (sama lk 79–80).

Algselt kasutas Heidegger Sophoklese Antigonet oma Daseini mõtestamiseks tema üsna kuulsas „Sissejuhatus metafüüsikasse“, mis ilmus 1935 aastal. Hiljem,  1942. aasta suvesemestri loengutes Friedrich Hölderlini poeemi „Ister“ kohta aga veel põhjalikumalt (D’Angelo, 2021: 110–112). Viimases toob Heidegger kohe mängu Antigone koori  refrääni, kus juba esimesest salmist (salm  335)  on inimene defineeritud kui deinon, unheimlich. Heidegger on selle ise nii saksa keelde tõlkinud. Kreeka keeles on see δεινότατον,  mille Anne Lill on tõlkinud kui võimas.

Palju on võimast ja miskit küll

ei inimsoost ole võimsamat.

Sõidab ta merel mäsleval,

sinkjal, tormisel, tuultele

vastu. Kui mässavad lained

ta ümber, neisse mattudes

ja Maad, kes jumalaist eakaim,

kestvat ja nii püsikindla, ta vintsutab,

atrade pöörates, aastate möödudes

keerab hooste jõul ta ümber.

(Sophokles et al., 2024: 23)

Inimene on siin selles mõttes kodutu, et ta küll alistab maa, aga ei saa aru, kas see on tema päris kodu. See on ikka seesama Daseini kodutus (Unheimlichkeit).

Heidegger jõuab järelduseni, et inimene on see olend, kelle jaoks on loomulik olla ebaloomulik. Inimene on loomupäraselt ebaloomulik või ebaloomulikult loomulik. Ta on oma antud olukorra osas rahulolematu,  on sündinud oma keskkonna suhtes ebapiisavana ja on seetõttu ajendatud minema endast kaugemale: uurima, kontrollima ja õppima. Inimese lõplikkus sütitab transtsendentsi.

Kui seda oodi loetakse tavaliselt kui inimese päritolu kirjeldust, käsitleb Heidegger kõnealust päritolu kui olemise mõistmise alust – inimese esmakordset ilmumist. See on ka lugu inimese julgusest ja visadusest ülekaalukate raskuste ees.  Siin näeme olemise ilmumist. See on tähelepanuväärne ja salapärane sündmus, mille kaudu inimene esmakordselt jõuab selleni, mis teeb temast selle, mis ta on ja mille käigus ta jõuab iseendani – mitte tsivilisatsiooni ehitajana, vaid avatuna olemisele (Withy, 2015 ja sama Intrnet,  Withy, s.a).

 Heidegger jõudis Sophoklese Antigone juurde otsides Platoni ja Aristotelese eelset olemise kontseptsiooni. Tema mõtlemises toimus kääne (die Kehre), mille käigus saab keskseks olemise ajalugu (die Seinsgeschichte). Ta pöördub eelsokraatikute mõtlemise poole, aga ka Sophoklese poole. Platonil ja Aristotelesel on olemise küsimus unustatud. Samuti jääb neil mõtlemata olemise ja oleva erisust (ontoloogiline diferents) ja kogu järgnev metafüüsika tegeleb oleva olemise mõtlemisega, aga jätab mõtlemata olemise enda („Martin Heidegger“, Wikipedia, 2025).

Minu arvates tähendab Heideggeri kodutus midagi enamat kui kodu puudumine, see on täielik ontoloogiline kodutus, mis ei seisne niivõrd kohas kui ajas. See on totaalne kodutus kui kodutus ja peata olek korraga.

Samas Sophoklese üks oluline rõhuasetus jäi Heideggeril kahe silma vahele. Nimelt, et enne maa anastamist ohjeldab, lepitab inimene end merega. Seda, et meri oma totaalset vastuolu maise ja õhkse keskkonnaga, ei ilmuta, ei saa imeks panna, sest Heidegger ise ju rõhutab, et olev on pigem varjus. Ütlemine, kõnelemine aga toob esile. Kreeka keelene sõna tõde Alethes (αληθές) või Aletheia on liitsõna - mitte varjatud (mitte varju jääma). Kreeka keeles näitab sõna ise, mida see lausuda tahab ja mille kohta käib (Luik, 2002: 30).

Lausuvad inimeste muistsed lood,

ei veel olnud kui maapära jagasid Zeus ja surematud,

Rhodos nähtav (ilmne) merepinnal,

vaid saar oli varjul soolaseis sügavustes …

et maa sinihelguse särasse saadetuna, pärast seda tema

valda kuulub kingina; viidud täide sõnade harjad

langeda tõtte (varjamatusse ilmsusesse) –

puhkes niiskeist merevetes saar.

(Tõnu Luige tõlge Pindarose Olümpia XII 54 jj (Luik, 2002: 30–31))

Minu arvates on meri just see totaalne olemusküsimus, mida saab avada, nähtavale tuua. Eelpool viitasin võimalusele, et see olemusküsimus on ehk isegi lausa evolutsiooniline. Ja isegi kui ta seda ei ole, on inimene olukorras, kus ta tegutseb küll maal, aga teda tõmbab meri. See tõmme on midagi ebamaist. Kuid lisaks sellele mere vastupandamatule kutsele avaldub selles tõmbes ka hirm, jõuetustunne mere ees. See on nagu kontseptuaalne segadus, kas pöörduda tagasi kunagi mahajäetud koju või minna aina edasi. Martin Heidegger tahtis viia fenomenoloogiat pelgalt uurimisobjekti üle mõtlemiselt palju sügavamale tasandile. Ta tõi sisse hoolimise (besorgen) (Kenny, 2012: 819). Mina nimetaksin seda ka tõeliseks kordaminekuks. Midagi sellist, mis on see kontseptuaalne asi, mis meile päriselt korda läheb.

Antropotseen ja sellega kaasnev inimese väga suur mõju loodusele ning keskkonnale on viinud inimkonna taas sarnasesse olukorda. Kui Pindarosel oli  võimsaks inimese võime tulla toime samuti võimsate loodusjõududega nagu meri, aga ka maapind, mida tuli harida, siis nüüdne probleem on selles, et inimkond on saanud liiga võimsaks. Inimene mitte ainult ei saa looduses hakkama, vaid on sellest üle.

Umbes midagi sarnast lausus ka Anacharsis  6. saj eKr vastates küsimusele, keda on maailmas rohkem - kas elavaid või surnuid: „Aga kuhu sa paigutad need, kes on merel?“[5] Sügavalt ontoloogiline on küsimus, kas meie kodu on merel, maal või teispoolsuses.

Teispoolse päriskodu küsimust on teistsuguses kontekstis väga põhjalikult käsitletud religioonifilosoofias, sest Jeesus ütleb erineval moel ja sageli, et meie tõeline eluase on Isa ehk Jumala juures, ja seal on meile valmistatud eluasemed (näiteks Piibel, Johannese 14:2–3) kus Jeesus ütleb: „Minu Isa majas on palju eluasemeid… Ma lähen teile aset valmistama.“ Või veel enam,: „Meie kodanikuks olek on taevas, kust me ka ootame Issandat Jeesust Kristust kui Päästjat“ (Piibel, Filiplastele 3:20).

4.1.    Kodutus või hoopis uudishimu?

Kuigi merega seotud kodutust, seda ürgse ja kauge kodu kutset me tunneme, võib sellele väitele ka alati vastu vaielda. Et see ei ole mingi kodutus, vaid lihtsalt uudse, seni kogemata või vähe kogetud kogemuse tunne, mida meri annab. Hüva, see võib olla ka nii. Igal juhul on see tõmme, mida inimene tunneb mingi teise, talle praeguses olukorras mitte omase keskkonna vastu. Kas see on kodutus või uudishimu? Uudishimu, sest me alles otsime seda päriskodu?

Kui teise, mitte igapäevase keskkonna ja dimensiooni tunnet edasi analüüsin, siis ainus reaalne konkurent merele on õhk. Just õhus olemine võib merega konkureerida. Seda vaatamata sellele, et me ei saa seal päris ilma abivahenditeta viibida. Meres saame ujudes teatud aja oma jõul hakkama, aga õhus mitte.

Soov lennata nagu lind on aga inimest meelitanud alati. Soojavereline eeskuju on meil linnu näol võtta. Isegi lendavaid imetajaid, nahkhiiri on olemas. Mind on päris palju inspireerinud Thomas Nageli 1974. aasta epistemoloogiline ja allegooriline essee „Mis tunne on olla nahkhiir?” („What is it like to be a bat?”). Veelgi varem on sarnaselt arutlenud austraalia filosoof Frank Cameron Jackson (1943) oma töös  „Mary tuba”.

Väikse prints autori, Saint-Exupéry 1929. aastal ilmunud debüütteos „Lõuna postilennuk“ kirjeldab vahetut end maast õhku vabastanud lenduri kogemust. Saint-Exupéry oli nimelt elukutseline lendur.

 „Propelleri jõul kogub lennuk kiirust. Esimestele põrgetele vastu elastset õhku järgneb sujuvam jooks ning lõpuks näib maapind pingule tõmbuvat, läikides rataste all nagu rihm, jõudnud otsusele et algul kombatamatu, seejärel voolava vee sarnane õhk on muutunud piisavalt tahkeks, toetub lendur sellele ja kerkib maast lahti. … Ainsa randmeliigutusega vabastab ta laineid, mis tõstavad teda üles ja kanduvad võbinal läbi ta enese keha“ (Saint-Exupéry et al., 2003: 14).

„Kui kena ja korras paistab see maailm kolme tuhande meetri kõrguselt! Korras nagu mänguasjad karbis. Majad, kanalid, teed - suurte inimeste lelud. Tükeldatud, ruutudeks jagatud maailm, kus igat põldu piirab hekk ja igat parki müür. Carcassonne, kust iga pudupoodnik veeretab oma elu õhtusse täpselt samamoodi nagu tema vanaema. Pisikesed, kindlasse raami surutud õnned. Klaaskapis korralikult ritta seatud lelud. Klaasi alla pandud, kaitsetult avatud, lahti laotatud maailm, rullis kaardile korrapäraselt tipitud linnad, mida aegamisi pöörduv maa kannab tema poole niisama vääramatult nagu meretõus“  (Saint-Exupéry et al., 2003: 15).

Mitte ilmaasjata ei pöördunud ma kirjanduse poole. Kirjandus on samade küsimustega, mille kallal filosoofia ja teadus pead murravad, tõhusalt ja väljendusrikkalt tegelnud juba sajandeid. Läbi metafooride ning suurepäraste võrdluste suudavad mitmed kirjanikud, esmajärjekorras muidugi luuletajad, ka oma intiimsemaid kvaale lugejatega jagada. Kõige kuulsamaks inimteadvuse keerdkäikude kirjeldamise näiteks maailmakirjandusest peab tõlkija Lembit Liivak  James Joyce’i „Ulysses”, kelle kohta George Orwell olevat öelnud, et ta soovinuks, et poleks iial seda teost lugenud, sest see tekitab temas alaväärsuskompleksi (Liivak, 2012).

Õhust liigun taas tagasi merele. Hemingway „Vanamees ka meri“:

„Vanamees oli otsustanud täna kaugemale minna. Ta jättis seljataha maa lõhnad ning sõudis vastu puhtale varahommikusele ookeanihingusele…. Merest mõtles ta alati kui la mar´ist, nagu teda kutsuvad hispaania keeles inimesed, kes teda armastavad. Mõnikord ütlevad need, kes merd armastavad, ta kohta ka halbu sõnu, kuid siis on need ikka alati öeldud nii, nagu oleks meri naine — la mar. Mõned nooremad kalurid — need, kes ujukite asemel poisid kasutasid ja kellel olid mootorpaadid, mis ostetud siis, kui haimaksad olid hinnas olnud, rääkisid  merest kui mehest, nimetades teda el mar´iks. Nad rääkisid temast kui võistluspartnerist, teenistuskohast või isegi kui vaenlasest. Kuid vanamees mõtles temast alati kui naisolevusest, kui millestki, mis kas pakkus oma armu või keeldus sellest. Ja kui ta ka vahel saigi hakkama millegi metsiku  või kurjaga, — mis siis ikka parata, kui ta end taltsutada ei suutnud. „Kuu mõjutab ju teda, nagu mõjutab naistki," mõtles vanamees“  (Hemingway et al., 1957: 19).

Need kaks näidet väljendavad väga hästi ühe tervikliku elukeskkonna tunnetamist, selle haaramist „suures pildis“. Kusjuures neis on palju sarnast. Kogemused on alati väga isiklikud, õhku ja merd seob nende keskkondade „kerge“ tahkus, voolavus ja miks mitte ka naiselikkus.

 

5.      Mere ilmumine - aistitav enne kui nähtav

Meri ilmutab end meile enne, kui me temaga esmaselt päriselt kokku puutume. Ta ilmutab end ka enne, kui teda näeme. Teatud ilmnemiste esinemine enne loodusnähtusega kokku puutumist on üsna tavapärane. Nad näitavad end meile enne, kui me neid päriselt näeme. Sünged vihmapilved ennustavad sadu ja tuult, ehk koguni äikest. Suurt linnuparve kuuleme enne, kui näeme.

Mere ootust, temale lähenemist ennustab sageli esmalt mere lõhn. Mõni ütleb, et see on adru lõhn, kuid tegelikult on see mitmekesisem. See lõhn on soolakas, ioonirikas, sisaldab joodi, mis tuleb vetikatest ja sellel on vahel ka kerge kala lõhna nüanss.

Koos lõhnaga hakkab meie kõrvu kostma ka mere kohinat, seda muidugi siis, kui on tuult. Ja muidugi merelinnud, kes  ennustavad meile mere lähenemist.

Need kõik reedavad mere lähedalolu. Meri justkui valmistab meid ette kohtumiseks.

Uuralite taguse metsarahva esimest kohtumist merega kirjeldab Lennart Meri oma raamatus „Hõbevalgem“  nii:

 „Metsa hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi seljataha, jätavad ta silmitsi vaikusega, mis luurab eespool. Ta vähendab sammu, kuulatab. Kõik tema meeled on valmistunud muutuseks, ootamatu ja ikka veel tundmatu ohu kiireks tõrjumiseks. Ta tuleb sellega toime või ei tule. Aeg-ajalt uurib ta latvade vahelt taevast. Ta imestab:  mis kummaline taevas, hoopis erinev sellest, mis seljataha jääb, ta on ju tühi! Tühjust hakkab tasahilju täitma kauge müha. Ta ei ole seda varem kuulnud. Linnukisa. Nii heledat ei ole ta varem kuulnud. Tõuseb tuul,  mehe võbisevad ninasõõrmed tabavad erutavat lõhna, ta ei ole seda varem tundnud. Mis sundis teda edasi, kui kõik kisub tagasi? Keelena pingul lükkab ta kõrvale viimase sarapuuoksa. Ta ootas midagi, aga seda? Tema ees häilib mere ääretu süli, ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailma lõpp ja veel suurema algus“ (Meri, 1984 :8).

Siinse Lennart Meri ja tegelikult ka juba eelnevate Saint-Exupéry ning Hemingway tsitaatidega tahan ma jõuda veel ühe fenomenoloogia olulise mõiste ja omaduse juurde. Selleks on intersubjektiivsus. See oli juba Husserlil üks fenomenoloogia olulistest omadustest  (Chelstrom, 2012: 11-14). Subjektiivsus ja intersubjektiivsus kuuluvad igasuguse suhtlemise põhiolemusse. Subjektiivsus seisneb kõige üldisemalt selles, et kõneleja ja kirjutaja, autor või esitaja mitte ainult ei anna edasi sisu, vaid väljendab ka ennast, põimides oma teksti ja loomingusse hoiakuid, hinnanguid ja emotsioone. Intersubjektiivsus on aga teksti või teosesse põimitud suhestumine suhtluspartneritega: kuulajaga, lugejaga, publikuga, kaasesitajaga, teise tegelasega teoses, teise teosega. (Reile, M 2022:3).

Intersubjektiivsuses on teistega kaas-olu alati eeldatud. Fenomenoloogias kuuluvad sellega kolmik mina ise, maailm ja keegi teine otsustavalt kokku (Hellerma & Kustassoo, 2024: 8).

 Oma kirjanduslike tsitaatidega rõhutan, et need mõtted ja tunded, mida oma töös väljendan, ei ole kuidagi ainult minu omad, subjektiivsed ja originaalsed ning kordumatud,  vaid iseloomustavad paljude sarnaseid mõtteid ja suhtumisi.

 

 

 

 

 

 

 

 

6. Rannarahva omailm

Omailma (Umwelt) kontseptsioon sai laiemalt tuntuks tänu  Eestist pärit bioloogile Jakob von Uexküllile. Ta tutvustab omailma kui iga organismi subjektiivset, meelte ja vajaduste kaudu kujundatud eluruumi. „Nii jõuame me järeldusele, et iga subjekt elab maailmas, mis evib vaid subjektiivseid tõelusi ja omailmad ise kujutavad endast vaid subjektiivseid tõelusi.”  (Uexküll et al., 2012: 150).

Ka Husserl käsitleb oma Husserliana 4. köites aastatel 1913–1917 inimese igapäevast maailma Umweltina, „minu enda ja meie ühise intentsionaalse elu temaatiline maailm.“ (Husserl 1984: 49) Husserli Umwelt on maailm, mida inimene tajub oma tegudes, mis eksisteerib tema mälestustes ja mõtetes, mida ta tunneb, hindab, allutab ja ka tehniliselt kujundab (Kūle, 1997: 99–100)

Omailm eeldab tavapärasest tihedamat ja igapäevasemat kooselu omailma keskkonnaga. Sellise erilise mere taju kogemuse on rannas elamise kaudu saanud rannarahvas ehk randlased. See on osa inimkonnast, kelle elupaigaks on maismaa rannaga piirnevad alad. Rannarahvas elab tavaliselt rannast veidi maa poole, seal, kus on ka puid ja metsa. Seda seepärast, et päris rannas võib elamist ähvardada üleujutuse oht. Samuti on meretuultele avatud rand külm ja rõske. Ega ilmaasjata pole öeldud, et mets on vaese mehe kasukas. Eestil on rannajoont 4015 kilomeetrit. Seda koos saarte ja laidude rannajoonega (Meri | Keskkonnaportaal, s.a.).

Traditsioon elada rannast veidi sisemaa poole kehtib Eesti laiustel. Lõuna pool, eriti lõunamere saartel elatakse sageli päris rannas või lausa vaiehitistes mere kohal.

Kuna rannikul on põllumaa väheväärtuslik ja põllusaadused ning kariloomad on pigem peamise toiduse, kala ja mereandide mitmekesistamiseks, on rannarahvas olnud üldiselt kokkuhoidlik ja nutikas.

Samas, olles varem kirjeldatud mere ja maa kokkupuute piiril, on neil omalaadne tajukogemus just selle kokkupuute piiril elamisest. See on kogemus, kus elatakse merega kõrvuti. Rannarahvale on meri osa kodust. Muude eluviiside puhul, olgu meremees, kalur (kui kalur just ei ela ise rannas), on suhe merega kui külastusabielu. Tore on kohtuda, aga kooselu rutiin ja pahupool puuduvad. Rannarahvas nii ei saa. Nende jaoks on see elukeskkond nende oma maailm. Maal elav inimene tunneb muret, kui lapsed randa lähevad, sest rannas olemine on harvaesinev ja vähese praktikaga kogemus. Rannarahva lapsed elavadki rannas ja nende jaoks on mere rõõmud ja ka ohud igapäevased.

Rannarahva omailma kuuluvad lisaks rannale, rannaklibule, rannas lösutavatele kividele ja rändrahnudele mitmed kultuurilised maastikuelemendid nagu lautrikohad, sadamasillad paatidega nende ääres, paadi- ja võrgukuurid, väljas kuivavaid kalavõrke katsvad võrkaiad ja kiviaiad kummuli keeratud paatidega nende peal jms. Tegevuste ja agentsusena kuuluvad rannarahva omailma meresõit ja kalapüük ning nendega seotud tarvikute igapäevane hooldamine, hülgeküttimine, meresaaduste korjamine ning ka laste kasvatamine randluse vaimus ja merelugude jutustamine.

Nõukogude perioodil, kui rannas mitte elaval inimesel sinna suurt asja ei olnud (piiritsoon, piirivalvurite patrullid, load jms) ja ka elu moderniseerumine on rannarahva kui sellise praktiliselt välja suretanud. Rannarahva traditsioonilist miljööd saame tänapäeval imetleda vaid vanadelt fotodelt, postkaartidelt ja maastikumaalidelt, mis kuni 1950. aastate lõpuni olid valdavalt minevikuromantilise laadiga (Kõivupuu & Palginõmm, 2011).

Maalikunsti kõrval saab rannarahva omailmast mingi ettekujutuse ka läbi kirjanduse. Kirjanduslike omailmadena „avastab“ Brita Melts  doktoriväitekirjas „Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted” mitmeid autoreid eesotsas Karl Ristikiviga (Tomberg, 2020). Seega peame küsima, kas ja kui palju on tänapäeval veel järgi seda rannarahva omailma. Isegi need, kes elavad rannas, ei ole ranna tööde ja toimetustega enam nii igapäevaselt seotud.

Kui me tänapäeval arutleme selle üle, kas mere saadusi annaks rohkem ära kasutada, siduda merd enam majandusega, siis randlase põlluväetis oli adru, sügisene räim pidi soolatuna ja kuivatatuna säilima kevadise jääräime tulekuni ja kala säilitamine oli elutähtis. Me imestame, kuidas suusakeskused säilitavad talvel toodetud lund saepuru all kuni järgmise talveni. Igas rannakülas oli jääkelder, kus talvel kogutud jää kestis sügiseni.

Ma ei ütle, et selline lokaalne, paikkondlik minu isikliku ja meie ühise intentsionaalse elu temaatiline maailm on iseloomulik ainult rannarahvale. Fenomenoloogiline omailm valitseb ka maal külas ja isegi linnas, aga kõikjal võime tähendada omailma lahjenemist. Maal oli seda rohkem siis, kui talu oli veel majandusliku üksus, kus kogu pere, sageli mitmed põlvkonnad koos tegutsesid ja ka küla haris oma maad koos ja ühes taktis. Ka linnas on individuaalsuse kasv omailma kärpinud. Linna kivikõrbes on väiksed ja suuremad majad, tänavad ja inimesed tiki-taki ühe näoga. Ja inimesed toimetavad igaüks omasoodu omas rütmis naabrit märkamata.

Kui tahta leida ehedat fenomenoloogilist omalima, siis tuleb otsida ülesse rannarahva reservaadid või külastada Rannarahva Muusemi ning Käsmu kaluriküla.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

7.      Mere fenomenoloogiline tunnetus kui teaduse-eelne kogemus

Merleau-Ponty käsitleb oma töödes üsna põhjalikult teaduse ja fenomenoloogia vahekorda. Raamatus „Nähtav ja nähtamatu“ on tal lausa alapealkiri „Teadus eeldab taju usku, kuid ei valgusta seda“.

Teadus tegeleb nende teadmistega, mis õnnestub kindlaks määrata teaduslike eksperimentide (Maurice Merleau-Pontyl  „operatsioonide“) abil ja mis väljendub ühikutes või faktides. Asjad ise, nagu me neid kohtame ja tajume, ei ole määravad.   

Merleau-Ponty on optimistlik. Nimelt ta eeldab, et kui teadus kunagi õpib käsitlema seda, mille ta algul subjektiivsena kõrvale jättis, võetakse see järk-järgult taas kasutusele. Muidugi peamiselt, kui mõõdetavat loodusteadust täiendavad erijuhtumid. Inimene kui suur maailmavaatleja omab aga ontoloogilist eelteaduslikku eelarvamust (Merleau-Ponty et al., 2010: 27).

Minu arvates  Maurice Merleau-Ponty  näeb siin teadust ja teadlasi sarnases olukorras, kui on  pimedad elevanti kompides ja nad tunnevad ainult mingit osa elevandist. Nii nagu näiteks pani selle India loo kirja Ameerika poeet John Godfrey Saxe oma luuletuses „The Blind Men and the Elephant" (1872).

Kuigi me suuremas osas võime tänapäeval öelda, et teadus, eriti loodusteadused on fenomenoloogilise käsitluse tunnetusest kõrvale tõrjunud, siis ei saa ka seda eelteaduslikku tunnetuse olemasolu eitada. Ma toon siin paar näidet. Enamuse merelisi, aga mitte ainult.

Selleks, et Archimedes oma seaduse avastaks, oli tal vaja kehalist kokkupuudet veega. Kirjeldan seda esimest vee fenomenoloogilise ja teadusliku ühendkogemust nii, nagu selle pani esimesena kirja Vana-Rooma arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Marcus Vitruvius Pollio oma raamatus „De architectura libri decem" ehk „Kümme raamatut arhitektuurist", 9. raamat.

Vitruvius elas umbes 80 eKr - 15 eKr ja tema mainitud  teost  loetakse ainsaks antiikajast säilinud arhitektuurialaseks traktaadiks ja seda peeti renessansiajast alates ka esimeseks arhitektuuriteooria raamatuks. Kuigi ei ole kindel, kas see ilus lugu ka päriselt nii oli, on see siiski tõenäoline, sest Archimedes  elas umbes  287 eKr - 212 eKr, ehk Vitruvius pani loo kirja paarsada aastat peale kirjeldatud sündmust.

Peale Sürakuusas võimule tulekut otsustas kuningas Hiero II paigutada oma edukate vägitegude tähistamiseks ühte templisse kuldkrooni, mille ta oli lubanud surematutele jumalatele. Ta sõlmis lepingu selle valmistamiseks, määras töö hinna ja kaalus töövõtjale täpse koguse kulda. Kokkulepitud ajal andis viimane oma peenelt viimistletud käsitööeseme üle. Kroon kaaluti ja see vastas sellele, kui palju kulda oli talle antud. Hiljem aga esitati meistri kohta süüdistus, et krooni valmistamisel on kulda varastatud ja lisatud samaväärses kaalus hõbedat. Hiero II, pidades seda solvavaks pettuseks. Teadmata, kuidas vargust avastada, palus ta Archimedesel asja uurida. Viimane, kui see küsimus tal meeles mõlkus, juhtus minema vanni ja vanni astudes märkas, et mida sügavamale ta keha vanni vajus, seda rohkem vett vannist üle ääre voolas. Kuna see osutas meetodile, kuidas kõnealust juhtumit lahendada, hüppas ta rõõmsalt vannist välja ning tormas alasti koju, valju häälega hüüdes, „olen leidnud, mida otsisin“ ,  sest joostes hüüdis ta korduvalt kreeka keeles: „Ευρηκα, ευρηκα“ (Virtuvius, 2006, lk 256).

Muidugi ei olnud Archimedes esimene, kes sellise vee ja inimkeha taju ühendkogemusega kokku puutus, kuid siin sai esmane tajukogemus teaduslikuks kogemuseks.

Toon veel paar näidet, mis iseloomustavad seda, kuidas varajane kehaline tajukogemus saab teaduslikuks.

Seda, et tuul tekitab suurema külma tunde, kui seda on ilma tuuleta, panid kindlasti tähele juba ürgaja inimesed,  kuid see jäi esialgu empiiriliseks tajukogemuseks. Tuulekülma mõiste (inglise keeles „wind chill") leiutasid ameeriklased Paul Siple ja Charles Passel alles 1939. aastal Antarktika ekspeditsiooni ajal. Nad arendasid välja indeksi, mis mõõdab tuule ja külma kombineeritud jahutavat toimet inimkehale. Uurijad asetasid veega täidetud pudelid välja, et jälgida jahtumiskiirust tuule käes, mis aitas hinnata hüpotermia riski (Lankford & Fox, 2021). Tuulekülma ja Archimedese vanni näited on küll keha ja keskkonna kokkupuute kogemuse kohta, kuid need ei ole otseselt merega seotud. Nüüd aga veel ka üks otse merega seotud näide.

Laevade hüdrodünaamikas kasutatakse mõistet Froude'i arv ehk number, tavaliselt tähisega Fn. See lihtsalt öeldes väljendab erineva suuruse (laeval pikkus) ja kujuga kehade lainetekketakistuse võrdlust. Arvu võttis 1868. aastal kasutusele Inglise hüdrodünaamika insener William Froude. Kõige lihtsamal kujul ongi see laeva teoreetilise kiiruse ja pikkuse suhe. Froude jõudis oma arvutusteni läbi laevamudelite katsetuste, vedades mudeleid katsebasseinis.

Mereväelased ja laevameistrid olid aga sajandeid empiiriliselt ja kogemuslikult teadlikud, et laevade kiirus sõltub veeliinipikkusest, mis nüüd peegeldab Froude'i kiiruse- pikkuse suhet.

Meremeeste tajutud „tagumikutunne" (pitching motion) laeva pikki- ja külgsuunalisel kõikumise on kehaline kogemus, kus laeva kiiruse ja laine suhe mõjutavad läbi laeva ka laevniku, sarnanedes Merleau-Ponty´ fenomenoloogilise kehatajuga.

Oma järelsõnas „Nähtav ja nähtamatu,  Maurice  Merleau-Ponty, „Ihulisuse-filosoofia subjekti ja objekti vahel ning allpool“, rõhutab Eduard Parhomenko, et Merleau-Ponty on ihu eestkostjaks ja selle kaitsepühakuks. Nimelt kogu lääne filosoofia paistab justkui olevat kantud sügavast ühekülgsusest, kuna keskendumises ainult mõistusele (kui iseseisvale võimele saavutada tõest teadmist) nähakse seda sellisena, mis takistab mõtlemist. Aga lõpliku olendina ei saa inimene olla ja maailma tajuda ilma kehata (Parhomenko, Merleau-Ponty, 2010: 253).

See, et laeva liikumise empiiriline kogemine eelnes Froude'i mudelkatsetele, tugineb praktilistele tähelepanekutele. Näen siin ka üht mere kehalise kogemuse ja laeva mõõdetava käitumise edaspidise uurimise võimalust. See tähendab, et saab intervjueerida laevnikke, eriti väiksemate alustega sõitjaid ning nende tajukogemusi kõrvutada teaduslike mõõtmiste tulemusega. Mida see annaks? Enam teadmist, kuidas me merega oma kehalist taju- ja tundeelu koos elame ja kuidas need peegelduvad meie teadvuses. Kuidas kujuneb tunnetuslik kolmnurk laeva liikumise, lainetuse ning laevniku kehalise taju vahel. Miks see siiski on oluline? Üha rohkem tekib hobimeresõitjaid, kellele selline taju küsimus on oluline. Selline kolmiktaju kogemus tekib pika praktika käigus. Natuke sarnaselt jalgrattasõidu või ujumisoskusega. Meresõit, eriti purjetamine meeskonnaga on aga veel komplitseeritum kui jalgratta tandemsõit või rallisõit kaardilugejaga. Nimelt on laevas sageli soodimees või soodimehed, kelle käes on piltlikult gaas ja pidur. Roolimees roolib ja navigaator loeb kaarti. Neil kõigil on üks sarnane aga ka individuaalne kehataju kokkupuude laevaga ning selle kaudu ka merega.  Ka teoreetilisest kirjeldusest ja  selle kaudu õppimisest on kasu, aga siis peab kogemus olema hästi selgelt välja toodud ja veel parem, ka fenomenoloogiliselt analüüsitud.

 

 

7.1.    Meri, ilm, ilmataju ja teadus

Meri on iidsetest aegadest olnud võimas, inimene on end tundnud selle kõrval väeti ja armetuna, kuid teinud olulisi jõupingutusi, et kujunenud olukorras hakkama saada. Näiteks on ta ehitanud üha tugevamaid ja suuremaid laevu, mis saavad hakkama ka võimsate loodusstiihiatega, aga mitte ainult. Inimene on läinud ka oluliselt nutikamaks. Meie suhe merega ning loodusega üldse on oluliselt muutunud viimase 100 aasta jooksul.

Veel sajand tagasi sõltus meremehe saatus paljus sellest, kuidas ta suutis lugeda looduses esinevaid kohalikke ilmamärke. Inimene pidi enda looduse lugemise märke usaldama ja nende põhjal ilma ette ennustama, et mitte minna merele näiteks liiga suure tormiga või sattuda ootamatu pakasega jäävangi või mis sama halb, olukorda, kus külmaga iga laine, iga pritse jäätub ja kuhjunud jääkoorik hakkab laeva küljele kallutama. Mida väiksem on laev, seda suuremat rolli mängib ilmaennustus. Pean silmas aerupaate, purjejahte ja muud sellist.

Enne kui tuli internetivõrk, kattus planeet ilmajaamade võrguga ja see muutis ilma ennustamise märksa täpsemaks. Ilma nii võimsa ilmaprognoosi süsteemita, mis on meile tänapäeval kättesaadav, tunneksime ennast mere ees märksa jõuetumana.

Ilma prognoosimine ja prognoosi edastamine arenes samm-sammult. Aastal 1861 avaldati esimene „ilmateade” - termini võttis kasutusele Briti viitseadmiral Robert FitzRoy. Alguses ilmus ilmateade ja ilmaennustus ajalehtedes. Aastast 1911 hakati ilmateateid edastama merel olevatele laevadele telegraafi teel. Aastast 1925 hakkas BBC edastama regulaarselt hommikusi ilmaprognoose raadio teel. (Shipping Forecast - History of the BBC Broadcast | National Maritime Museum, s.a.)

See muutis merel oleku oluliselt turvalisemaks. Vastavat mõju saaks ka fenomenoloogiliselt uurida, viia merel liikujate seas läbi küsitlusi, mis tunne oleks minna ja olla merel ilma ilmaennustuseta.

Algusaegadel oli ilmaprognoos piirkonniti ebatäpne ja laia laastuga löödud, umbes et kas ilm on selge või pilves või sajab, kas tuul on nõrk, keskpärane, tugev või tormine. Sellele vaatamata vähendas prognoosi olemasolu oluliselt jõuetuse tunnet mere ees. Mitte et me oleksime võimsamad ja tugevamad, vaid lihtsalt et oleme targemad ja ei kipu vee peale olukorras, kus on teada ees olev halvenev ilm.

Tänapäeva ilmaprognoos ja ilmamudelid on toonasega võrreldes oluliselt täpsemad ja paremini kättesaadavad ja kuigi prognoosi täpsus sõltub ka prognoosi pikkusest, on sealgi suured arengud läbi ilmamudelite.

Võib ju küsida, et kui oluline ilmaennustuse täpsus siis ikkagi on? Toon paar näidet. Juba paar sajandit hinnatakse merel tuule tugevust Beauforti skaala pallides. Tuul 5 palli on värske või üsna tugev tuul. See on tuul vahemikus 8,0–10,7 m/s. Vahemik 2,7 m/s ei pruugi maal, tavaoludes olla märgatav. Merel on aga see oluline vahe. Eriti purjetajatel. Laev, mis 8 m/s tuules naudib ilusat kiiret purjetamist. peab tuules 10,7 m/s juba oma purje pinda vähendama. Lisaks muutub kogu olemine palju ebamugavamaks.

Muidugi sõltub mere olukord lisaks tuulele ka selle suunast laeva suhtes ja lainetusest. Viimane ei sõltu ainult tuule tugevusest, vaid on terve kompleks, mis  oleneb ka tuule suunast ja selle muutumisest. Tuule suuna muutus tekitab ristlainetust, mis on märgatavamalt ebamugavam.

Mõni aasta tagasi pidi kogenud Admiral Bellingshauseni kapten Indrek Kivi ühe teise, aga mitte väga väikese jahiga tegema Saaremaa kiirabitöötajatele merereisi Gotlandile. Lehvitasin neile sadamasillalt, kui nad hommikul Roomassaarest väljusid. Seda suurem oli minu imestus, kui õhtul nägin seltskonda samas oma kraami taas laevalt välja kandmas. Vaatamata mitte väga valjule ilmaprognoosile oli Irbe väina suus nii halb ristlainetus, et otsustati tagasi pöörduda.

Ilmataju kui mere liikumise kõige mõjusam väljendus on merehaigus. Kes on olnud tõsiselt merehaige, see teab, et tegu on piinaga, mis võtab elu isu. On vähe haigusi, mis mõjuvad inimvaimule sama laastavalt. Selle teke on aga väga individuaalne ja sõltub mitte ainult lainetuse tugevusest. Ilma ja erinevate ilmaolude tajumine on üks oluline osa meie meretajust.

 

 

 

 

 

 

 

Kokkuvõte

Käesolev bakalaureusetöö uurib, millisel viisil on võimalik merd käsitleda fenomenoloogiliselt ning mida selline lähenemine lisab keskkonnafilosoofilisele mõtlemisele. Töö keskne mõte on, et meri ei ole üksnes füüsiline või loodusteaduslik objekt, vaid ka kogemuslik ja tähenduslik horisont, mille kaudu inimene mõtestab oma suhet maailma, iseenda ja teistega. Seon mere fenomenoloogia Husserli, Heideggeri ja Merleau-Ponty ning Tõnu Viigi mõtlemisega ning näitan, et merd saab mõista kui totaalset mitmete tunnetuslike horisontide ristumiskohta, mis avaldub korraga ruumilise, ajalise, kehalise ja eksistentsiaalse nähtusena.

Samas ei vastandu ma loodusteaduslike käsitlustega, vaid rõhutan, et fenomenoloogia ja loodusteadus saavad teineteist täiendada.

Minu töö ei paku palju valmis vastuseid, pigem tõstatab küsimusi ja otsib ka uusi viise küsimuste esitamiseks. Fenomenoloogiline lähenemine võimaldab näha merd mitte objektina iseeneses, vaid selle ilmnemisviiside kaudu teadvuses ja elumaailmas.

Arvan, et erinevate nähtuste ja objektide fenomenoloogiliseks analüüsiks on üks hea meetod võrrelda neid teiste sarnastega, või vähemalt sarnasematega, nagu mina võrdlen merd ja maastikku. Samuti võrdlen vee ja lainete liikumist inimese liikumisega mööda maastikku, sest mõlema puhul ilmneb liikumise kineetiline horisont. Teistsugune pilt tekib, kui võrdlen lenduri ja laevniku vee ja õhu, kui elastse keskkonna tunnetuse sarnasusi.

Analüüsides inimese ürgset kutset merele ja soovi merd armastada, aga samas ka karta, jõuan Martin Heideggeri püstitatud olemasoleva tunnetusprobleemini ja kodutuseni. Julgen väita et kodutus võib pärineda meie varasemast tihedast seosest vee ja merega.

Seda, et mere mõistmine on suuresti intersubjektiivne, toon välja, võrreldes paari merd käsitlevat lõiku ilukirjandusest oma eelnevalt kirjeldatud subjektiivsete mõtetega. Siin minu süda natuke tilgub verd, sest töö algne idee oli analüüsida palju rohkem erinevaid kirjanduslikke näiteid, olgu ilukirjandusest, reisikirjades või meresõitjate kogemustest. See jääb aga järgmiseks teemaks.

Asjaolu, et mere, aga ka laiemalt looduse fenomenoloogiline uurimine on oluline mitte ainult mere- ja rannikukultuuri mõtestamiseks, vaid ka mere ja inimese seoste loodusteaduslikuks uurimiseks, toon välja selle kaudu, kuidas tajukogemus ja füüsilised mõõtmised ning uurimused jõuavad vahel sarnaste, aga vastastikku täiendavate tulemusteni ja kuidas on need leidnud ka praktilist rakendust.

Minu töö järeldab, et fenomenoloogia annab mere mõtestamiseks olulise lisamõõtme, mida loodusteaduslik kirjeldus üksi ei kata. See aitab mõista, kuidas meri on inimesel kogemuslikult kohal juba enne teadlikku analüüsi ning kuidas meres peituvad kultuurilised, kehalised ja ajalised tähendused mõjutavad meie loodussuhet. Loodan et sidudes inimest ja merd terviklikumaks maailmas-olemise kogemuseks, tekitan suuremat fenomenoloogide huvi mere vastu.

 

 

Kirjandus

Amnion. Vikipeedia 2022 . https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Amnion&oldid=6144692

Annus, E., Puik, K., Lopp, N., & Ruber, P. (Toim). (2009). 20. Sajandi mõttevoolud. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Brown, C. S., & Toadvine, T. (2012). Eco-Phenomenology: Back to the Earth Itself. State University of New York Press.

D’Angelo, D. (2021). To Be or Not to Be at Home. Heidegger and Derrida reading Sophocles. Kritike: An Online Journal of Philosophy, 14, 107–126. https://doi.org/10.25138/14.3.a6

Føllesdal, D. (2006). Husserl’s Reductions and the Role They Play in His Phenomenology. A Companion to Phenomenology and Existentialism (lk 105–114). John Wiley & Sons, Ltd. https://doi.org/10.1002/9780470996508.ch8

Gallagher, S., & Zahavi, D. (2008). The Phenomenological Mind. Routledge.

Giannotta, A. P. (2018). The concept of experience in Husserl`s phenomenology and James´´radical empirism. 9(2).

Tõnisson, H. (2017, veebruar 3). Kas Kiipsaare “jonnipunni” viimane aastakümme on käimas? Saarte Hääl. Saarte Hääl. https://saartehaal.postimees.ee/6660044/kas-kiipsaare-jonnipunni-viimane-aastakumme-on-kaimas

Heidegger, M., Schleiermacher, F., Dilthey, W., & Gadamer, H. G. (1997). Filosoofilise hermeneutika klassikat (Punga Leili, Toim; A. Tool, Tõlk). Ilmamaa.

Heidegger Martin. (1967).n Sein Und Zeit. Max Niemeyer Verlag. http://archive.org/details/HeideggerMartinSeinUndZeit

Hellerma, J. (2015, mai 29). Olemise varjus. Martin Heideggeri „Mustad vihikud“. Sirp. https://www.sirp.ee/olemise-varjus-martin-heideggeri-mustad-vihikud/

Hellerma, J., & Kustassoo, K. (2024). Kuidas ennastnäitav nähtavale tuua? Husserl ja Heidegger fenomenoloogia alustest. Methis. Studia humaniora Estonica, 27(34). https://doi.org/10.7592/methis.v27i34.24687

Hemingway, E., Laane, E., & Toots, V. (1957). Vanamees ja meri: Jutustus. Eesti Riiklik Kirjastus.

Husserl, E. (1991). On the Phenomenology of the Consciousness of Internal Time (1893-1917). Translated by John Barnett Brough. Kluwer Academic Publishers.

Husserl, E., Carr, D., & Husserl, E. (with University of Toronto). (1970). The crisis of European sciences and transcendental phenomenology: An introduction to phenomenological philosophy. Evanston : Northwestern University Press. http://archive.org/details/crisisofeuropean00huss

Husserl, E., & Ströker, E. (2009). Logische Untersuchungen. F. Meiner.

Intergovernmental Panel On Climate Change (Ipcc). (2023). Climate Change 2021 – The Physical Science Basis: Working Group I Contribution to the Sixth Assessment Report of the Intergovernmental Panel on Climate Change (1. tr). Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781009157896

James, W. (1890). Classics in the History of Psychology. https://psychclassics.yorku.ca/James/Principles/index.htm

Kelly, M R. (s.a.). Phenomenology and Time-Consciousness | Internet Encyclopedia of Philosophy. Internet Encyclopedia of Philosophy. Salvestatud 13. jaanuar 2026 https://iep.utm.edu/phe-time/

Kenny, A. (2012). A new history of Western philosophy: In four parts. Clarendon Press.

Kūle, M. (1997). Home: A Phenomenological Approach. A.-T. Tymieniecka (Toim), Passion for Place Book II: Between the Vital Spacing and the Creative Horizons of Fulfilment (lk 97–112). Springer Netherlands. https://doi.org/10.1007/978-94-017-2549-1_9

Kõivupuu, M., & Palginõmm, V. (2011). Eesti Loodus. http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel4223_4202.html

Laine, A. (2016, oktoober 11). Bruno Pao pälvis Kulka elutööpreemia. Saarte Hääl. Saarte Hääl. https://saartehaal.postimees.ee/6657480/bruno-pao-palvis-kulka-elutoopreemia

Lankford, H. V., & Fox, L. R. (2021). The Wind-Chill Index. Sage Journals. https://journals.sagepub.com/doi/10.1016/j.wem.2021.04.005

Liivak, L. (2012, oktoober 4). Kes mõtleb … ehk Mis tunne on olla nahkhiir? Sirp. https://www.sirp.ee/kes-motleb-ehk-mis-tunne-on-olla-nahkhiir/

Lott, T. (2004). Häälestatud mõtlemine Martin Heideggeri „Lisandusis filosoofiale (Omanemisest)” [Magistritöö]. Tartu Ülikool. https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/9402e288-816b-4330-92a6-b58606b69800/content

Luik, T. (2002). Filosoofiast kõnelda. Ilmamaa.

Martin Heidegger. (2025). Vikipeedia. https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Martin_Heidegger&oldid=7049857

Meri | Keskkonnaportaal. (s.a.). Salvestatud 30. aprill 2026 https://keskkonnaportaal.ee/et/teemad/vesi/meri

Meri, L., Rummo, P.-E., & Põllu, K. (1984). Hõbevalgem: Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. Eesti Raamat.

Merleau-Ponty, M., Lepikult, M., Ott, M., Kaarma, J., Kask, E., & Puusepp, V. (2019). Taju fenomenoloogia. Ilmamaa.

Merleau-Ponty, M., Lepikult, M., Parhomenko, E., & Kaarma, J. (2010). Nähtav ja nähtamatu. Varrak.

Nietzsche, F. (1887). Die fröhliche Wissenschaft. Projekt Gutenberg. https://www.projekt-gutenberg.org/nietzsch/wissensc/chap006.html

Nietzsche, F. (1917). Der Wille zur Macht [Raamatu weebiväljaane]. Alfred Kröner Verlag in Leipzig. Projekt Gutenberg. https://www.gutenberg.org/files/60360/60360-h/60360-h.htm

Normet, M & Sepp, T. (2025, november 11). Tuul Sepp: Veel saame Läänemerest kalu süüa, aga varsti võib tulla ette ohtlik piir. Postimees. Arvamus, intervjuu. https://arvamus.postimees.ee/8359549/mis-meist-saab-tuul-sepp-veel-saame-laanemerest-kalu-suua-aga-varsti-voib-tulla-ette-ohtlik-piir

Olemasolu (Heidegger). (2025). Vikipeedia. https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Olemasolu_(Heidegger)&oldid=6882301

Padui, R. (2015). [Rev. of Review of Heidegger on Being Uncanny, by K. Withy].

Prii. J. (2023, juuli 22). Metsarahvas tõttab nüüd merd avastama. Postimees. Arvamus. https://arvamus.postimees.ee/7819214/jaanis-prii-metsarahvas-tottab-nuud-merd-avastama

Prii, J. (2025a, mai 18). Kõik on üks. J. Prii, Vested ja vestlused, blogipostitus. https://jaanisprii.blogspot.com/2025/05/koik-on-uks.html

Prii, J. (2025b, november 30). Maadeavastuse telgitagused – kuidas leida sadam? Postimees. Arvamus. https://arvamus.postimees.ee/8370833/jaanis-prii-maadeavastuse-telgitagused-kuidas-leida-sadam

Printsmann, A., Kuusik Maila, & Pikner, T. (2024, august 29). Mere- ja rannikukultuur:kas seljaga või näoga mere poole? loodusajakiri.ee. https://www.loodusajakiri.ee/eesti-looduse-arhiivist-mere-ja-rannikukultuurkas-seljaga-voi-naoga-mere-poole/

Saint-Exupéry, A. de, Saint-Exupéry, A. de, Riives, M., Riives, M., Hange, M., Uustalu, L., & Kaljuste, M. (2003). Lõuna postilennuk: Romaan. Varrak.

Shipping Forecast—History of the BBC broadcast | National Maritime Museum. (s.a.). Salvestatud 2. mai 2026 https://www.rmg.co.uk/stories/maritime-history/shipping-forecast

Søren Kierkegaard. (2025). Wikipedia. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=S%C3%B8ren_Kierkegaard&oldid=1329900404

Tomberg, J. (2020). Kirjanduslike omailmade kütkes, kirjandusteadus­liku omailmastumise kartuses. Keel ja Kirjandus, 2017(3). https://www.keeljakirjandus.ee/ee/archives/25578

Uusküla, M., Vau, A., Rätsep, K., & Palang, H. (2020). Maastik kui inimoluruum eesti keeles. Keel ja Kirjandus, 2020(8). https://doi.org/10.54013/kk754a2

Viik, T. (2009). Kultuuri ruum. Maailm. Ilmalava. Tuna,  Ajalookultuuri ajakiri, 2. https://tuna.ra.ee

Viik, T. (2011). Human spatiality: A cultural phenomenology of landscapes and places. Problemos, 79, 103–114.

Virtuvius. (2006). Of Ten Books on Architecture, by Vitruvius. Project Gutenberg. https://www.gutenberg.org/files/20239/20239-h/20239-h.htm#Page_251

Withy, K. (s.a.). Heidegger on Being Uncanny. Salvestatud 2. mai 2026 https://www.beyng.com/docs/Withy-Ode-ItM.html

Withy, K. (2015). Heidegger on Being Uncanny (1st ed). Harvard University Press.

 

---

[1] Daseini eesti keelde tõlkimise üle on olnud palju poleemikat. See ei ole lihtsalt olemine vaid avatus olemisele, olemasolemine ja siinolemine. Vaata ka Joonas Hellerma „Olemise varjus. Martin Heideggeri „Mustad vihikud“,  Sirp, 2015 ning Wikipeedia („Olemasolu (Heidegger)“, 2025) ning vee põhjalikumalt Toomas Lotti magistritöö  2004.

[2] Vt Soomere, https://veebiakadeemia.ee/puramiidi-tipus/tarmo-soomere/mis-on-laine/  , 21.04.2026.

[3] Vt Wikipedia,  https://et.wikipedia.org/wiki/Korpuskulaar-laineline_dualism  21.04.2016

[4] Raamatu kohta vt ka Tallinna Ülikool KAJAK raamatuseminar https://www.tlu.ee/en/mediahub/videos/kajak-raamatuseminar-astrida-neimanis-bodies-water-posthuman-feminist-phenomenology

 [5] Vt ka minu töö eessõnas olevat algusmotot.

Käesolev töö on ilmunud esmalt 2026 kevadel, filosoofia bakalaureusetööna.