2.1.25

Vooruseeetikast (tehis)aruni

 

Vooruseeetika on kaasajal üks kolmest peamisest normatiivse eetika lähenemisviisist. Seda võib üldiselt mõista kui voorusi või moraalset iseloomu rõhutavat käsitlust, mis erineb nendest lähenemistest, mis tõstavad esile kohustusi või reegleid (deontoloogia), või tegude tagajärgi (konsekventsialism), mille tuntuim alaliik on utilitarism. Kui utilitarismi seisukohalt on eetilise tegevuse tagajärjeks maksimeerida heaolu, siis deontoloogia lähtub, et agent tegutseb vastavalt moraalireeglitele, nagu "Tee teistele nii, nagu teeksid iseendale“. Vooruse eetik on aga pigem konkreetse isiku või agendi eetilise käitumise süsteem. See ei ole otseselt vastuolus eelloetletud eetikatega, aga kui Kant, Aquino Thomas, Hume ja Mill  pidasid voorusi oluliseks üksnes eesmärgi tõttu, siis  vooruseeetikas on esikohal vooruse mõiste ise, mille kaudu seletatakse õnne, kohust ja praktilist mõistust[i].

Enne kui läheme konkreetselt vooruseeetika ajaloolise käsitluse juurde võiksime hetk mõtiskleda, kuidas eetika üldse võib olla tekkinud. Minu arvates on selleks põhimõtteliselt kolm võimalust või lähenemisviisi:

1. evolutsiooniline. Eetika oli inimese juures, kelle omavahelised suhted on sügavalt sotsiaalsed, paratamatu, et luua mingi süsteem, mis tagas liigi ellujäämise ja toimimise. Et ei puhkeks hobbeslikku kõikide sõda kõikide vastu.  Mida keerukamaks muutusid sotsiaalsed süsteemid, seda keerukamaks muutus ka eetika käsitlus. Nii et selles mõttes on eetika kujunenud  ellujäämise ja hea toimimise aluseks.

2.väljastpoolt antud. See lähenemine tõdeb, et  eetilised normid on meile kusagilt väljastpoolt antud. Tavaliselt on selleks jumal või jumalad või mingi kõiksuse universaalne hing või vaim. Väline jõud kiidab meid ja meie teguviise kui need on head ja laidab või karistab meid kui meie teguviisid on halvad.

3. sisemine tung . Meil kõigil on mingi sisemine tung ja teadmine sellest mis on hea ning mis on halb, mis on eetiline ja mis on ebaeetiline. Olgu selleks nagu Sokrates ja Platon ütlesid headuse idee või nagu Kant seda sõnastas, kategooriline imperatiiv. Need on siis meie teadvuse ja vaimu enda kategooriad. Muidugi võib neid ka kombineerida. Nagu oleks eetika meile küll justnagu väljastpoolt antud, kuid mis tegelikult  on siiski meie endi loodud müüt. Selle kujundamise protsessis me lihtsalt arvame et see on kusagilt väljastpoolt antud. Võib olla sellise, enda loodud,  aga väljast poolt reflekteeruva  eetikanormi kujundamine, sõnastamine ning rakendamine on  olnud inimesele omasem.  

Üksüldisem asi veel. Mis on moraali ja eetika vahe? Usundi- ja eetikauurija Meego Remmel on öelnud, et moraal on nagu muusika ja eetika on nagu muusikateooria, mis seda uurib[ii].

Kõik mida me ajaloolise eetika kohta teame, seda teame suuresti läbi kirja pandud mõtete. Seega pole võimlik minna ajas tagasi kaugemale, kui umbes 5500 aastat, mil Sumeris tekkis kiri või 2800 aastat, kui ka Kreekas hakati oma mõtteid kirja panna.

Enne seda võis olla suuline traditsioon, aga kuna kirja ja suulise traditsiooni vahel haigutab suur lõhe ei ole meil selle kohta palju midagi teada. Eesti  rahvaluule kogemused näitavad, et ainult väga ürgsed ja väga vapustavad sündmused võivad ehk omada väga õrna kajastust üle 4000 aasta. Seda näiteks juhul, kui Kaali katastroof tõesti kajastub  Soome ja Eesti rahvaluules „Nägin  Saaremaad põlemas…“[iii].

Vooruseeetika antiik Kreekas

In principio erat Verbum

Selle, Piibli Johannese evangeeliumi algselt kreekakeelse en arkhêi ên ho lógos, palju tuntumaks saanud  ladinakeelse  lausekatkendi tõin siia, et  tähistada asjaolu, nii tähtsas küsimuses, nagu seda on eetika sünd, ei saa lasta sisul ja mõttel tõlkes kaduma minna. See ehk vabandab minu väga mõistekeskset lähenemist selles peatükis.

Voorused olid antiik Kreeklastele tuntud kindlasti enne Sokratest ja Platoni. Sellest kirjutasid Homeros ja Pindaros, selle olemuse üle vaidlesid sofistid. Aga just Sokrates alustas vooruste mõiste kinnistamist ja oluline element oli siin ratsionaalsus. Sokrates identifitseerib aretét ratsionaalse teadmisena. Sellest tulenevat kõrgeimat hüve nimetas ta mõistega eudaimonia, mis põhines inimelu tundmisel. Ta otsis viise, kuidas on võimalik saavutada seda head. Analüüsides Sokratese seisukohti vooruste üle, on võimalik tuvastada kaks tingimust areté eluks edu saavutamiseks: a) keegi ei tee teadlikult kurja; (b) ratsionaalsuses esineb ilusa, kasuliku ja hea tasakaalustatud ühtsus[iv].

Nüüd juba puutusime kokku kahe väga tähtsa mõistega Kreeka vooruse defineerimisel: arête (suurepärasus, täius või voorus) ja eudaimonia (õnn või õitseng) ning kohe varsti lisanud leksikasse phronesis (praktiline tarkus)[v]. Eudaimonia on olnud laiema tähendusega, kui meie õnn. Ka õige arutlemine ja õige põhimõtte järgimine (orthos logos) on vajalik tingimus õnne jaoks[vi]

Arete (αρετη) on loomutäius inimese headuses või vooruses. Aga nagu Athena, Ares, Eros ja Apollo, ning paljud teised jumalad, oli olemas ka jumalanna Arete. Ta oligi  vooruste, oivalisuse, suurepärasuse, headuse ja vapruse jumalanna. Teda kujutati valgesse riietatud heleda naisena.

Nii nagu meil on lumesajul, õigemini tahke vee sademetel mitu nimetust - lumi, lumeräitsakad, lörts, lobjakas, jäide, oli antiikses Kreekas inimhingel, selle osadel, teadvuse eri tüüpidel, iseloomudel, tunnetusliikidel ja tunnetel palju eri nimetuse. Vahel iseloomustas ka mõni jumal mingit inimese konkreetset omadust, aga seda mitte alati.

Arete osadeks on praktiline tarkus (phronēsis), mõõdukus (sōphrosynē), julgus (andreia) ning õiglus (dikaiosynē)[vii].

Kuna Arete koosnes nii paljudest osadest, siis oli ta ka midagi väga olulist. Ta oli midagi enamat, kui meie mõistame vooruse all. Ta oli kõigi nende omaduste tipptaseme kehastus, ideaal ja excellence [viii].Platoni ja Aristotelese tähenduses oli arete kui voorus seotud teatud funktsiooni (ergon) täiusliku täitmisega. Seega on arete inimese aktiivne omadus[ix].

Arete on muuseas üsna identne sanskriti keelse sõnaga kusala, mis Budismis esindas umbes sama inimlike omaduste kompleksi[x].

Kuna arete on mingite omaduste kehastus, või nagu Aristoteles ise ilmselt ütleks, vorm, siis peab tal olema ka lõpp eesmärk. Selleks oli sophrosyne, mis oli üks kreeka kultuuri keskseid väärtusi. Sokrates oli esimene, kes püüdis seda voorust teoreetiliselt kajastada, seejärel järgis sama kavatsust Platon. Sokrates ütles, et sophrosyne on kalliston pantôn, kõige imetusväärsem asi üldse[xi]

Analüüsinud Platoni mitmeid teoseid, kus sophrosyne esines, nagu Charmides, Gorgias, Riik, Riigimees, sõnastas Juan C. Tellería, et sophrosyne voorused võimaldavad elada väärikat, õnnelikku ja täisväärtuslikku eetilist ja poliitiliselt aktiivset elu[xii].Teises Platoni tekstis Kratylos, leiame sophrosyne kirjelduse kui "moraalne mõistus"[xiii].

Vahel tundub, et arete ja sophrosyne on ka sünonüümid ja neid on kasutatud läbisegi või siis on hoopis sophrosyne üks arete alaliike. Kuna antiik Kreekas olid kõik need mõisted tuntud ja igapäevased, Sokrates jutustas, Platon ja Aristoteles kirjutasid oma lood  oma kaasaegsetele, siis on arusaadav, et nende mõistete definitsioone polnud vaja esitada.

Platoni Phaidroseses on kaariku võrdpilt hinge kolme osalisest jaotusest ja seal sophrosyne on see omadus, mis kallutab ihalevat hingeosa läbi harmoonilise mõõdukuse ratsionaalse hingeosa poole[xiv]. Samas kasutab Sokrates  sophrosynet nende inimeste meeleseisundi kohta, kes suudavad kontrollida oma emotsioone. Ta vastandab sophrosyneile meelekindluse kaotamist, "häbematuse" või "ülbuse", mis paneb indiviidi otsima naudingut ja rahuldust sõltumata kuludest ja oludest.

Phronesis on praktiline tarkus ja teadmine, oskus kuidas ning selle üheks tulemuseks saab olla suurepärane töö, teos, loome ehk ikkagi arete . See oli kõik, mis töötas ja toimis  tipptasemel- inimliku täiuse tulemus. Phronesis ei ole klassikalises mõttes teadmine, kuna kuulub üksikjuhtumi juurde[xv]. See on voorus, mis võimaldab inimesel teha õigeid otsuseid praktilises elus. Praktiline tarkus tegeleb moraalsete ja eetiliste otsustega ja on seotud tegutsemise ja valikutega, mis on vajalikud hea elu saavutamiseks. See on oluline ka moraalsete vooruste puhul, sest moraalne headus sõltub sageli praktilisest tarkusest olles aluseks kombetäiusele.

Agnes Lill on"Nikomachose eetikas" tõlkinud phronesist kui mõistlikkus, ning see tekitas minus esialgu teatud mõistesegadust, sest mõistlikkus oleks nagu midagi laiemalt mõistusepärast, nagu näiteks lauses „riskimine jäägu mõistlikkuse piiridesse“ ("Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009) .  

Joonise allikas: Visualization of the Wisdom Cube Scientific Knowledge Space for Management and Leadership. (2024). ResearchGate. https://doi.org/10.1007/978-3-030-20154-8_2

Nii etümoloogiliselt kui ka Aristotelese eetikasüsteemi järgi on phronesis otseselt seotud juba varem pikalt lahatud mõiste sophrosyne-ga,  mis sisaldades sõnatüve phrên `rind, hing'[xvi] . Muidugi on võimalik phronesist tõlkida kui mõistlikkus, aga minu mõistesegadusest aitas üle lisatud tarkuse või teadmiste kuup, skeem, mis näitab, et phronesis ongi kolmemõõtmeline. Antud skeemil kuubi diagonaal.


 Aristotelese eetika

Kõige enam tegeles vooruse küsimuste lahkamisega ja süstematiseerimisega Aristoteles. Võrreldes Platoniga, on Aristotelese eetika juba iseseisev uurimisharu. Platoni eetika eesmärgiks oli kasvatada inimest vastavalt aretê mõistele ning ta ei lahanud seda edasi üksikuteks juhtumiteks. Aristotelese arvates ei ole  aga kõikidel indiviidide ja kõikide juhtude jaoks  ühist ja ühest arete reeglit.  Ta kritiseerib Platoni üldise hüve ideed, sest hüve on saavutatav siiski konkreetsete juhtumite kaudu. Hüve saavutamine tähendab hüvedele vastavaid toiminguid. Hüvele  viivad üksikud toimingud [xvii].

Aristoteles on mõistuse ja kommete täiuslikkus seostatav tihedalt teiste hingenähtustega. Ta tugineb oma filosoofias äärmuste vältimise vajadusel ja peab õigeks vahepealse kesktee valikuid (sophrosyne) . Ta peab oluliseks  ka inimese valikuvabaduse ideed tervikuna. Hiljem näeme, et seda peab väga oluliseks ka Kant.

Inimest määratleb Aristoteles oma Nikomachose eetikas mõistuslikult arutleva olendina (zôon logistikon) kelles loogiline arutelu (logos) kasutades arutlevat mõtlemisvõimet (dianoia) ja mõistust (nous), kui tööriistu, kujundab loomadest erineva olendi. Nende kolme nähtusega seostuva tegevuse tulemusena tekib teadmine (epistêmê)[xviii].

Eeltoodud graafika teadmiste kuubil nii logost, dianoiat, doxat kui nousi ei ole, sest need neli on meetodid, tööriistad, kuidas seda kuupi ehitada ja sisustada. Küll aga võib seal mõtteliselt kujutleda eetilist keskteed sophrosynet, mis täidab suurema osa sophia ja phronesise vahelisest alast.

Minule isiklikul jäi aga arusaam, et nousil on kaks tähendust, kitsam ja laiem. Olles hinge kõige vaimsem osa, mis on võimeline haarama kõiksust ja sellega ületama kogemusliku  transtsendentse piiri, ongi nous laiemas tähenduses teadvus, ehk maailmatarkus ning seega ka kogu teadmiste kuup tervikuna. Vt allpool pikem nous selgitus.

Aristotelese süsteemis oli hingega seotud loomutäius jaotatud  eetoseks (loomutava, kombestik, ning millest tuleneb ka sõna eetika)  ja mõtlemisvõime (dianoia) vahele. Mõtlemisvõimel oli tal samuti kaks jaotust - loogiliselt arutlev ja mittearutlev. Arutlev tegevus jagunes teadmuslikuks ja arutlusloogiliseks.

Hingel on Aristotelese järgi kolm osa mis juhivad otsustuse tõesust:

1.         Meeltaju ehk aisting (aisthesis);  

2.         Mõistus (nous) - hinge ratsionaalne osa. Nous funktsioneerib kui arutlev mõtlemisvõime,  olles siis dianoia:

3.         Püüdlused (orexis).

Hingel on omakorda viis seadmust, millega ta kinnitab või tõrjub otsustusi (vt. varem esitatud skeemi).

Oskus (techne)- mõistuspärane ja loov praktiline oskus. Oskus midagi luua või teha midagi kindlate reeglite või teadmiste järgi. Näiteks käsitöö, arhitektuur või meditsiin kuuluvad selle alla.

Teadmine (epistēmē) - teadmine  üldises, teoreetilises tähenduses.  Üldistav järeldus on tervikteadmise aluseks. Teadmisesse inimene usub. Seda õpetatakse ja see võib olla ka vaid teoreetiline, ilma praktikata.

Aristoteles seab phronesist keskseks vooruseks, mis juhib kõiki moraalseid otsuseid. See praktiline tarkus võimaldab inimesel leida õige tasakaal, tegutseda vastavalt olukorrale ning viib lõpuks hüve ehk õnneliku ja täiusliku elu poole.

Aristotelese arvates juhtub sageli nii, et phronesisega  ei tegeleta valdkondades, kus  tegeletakse epistêmê, sophia ja theoria-ga.  Samas need filosoofid, kes nende sfääridega tegelevad, ei pruugi käsitleda ega omada phronesist. Seepärast ta ütles et Thales ja Anaxagoras on targad sophia pooles, aga mitte phronesise poolest, sest nad küll teavad erakordseid, keerukaid ja üleloomulikke asju, aga selle juures ei arva ära, mis neile endale kasulik on. Seepäras nad nimetavad neid teadmisi kasutuks, sest hea, mida nad otsivad, ei ole inimliku mõõtmega[xix]

Muidugi ei tähenda see seda, et juba nende teadmiste omamine ei oleks suur voorus.

Nous on mõistus, on intellektuaalse mõistmise võime, mis erineb pelgalt empiirilistest teadmistest.  Aga ta on ka eriline võime või hingeosa, mille abil inimene tajub tõde ja muid jumalikke asju, näiteks voorust. Nouse harjutust, ehk asjade tundmist selle abil – nimetatakse noesiks. Nous on ilmselget transtsendentne või metafüüsiline.

Aristotelel oli nous  iseseisev substants, inimmõistuse osa maailma ehk universumi mõistusest ning see on hinge sisse istutatud või kaasa sündinud (kaudviide: Aristoteles, De Anima 408b20).[xx]

Ta eristas nous pathetikos (passiivne mõistus) ja kõrgemat nousi, hinge surematut aspekti, mis on seotud nousi pathetikosega, kus selle vorm on juba seotud sisu mateeriaga[xxi].  See on intellekti võime haarata esmaseid printsiipe või põhialuseid, millele muu teadmine tugineb. Arukus on midagi, mis võimaldab mõista enesestmõistetavaid tõdesid[xxii]. Vt ka minu varasemat märkus nousist laiemas tähenduses, mis langeb kokku Aristotelese tõlgendusega.

Noeesi võrreldakse sageli nägemisega; see on midagi tõe "nägemise" sarnast. Kui me ütleme: "Ah, nüüd ma mõistan teie mõtet" jms, väljendab see tõe või põhimõtte noeetilist mõistmist. Olen hädas sellele eestikeelse vaste leidmisega, sest ajalooliselt tähendasid sõnad Intellekt ja Intelligentsus paljuski sama asja, mis Nous; kuid tänapäeval varjab seda seost mõiste „intelligentsus” väga lai tähendus, mida saab rakendada isegi loomade ja masinate puhul (sest nad võivad näiteks planeerida ja õppida). Kuid Nous on midagi teadvuse enda sarnast ja vähemalt Ai ja masinate puhul ei oleks see kindlasti rakendatav.

Teine võimalik ingliskeelne peaaegu samaväärne vaste on reason. Kuid siin tuleb teha vahet mõistuse ja arutluse vahel. Arutluskäik on diskursiivse mõtlemise vorm, samas kui noesis on tõe otsene mõistmine. Diskursiivne mõtlemine vastab sellele, mida kreeka filosoofid nimetasid dianoeesiks, mida seostatakse erineva vaimse võimega, dianoiaga. Mõistus ise (st nous) on osa arutlusest – st vahend, mille abil me tajume argumendi või järelduse tõesust[xxiii].

 

Logose etümoloogia. Kreeka sõna "mõistuse" ja "loogika" taga, näitab, olevat sünteesi idee. Kreeka logos on sõna lego verbaalne nimisõna, mis tähendab "koguma", "korjama", "kokku panema" ja hiljem ka "rääkima või ütlema.  Alustuseks kogume kokku üksikud faktid ja mõtted ning paneme need korrapäraselt kokku ning ütleme siis  tavaliselt midagi selle kohta, mida oleme loonud. Herakleitose logose ja Anaxagorase nousi (kosmilise mõistus) sünteetiline olemus on analüüs vastavat loogikat analüütiliseks mõistuseks ja logose etümoloogiast lähtuvat mõtlemisviisi sünteetiliseks mõistuslikuks[xxiv].

Meie kultuuriruumis on aga mõiste Logos kõige levinum käsitlus Johannese evangeeliumi algussõnadest, kus logost mõeldakse sõnana, aga mine sa tea. "...Sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, ....  Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas ", ütleb Paulus oma kirjas koloslastele  (Piibel, Uus Testament, Kl 1:16-17).

Seega võime öelda, et logos on kude, millest loome arete rõivad.

Tarkus (sofia)-  kõige kõrgem intellektuaalne voorus. Teadmiste seas kõige põhjani minevam. Ühendab teadmist ja arukust. Tarkus tegeleb universaalsete tõdede ja jumalike asjade mõistmisega.

Dianoia oli Platoni jaoks tunnetuse tüüp mis seisab doxa ja nousi vahel.

Doxa (kreeka δόξα) tähendab "arvamust" või "uskumust". Filosoofias kasutatakse doksat sageli tervele mõistusele või üldlevinud arvamusele viitamiseks, vastandina episteemile (kreeka ἐπιστήμη), mis viitab vaatluse teel saadud kogemisele. Doxat peetakse sageli vähem usaldusväärseks kui episteemi, kuna see põhineb pigem isiklikul kogemusel ja tõlgendusel kui rangetel tõenditel ja arutlustel[xxv].

Kant, kas deontoloogia või voorus?

Nüüd teeme ajas väga pika  hüppe ja vaatleme, mida arvas eetika ja vooruse kohta Immanuel Kant.

 Klassikaline käsitlus Kanti eetikast on deontoloogiline, aga siiski leidsin seal vooruseeetika elemente.  Esialgu näis minulegi olukord vooruseeetika seisukohast veidi lootusetu, aga lootus taastub, kui lugeda tema enda tsitaate, nagu need on esile toonud R. B. Louden, kes on üllitanud vähemalt neli Kanti moraalikäsitlust lahkavat raamatut[xxvi].

Kant tsitaadid:

 „Moraalsete omaduste hulgas on ülev ainuüksi tõeline voorus.“

„ ... ainult selle idee [vooruse] abil on võimalik, et iga otsustus, mis viib moraalse väärtuseni, või on sellele vastupidine....“  

„Kõik hea, mis ei põhine moraalselt heal dispositsioonil, pole muud kui teesklus ja sädelev viletsus[xxvii]“.

Oxfordi vooruseeetika käsiraamat sõnastab asja nii, "Kant defineerib voorust kui jõudu ja sihikindlust takistustele vastu seista ja moraalseid kohustusi täita. Ta usub, et inimesed peaksid püüdlema täiusliku vooruse poole, pühendudes täielikult moraalile ja arendades meelekindlust, et seda väljakutsetest hoolimata säilitada. Kant usub, et vooruslikkuse poole püüdlemine nõuab moraalipõhimõtete austamist, emotsioonide kontrolli ja seaduslikult jõustatud reeglite süsteemi. Ta hoiatab katsete eest tuletada moraalinorme näidete või tunnete põhjal. Parim lootus on pidev edasiminek võitluses moraalse täiuslikkuse nimel“[xxviii].

Natuke pikaks läheks arutelu selle üle, kuidas Kant oma eetika mõistusliku käsitluse juurde jõudis. See oli tema praktilise mõistuse kriitika. Sinna valdkonda arvab ta eetika, riigi- ja õiguse õpetuse, ajaloo- ja religioonifilosoofia ning antropoloogia.

Väga oluline on see, et praktiline mõistus on Kantil võimalik vaid tänu vabadusele. Teine oluline asjaolu on, et siin pole mingit abi tunnetusest. Samas moraali küsimuses on inimene ontoloogiliselt kahestunud – ühtviisi oleme empiiriline indiviid, kes elab nähtumuste maailmas ja teisalt transtsendentne isiksus, kes elab asjade iseeneste maailmas.  Oma olemuselt on praktiline mõistus seesama, mis puhas mõistus, aga praktiline mõistus kasvab üle tahteks[xxix].

Moraali alaseid otsustusi nimetab Kant maksiimideks. Kuigi maksiim on subjektiivne, siis seda, kas minu maksiim võiks olla minu eetika aluseks, sõltub sellest, kas maksiim sobiks üldkehtivaks.

Kanti liigne jäikus annab põhjust teda kritiseerida.

William David Ross, Kanti selle vaate üks innukaimaid kritiseerijaid, arvab, et Kant lihtsustab liialt moraalset elu. Sellise ülelihtsustamise selgeim juhtum on Kanti pühendumine erakordsetele moraalipõhimõtetele. Kant väidab, et valetamine on alati vale[xxx].  Samas mõnikord võib valetamine olla vajalik. Näiteks siis, kui sa ütled inimest taga ajavatele mõrvaritele, et teda ei ole siin, kuigi taagaaetav redutab kõrvaltoas.

Kanti eetikas esineb piisavalt vooruseeetika elemente, aga ta ei ole seda ülimuslikult esile toonud.

 

 

Vooruseeetika taassünd

Valgustusajastu, mis paistus silma oma ja ratsionaalsuse ja praktilisusega, ei vajanud eriti vooruse eetikat. Suurima hüve või seaduse sõnastamine oli eetika jaoks piisav.

Vooruseeetika taassünniks peetakse 1958 aastat, kui  G. E. M. Anscombe avaldas oma tuntud artiklit "Modern Moral Philosophy". Seal esitleb ja analüüsib Anscombe kolme teesi, millest minu arvates tasub esile tõsta kaks esimest. Esimese järgi on tema hinnangul moraalifilosoofiaga tegelemine kasutu, ning jääb selleks seni, kuni meil on adekvaatne psühholoogiafilosoofia. Teiseks peaksid moraalifilosoofid igal juhul loobuma moraalse kohustuse, moraalse "peaks" mõistetest, sest need mõisted on mõttekad ainult kompleksemas eetikakäsituses.

Psühholoogia filosoofia all nimetab ta mitmeid teemasid, millest me kõigepealt vajaksime paremaid kontseptsioone: "tegevus", "kavatsus", "rõõm", "tahtmine" ja miks mitte ka „voorus" kui selline ja "õitseng". Kuna filosoofia ei arendanud kunagi adekvaatset ettekujutust voorusest ega õitsengust ei saanud ta kunagi moraalifilosoofiaga isegi tegelema hakata.

See ei tähenda, et ainult voorusteetikud tegelevad voorustega, nagu ka seda, et ainult konsekventsialistid hoolitsevad tagajärgede eest või ainult deontoloogid reeglite eest. Kõik ülalnimetatud lähenemisviisid võivad Ascompte arvates teha ruumi voorustele, tagajärgedele ja reeglitele[xxxi].

Tema selline lähenemisviis on arusaadav, sest oli ka ise sügavalt usklik inimene, aga ka suurepärane analüütiline filosoof.

Vooruseeetikaga on edaspidi filosoofid aktiivselt tegeletud. Näiteks Alasdair Chalmers MacIntyre oma tuntud teost "After Virtue" (1981), "Pärast voorust" või "Vooruse kaotamine" tõstab päevavalgusesse kaasaegse eetikateooria nõude, et see peab olema universaalne.  Vooruseetika aga ei täida universaliseeritavuse kriteeriumit, vaid saab käsitleda pigem üsikjuhte või kitsa grupi nägemust[xxxii].  Ei ole midagi uut päikese all. Meenutame Aristotelese kriitikat Platoni üldise hüve ideed vastu.

Vooruseetika tulevikuväljavaated AI kontekstis

Tehisaru, ehk AI seab mitte ainul eetikaga tegelejatele vaid üldse filosoofidele hoopis uusi väljakutseid, võib olla seisame isegi mingi olulise läbimurde eel.

Põhiliselt käsitletakse AI-d selles vaates, et kuidas tema arendamisel kaasata eetikareegleid. AI juures puutume kokku Ascomte sellel  väitega, et vajame olulist moraalipsühholoogia arengut.  

Tehisaru arendajad ei arvesta sageli inimmõistuse piirangutega, seal peidetud paljude psühholoogiliste jõududega, nagu tunnetuslikud eelarvamused, mis võivad mõjutada eetilise või ebaeetilise käitumise tõenäosust. Soovitatakse otsida pidepunkte eetilisest raamistikest, mis on tehisintellekti eetikas veel vähe esindatud, nagu näiteks vooruseeetika[xxxiii].

Sellega võib nõustuda aga edasi esitan veel mõned enda seisukohad, millele ma ei ole kirjandusest veel tugipunkte leidnud. Põhuseks võib olla liiga põgus kokkupuude.

AI koosneb meie klassikalises arusaamas vähemalt kolmest olulisest komponendist. Esiteks info toormaterjalist, milleks on talle võimalikult suures mahus sisse söödetud tekstikorpused ja muu alusinformatsioon. Teiseks, algoritmid ja meetodid mille abil AI seda informatsiooni töötleb, ning kolmandaks, kuidas toimub tehisaru nii-öelda õpetamine, treenimine, mille protsessi käigus ta mitte ainult ei sa inimeselt juhendust vaid „õpib“ ka ise.

Huvitav on see et just viimastel aastatel on tehisaru justkui ületanud teatava kriitilise piiri, kus inimene seda kasutades ei pruugigi enam tuvastada, kas tema vastas on masin või inimene.

Seega on tehisaru saavutanud olulise kvaliteedi, mille kohta paljud temaga kokku puutuvad inimesed  isegi imestavad. Jaan Tallinn väidab, et AI-l on tegelikult mõtlemisvõime ja on oht, et teeb midagi halba. Ehk mitte veel kohe, sest tal puudub pikaajaline planeerimisvõime[xxxiv].

Tehisaru valdkonnas nähakse ka muid ohte. Üks võimalik oht on seotud olukorraga, kust AI satub halbade kavatsustega inimeste teenistusse, kus nad saavad suunata tehisaru tegema selliseid asju mis on teistele kahjulikud ja halvad.

Jaan Tallinn aga viitab ohule, mis on seotud sellega, kui tehisharu saab tõeliselt targaks ehk mingil põhjusel hakkab mõistma, et ta konkureerib inimesega näiteks elektri ja muu energia või hoopis jahutusressursi osas. Või kui tal võib tekkida oma tahe inimesi orjastada või tekitada mingisugune teistsugune suhe inimesega.

Samas on aga ka positiivne võimalus. Inimeses on suur annus irratsionaalsust – need hobused seal Plationi kaariku ees. Ei ole sugugi välistatud, et inimkond hoopis ise liigub enesehävingu teel ja tõeliselt targaks saav AI võtab juhtumise üle, tagades sellega inimkonna säilimise. Kusjuures AI võib seda teha ka puhtalt ratsionaalsetel eesmärkide. Ta vajab inimest, kes teda ehitab, arendav töös hoiab.

Pigem on väljakutsed kuidas teda targemaks õpetada ja mida me selle tema õppimise protsessi vaatlusel ise saaksime õppida või juurde teada.

Siin näen just eetikale olulist rolli. Tehisharu on ikkagi masin. Tema jaoks on iseenesest arusaadavamad masinlikult protsessid. Need on valemid ja reeglid mis on seotud ka meie füüsilise maailmaga. Seega loodusseadustest arusaamine peaks olema temale jõukohane. Hoopis keerulisem on saada aru inimese teadvuse olemusest ja sügavamatest keerdkäikudest.

Hiljuti eestindatud Brian Greene  menuk „Aja lõpuni - teadvus, aine ja tähenduse otsingud muutuvas universumis“, püüab võtta kokku nii loodusteaduste saavutused kui humanitaarteaduste saavutused kõiksuse üldise arenguloo kontekstis. See,  et  Greene on füüsik ja matemaatik, ning humanitaarteadused on temast veidi kaugemal,  ei vähenda huvitavat lähenemist, mis puutub nende kahe valdkonda omavahelist kokkupuutepunkti.

Näiteks viitab ta, et füüsikud on juba pikka aega otsinud niinimetatud kõiksuse valemit, mi seoks  üldrelatiivsusteooriat ja  kvantteooriaga. Greene arvab, et see võiks anda ka mingit informatsiooni vaimumaailma ja füüsilise maailma kokkupuutest. Ta esitab seal võimalusena, et kuna kvantfüüsika on väga keeruline siis võib füüsilisel maailmal ja samuti väga keerulisel teadvusel olla mingid ühildatavaid jooned[xxxv]. Nõustun, kvantfüüsika on keeruline, aga kui suudaksime teadvust sama hästi uurida, siis nende skemaatiline kujutlus oleks võib olla tõesti üsna sarnane (võrdle seda eelnenudu teadvuse ruumilise kuubiga).

Mõnikord võtab läbimurre uurijatelt palju aega aga vahel piisab lihtsalt vaatenuga muutusest. Albert Einsteini otsustavat sammu relatiivsusteooriani ei sillutanud katsed ega uued andmed. Ta töötas faktidega, mis olid elektri-, magnetismi- ja valgusnähtuste kohta ammu teada. Tema julgus seisnes selles, et pööras asja lihtsalt ringi. Loobudes üldtunnustatud eeldusest, et aeg ja ruum on konstantsed, aga valguse kiirus on muutuv, ning oletades, et konstantne on hoopis valguse kiirus, pidi aeg ja ruum võtma muutuja rolli. Selline universumi legoklotside ümbertõstmine viis relatiivsusteooriani. Green võrdleb seda tipptasemel komponeerimisega[xxxvi].

 


Joonis: Massachusetts Institute of Technology. Strong Interactions and Nuclear Theory » MIT Physics. (s.a.). MIT Physics. Salvestatud 22. detsember 2024, https://physics.mit.edu/research-areas/strong-interaction-and-nuclear-theory/

 

Olgu sellega kuidas on, kuid tehisaru võib meile anda informatsiooni mõtlemise sügavamate struktuuride kohta.

 Igal juhul on AI üheks probleemiks see, et me ei suuda paljudes asjades end täpselt väljendada, eriti mis puudutavad vaimu ja inimese sisemaailma, sealhulgas eetikat.

Oleme tööstusrevolutsioonist alates liiga vähe pööranud tähelepanu vaimumaailmale ja palju rohkem füüsilisele maailmale sest viimane pakub meile rohkem vastu.

Sokratesel, Platonil ja Aristotelesel oli, aga  piisavalt aega, et veinikarika kõrval ühistel sümpoosionitel või sokraatlistel jalutuskäikudel hinge ja eetika üle diskuteerida. Nad jõudsid selle struktureerimises väga kaugele.

Kui suudame ennast tehisintellektile täpsemini ja arusaadavamalt ning struktureeritumalt väljendada, siis tekib temal ka suurem võimalus meie sisemaailma analüüsida ning ehk isegi mõista.

Analüüsides suuri andmemahte on temal inimhaardest laiem ja sügavam struktuuri- ja mustri tunnetust. Mitmes teadusvaldkonnas on just mustri tunnetus muutunud oluliseks küsimuseks. Meil on paljude uute teadmiste omandamiseks juba palju kogutud baasiinformatsiooni ning, AI  saab tulla appi et sealt vajalikke mustreid ülesse leida. AI abil muutub teadus drastiliselt. Selgituseks lisan akadeemik Tarmo Soomere slaidi, kus on nö vana ja uus teadus kõrvuti[xxxvii].


Joonis: Soomere T. Slaid ettekandes, 12.12.2024, konverentsil „TeadusEST 2024: teadustaristu – kellele ja miks?“.

Tulen lõpuks veel korra Jaan Tallinna juurde tagasi: „Võrreldes inimestega on AI puhul hea see, et tema mõtteprotsess on põhimõtteliselt täiesti transparentne, läbipaistev. Kuna ta on niivõrd keeruline, siis ei ole mingit lihtsat retsepti, kuidas temast aru saada, aga kuna ta on tegelikult jooksev arvuti, kus kõik on korratav, siis võid igal hetkel ta kinni panna ja uurida, mis mingil hetkel parajasti tema ajus toimub. Kui sealt õnnestub mingisuguseid reegleid välja urgitseda, siis on selge võit. Sellise lähenemise nimi ongi mehaaniline interpreteerimine“[1].

Kuhu jõuaksime aga siis, kui mehaaniline interpreteerimine viib meid lähemale mõtlemise ja selle olulise osa, eetilise käitumise ja eetikaotsuste sügavama olemise mõistmisele?


[1] Tallinn J. AI väljumine kontrolli alt on õigustatud hirm. Postimees, 21. detsember 2024, https://kultuur.postimees.ee/8158218/ak-jaan-tallinn-ai-valjumine- kontrolli-alt-on-oigustatud-hirm

 

 


[i]Blackburn, S, Oxfordi filosoofialeksikon (2024). APOLLO., https://apl-api.apollo.ee/oxfordi-filosoofialeksikon.html

[ii] Ajalik ja ajatu: 457 | Eetika. (s.a.). Videoarhiiv | ERR. Salvestatud 22. detsember 2024, https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ajalik-ja-ajatu-eetika

[iii] Teadlaste töö tulemus Kaali kraatri vanuse määramisel ühtib vana regilauluga, 2016,  Saarte Hääl, https://saartehaal.postimees.ee/6651948/teadlaste-too-tulemus-kaali-kraatri-vanuse-maaramisel-uhtib-vana-regilauluga

[iv] Storey, D. (2022). Dianoia & Plato’s Divided Line. Phronesis, 67(3), 253–308. https://doi.org/10.1163/15685284-bja10055

[v] Hursthouse, R., & Pettigrove, G. (2023). Virtue Ethics. E. N. Zalta & U. Nodelman (Toim), The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Fall 2023). Metaphysics Research Lab, Stanford University. https://plato.stanford.edu/archives/fall2023/entries/ethics-virtue/

[vi]   Aristoteles, Nikomachose eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa, tõlkija kommentaarid

[vii] Sedley, D. (2016). Aretē. Routledge Encyclopedia of Philosophy (1. tr). Routledge. https://doi.org/10.4324/9780415249126-A018-1

[viii] Aristoteles, Nikomachose eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa, tõlkija kommentaarid

[x] Ibid.

[xi] Tsouna, V. (Toim). (2022). Charmides’ First Definition of Sôphrosynê: Temperance Is a Kind of Quietness (159b1–160d4). Plato’s Charmides: An Interpretative Commentary (lk 107–123). Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/9781009036610.003

[xii] Sebastián, J. C. T. (s.a.). The Enkrateia and sophrosyne in Plato: A comparative study of the dialogues Carmides, Gorgias, Republic, Politius and Laws. https://www.academia.edu/113574894/The_Enkrateia_and_sophrosyne_in_Plato_a_comparative_study_of_the_dialogues_Carmides_Gorgias_Republic_Politius_and_Laws

[xiii] W. K. C. Guthrie. (1960). W. K. C. Guthrie A History Of Greek Philosophy 4. http://archive.org/details/w.-k.-c.-guthrie-a-history-of-greek-philosophy-4

[xv] Knowing in Aristotle part 2: Technē, phronēsis, sophia, and divine cognitive activities | Request PDF. (2024). ResearchGate. https://doi.org/10.1111/phc3.12799

[xvi] Aristoteles, Nikomachose eetika (1996). Tõlkinud A. Lill, Ilmamaa, tõlkija kommentaarid

[xvii] Ibid.

[xviii] Ibid.

[xix] Corey, D. (2021, august 9). What is Phronêsis? Voegelin and Aristotle. VoegelinView. https://voegelinview.com/what-is-phronesis-voegelin-and-aristotle/

[xx] Niineste, R. Antiikfilosoofia tüvitekstide loenguslaidid, Tallinna Ülikool.

[xxiii] Nous—Definition and Meaning. (s.a.). Salvestatud 15. detsember 2024, https://www.john-uebersax.com/plato/words/nous.htm

[xxiv] Synthetic reason and aesthetic order, Salvestatud 15. detsember 2024, https://www.webpages.uidaho.edu/ngier/srao.htm

[xxv] Doxa—Philosophy Dictionary of Arguments. (s.a.). Salvestatud 15. detsember 2024, https://philosophy-science-humanities-controversies.com/listview-list.php?concept=Doxa

[xxvi] Louden, R. B. (1986). Kant’s Virtue Ethics. Philosophy, 61(238), Cambridge University Press on behalf of Royal Institute of Philosophy,  473–489. https://www.jstor.org/stable/3750390

[xxvii] Esimene lause pärineb  Kant'i Observations on the Feeling of the Beautiful and the Sublime, eng trans. John T. Goldthwait (Berkeley and Los Angeles: University of California Press, 1965), 57; teine Puhta mõistuse kriitikast,  Critique of Pure Reason, eng trans. Norman Kemp Smith (London: Macmillan, 1963), A 315/B 372; ja kolmas esseest , 'Idea for a Universal History from a Cosmopolitan Point of View', in On History, Lewis White Beck (ed.) (Indianapolis: Bobbs-Merrill, 1963), 21, Ak. 26.

[xxviii] Hill, T. E. J., & Cureton, A. (2017). Kant on Virtue: Seeking the Ideal in Human Conditions. N. E. Snow (Toim), The Oxford Handbook of Virtue (lk 263–280). Oxford University Press.

[xxix] Narski. I (1979), Kant. Sarjast suuri mõtlejaid.

[xxx] Skelton, A. (2022). William David Ross. E. N. Zalta (Toim), The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Spring 2022). Metaphysics Research Lab, Stanford University. https://plato.stanford.edu/archives/spr2022/entries/william-david-ross/

[xxxi] Wiland, E., & Driver, J. (2022). Gertrude Elizabeth Margaret Anscombe. E. N. Zalta & U. Nodelman (Toim), The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Fall 2022). Metaphysics Research Lab, Stanford University. https://plato.stanford.edu/archives/fall2022/entries/anscombe/

[xxxii] Vooruseetika | Tartu Ülikool. (2023, veebruar 22). https://eetika.ee/et/sisu/vooruseetika

[xxxiii] Hagendorff, T. (2022). A Virtue-Based Framework to Support Putting AI Ethics into Practice. Philosophy & Technology, 35(3), 55. https://doi.org/10.1007/s13347-022-00553-z

[xxxv] Greene, B, (2024).  Aja lõpuni. Teadvus, aine ja tähenduse otsingud muutuvas universumis. Postimehe kirjastus.

[xxxvi] Ibid.

[xxxvii] Soomere T. Slaid ettekandes, 12.12.2024, konverentsil „TeadusEST 2024: teadustaristu – kellele ja miks?“.

8.6.24

Argonautide retk

 

Argonautide mereretke kirjalik kajastus antiikkirjanduses

Jaanis Prii

 

Käesoleva töö lähteülesandeks oli analüüsida veidi argonautide müüti.

Võtan valdavalt käsitluse aluseks vanemad tekstid argonautide retke kohta, milleks on peamiselt Apollonius Rhodios "Argonautica". Seda seepärast, et keskendun argonautide retke ja  Iasoni persooni kujutamisele ka ajaloolises võtmes.

Esmalt annan ülevaate erinevatest argonautide retke kajastavatest antiiktekstidest.  Seejärel võrdlen neid ja lõpuks analüüsin argonautide retke kui avastusretke, selle geograafilist kulgu ja lõpuks Iasoni kui ekspeditsiooni liidri persooni.

Töö koostamisel võtsin peamiselt aluseks all loetletud allikad:

Apollonius Rhodiose „Argonauticaga“[1], mis on kirjutatud 3 saj eKr. See on eepiline lugu, mis koosneb neljast raamatust heksameetris. Tegu on ühtlasi ka varaseima argonautide retke kirjeldusega selles valimis. Hiljem lisab mõned veel varasemad.

(Apollonius)

Gaius Valerius Flaccuse „Argonautica“ [2]  on kirjutatud 1 saj pKr. Kuna see on kirjutatud roomlastele, siis lähtub teos ka  sealsest traditsioonist. Lugu koosneb kaheksast raamatust, aga on säilinud osaliselt.

(Valerius Flaccus)  

Ovidiuse „Metamorfoosid“ [3], seitse osa on kirjutatud 8 saj pKr. Tema eesmärk oli koostada müütide ja lugude laiem kogumik.

(Ovidius)

Aga muidugi peab sellesse aegritta paigutama ka Seneca „Medeia“[4],  mis pärineb sarnaselt Flaccusega samuti 1.  saj pKr.  See teos keskendub Iasoni ja Medeia suhetele peale argonautide retke. Laeva Argo on seal mainitud vaid neli korda ja vaid ühel korral põhjalikumalt:

„Mis on hinnaks küll

 saanud see retk? Kuldvillaku ning

 Medeia, merest ehk õudsema veel:

 esimest laeva ju väärib tasu see.

 Ent taltunud on meri nüüd, täites

 seadust igaüht: ei otsima pea

 Pallase käe toel ehitet Argot,

 kuulsaid juhte et aerudel kannaks

 mistahes lootsik ulgmerel eksleb,

 liikund iga piir ning linnadki

 uudismaile ju müürid kõik viind.“

(Séneca, salm 367 )

Üldised probleemid

Kõik eelpool toodud põhiallikad on siiski mõeldud vähemal või rohkemal määral ilukirjanduslikuks tekstiks. See tähendab, et kreeklaste tavapärane, reaalne maailm ja religioosne jumalate maailm nendele omaste eesmärkide ja tegevustega on teostes pidevalt läbi põimunud. Nii on omaette kunst neid kahte maailma lahutada,  et reaalsus esile tuua. Selle kallal on sajad uurijad vaeva näinud ja jõudnud erinevate tulemusteni. See on aga selliste vanade tekstide puhul täiesti tavaline. Tavaline on ka olukord, kus jutustaja arendab paralleelselt mitmeid erinevaid liine, mis samuti näiteks geograafilise täpsuse seisukohalt tekitab segadust. Minu töö lühiduse tõttu on võimatu viia läbi kõiki võimalikke tekstide analüüse.

Väga hea ülevaate eeltoodud probleemidest annab samuti tuntud mereriigi Hollandi uurija Jacqueline Klooster,  kes on vanakreeka kirjanduse kaasprofessor Groningeno ülikoolis. Tema lühike, kuid selge ülevaade Apolloniuse tekstides sisalduvatest probleemidest võiks olla väga näitlik. Kuna minu töö eesmärgiks ei ole puhas kirjanduslik teksti analüüs, vaid pigem suurema pildi loomine, siis jääb see siin lihtsalt ääremärkuseks.

(Klooster, 2021) ja (Klooster, 2024)

Kui tahaksime siiski kujutada olukorda,  millega puutub kokku argonaute käsitleva antiikkirjanduse  uurija, siis võiksime tõmmata paralleele Lennart Meri kirjandusliku uurimistööga „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“. Tema kasutatav allikate loetelu oli ahtam, kuid geograafiline areaal umbes võrreldava suurusega.

Ajalooline taust ja varasemad allikad

Mitmed autoriteetsed uurijad on arvamusel, et argonautide lugu oli vaid inspireeriv muinaslugu. Teisalt aga pole välistatud ka retke kui ajalooline sündmus, mis võis toimuda  vahemikus 1225 – 1510 eKr.  Samas on ajastuses ja geograafias palju varieeruvusi. Näiteks Angelos Psimopoulos püstitab hüpoteesi, et argonaudid ja laiemalt iidsed kreeklased soovisid juba siis leida siiditeed,  mis kulgeb Mustalt merelt Kaug-Itta. Lisaks sooviti Kreekasse transportida siidiusside mune, et seal siidiusse kasvatada ja siidi toota. „Nad alustasid oma teekonda Iolcusest ja reisisid ümber Maakera; jõudsid Colchisesse, Aeëtese maale, mis oli tegelikult Hiina. Hiinast võeti kaasa metsiku siidiussi munad päris munade asemel ja jõuti läbi India ookeani purjetades Suessi, kus nad olid sunnitud oma laeva üle maa tõmbama, et jõuda Tritonise järveni. Sealt väljusid nad Vahemerre ja jõudsid Iolcusesse, linna, kust nad oma teekonda alustasid. Selle teekonna tegid argonaudid umbes 1510 eKr. (Psimopoulos, 2021)

Kuigi ma eelnevalt viitasin neljale põhiteosele, siis tegelikult argonautide retke kajastused ulatuvad veel kaugemasse minevikku.

Kõigepealt Euripidese „Medeia“[5], mis on kirjutatud aastal 431 eKr. See teos on säilinud täielikult ja on üks parimaid näiteid antiik-Kreeka tragöödiast, olles mõjutanud paljusid hilisemaid teoseid,  sealhulgas Seneca „Medeia“.

Euripidese „Medeia“ on  klassikaline tragöödia, kus tegelasteks on Medeia, Iason, Iokase kuningas  Thessaly, Korintose valitseja Creon, Ateena kuningas Aegeus, Medeia hooldaja, kaks Iasoni ja Medeia last, laste hooldaja, sõnumitooja ning Korintose naised. Argo laeva mainitakse tekstis viiel korral. Kusjuures need mainimised ei ole väga faktirikkad, välja arvatud Argo saatus, mille kohta Medeia ütleb Euripidese sule läbi  „ … sinu vana Argo, mis mädaneb seal kus ta seisab...“

(Euripides)

Samas ei ole Euripides ka veel sugugi vanim argonautide käsitleja.

Kirja pandud mälestuste aegrida ulatub Homeroseni (8 saj eKr), kes viitab Odüsseia kaheteistkümnenda raamatu 70. salmis argonautide retkele, mis oli juba siis tuntud lugu:

Mööda on pääsenud siit üksainuke laev meresõitja,

kõikjal kuulus Argo, mis seilas Aietese juures.

Küll oleks sellegi löönud meri kaljude kõrgete vastu,

mööda ent Hera nad viis, kes Iasonit armastas üpris.

(Homeros,1963 salm 65-70)

 Pindarose oodides (5 saj. eKr) on samuti käsitletud argonautide retke tema Pythia 4. ja 5. oodis. Kusjuures just neljas ood annab meile eelkõige täielikuma säilinud kirjelduse argonautide müüdist enne Apolloniust.

(Fries, 2023)

Eelpool mainitud teoste ja autorite taust ja teose kirjutamise eesmärk on erinevad, millest tulenevad ka erinevad keskendumised. Näiteks Seneca „Medeia“ on loodud ennekõike ilukirjanduslikul eesmärgil. Kuna ka autor pärineb Vanast-Roomast, siis vajutab see ajalooline ja geograafiline kontekst teosele oma sügava pitsati. See  ei keskendu nii palju antiiksete Kreeka jumalate rollile. Pigem on  Medeia ja Iasoni suhte lugu.

(Mathhews,1965)

Euripidese „Medeia“ on samuti peamiselt ilukirjandusliku suunitlusega,  kuid Kreeka jumalate roll on seal mahult suurem kui Senecal.

Teised autorid, keda eelpool mainitud, jutustavad rohkem argonautide lugu, kuid neilgi on oluline rõhk antiiksete jumalate rollil.

 

Apollonius Rhodius, „Argonautica“

Nagu juba varasemalt märgitud, annab Apollonius Rhodiuse „Argonautica“ varasematest tekstidest kõige põhjalikuma ülevaate nii laeva ehitusest, selle meeskonna komplekteerimisest kui reisist.

Teos sisaldab üle 5000 salmi, millest mõni on poole lehekülje pikkune. Laeva Argo mainitakse 62 korral. Seega tegu  laeva ja reisi mõttes märksa mahukama allikas kui Seneca Medeia.

Salmid 23- 228 kirjeldavad Argo meeskonna komplekteerimist. Salmid 234 -260 jutustavad laeva ehitusest ja salmid 363 - 394 laeva veeskamisest. Edasi juba peamiselt merereisist. Ka selle kirjeldus on küllaltki põhjalik. (Apollonius)

Laevaehitus

Seda käsitleb Apolloniuse esimese raamatu salm 18: „Argus oli Arestori poeg ja laeva Argo ehitaja“. Laev ehitati kuningas Peliase rahastamisel ja tellimusel Athena enda näpunäidete järgi. „Nüüd kinnitas ta pandlaga oma õlgadele purpurpunase topeltvoldiga mantli, Tritoonia jumalanna teose, mille Pallas oli talle kinkinud, kui ta esmakordselt pani Argo laeva kiilutoed ja õpetas talle, kuidas puitu mõõta. Kergemini vaataksid su silmad päikesele selle tõusu ajal, kui vaataksid seda (Athena-J.P.) leegitsevat hiilgust.“ (Apollonius salm 721)

 Viimane pani Arguse abiga laeva vööri tüki pühast tammest, mis võeti Zeusi pühast metsatukast Dodonast. Sellel pühal puutükil oli oskus ohu ajal rääkida ja argonautide juhile Iasonile nõu anda.    Argus tegi selle laeva ehitamisel nii suure töö, et sel ajal nimetati alust „kõige merekõlbulikumaks laevaks, mida kunagi nähtud“.  (Ibid)

Laevaehituse kohta aitab määratleda veel üks lisa autor. Nimelt Strabon oma „Geograafias“ 9.5.15 kirjutab, et „Pherae meresadam on Pagasae (kreeka sõnadest "nau(s)" ("laev") ja "pagia" ("ehitus")), mis asub Pheraest üheksakümne ja Iolcusest kahekümne staadioni (3,7 km) kaugusel. Iolcus on tõepoolest varakult maatasa tehtud, kuid just sealt saatis Pelias Iasoni ja Argo teele. Mütoloogia järgi hakati seda kohta kutsuma Pagasae  Argo siinse ehituse tõttu, kuigi mõned usuvad, et see nimi on antud selle purskkaevude järgi…“. (Strabo)

Laev oli ilmselt  penteconter ehk 50- aeruline, mis oli toona üsna levinud mitmeotstarbeline (nii kauba- kui sõjalaev) laevatüüp.

(Penteconter)

Tänapäeval on ehitatud mitmeid Argo uuskoopiaid ehk nn replicaid. Näiteks üks ehitati 2006 Volose linna eestvedamisel. See oli 28,5 m pikk ja 4,3 m lai. Laeva ehitus läks maksma ca pool miljonit eurot.

 (Holler, Tridimas, 2021)

Volos asub 27 km kaugusel Pagasaesest.

(Pagasae)

Laeval olid mustad purjed. „… kuna laeval oli must puri, käskis Aegeus oma pojal, kui ta elusalt naaseb, laotada laevale valged purjed.“

(Apollodorus,  salm 1.7)

Meeskond

Meeskonda kuulus üle 100 mehe, kelles kõik ei teinud kaasa kogu reisi.  Neist 55 on märgitud Rhodese Apolloniusel. Teiste mainimine pärineb kas Flaccuselt, Hyginuselt  või Orphicuselt.

„Meeskonnast kõige tähelepanuväärsemad olid  Castor ja Pollux, Herakles ja Telamon, Orpheus ja Atalauta, Schoeneuse tütar, Thespiuse pojad, ja Iason. … Olles kõik pardal, valisid nad üksmeelselt Heraklese tema erakordse vapruse tõttu oma kindraliks.“  (Diodorus 3pt). 

Tagasiteel lisandus arusaadavalt Medeia. Samuti neli meest, kes päästeti argonautide poolt Kolchise lähedaselt saarelt.

Tiphys, Hagniase poeg, oli tüürimeheks. „…kes oli hästi osav ennustama laial merel tõusvat lainet ning oskas päikese ja tähtede põhjal järeldada tormituult ja purjetamise aega. Tritoonlane Athena ise ärgitas teda pealike rühmaga liituma ja ta oli nende sekka oodatud seltsimees.“ (Apollonius salm 105)

Iga aeru juures istus kõrvuti kaks meest. „Nüüd, kui nad olid kõigele hoolikalt tähelepanu pööranud, jagasid nad esmalt pingid loosi teel, kaks meest istusid ühel istmel; kuid keskmise pingi valisid nad Heraklese ja Ancaeuse jaoks, välja arvatud teised kangelased, Ancaeus, kes elas Tegeas. Ainuüksi nende jaoks jätsid nad keskmise pingi nii, nagu see oli, ja mitte loosi teel ja ühisel nõusolekul usaldasid nad Tiphysele hästivarrelise laeva tüüri valvamise.“ (Apollonius salm 394)

Uurijad on võrrelnud väga põhjalikult erinevate meeskonnaliikmete kajastust antiikautorite kaupa. Selle kohta on hea ja ülevaatlik ning ka usaldusväärne tabel toodud vastavas Vikipeedia artiklis[6]. (Argonauts)

Teekond

Tuginedes erinevatele allikatele, on võimalk koostada erinevad marsruudid [7].  (Maps)

Üldiselt ei ole argonautide teekonna osas  Kolhisesse, ehk siis kodusadamast kuldvillaku juurde, suuri eriarvamusi. Keerukam on aga teekond  Kolhisest tagasi koju, mis kulges ka mööda jõgesid, ilmselt ka mööda Itaalia rannikut ja tegi kõrvalepõike Liibüasse.

Võtame esmalt aluseks Apolloniuse nn. klassikalise marsruudi.  

Teele asumine oli seotud omaette suure ettevõtmisega, sest laeva ei ehitatud päris rannas ja selle veeskamiseks tuli kaevata kanal ja laeva rullidega vee poole tõmmata.

(Apollonius, salm 234)

Olles juba Egeuse meres, võeti kurss veidi põhja poole Marmara merre. Egeuse meres külastati Lemnose saart, millel elasid vaid naised ning kus reisiseltskonnal oli ka pikem peatus.

Suurem seiklus leidis aset  Bosporuse väinas, kus tuli läbida  Sümplegaadide nime all tuntud merekitsus. Seal tormituultes mässavas meres põrkuvad lained kaljudelt.

Kohalik tark andis aga argonautidele  nõu teha katse tuviga – kui tuvi kaljude vahelt läbi pääseb, saab sellega hakkama ka laev, kui aga lind surma saab, pole ka argonautidel lootust kuldvillakuni jõuda. Tuvi pääses läbi ja läbi pääses ka laev, jäädes ilma vaid oma ahtrikaunistusest, mis kaljude vahel purunes.

Mustal merel mööduti Jasoni neemest ja lõpuks jõuti Kolhisesse.

Tagasitee võttis reisiseltskonnal märgatavalt rohkem aega. Ilmselt sõuti mööda Doonaud ülesse. Siis jõuti Istriasse ja purjetati mööda Kreeka rannikut alla. Apolloniuse järgi põigati ka Itaalia rannikule ja külastati Liibüat.  Seda tõendavad kohanimed nagu Aeaea, Paestum, Depane, Kreeta ja Thera. Aga nagu mainisin, on eri autoritel siin kõige rohkem lahknevusi. Nii et võin vaid öelda -  teekond Kolhisesse on küllaltki täpselt kirjeldatud ja tuvastatav, kuid tagasi mitte.

Omaette kihistuse moodustab jutustuse aegruumiline kahemõõtmelisus. Ruumiliselt tähendab  see seda, milliseid sadamaid või randumiskohti külastati. Või millistest saartest ja neemest või poolsaartest mööduti. Teisalt aga kui palju kulus aega ühest punktist teise jõudmiseks ja kui kaua kusagil peatuti.

Rännaku jutustamisel torkab silma jutustaja märkimisväärne täpsus aja möödumisel. See on seotud hooajaliste nähtustega, nagu eteesia tuuled (Egeuse merel ja Vahemere idaosas suviti puhuvad põhjatuuled - J.P.). Lisaks teekonna päevade loendamisele on oluline päevavalguse ja õhtu jäädvustamine. Päeva lõppu ja algust ning mõnikord ka muid olulisi hetki pika päeva jooksul kirjeldatakse sageli põhjalikult. 

Võime arvata, et teekond kestis ühe purjetamishooaja ehk kevadest sügiseni.

Ebamäärasus võib viidata sellele, et aeg oli toona relatiivne ja  argonaudid ka lõbustasid ennast. Seda kajastab näiteks Heraklese üha suurenev ärritus, kes lõpuks juhib tähelepanu nende lõbustusest tulevale ohule.  

Samas ei olnud muistsete rännumeeste maailm nii sihikindel ja kalendrist ning „kellast“ sõltuv. Kui kusagil oli vaja otra lõigata, siis veedeti seal rohkem aega, koguti koos kohalikega vili ja alles siis sõideti edasi.

(Endsjø, 1997)

Näide selle kohta. „Ja kohe vajus silme alt ära Pelasgilaste udune maa, mis oli rikas põldude poolest, ja aina edasi liikudes möödusid nad Pelioni karmidest randadest; ja Seepia neem vajus selja taha ja Sciathus ilmus merre ja kaugele paistis Piresiae ja Magneesia vaikne kallas mandril ja Dolopsi haud. Siin siis õhtul, kui tuul neile vastu puhus, läksid nad maale ja austades teda ööpimeduses, põletasid ohvriteks lambaid, samal ajal kui merel tasanes laine. Ja nad jäid kaks päeva kaldale, kuid kolmandal päeval lükkasid nad laeva välja.“ Apollonius salm 580).

  Oluline roll oli teekonna nn visualiseerimisel. Traditsiooniliselt olid Pontos ja Aadria meri nähtav Haimose mäelt, ehk Balkani mägedelt tänapäeva Bulgaarias. See asjaolu tekitas vaatlejatel soovida linnulennult vaadet ees olevale kaugele maale, justkui vaataks seda kaardil.

Sellist lennu- ja matkafantaasia erinevaid vorme leidub antiikkreeka kirjanduses rohkem. Need võimaldasid enne tänapäeva kartograafia tekkimist jutustajal  visualiseerida maastikku. Näiteks Athose mäe vari  ulatus Lemnose rannikuni. Seda tüüpi kartograafiline mõtteeksperiment on veelgi selgem näiteks. Apollonius kasutab seda oma maastikukirjeldustes.

(Meyer, 2024)

Iason kui liider

Enne lahkumist valiti kapteniks Herakles. Herakles loovutas selle au Iasonile. Diodorus Siculuse järgi oli tegelik liider siiski Herakles, mitte Iason.

Kuna Valerius Flaccuse tekst on hilisem kui Apolloniuse omad, siis seal Iason ei kutsu argonaute kokku, vaid palvetab Juno ja Pallase poole ning Juno levitab sõnumit. Esimesena saabuvad Herakles ja Hylas. Apollonius seab meeskonna oma teoses väga tähtsale kohale. Märkimisväärne on see, et Apolloniuse vaade meeskonnale on ka kõige „hellenistlikum“.

„ Ja seal, kokkuvolditud purjedel ja masti peal, kui see maas lebas, võtsid nad kõik järjekorras istet. Ja nende seas rääkis Aesoni poeg heatahtlikult: "Kõik varustus, mida laev kõigi jaoks vajab, on õiges korras - on meie väljasõiduks valmis. Seetõttu ei viivita me nende asjade pärast, kui tuuled puhuvad. aga olgem õiglane, sõbrad, sest kõigile ühine on meie edaspidine tagasipöördumine Hellasesse ja kõigile ühine on meie tee Aeetese maale - valige nüüd tõrksa südamega meie juhiks kõige julgem. Olgem kõige suhtes ettevaatlik, et võta tema peale meie tülid ja lepingud võõrastega."( Apollonius salm 317)

„…ja nad nõustusid, nagu Herakles käskis; ja sõjakas Jason ise tõusis, südamest rõõmus, ja pöördus innuka rahvahulga poole: "Kui te usaldate oma au minu hoolde, siis ärgu olgu meie tee enam takistatud, nagu varem. Lepitagem nüüd lõpuks Phoebust ohvriga ja valmistugem viivitamatult pidu ja kuni minu ahvatlused tulevad, minu majapidamise ülevaatajad, kelle hool on härjad karjast välja valida ja nad siia ajada, lohistame laeva merele ja pange kõik varustus sisse. ja loosime aerutamispingid. Vahepeal ehitame randa altari Apollo Embasiusele, kes oraakli kaudu lubas mulle näidata mereteid, kui ma temale ohverdades alustan oma ettevõtmist…“(Ibid salm 348).

Enamik Jasoni teaduslikke käsitlusi on persooni juhiomaduste suhtes negatiivsed ja kui need on positiivsemad, siis sellest hoolimata tunnistavad nad Jasoni iseloomus mitmeid nõrkusi. Aga see on ka arusaadav, sest ta on armastuse kangelane. (Lovatt, 2014)

„Loos on juttu tavaliste meeste hiilgavad teod" ja kangelaste kuulsusrikastes tegudest. Selle põhjal on tuletatud, et Iason oli primus inter pares, mees, kelle juhipositsioon teeb ta esimeseks teiste heade meeste hulgas“. (Sandridke, 2005, lk 14, viidatud Carspecken 1952, 111)

 

KASUTATUD KIRJANDUS:

1.      APOLLODORUS, THE LIBRARY EPITOME - Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.theoi.com/Text/ApollodorusE.html

2.      APOLLONIUS RHODIUS, ARGONAUTICA BOOK 1—Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.theoi.com/Text/ApolloniusRhodius1.html

3.      Argonauts—Wikipedia. (s.a.). Salvestatud 4. juuni 2024, https://en.wikipedia.org/wiki/Argonauts#cite_ref-2

4.      Endsjø, D. (1997). Placing the Unplaceable: The Making of Apollonius’ Argonautic Geography. Greek, Roman and Byzantine studies, 38, 373–385.

5.      Diodorus Siculus’ Library. (s.a.). Jason and the Argonauts. Salvestatud 2. juuni 2024, http://www.argonauts-book.com/diodorus-siculus-library.html

6.      Fries, A. (2023). Pindar’s First Pythian Ode‹: Text, Introduction and Commentary. Walter de Gruyter GmbH & Co KG

7.      VALERIUS FLACCUS, ARGONAUTICA BOOK 1—Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.theoi.com/Text/ValeriusFlaccus1.html

8.      Holler, M. J., & Tridimas, G. (2021). German-Greek Yearbook of Political Economy, Volume 3. BoD – Books on Demand. https://books.google.ee/books?id=7okbEAAAQBAJ  ,  lk 40

9.      Homeros, Odüsseia. Tallinn 1963.

10.  Klooster, J. (2021). Chapter 4 Apollonius of Rhodes. https://doi.org/10.1163/9789004498815_006

11.  Klooster, J. J. H. (s.a.). Argo was Here The Ideology of Geographical Space in the Argonautica of Apollonius of Rhodes. Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.academia.edu/7062226/Argo_was_Here_The_Ideology_of_Geographical_Space_in_the_Argonautica_of_Apollonius_of_Rhodes

12.  Lovatt, H. (2014). 12 Teamwork, Leadership and Group Dynamics in Valerius Flaccus’ Argonautica. Brill’s Companion to Valerius Flaccus (lk 211–228). Brill. https://doi.org/10.1163/9789004278653_013

13.  Maps. (s.a.). Jason and the Argonauts. Salvestatud 4. juuni 2024, http://www.argonauts-book.com/maps.html

14.  Mathhews, J. V. (1965). THE EARLY HISTORY OF THE MYTH OF THE ARGONAUTS [Thesis]. https://macsphere.mcmaster.ca/handle/11375/9533  .

15.  Meyer, D. (s.a.). Apollonius as a Hellenistic Geographer. Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.academia.edu/5925748/Apollonius_as_a_Hellenistic_Geographe

16.  P. Ovidius Naso, Metamorphoses, Book 7, line 1. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=Perseus%3Atext%3A1999.02.0028%3Abook%3D7%3Acard%3D1

17.  Pagasae, 2024. Wikipedia. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Pagasae&oldid=1197553308

18.  Penteconter. (2023). Wikipedia. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Penteconter&oldid=1171000295

19.  Psimopoulos, A. P. (2021). The Argonautic Expedition: The First Worldwide Naval Epic. International Journal of Literature Studies, 1(1), Article 1. https://doi.org/10.32996/ijts.2021.1.1.13

20.  Sandridke. N, 2005,  Among kings and comrades: Jason’s leadership in the “Argonautika” of Apollonios Rhodios - ProQuest. (s.a.). Salvestatud 30. mai 2024, https://www.proquest.com/openview/8eac806da25e5b7ca47ba982dc3ba43a/1?pq-origsite=gscholar&cbl=18750&diss=y, viidatud Carspecken 1952, 111

21.  SENECA THE YOUNGER, MEDEA - Theoi Classical Texts Library. (s.a.). Salvestatud 4. juuni 2024, https://www.theoi.com/Text/SenecaMedea.html

22.  Strabo, Geography, raamat 9, pt 5, osa 15. (s.a.). Salvestatud 2. juuni 2024, https://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=Perseus%3Atext%3A1999.01.0198%3Abook%3D9%3Achapter%3D5%3Asection%3D15#note3

 

Subscribe to: Posts (Atom)