Laevaehitajad - Insenerimõtte sümbolist

 

Kui me peaksime otsima inseneriteadustele pika traditsiooniga tähenduslikku sümbolit, siis oleks selle kandidaadiks kindlasti laevaehitus, milles saavad kokku inseneriteadmised, insenerioskused ja insenerikunst.

Piibelgi räägib laevaehitajast Noast ja tema laevast.  Laevaga sõitsid igaviku kuningriiki nii vaaraod kui viikingid.  

Odüsseusest alates toimuvad paeluvate jutustuste sündmused laevadel ja Kalevipoeg meisterdas omale Lennuki-nimelise laeva. Kinokunstiski on laeval oma kindel roll: Titanicu hukkumine ei jäta kedagi külmaks.

Me ehitame allveelaevu, õhulaevu ja kosmoselaevu ning ärgu keegi väitku, et need viimased ei ole ka kaasaja inseneriteaduse tippsaavutused.

Lisaks räägime me laevaehituskunstist. Kunstist mitte ainult tehnika mõttes, vaid ka esteetilises mõttes. Inseneri joonlauad ja tema lekaal  on vorminud laeva voolujoonelisuse, mida kadestab iga sportlane, ja graatsia, mida ihkaks nii mõnigi neidis, sest lõppude lõpuks on laev ju siiski naisterahvas, she. Nii et insenerimõtte sümboliks võiks laev olla küll. Seepärast leiab ta ka siin loos oma kindla koha.

Kõigepealt oli uudishimu

„Siis litsus ta näo tihedasti vastu akent ning vahtis tuld koldes. Ta nägi, kuidas taluniku naine öösel üles tõusis ning seda mingite mustade kamakatega toitis.“ (R. Kipling „Mowgli“)

Inimloomus on oma sügavuses mõõtmatu, sest selle loodimisel saab samapalju erinevaid tulemusi, kuipalju on mõõdetavaid ja mõõtjaid. Mõningane üldistamine on siiski vajalik ja paratamatu mõistmiseks, kust tuleme, kuhu läheme ja kuidas kestame.

Mäletad seda väikse lapse elevust ja uudishimu, soovi piiluda vanemate sahtlisse või naabri aeda, mis oli plangu taga?

Ka vanemas eas, ei ole see ürgne tung kuhugi kadunud. Sellel on lihtsalt teistlaadsed väljendused: uue telefoni kirkam ekraan ja uudsem sisu; auto, mille iseparkimist on nii põnev jälgida. Uudishimu on edasiviiv jõud. See kutsub piire kompima, sunnib pingutama. Ajuteadlased peavad just sedasama uudishimu, uudse kogemise kutset, peamiseks põhjuseks, miks digimaailm on lastele nii lummav. Nimelt saab nutitelefonis või arvutis väga vähese vaevaga kogeda taas ja taas just seda kütkestavat uudsust.

Ei olnud see ju muu kui uudishimu, mis kutsus esimest inimest proovima Eedeni aias hea ja kurja tundmise puu vilja. Tagajärjed olid katastroofilised.

Inimene on ratsionaalse mõtlemise ja kaalutluse ning sügava hingeelu kõrval peamiselt homo sentience, tunnetav inimene. Tunnetusvajadus motiveerib meid kõige enam ja mõjutab sedasi meie käitumist. Siinkohal sügav kummardus Epikurosele ja Freudile.

 Koiduvalgus

„Teadmised on jõud (Scientia est potentia)“ (F. Baconi mõte, mille on kirja pannud T. Hobbes teoses „Leviathan“).

Uusaja ust ei ole keegi jalaga lahti löönud. Õigupoolest ei ole uks siin üldse paslik võrdlus, sest tegu on pigem päikesetõusuga: esmalt toob kerge aovalgus esile maailma, maastiku ja asjade piirjooned, seejärel ilmub silmapiirile punetav päikeseketas ja mõistame, et uus päev on alanud.

Sellel varasel hommikutunnil olid õues vaid mõned üksikud teadlased ja mõtlejad, nagu Newton ja  Bacon.  Pime keskaeg hakkas lõppema ja algas valgustusajastu koidik.

Maailm alles ärkas hämaras toas, kus kardinad olid veel ette tõmmatud, ja kukena kirev Voltaire suutis äratada vaid üksikud.

Enamik magajaid ei teadnud, et on alanud inimmõistuse võidukäik seni hirmutava ja mõistatusliku looduse üle. Isiksuse vabanemine seni kokku lepitud kammitsatest oli vaid aimatav.

Ettevõtlikud ärimehed ja insenerid olid tegelikult need, kes jõudsid iga majani ja tõmbasid eest kardinad.

Uus vaade oli inimesele natuke hirmutav, aga ka lummav – aurumasinad, väljal looklevad raudteed, merel seilavad raudlaevad ja aurumasinad… Igaüks sai selles hommikus emotsiooni või kasu, kes tööd ja leiba, kes investeerivat rahapaigutust, kes avastusrõõmu.

Ilmselt elame me praegugi samasugusel, loodust uurival, aga ka anastaval valgustusajastul. Iseasi, palju oleme valgustunud.

See alapeatükk on Titanicu loo sissejuhatus. Kindlasti ehitasid insenerid laeva iseenda ja oma aja parima äranägemise järgi. Ja tegelikult ehitasid nad hea laeva, sest loodusjõu ja inimliku eksituse kokkulangemise juhuse eest ei ole kaitstud ükski laev.

Titanic esindas omaaegse ühiskonna kõiki külgi. Soovi alistada loodusjõude ja usku selle võimaluse ning ressursside kõikehõlmavasse ärakasutamisse, üldist püüdlust teadusliku progressi poole. Aga ka soovi võita aega ja ühendada kiirelt kontinente. Titanicus olid koos ülemklassi uhke glamuur ja tööliste hallid kajutid laeva sügavuses, aga ka investorite ootused dividendidele ja omanike kokkuhoid – milleks uppumatule laevale nii palju päästepaate.

Nähtamatu käsi, mis meid juhib

„Meie ei eelda, et saame oma õhtusöögi lihuniku, õllepruulija või pagari heatahtlikkusest, vaid nende endi huvidest lähtuvalt.“ (A. Smith „Rahvaste rikkus“)

Need edusammud ja uue maailma avastamine purustasid keskaja kirikukeskse maailmapildi. Kui keskajal oli liigkasu võtmine ehk intress ja kasumi saamine põlu all, siis uued reformikirikud suhtusid sellesse leebemalt. Hakkas kujunema kapitalism.

Uue ühiskonna kellavärk mõtestati lahti hammasratasteks ja pulkadeks. Adam Smith leidis, et uudishimu kõrval on teine suurem inimsugu motiveeriv, liikuma panev jõud kasu(ahnus). Teisalt, kui üks müüb ja teine ostab ning äri toimub vabalt, on mõlema hüved esindatud. Smith nimetas seda nähtamatuks käeks. Vaba turumajandus ja tööjaotus lasevad tekkida suuremal ühiskondlikul rikkusel, millest kõik osa saavad. Kui mitte otseselt oma töö või kapitali kaudu, siis vähemalt teiste, edukamate inimeste headuse kaudu.

Headuse ja solidaarsuse võidukäik

„Tõeline inimlik headus tuleb jõust ja vabadusest.“ (J. Rousseau „Üksildase uitaja mõtisklused“)

Headus ei tohi vabalt ringi hulkuda. Vastasel korral koguneb teda kuhugi rohkem ja kuhugi vähem. Kui turumajandus ja kapital üha suurendavad ebavõrdsust, siis peab riik võtma seni juhusliku headuse oma kontrolli alla. Selline kõigile võrdselt kättesaadav headus on solidaarsus. Esmalt prooviti rahuldada esmavajadused, nagu laste heaolu (sh hariduse kättesaadavus) ja töövõimetute toimetulek. Nii sündisid pensionisüsteem, töötukassad. Järgmisena jõuti kõigile kehtiva haiguskindlustuseni.

Kui sajand tagasi võitlesid sellise elukorralduse eest peamiselt vasakpoolsed, siis nüüdisajal on nendest ühishüvedest saanud niivõrd loomulik ühiskonna osa, et pole ühtki poliitilist jõudu, mis kogu heaolusüsteemi kahtluse alla paneks.

Headuse olemasolule vaatamata majanduslik ebavõrdsus kasvas. Nähtamatu käsi pakkus küll kõigile tööd, kuid sellest jäi kasvavale ühiskonnale väheks.

Retsepte kirjutati tõvele siit ja sealt. J. S. Mill arvas, et demokraatia abil saab kapitalismi majandusseadusi korrigeerida. Tänapäeval öeldakse selle koha sotsiaaldemokraatlik vaatenurk.

Marx seevastu pakkus välja päris uut maailmakorda. Praktikas see aga vähemalt Euroopa kultuuriruumis ebaõnnestus, sest ta tahtis inimloomust iseenda vastaseks muuta.

Uued probleemid

I maailmasõda lõi mõra inimese eneseusku. Siit sai alguse hirm, et ülesehituse kõrval võime end ka hävitada. Senine positivism vahetus eksistentsialismiga.

 Sõdadele järgnev massimeedia ja reklaami (info) võidukäik õhutas tarbimisühiskonda ja tööga esmaste vajaduste rahuldamise asemel hakkasime neid vajadusi ise välja mõtlema.

 Modernses maailmas on tõde üha suhtelisem ja määravaks on saanud protsessid ning süsteem. Nende vaheline sidusus on habras, märksõnaks on lõhestatus. Maailm ei ole enam suur jutustus, vaid lühilugude ja artiklite virvarr.

Oleme loonud masina, kus igal süsteemil on oma rakendus(programm), kuid operatsioonisüsteem, võrk ja protokoll kas puuduvad, või on ebatäiuslikud. Süsteemid töötavad laitmatult, kuid sellegipoolest masin ei liigu.

 Globaalne pohmelus

Rikkuse allikaks ei ole ainult töö ja investeeringud, selleks on ka sõltuvus erinevatest energiakandjatest. Nafta on majanduses nagu doping, mis võimaldab suuremat kasvu, kui see ilma vedela kulla abita võimalik oleks.

Globaalne pohmelus on praegusaja suurte hädade juur: alates plastireostusest (plasti toodetakse ju naftast) kuni kliima soojenemiseni. Sinna vahele jääb looduse mitmekesisuse kiire vähenemine, inimese enda tervist kahjustav elukeskkonna halvenemine ja kõik need muud hädad, mida lugeja ise väga hästi teab.

Siingi näib kehtivat Bareto 20:80 printsiip. Kui oleksime alates tööstusrevolutsioonist 20% enam panustanud keskkonnahoidu, oleks meil tänapäeval 80% vähem probleeme. Tagantjärgi tarkus muidugi.

Teine käsi – planeedi lõiv

Planeedilt võetav kasu, peamiselt energia näol, on tegelikult võlgu elamine. Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…

Pankur Geo istus vaikselt oma kabinetis ja jälgis seda kõike hoolega. Et tegu on laenuga, millelt globaalses arveraamatus ka intressi arvestatakse, see selgus alles viimasele inimpõlvele. 

Kui jääda majandusterminite juurde, siis esmalt andis tunda midagi inflatsioonilaadset. Osa laenust läks investeeringuteks: tehnoloogiate arendamisele, haridusele ja teadusele, luues nii lisaväärtust. Suure osa aga muutsime mugavuseks: tarbetuteks asjadeks, millest sai praht, või haihtus see lihtsalt ilmaruumi kütmiseks.

Tagantjärgi võib targutada ja arvutada, millisel arengutasemel oleks inimkond ilma fossiilsete kütusteta. Kindlasti oleksime „vaesemad“ ja ka tehnoloogiliselt vast sajandi ajast maas.

Smith tõdeks, et teine, tasakaalustav käsi jäi tal arvesse võtmata.

Kui seada esmatähtsaks planeedi jätkusuutlikkuse säilitamine, siis ei piisa ainult ratsionaalsest mõistusest, mängu tuleb tuua inimloomusega arvestamine. Seesama elevus, millega toimus tants aurukatla ümber. Emotsioonid, mida meis tekitab reisimine, suhtlemine aga ka tunne olla kaastaud. Ilma selleta jäävadki kogukonnad tuuleparkide, raudteede ning autovabaduse vastu võitlema.

Mõistuse, käe ja südamega

„Südamel on omad põhjused, millest mõistusel pole aimugi.“ (B. Pascal)

Kogu senine teadus ja tehnika on loonud meile keskkonnaprobleemide lahendamiseks hindamatu tööriistakasti. Neid tööriistu loob ja täiendab tehnikaülikoolis iga akadeemik, professor ja tudeng. Ja kuigi see kõik on süstematiseeritud, katalogiseeritud ja viidatud, jääb sellest väheks.

Neist tuleb nüüd ehitada terviklik masin, Geo laev, mis ei seila vastu jäämäele, vaid möödub ja eemaldub sellest.

MEC Insenerilahenduste juhataja Meelis Mäesalu on öelnud, et paljud laevaehitusinsenerid tunnevad hästi laevade konstruktsiooni, suudavad arvutada lõplike elementide meetodiga nende tugevusi, teised valdavad ideaalselt hüdrodünaamikat ja kolmandad teavad kõike jõuseadmete süsteemi kohta. Vähe on aga neid, kes hoomavad laeva kui tervikut.

Alus, mis on tugev ja tormidele vastupidav, võib tulla nii raske, et vajub iseenese raskuses põhja. Mitte iga keskkonda säästev tehnoloogiline lahendus ei pruugi tuua oodatud kasu. Tugevust ja kaalu tuleb vaagida, et näiv säästlikkus ei oleks peidetud selle saavutamiseks vajaliku  suurema keskkonna jalajälje sisse. Selles osas tuleb olla karm ja aus.

Oluline on ka ökonoomika - planeerida piisavalt palju „reise“, et piletiraha oleks taskukohane. Tarbija ei peaks maksma rohelise energia eest rohkem kui tavaenergia eest, loogiline oleks vastupidi. 

Laevaehitajal ei tohi kunagi kaduda silmist suur pilt. Näiteks, kui otsesest energiakulust 16,2% moodustab maanteetransport ja vaid 1,9% lennundus ning 1,7% meretransport ning raudtee osaks jääb 0,4%, siis on erinevast säästust saadava kasu ja emotsionaalse kaotuse vahekorda tark kaalule panna. Ikka selleks, et kaine kaalutluse eesmärk ei jääks reisija emotsioonide kännu taha.

Tehnoloogiaülikoolil on siin väga oluline roll. Tulevased loodusteadlased, insenerid ja infotehnoloogid, majandusteadlased ning sotsiaalteadlased peavad uue päeva koidul looma protokolli, mis ühendab masina, pärismaailma ja inimese sellisel määral, et meie maailmalaev oleks ikka päris laev, mitte parv või pargas. 

Mõistusele ja käele on vaja ehk lisada kolmas tööriist – süda, cor – et meie kõigi isiklik mõõde, homo sentience, oleks puudutatud ja oleksime ühes  paadis.  

Oma erialaoskuste kõrval, kus me keskendume sageli väga sügavuti detailidele, peame tehnoloogiaülikoolis tegelema ka märgatavalt rohkem inseneri- ja ökofilosoofiaga ning siduma seda inimtaju küsimustega.

Jaanis Prii

Essee osales edukalt Tallinna Tehnikaülikooli esseekonkursil https://ws.lib.ttu.ee/digibase/et/Publ/Item/520f4e05-c7a3-4670-a24a-90af9339159d     ja  ilmus ajakirjas Inseneeria, 01.03. 2021,   https://director.ee/2021/03/01/laevaehitajad-insenerimotte-sumbolist/

Ilmus ka lühendatud kujul ajalehes Saarte Hääl https://saartehaal.postimees.ee/7196557/jaanis-prii-laevaehitajad-insenerimotte-sumbolist

 

Põllult ja metsast: Kivid

 See jutusari on pühendatud kadunud vanameister Kustas Põldmaale. Miks just temale, sellest kirjutan veidi hiljem. Seadsin eesmärgiks avaldada siin iga päev üks lugu koos piltidega.

I lugu  

Kivid

Nad kõssutavad keset põldu. Nagu luurajad, kes on end maskeerinud hallikasse ja rohelisse maskeerimisülikonda. Nende kamuflaaž annab silmad ette mistahes armeele.

Inimene on neid siia kokku kuhjanud. Ääretu kivihunnik on kui kivilinn oma müüride, tornide, katuste ja elanikega.  Nad on ise end maskeerinud aga peituvad ka talve jooksul kollaseks kuivanud heintaimede rüppe. Istuvad vaikides, hinge kinni pidades, et keegi neid siin ei avastaks. Ainult kõige suuremad küündivad kulust kõrgemale, massiivsed nagu tankid.

Tegelikult on nad aga pagulased.

Ühel põrrkülmal talvepäeval võttis hiiglaslik liustikukeel nad enda rüppe. Külmutas kinni, nagu oleksid nad maasikad, mustikad ja vaarikad vaniljejäätises. Nad korjati Rootsi ja Soome kaljudelt. Nii nad seal istusid, kuni neid hakati jääga lõuna poole kandma.

Siis tuli kevadpäike ja vabastas nad siin, Eestimaal igikeltsas. Külvas nad maha meie metsadesse, lagendikele, mereranda. Nad on siia toodud neilt küsimata ja nende vaikivat arvamust pärimata. Ja ei küsitud ka meie kohalikult paelt, kas siin pagulasi sallitakse.

Esialgu olid nad erkpunased kristallid, mis meie maastikku kaunistasid. Siis läks aega ja nad kattusid sambla ja samblikuga. Tõsi, mõni neist lihviti vahepeal poolpuhtaks. Nad sattusid aletulle ja osa neist prõksus kildudeks. Väiksemad jäid adratera ette ja visati põllupeenrale. Suuremad veeretati kõrvale kiviaedadeks.

Need siin, hiiglaslikus kivihunnikus leidsid oma uue elukoha alles hiljuti, möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpus, kui maaparandus nad teab kust  välja konkis ja buldooseri teraga kõik kokku sellese hunnikusse lükkas. See sooritus oli nõukogude maaparanduse jõu ja ilunumber. Sellised hiiglaslikke lintidega josse ja mehekõrguste ratastega kirovetse, mis imesid diislit otse voolikust, ei kohta enam. Kivid võivad nüüd rahus oma kohal kükitada.

Igaks juhuks, just nagu kartusest kasvatasid nad enda selga kirju rüü. Korpsamblik ja kaarsamblik ning need teised täidavad hiiglase krobelise selja kõik boorid ja rakud.

Kohtab ka samblatutte ja lausa samblalinikut. Sõsarad kiviaedades on aga samblavaibaga täiesti üle tõmmatud.

Kivid on katsudes jahedad, kevadpäike ei ole neid suutnud ülesse soojendada. Ja ega õieti suudagi. Nad on hiiglaslikud akupangad, mis päevapaistel veidi ülesse soojenedes selle leiguse ööse jälle loovutavad.

Raamatututvustus GO reisiajakirjas

https://reisikirjad.gotravel.ee/ajakiri/raamatuarvustus-taassund-lahetagusel/

Raamatututvustus Maalehes

https://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/kohtumine-antarktise-avastaja-bellingshauseniga-on-mang-toe-ja-toenaosuse-piiril?id=86822455

Väike nope raamatust Taassünd Lahetagusel, ikka isuäratuseks

Uue, 1832. aasta esimene päev sai vanalt aastalt teatepulga ja on

samasugune selge ja päikeseline, nagu need eelnevad meil olid. Nii

palju on vahepeal olnud ilmapööramist, et kena pakase asemel on

kerge sula.

Kuna uusaasta langeb pühapäevale, siis määrab juba ette osa

meie päevaplaanist kalender: vaja minna Kihelkonna kirikusse uue

aasta jumalateenistusele. Lisaks minule ja Fabianile plaanis kirikusse

minna ka mõisavalitseja koos perega ning asume uhkelt kahe

saaniga sõitu. Kustas on need minu arvates liiga peenutsevalt, aga

tema enda arvates just parasjagu toretsevalt kuusepärja ja punaste

riideribadega ära ehtinud.

Teekond Lahetaguselt Kihelkonnale kulgeb läbi rannakülade.

Saaks ka otsemini, üle Kipi ja Lümanda, aga nimme valisime veidi

pikema, samas vaheldusrikkama raja. Kõigepealt peame mööda

saama Riksu lahest ja ojast. See laht on tegelikult juba väike järv,

sest merega ühendavad teda vaid paar joomet. Kunagine lahesuu

on suuremas osas kinni kasvanud. Edasi tuleb Kotlandi küla. Selle

nimi peab olema kuidagi seotud üle mere saarega, mida nad ise

Gotlandiks, aga saarlased Ojamaaks kutsuvad. Võimalik, et see

nimelaen pärineb muinasajast, kui siinne rahvas vabalt piraadilaevadega

üle avamere sõitis. Saare, Gotlandi pean silmas, eestikeelne

nimi on aga mõistatuseks. Minu jalg sinna maale sattunud ei ole,

aga need, kes käinud ja keda ma ka küsitlenud olen, ei tea seal saarel

ühtegi märkimisväärset jõge või rohkelt ojasid olevat. See kuulub

nende seletamatute seoste juurde, nagu Saaremaa uus sadam, Portus

Novus (Henriku kroonika järgi), mis kindlasti kunagi olemas

on olnud, aga millest isegi rahvapärimus enam midagi ei tea.

Ühed inimesed kaovad ja tulevad uued, nende pandud nimed

kaovad samuti ja tulevad uued. Mõni aga jääb, ja kui vaid meie

oskaks kuulata, siis nad jutustaks meile oma kaugest algusajast.

Kahjuks meie ei mõista enam seda keelt.

Kogu see saar on täis peidetud saladusi. Neid olen proovinud

jõudumööda uurida. Rahvaluulet ja -kombeid kogudes hakkas

kõrva huvitavaid kohanimesid. Seda lõnga harutades ja lahti rullides

tekkis mõte ja tahtmine kaevata ning aru saada, mis ühes või

teises kohas tegelikult on olnud. Maapõu ise tõotas ju osata mingil

määral sellest jutustada. Inimene jätab oma tegevusega sinna kultuurilise

kihi, milles leidub kaotsi läinud või ära visatud tarbeesemeid,

kogemata taskust välja pudenenud münte ja hoopis ohtrasti

jälgi, kui on olnud sõjategevust, sest pärast lahingut jääb kõik nii,

nagu see oli – kaotajad parandavad haavu ja võitjad peavad pidu.

/.../

See teekonnavalik õigustab end isegi praegusel talvisel ajal. Ka

mina olin varem vaid haruharva mööda neid kitsaid, kiviaedade kui

vaikivate müüridega ääristatud külatänavaid sõitnud. Suvel on see

kõik veel kordades ilusam, kui need aiad samblateki all rohetavad ja

aia peale kummuli keeratud vanad, kasutuskõlbmatuks muutunud

paadid end päikese käes soojendades tõrvalõhna levitavad. Need

paadid on rannarahvale nagu pereliikmed: nende tegemise sisse on

pandud kogu oma oskus ja hool, nad on pikkade aastate jooksul

toonud pealeiva (nii võib siin kala kohta öelda küll), ja mis kõige

olulisem, et kandnud peremehe ka läbi kõige hullema lainemöllu

koduranda tagasi.

Paadid kiviaedadel oleks ka nagu meistri uhkustamine, mis rahvale

vaatamiseks pandud. Mitte iga rannakülamees ei ole paadiehitaja

käega. Mõni aga oli seda kohe palju, nagu meie Romelti Mihkel

ja Immiste Mats Pilguselt.Need mehed olid ehitanud elu jooksul

terve lautritäie paate. Kui Mihkli isa Romelti Herm veel elas, siis

käisin kord temaga koos rannas neid paate vaatamas. Herm oli

Lahetagusel mõisa järelevaataja juba enne mind. Tegelikult siis vast

juba Fabiani ajal samuti. Tema oskas väga hästi viljapuid pookida ja

oli terves vallas selline mees, kellelt nõu küsiti ja kelle sõna maksis.

Hermil oli ka paadiehitaja kätt ja silma, aga tema vennal Petril veel

enam, nagu ta ise tagasihoidlikult arvas. Usun, et seda oli võrdsel

määral mõlemal, Herm pidi aga lisaks paatidele kogu mõisa järele

vaatama ja seepärast polnud tal aega nii palju aluseid vormida ja

painutada.

Kui me siis Hermiga seal rannas jalutasime, näitas ta mulle, kuidas

paadi järgi meistrit ära tunda. Minule näisid need alused suuremas

osas kõik ühesugused. Jah, mõni oli suurem ja mõni väiksem,

aga tegumoes küll mingit vahet ei paistnud. Herm siis näitas, et osa

meistreid seovad planke nii ja osa naa. Kolmas paneb kontkaared

sisse üht- ja neljas teistviisi. Üks kasutab kallist rauda rohkem ja

teine saab samasuguse paadi juures vähema rauaga hakkama. Kõiki

neid erisusi ja nippe ma muidugi meelde ei jätnud, sest neid ikka

jagus. No kui nüüd selline paadimeister siia kiviaedade vahele jalutama

sattub, siis see siin on nagu mingi paatide raamatukogu – võta

ja loe üht meistrit või teist.

Herm ise oli ka huvitav mees huvitavast suguvõsast. Kui ta isa,

nime enam ei mäleta, läks sinnasamasse Kihelkonna kirikusse

poissi ristima, siis köster hullusti imestas: mis Herm, mehed ikka

Hermanid kõik. Isa siis seletas, et poiss on Mann igal juhul ja tema

ei taha lihtsalt viisi pärast saksi järele ahvida. Nii ta siis sai Hermiks.

Praegu on need Pilguse, Karala ja Atla ning siis Kuusnõmme,

nagu nad meile teele jäävad, oma aedade ja talumajadega kõik

natuke nagu ühesugused. Kuusnõmme all hakkab lagedamatel

kohtadel aeg-ajalt puude ja põõsaste vahelt juba Kihelkonna kirikut

oma kellamäega vilksatama. Kihelkonna oma on Saaremaa ja üldse

kõigi mulle ette tulnud kirikute hulgas eriline sellepärast, et temal

on eraldi kellatorn, selline madal ja matsakas kirikulähedase künka

Kellamäe otsas. See torn võib olla kristluse algusaegadest.

Selle kohta, millised paganad siin maal elasid, on munk Henrik

teinud põhjalikke ülessetähendusi. Enne tema aega ei olnud siinmail

ei kirikuid ega kogudusi. Kõikjal valitses paganausk ja selle

sugemeid võib märgata veel tänasel päeval. Mõnikord võtavad need

väga imeliku kuju ja neid levitavad inimesed, kes seda mitte tegema

ei pea. Kalendritegijad nimelt. Kalendrid on rahva hulgas väga

armastatud kirjanduseks muutumas. Seda nii oma otstarbe kui ka

sisu poolest.

/.../

Kihelkonna on väike alevik, mis ühtpidi mulle Kuressaaret meenutab

– väike Kuressaare. Siin ei ole küll lossi, aga kirik täidab ju ka

seda rolli. Kiriku külje all on meri ja kirik on laevadele juhatuseks.

Kui olin just Lahetagusele kolinud ja esimesi kordi Kihelkonnale

asja teinud, näidati mulle siinsamas abajas vana sadamakohta

– muinassadama silla jäänuseid. Tegin sellest järelduse, et Kihelkonna

oli muinasajal ehk isegi Saaremaa kõige suurem ja tähtsam

keskus. Nimi Kihelkonna isegi rõhutab, et ta on kõigi kihelkondade

isa. Siinne kirik on mulle meie maakirikute hulgas alati suursuguse

ja aukartustäratavana tundunud. See on väike katedraal siin maanurgas.

Uusaasta jumalateenistus on eestikeelne. Enne seda toimub vaid

väike saksakeelne palvus käärkambris. Enamikku, ei, valetan, kõiki,

kes meiega koos käärkambris palvusel osalevad, ma tunnen, välja

arvatud üks mees. Nende teiste tundmine tuleb sellest, et olen aastaid

olnud Kihelkonna koguduse eestseisja. No ja rahvas on siin

üsna paikne, suuri liikumisi ei ole. Kui mõni uustulnuk tekib, siis

need harvad Kihelkonnale sattumised nüüd vanemas eas teevad

pildi jälle klaariks.

Tundmatu on mees parimates aastates, neljakümne kanti. Ta

kannab paksu musta lambanahkset kasukat, mille krae on ka toas,

kuivõrd käärkambrit võib toaks nimetada, kõrgele ülesse keeratud.

Õigupoolest võib siin Kihelkonnal käärkambrit siiski toaks nimetada.

Oleme sellele koguni ahju sisse ehitanud. Pühas jälle, vastupidi,

oli see poolenisti õues olemine, sest mingit soojuseallikat seal

ei olnud, ja talvel kippusid näpud ära külmuma.

Aga siin tunduvad selle külalise palitu ja veel enam peas istuv

tallenahkne müts kuidagi üle pakutud. Umbes nagu vammusega

saunalaval. See saunalava mõte ajab mind muigele, seepärast et

enamik siin käärkambris istujatest oskavad küll saunalava hinnata,

aga seisuse poolest peaksid nad seda häbenema. On ju saunalava

üks, küll vähestest talupoja majapidamises au sees olevatest kohtadest,

mille meie peened saksad on kuigivõrd üle ja omaks võtnud.

Selle asja headusest ja kasulikkusest aru saanuna talurahva kombe

küll üle võtnud, aga oma sisimas ikkagi häbenevad seda, nagu juba

nende isad ja emad häbenesid. Täpsemini siis mitte sauna ennast,

vaid sauna kui sellist hullu higistamise kohta. Saun pesemisasutusena

on täiesti aktseptaabel ka sakstele, aga korralik leilisaun jääb

neile kultuuriliselt võõraks.

Kirikus kutsun ma oma külalise rõdule, kus troonib meie saare

uusim ja uhkeim orel. No kutsun eelkõige seepärast, et just siin üleval

kostavad selle helid kenasti selgelt. No ja muuseas hakkab meile

mängupuldi kohal silma kuldkirjadega plaat, millel ladinakeelne

tekst: „Saaremaa (Ösel) kooliinspektori, Lahetaguse pärishärra,

Helmstadi Saksa Ühingu, Göttingeni Füüsikaühingu ja Peterburi

Põllumajandusühingu liikme, Kihelkonna kiriku vara haldaja hr

Johann Wilhelm Ludwig von Luce eestkostel on selle oreli Jumala

kõrgeimaks auks ja palvuste pidamiseks ehitanud Johann Andreas

Stein. Anno MDCCCV.“ Jah, nii see oli. Ma ise otsisin Steini Saksamaalt

ülesse siia orelit ehitama. Kõlab ta tõesti hästi ja mul on raske

oma rahulolu varjata. No ja kas peakski? Piibel ju ütleb kohe Esi-

meses Moosese raamatus, et Jumalgi nautis oma kätetööd: „Jumal

vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.“ See orel

on ka hea ja ikkagi ju Jumala auks siia tehtud. No seda au me siin

täna ülistame:

Siit saadik Jumal heldesti

mind alati on saatnud,

siit saadik on mu järele

Ta armusilmad vaat’nud.

See ilus laul oli Johanna üks lemmikuid, proua Amalie Juliane von

Schwarzburg-Rudolstadti sõnadel. Amalie oli Saksamaa esimene

tuntum õrnemast soost laulukirjutaja. Ja see laul ... Ma ei ütleks, et

kiskus lahti vana kaotusvaluhaava, aga tuletas mulle meelde, ja selles

eas juba natuke lohutavalt meelde, et minagi ei ole ilmasammas.

Seda enam, et Johanna ootab …

Aga siis, kui teenistus läbi, tärkab minus huvi meie tundmatut

kirikulist kõnetada, et tema kohta täpsemalt teada saada. Tema

jõuab aga minust ette. „Fabian, Gottlieb, kas tõesti teie?“ tervitab

see tallenahast mütsiga hoopistükkis minu külalist. „Karl, teie?“ ei

ole minu kaasteelise üllatus väiksem.

Pärast nüüd juba päris teenistust suures kirikus leiab meid lõpuks

otsapidi Pajumõisa kõrtsis. Minu, Fabiani ja selle tallenahkses

mütsis mehega, kelle nimi, nagu just selgus, on Karl, liitub veel üks

mulle mitte tundmatu, aga siin sellisel kesktalvisel ajal siiski ootamatu

külaline – kohalik tohtrihärra Blauberg.

Karli ja Fabiani ees on õllekapad ja kauss keedetud ubadega.

Minu ja Blaubergi valik langeb veinile. „No, kulla Karl, seleta nüüd

ära, mis rajad sind siia toovad, sest Kihelkonna kiriku uusaasta-

teenistus on küll viimane koht, kus sind kohata oleks oodanud,“

lausub Fabian. „Hetk, ma ei saa seda lõbu edasi lükata, et teid kohalikele

prominentidele ära tutvustada,“ pöördub Fabian meie poole.

„See siin on minu noorem kolleeg Karl – Karl Pontus von Nolcken,

laevastikuohvitser. Aga miks ta siin on ja mida ta siin teeb, seda

tahaks ma ise ka tema suust teada saada.“

„Tegelikult ei ole minu siinviibimine üldsegi mitte ime, aga teie

siinviibimine on nüüd küll üllatus,“ vastab äsjatutvustatu. „Ma

imestaks vähem, kui kohtaks kaptenihärrat Kanaaridel või Roheneeme

saarel või Vahemerel, kus te ju ka teeninud olete, aga siin

– Saaremaal!“

„Jajaa, seletan ka mina oma siia sattumise põhjuse, aga hakkame

nüüd sinust peale.“

„Mina olen siin tööl, ameti pärast, tähendab.“

„Siin sadamates pole minu teada vees ühtegi meie laevastiku

alust ega kutritki?“

„Nõus, ei ole laeva, ei ole vees, aga need laevad – kuidas nüüd

öelda? – on kuival maal.“

Tõtt öelda hakkab see dialoog mindki huvitama.

„Jah, need laevad on ehitamata, aga need saab siin vajaduse

puhul valmis ehitada. Need laevad, mille järele mina valvan, on veel

metsas ja kasvavad üha suuremaks – olen nimelt metsaülemaks.“

No mulle sai nüüd kõik paugupealt ja veel rohkemgi selgeks.

Saaremaa metsad on juba kadunud Campenhauseni ajast üsna hästi

ära takseeritud ja tõesti vist isegi Peterburis sõjavarudena kirjas.

Meie vestluskaaslane jutustab aga samal ajal edasi. „Mind saatis

siia admiraliteet, kes on siinsed metsad sõjaliselt tähtsa riigivaruna

endal arvele võtnud, seejuures üsna olulise varuna. Seda juba

sajandivahetusest, kui samuti mereväe- ja vist ühtlasi ka inseneriväeohvitser,

laevaehitusega kokku puutunud Karl Heinrich von

Uexküll-Güldenband siia kreisi metsaülemaks määrati ja ta lõpuks

terve Liivimaa peametsaülemaks sai. Tema raporti peale tuli inse-

nerivägede kindralmajor Erik Johann Barclay de Tolly, selle kuulsa

marssali ja sõjaministri de Tolly vend, muideks, neid metsi siia vaatama

ja kirjutas aruandes keisrile, et ta pole kusagil mujal Venemaal

kohanud nii heasse seisukorda viidud metsi kui siin, Saaremaal. Ma

võtsin siis selle tähtsa metsade valvamise kindralmajorilt üle,“ muigab

jutustaja.

„Aga siin, Kihelkonnal, olen ma leidmaks natuke tamme, mis

riigil nii arvel pole. Midagi peab kohalikele ka jääma või nemad

midagi saama. Teie Kuressaare raehärra Schmidt, õigemini nüüd

tema lapsed tahavad ehitada 50 sälitist mahutavat laeva hollandlaste

kahemastilise koft jalki eeskujul. Selleks on nüüd puid vaja leida.“

„Ludwig ja armuline härra, kas meil oleks aega selle noormehega

veel veidi juttu puhuda? Vaadake, mina olen küll ka kaks

korda ümber ilma sõitnud, aga see poiss siin on samuti kaks korda

ja ma arvan, et temal on olnud veel enam seiklust kui minul?“ küsib

Fabian mind ja Blaubergi oma kõikehaarava pilguga korraga kahvlisse

võttes.

„Tohtrihärra, doktor Blauberg,“ tuletan ma noogutades meelde

meie neljanda laualise, „armulise härra“ nime. Me mõlemad hakkame

muidugi kohe nõusse, sest Blauberg pidi ööseks siia lähedale

Rootsikülasse jääma ja Kustase hobused võivad meid kasvõi pimesi

koju viia. Nii et pole meil ka pimeda peale jäämise hirmu.

Vastne metsaülem virutab rusikaga jõuliselt kolm korda vastu

lauda. See rusikas on aukartust äratavalt suur ja seaks end igas

kahtlases olukorras peremehena maksma. Kõrtsmik on sellise

nõude peale kohal tavalisest nobedamini. „Veel üks õlu mulle ja

admiralihärrale ja …,“ meile küsivalt otsa vaadates. Tohtrid võtavad

endale kohvi.

Kui õlled saabunud, alustab ta oma lugu elu näinud meremehele

sobiliku sissejuhatusega: „Teenisin toona ohvitserina Krotki peal.

See ei olnud suur laev, aga kapteniks oli meil Wrangell ja kes teda

ei teaks.“ Meile kõlas see umbes nii, nagu et „Mina olen Robinson

Crusoe sellelt üksikult saarelt ... “. „Pidime sõitma Vene Ameerikasse.

Hoorni neeme juures saime endale kaela kohutava tormi.

See tegi väga palju kahju. Purjed ja osa taglasest vajas parandamist,

laine ajas kambüüsi seina äärde kinnitatud küttepuud üle parda.

Need omakorda purustasid osa reelingust. Niigi otsakorral oleva

joogivee vähesed tünnid purunesid. Olime seega pärast tormi

näruses olukorras. Wrangell otsustas minna Nukuhivale, et koguda

seal joogivett ja puid ning vahetusega saada pärsimaalastelt värsket

liha ja puuvilju.

Esialgu läks kõik plaanipäraselt. Siis aga otsustasid pärismaalased

meid rünnata. Neli meie meest jäi nende kätte vangi. Wrangell

käskis saart suurtükkidest tulistada. Seda me ka tegime. Turmtule

all sattusid pärismaalased segadusse ja raevu ning mitte ei lasknud

meie mehi vabadusse, vaid hoopis tapsid nad. Vaid ühel madrusel

õnnestus end lahti rebida ja randa joosta. Pärismaalased tulistasid

teda huupi relvadest.

Nukuhiva on Vaikses ookeanis just seal, kus püsituuled alguse

saavad ja peatub palju laevu. Viimaste abil olid pärismaalased end

hästi ka tulirelvadega varustanud. Neid püsse ja nooli nad siis läbisegi

meie vastu kasutasid: oskamatult, aga ohtralt, ja madruse ihul

oli kuusteist haava, nagu meie laevaarst need hiljem kokku luges.

Oli selge, et meil ei ole seal saarel kauem midagi teha. Ei olnud

põhjust loota, et saareelanikud oma käitumist muudaksid. Tuli sealt

otsemaid minema purjetada. Purjetamiseks on aga vaja tuult, mille

need pärismaalased just nagu oma loitsuga kinni keeranud oleks.

Heisatud purjed rippusid jõuetute kottidena raade küljes. Nägime,

kuidas kaugemal, lahe merepoolses otsas kattis vett säbrulaine, mis

tunnistas sealse päästva tuule olemasolu. Sinna tuli aga kuidagi

saada. ...

Raamatu ilumutamine

Enne jaani AD 2019 siis sihuke lugu

https://saartehaal.postimees.ee/6701567/jaanis-prii-viis-kokku-luce-ja-bellingshauseni

Kuidas jutustada lugu Bellingshausenist?

Saaremaaga on seotud erinevaid lugusid ja legende. On väiksemaid ja suuremaid legende. Sellise suurusjärguga lugusid, mis ületaks riigipiire, on vaid üksikuid. Selleks, et legend kinnistuks ja püsiks,  peab tal olema ka mingi märk. On selleks Kaali kraatri pervel jutustatud lugu või legend piiskopilinnuse sissemüüritud rüütlist.

Kui värskelt valimiste järel käis kapten Mart Saarso välja mõtte, et Kuressaare keskväljakul võiks seista polaaruurija Fabian Gottlieb von Bellingshauseni  monument, siis tekitas see piisavalt elevust. Nagu ikka, avaldati poolt- ja vastuarvamusi. Vähemalt tekkis diskussioon, kes või mis oleks vääriline seisma Kuressaare keskväljakul. Mis oleks aga sellise mälestuse märgi lähteülesanne ja kas see peab just monument olema?

Aga mitte monumendist ei kirjuta ma seda lugu. Tahaks hoopis arutleda selle üle, mis on Bellingshauseni lugu, lugu, mida temast Saaremaal jutustada.

Tema  lugu oleks võinud olla väga igav, kui selles poleks olnud teist  tegelast, Lõunamannert. Need kaks tegelast koos annavad loole tema värvi ja karguse.

Lõunamanner astus ajalooareenile juba päris ammu. Aristoteles arvas, et põhjapoolsele suurele Euraasiale peab olema lõunas mingi teine suur tasakaalustav manner, mida hakati nimetama Terra Australiseks (lõunamaa). Aristotelese idee taaselustas hiljem, 1. sajandil Ptolemaios. Esialgu oli see  vaid teooria.

Teooria leidis esimese kinnituse, kui Hollandi meresõitja Willem Janszoon jõudis  1606. aasta algul Austraaliasse. Janszoon ei teadnud, kas ta oli avastanud saare või mandri ja kui suur see on. Uus manner jäi päris pikaks ajaks unistusse, kuni  kuulus maadeavastaja James Cook suure osa selle rannast kaardistas.

Juba enne Cooki arvasid teoreetikud, et Austraalia ei ole päris see lõunamanner, mida otsiti. See oli liiga väike, et planeeti tasakaalus hoida. Cook üritas asjasse selgust tuua ning jõuda võimalikult kaugele lõunasse. Ta jõudis isegi kaugemale lõunasse, kui Bellingshausen pool sajandit hiljem, 71° 10' lõunalaiust jäi tema piiriks. Aasta oli siis 1774. Mandrini oli sealt  umbes 200 km. Jää takistas tema tee. Nii sõitis Cook  ümber Antarktise mandri seda nägemata ja avastamata. Cook pidas võimatuks tungida kaugemale lõunasse, kui tema seda tegi.

Cook oli kõnelnud. Peale teda jäi manner taas pikaks ajaks rahusse. Aasta enne Cooki surma sündis Saaremaal meie pealetegelane, Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Nagu toona mõisasaksad ikka, veetis ta noorena suved vanemate mõisas, Lahetagusel ja Pilgusel, talved aga Kuressaares. Eriti peale isa surma. Saaremaal elas Bellingshausen oma esimesed 10 aastat. Siis läks ta juba Peterburgi meremeheks õppima. Õppis, sõitis merd, osales mitšmanina Krusensterni  ümbermaailmareisil ja lõpuks avanes tal võimalus minna vene lipu all oma juhitud ümbermaailmareisile. Reisi peamiseks eesmärgiks oli uurida arktilisi alasid.

Nii sõitis Bellingshausen teisena pärast Cooki ümber Antarktika. Lõunamanner oli oma avastajat oodanud aastatuhandeid. Vaid Cook kompis teda kõditavalt lähedalt 50 aasta eest.

28. jaanuaril 1820 (16. jaanuar vana kalendri järgi) oli Bellingshausen jõudnud oma retkel senisest kõige kaugemale lõunasse. Terve öö oli sadanud lund ja puhus kibe loodetuul. Kell 7 hommikul pööras tuul põhja, lumesadu lakkas ajutuselt ja pilvedest piilus välja päike. Kell 9 võtsid laevaohvitserid sekstandi ja mõõtsid päikese kõrgust. Arvestused andsid, et oldi 69° 17' 26" lõunalaiusel ja 2° 45' 46" läänepikkusel. Jätkati teed lõunasse.  Kesklõunaks oli laev liikunud veel 4 minutit lõuna poole. Vastu tuli üha tihenev jää.

Edasi liiguti kagu suunas veel mõned miilid, kui nähti “massiivset jääd, mis ulatus idast lõuna kaudu läände”. Arvestuste järgi oli see lõunalaiusel 69 kraadi ja 25 minutit.

 Baromeeter üha langes ja ka õhutemperatuur kukkus alla nulli. Ilm tõotas minna veelgi halvemaks. Bellingshausen võttis suuna lääneloodesse.

Bellingshausen asus siis Antarktise mandrist vähem kui 20 miili kaugusel. See oli mandri osa, mida täna kutsutakse Kuninganna Maudi maaks. Siin ulatub kaugele merre liustik, mida Bellingshausen nägi. Liustik kannab nüüd tema kaaskapteni Lazarevi nime.

Bellingshausen ei saanud kirjutada, et ta nägi maad.  Saaremaal ilmavalgust näinud mees oli esimene laevajuht maailmas, kes nägi Antarktise mandri paksu jääkatet.

Tänapäeva teadlased on kokku leppinud, et Antarktise jääkate on mandri osa. Kui see nii ei oleks, poleks ka mandrit, sest maa jääkatte all on saarestik.

 Bellingshausen oli oma kirjutuses korrektne, meie mõistes maad ta ei näinud.

Koht, kus Bellingshausen mandrijääd nägi, oli ligi 300 km polaarjoonest lõuna

pool.

Samal ajal seilas aga palju kaugemal polaarjoonest ekvaatori pool,  seega ka soojemal alal Briti kuningliku laevastiku kapten, iirlane Edward Bransfield. Ta oli kapten W. H. Shirreffi juhitud ekspeditsioonis.  Kaks päeva peale Bellingshausenit, 30. jaanuaril 1820 nägi Bransfield maad, Antartktika poolsaare põhjapoolseimat tippu, Trinity poolsaart. Seal sulab suvel lumi tükati ja Bransfield nägi maad, kaljusid.  Ta ka kaardistas nähtud rannikut.

Koju tagasi jõudnud, avaldas Bransfield, et avastas maa. Maad ta nägi, aga temagi ei saanud olla kindel, et see oli manner. Seda, et Bransfield nägi Antarktise osa, sai inimkond teada alles peale Antarktika põhjalikumat uurimist, mis kinnitas, et Antarktise poolsaar on mandri osa.

Bellingshausen jõudis koju 1821. aastal. Tema laevapäevikud ja retke aruanne olid Venemaa suur saladus ja seda kohe ei avaldatud. Et Bellingshausen nägi mandrijääd, teadsid vaid käputäis admirale ja teadlasi. Tema ekspeditsiooni aruanne avaldati Venemaal ja vene keeles 1831. aastal ja inglise keeles tõlgiti ning avaldati see alles möödunud sajandi keskpaigas.

Harva juhtub, et kaks meresõitjat avastavad mandri praktiliselt üheaegselt, teadmata teineteisest.

Bransfieldi sõnum oli kindel, nähti mägesid, mis mustasid valge lume taustal. Peatselt teadis kogu läänepoolne maailm, et ta oli avastanud uue mandri.

Aja jooksul imbus aga ka Venemaalt teavet Bellingshauseni avastusest. Kuna ta ei kirjutanud, et avastas mandri või et nägi maad, siis pikka aega ei võetud teda väga tõsiselt. Aja jooksul aga arvamus muutus. Bellingshauseni kõhklev, aga täpne kirjeldus  kogub aastatega ja aastasadadega üha usaldusväärsust.

1982. aastal tunnistas Briti polaarajaloolane A. G. E. Jones oma töös “Antarktika avastamine “, et Bellingshausen oli tõesti Antarktika avastaja.

Encyclopedia Britannica “ These were the first sighting of land within the Antartic circle thought at first to be part of the mainland”

Aga see on vaid loo sissejuhatus.

Tahtsin ju kirjutada, kuidas lugu Bellingshausenist jutustada ja kuulata, tunda ja tunnetada. Nüüd algab siis päris lugu.

Jäise mandri avastamine on täis kangelaslikkust ja traagikat. Vene võimu all seilanud Saaremaa mees Bellingshausen avastas mandri kaks päeva enne Briti kuninga lipu all seilanud iirlast Bransfieldi. Muuseas, Bransfield oli lihtne kapten, maailm ei tea isegi, milline ta välja nägi.  1911. aastal puhkes teine kangelaslik ja traagiline võidujooks lõunapoolusele. Norrakas Roald Amundsen edestas selles võidujooksus  33 päevaga Inglise ohvitser Walter Scotti. Tänini vaieldakse, kas koeri halastamatult ekspluateerinud ja nõrgemaid loomi teistele söötnud Amundseni tegu oli eetiline, kui Scotti meeskond vedas ise oma kelke.

Teame, et lüüa saanud Walter Scott hukkus tagasiteel, aga temast sai kangelane.

Mandri avastamine on pelgalt fakt, poolusele jõudmine pelgalt saavutus. Võitlus ja võidujooks, kaotamine ja võitmine on lugu, mida jutustada. Võime ju Bellingshausenile püstitada pronksmonumendi. Kas see aga räägib meile tema lugu, räägib pimesi toimunud  ajaduellist Bransfieldiga?  Mis siis oleks see märk, mis seda lugu jutustaks? Äkki peaks see küsimus olema esimene lähteülesanne.

Muuseas, Bellingshauseni  monumente on vähemalt kolm – Venemaal Kroonlinnas ja Irkutskis ja Ukrainas Nikolajevi linnas.

Jaanis Prii