Inimene mängib võimega end täielikult hävitad

 

Lühikese valitsuse pikk vagu

Suvel vähem kui aastaks ametisse saanud Eesti uus valitsus on kui talumees, kes ostis endale põllu, mis aasta tagasi paistis kinnisvarareklaami klantspildil välja kuldne ja viljakandev. Nüüd sügiseks on see närbunud ja  sööti jäänud. Põld vajab uuesti ülesse kündmist.

Maailm ja olud on nii palju muutunud, et tükati on targem künda uued vaod ja külvata uus seeme. Riigipõllu kündmine on küll veidi teisem, aga olemuselt sama.

Kõike muutuvat ülesse lugeda oleks ilmne lugeja aja raiskamine. Teame seda isegi. Aga nagu põllul, on ka ühiskonnas vana sööt uuele väetiseks.

Loominguline lammutamine

Ajalooliselt on selline vana sissekündmine ja uue külvamine olnud seotud sõdade või muude suurte kriisidega. Vanade, puruks pommitatud, pankrotti läinud või muul viisil hävinud hoonete, seadmete ja tehnika ning tehnoloogia asemel tuleb paratamatult uus ja innovaatilisem.  Oma loomulikus protsessis nimetatakse seda USA majandusteadlasest Joseph Schumpeteri järgi loominguliseks lammutamiseks. Uuendamine on majanduse peamine mootor.

Mitmemöötmeline maailm.

Üldiselt tajume me füüsilist maailma kolmemõõtmelisena. Teadlased oskavad tuua juurde veelgi mõõtmeid. Meie vaimne ja sotsiaalne maailm on veelgi rohkemate mõõtmetega. Pean silmas Euroopa kultuuriruumi, sest mõnes muus kultuuriruumis on teised mõõtmed.

Näiteks keskajal oli peamine mõõde usk. Seejärel lisandus fossiilkütustel ja tehnoloogial tuginev kasvava heaolu mõõde. Tänaseni mõõdame maailma peamiselt heaolu parameetritega, nagu jõukus, palk, vaba aeg, … . Nende teisenditeks on sisemajanduse kogutoodang, kasum ja muu selline.

Vähemalt kolmanda, kui mitte neljanda mõõtmena tuli möödunud sajandil sisse enese hävitamise mõõde.  Tähendab, inimese võime end täielikul ära hävitada. Esmalt tuumasõja kaudu, edasi kliima hukkakeeramise kaudu. Mõlemad on aktuaalsed.

Igavene poliitvõitlus

Inimese põhiolemise üle vaagimine on sama vana kui inimkond. Arvamused selle üle ristusid ja põimusid vaheldumisi. Alates sumeritest, läbi egiptlaste, nende juurest põgenenud juutidest kuni kreeklasteni välja. Natuke erinevad, aga ühtselt ning läbivalt põhiprobleemina lihaliku keha ja vaimu vastuolu tajudes. „Aga keha täidab meid ka himude ja ihade ja hirmude ja igasuguste näivuste ja sellisel hulga tühisusega, et tema tõttu me ei saagi tõepoolest iial olevast arukaks saada… naudinguid vahetada naudingute vastu ja valu valu vastu ja hirmu hirmu vastu, suuremat vähema vastu nagu münte. On üksainus õige münt, mille vastu tuleb vahetada kõik muu – arukus ... (Platon, Phaidon, 66).

2400 aastat hiljem tõdes Mihkel Mutt sisuliselt sama: „Kui ökoeliit kõrvale jätta, tahab enamik inimesi oma eluajal ikkagi nautida muu huvitab teda teises järjekorras.“, Katastroof tuleb niikuinii, Postimees 1.10.2019.

 

 

Hävingu kurss

Hüva, võib olla ongi häving meie paratamatus. Võib olla me ei saagi tõeliselt arukaks. Me olema targad, aga mitte arukad. Targana suudame me mõõta heaolu ja rakendada kõik oma oskused heaolu teenistusse. Arukana peaksime tõmbama ohje, peaksime paljust loobuma. Seda ei suuda enamikel juhtudel ka ökoeliit ise.

Ma ei hakka taas tsiteerima Platonit, aga tema riigiõpetuses on samuti läbiv joon vastuolu, mis tüürib laeva karide poole. Ta kritiseeris demokraatiat. Kritiseeris seepärast, et antiik Kreekas demokraatiaga liialdati. Meie demokraatia on keerukam. See on kesktee, kus leidub natuke aristokraatiat,  raas  timokraatiat, natuke oligarhiat, rohkelt demokraatiat, aga ka türannia ihaluse sugemed ei ole puudu. Nende aluseks on samad vastuolud, millele Platoni tsitaadis viitasin. Selle, tahtmise ja vaoshoidmise vajaduse vahelise võitluse rindejoon kulgeb läbi igaühe meist, kulgeb läbi parteide, ministeeriumite, läbi valitsuse, riigikogu ja lõpuks läbi kogu ühiskonna.

Roheeesmärkide saavutamiseks on vaja suuri muutusi. Need on mõistuslikud, ratsionaalsed sammud. Meie ihalev ja meeletu hing paneb mõistusele vastu. Sageli teeb ta seda targalt, kõiki kaasaja teaduse saavutusi kasutades. Kui see tarkuse hobune veab meid  kraavil, siis mida teha? Me ei suuda oma olemuse tõttu vankrit ümber pöörata. Mida me saame, on õpetaja Lauri soovitusel teha pool rehkendus. Abi on ehk isegi veerandist rehkendusest.

Pika vao piirjooned

Milline võiks olla pikk vagu, mida juba praegune valitsus suudab ja sisse künda saab. Võib olla ainult ühe vao või paar, aga suunda rajavalt pika. Piisavalt pika, et selle järgi saab põllu ära märkida.

Selliseid suuri tuuleparke, aga ka aatomijaama või olulisi energiasalvestusseadmeid, mis meie elektri vajadused taastuvalt ära rahuldaks, praegu veel ei ehitata. Et neid aga üldse ehitataks, peab neid esmalt planeerima- tokid maasse ja esimene vagu sisse.

Senises praktikas on planeerimine igikestev ja lõputu protsess. Mitte ainult riiklik eriplaneering ei kesta vähemalt sama kaua kui koolijüts oma põhiharidust omandab. Üle mõistuse kaua võtavad aega sageli ka „lihtsamad“ planeeringud. Nüüd on koalitsiooni poolt lubatud, et planeeringute, keskkonnamõjude hindamise ja lubade protsess vaadatakse üle, eesmärgiga kiirendada taastuvenergia projektide elluviimist. Sama plaan on ka riigi jaoks oluliste ja piiriüleste projektide menetlusprotsessidega.

Keskkond põrkus keskkonnaga

Planeerimise juures on oluline, et peale tööga lõppu jõudmist ei peaks tuldud teed tagasi minema. Nii juhtus näiteks Hiiumaal. Hiiumaa ümbruse mereala planeering kehtestati 2016 aasta suvel ja otsus, et osaliselt tuleb käidud teed taas alustada, sündis Riigikohtus umbes kaks aastat hiljem. Vaidluse all oli just tuuleenergia eelisarendamise alade kindlaksmääramine ning see planeeringu osa tühistati. Kohus leidis, et keskkonnamõjude strateegiline hindamine peab omama planeerimisel veelgi olulisemat tähtsust, ning et selle tulemusi tuleb planeeringulahenduse väljatöötamisel tõsiselt arvesse võtta ja lahendusi vajadusel ümber kujundada. Samuti on tähtis planeeringu sisulisem mõju hindamine ja seda tuleb vajadusel teha koos naaberriikidega.

Seega põrkus laiem positiivne keskkonnamõju (mida tuulepargid ju omavad) lokaalsema mõjuga. Ehk et gigavatte puhast energiat ei saa toota teadmatuse arvel. Toona protsessi jälgides torkas silma, et oleks pidanud uurima uurima ja rääkima. Parkide ehituse kõrval ei ole see suur rahaline kulu. Ajakulu, kui see tegemata jääb, on palju kallim.

Ka loomingulisust on vaja

Eelkirjeldatu kõrval vajame palju loomingulist lammutamist. Täna omandab seegi mõiste uue tähenduse. Jätkuvalt tuleb vana lammutada, et innovatsioonituuled saaksid vabalt puhuda. Vana ei lähe aga prügimäele, vaid saab uue ehituskivideks. Siingi vajab kõike mõõtev ja kaalutlev inimene uut tollipulka, kuhu mahub ka ökoloogilise jalajälje mõõde. Eks me näe, kas maha saavad vaid märkepostid, või saame mõne pikema vao ka sisse aetud.

 Inimene mängib võimega end täielikult hävitada, Postimees, 25. november 2022, https://arvamus.postimees.ee/7655821/jaanis-prii-inimene-mangib-voimega-end-taielikult-havitada

 

 

Võrgutajate võrgutamine

 

-Meretuuleparkide kasutuselevõtuga kaasneb vajadus elektrivõrk ümber ehitada

-Läbi saare tuleb vedada 330-kilovoldine magistraalliin

-Saaremaa silla palju aastaid kestnud uuringute kogemusest tuleks õppida

Nagu teame, on Euroopa Liit ja Eesti oma arengudokumentidega seadnud ambitsioonikad eesmärgid rohepöördeks, mille peamiseks fookusvaldkonnaks on kiire üleminek taastuvatele energiaallikatele, kirjutab saarlane ja purjetaja Jaanis Prii.

Eesmärk on kiirendada taastuvenergiale üleminekut nii, et aastal 2030 toodetakse Eestis sama palju taastuvenergiat, kui on meie aastase tarbimise kogumaht.

 

Eesti paikneb kliimavööndis, kus peamised taastuvenergia allikad on päike ja tuul. Päikeseenergia potentsiaal on mõõdukalt hea, tuuleenergia potentsiaal on väga hea.

 

Praeguse röövelliku elektri, aga ka muude energiakandjate hinna juures on igasugune mõistlikult saadav taastuvenergia odavam kui mis iganes kaela langev börsihind.

 

Suurt üleminekut fossiilsetelt kütustelt näiteks tuulele on seni olnud mugavam edasi lükata kui tegeleda hunniku probleemidega, mida tooks kaasa suured struktuursed muudatused.

 

Tuuleenergiat tekib kõige enam avamerel. Meie valdavad tuulte suunad on läänekaarest, peamiselt loodest. Seega saame tõdeda, et Saaremaa läänerannikul on avameretuuleparkide asukohana suurim võimalik kasutegur.

 

Meretuuleparkide kasutuselevõtt toob kaasa energeetilise pöörde lääne suunas.

 

Eesti elektrivõrk on üles ehitatud ja pikalt toiminud printsiibil, et tootmine toimub peamiselt Ida-Eestis. Tarbimine aga peamiselt Tallinnas ja Harjumaal. Lääne-Eestis ja saartel on tarbimine olnud suhteliselt madal. Sestap on ka olemasolev elektrivõrk seal kõige nõrgem – praeguseks juba nii nõrk, et takistab ettevõtete arengut ja inimeste elama asumist lääneregioonidesse ja saartele.

 

Kaks mõtet

Suurt üleminekut fossiilsetelt kütustelt näiteks tuulele on seni olnud mugavam edasi lükata kui tegeleda hunniku probleemidega.

 

Saaremaa silla uuringuteks kulunud raha ei suuda nüüdseks keegi enam kokkugi rehkendada, sest uuritud on seda aastakümneid.

 

Suvel vastu võetud mereala planeering näeb Saaremaa lähistel võimalust kolme (Liivi lahe, Ruhnu ja Sõrve) tuulepargi ala kasutuselevõtuks.

 

Peamine probleem nende alade tuuleenergia potentsiaali kasutuselevõtul on nõrk ülekandevõrk.

 

4. augustil 2022 algatas vabariigi valitsus riigi eriplaneeringu Liivi lahes kavandatavate Saare-Liivi meretuuleparkide ühenduse rajamiseks Eleringi põhivõrguga maismaal. Planeering algatati kahe arendaja, AS Eesti Energia ja OÜ Utilitase algatusel. See käsitleb aga vaid üht kolmest potentsiaalikast merealast.

 

Eesti võrguettevõtja Elering on oma keskpikad plaanid koostanud Eesti-Läti maismaaühenduse tugevdamist silmas pidades. Liivi lahe tuulepargid plaanitakse ühendada olemasolevasse võrku Sindi või Kilingi-Nõmme alajaama kaudu.

 

Juba 2020 leppisid Eesti ja Läti majandusministrid kokku vastastikuse mõistmise memorandumi, mille kohaselt peaks Eesti ja Läti ühiselt arendama samuti Liivi lahte üht tuuleparki. Selle plaani mootoriks on ELWIND, kes on lubanud oma pargi asukohavalikuga välja tulla sel sügisel. Seega saame rääkida juba neljast tuulepargialast lääne regioonis.

 

Ülejäänud kolmel alal ehk siis Liivi lahe, Ruhnu ja Sõrve merealal tegutsevad arendajad on jõudnud oma tegevustega erinevasse faasi. Praegu ei ole kindlalt teada, millised tuulepargid jõuavad arendusega kiiremini edasi. Üldiselt ollakse arvamusel, et ei ole päris selge, kas esimesena läheb töösse Enefit Greeni Liivi lahe tuulepark või Saare Wind Energy Sõrve park. Saare Wind Energy on keskkonnamõjude uurimise mõttes teistest ees. Liivi lahe parkide eeliseks on riikliku võrguplaneeringu algatamine, kuid see on ka kõik. Samas on ka Saare Wind Energy teinud võrgu eriplaneeringu algatamise ettepaneku.

 

Täielikult on läbi analüüsimata võimalikud energia salvestamise ja muundamise võimalused, näiteks vesinik.

 

Riigile on oluline elektri ülekandevõrgu planeerimisel suurema pildi ja kaugema perspektiivil olemasolu, et mitte panna kõiki mune (merealasid) ühte korvi. Nii tuuleparkide kui liinide planeerimine ja sellega seotud uuringud kestavad aastaid (keskmiselt pakutud kuus aastat). Seega peab ka võrku kavandama paralleelselt.

 

Saaremaa silla uuringuteks kulunud raha ei suuda nüüdseks keegi enam kokkugi rehkendada, sest uuritud on seda aastakümneid. Kord on olnud sild kalevi all, vahel pikalt koguni laua all ja siis taas laua peal. Nüüd, kui silla eriplaneering on algatatud, unustatakse ehitushindade kosmilise tõusu valguses sild ilmselt taas ära. Nii et me teame, mida tähendab suur ja kallis projekt nii ettevalmistuse kui planeerimise mõttes.

 

Saaremaal on sellel suvel toimunud mitmed arutelud ja mõttevahetused, kuidas saartealune meretuuleparkide elekter Eestisse pääseks. Selleks tuleb läbi saare vedada 330-kilovoldine (kV) magistraalliin. Nagu meretuulepargid, ei pruugi ka senisest pea poole laiema koridoriga liin kõigile meeldida.

 

Seda enam, et saarlaste endi vajadustes on aktuaalsem paljudes kohtades peenema, 35 kV võrgu asendamine 110 kV võrguga. See võimaldaks ühendada sinna uusi päikeseparke. Meretuulepark on aga nagu võimas elektrijaam.

 

Jätame meretuuleparkide plussid ja miinused hetkel kõrvale. Kuna neid planeeritakse mitu, siis suure tõenäosusega kuhugi midagi ikka tuleb.

 

Seega võrguettevõtte 330 kV mõttega võrgutamine on oluline. Alustada tuleb aga planeerimisest, mis omakorda on aastaid kestev töö.

 

Täielikult on läbi analüüsimata võimalikud energia salvestamise ja muundamise võimalused, näiteks vesinik. See võib vähendada survet ülekandevõrkudele.

 

Arvestada tuleb ka asjaolu, et plaane saaks siduda Lätiga ja näha perspektiivis ette liitumist Läänemere-äärseid riike ühendava võrguga.

 

Keegi ei anna täit garantiid, kas, kuhu ja kunas meretuulepargid tulevad. Parke on aga raske arendada, kui võrk planeerimata ja teadmatus majas.

 

Juba 2009. aastal kaaluti Eesti ja Läti vahele kavandatava uue 330 kV pingega elektriülekandeliinile Harku–Sindi–Riia suunale alternatiivi viia trass üle Saaremaa, kust see läheks merekaabliga edasi Ventspilsi või Mõntu kaudu Kuramaale Mazirbesse. Sellest olid kõige rohkem huvitatud lätlased. Eestile oli see aga kallim kui liin Sindist Riiga.

 

Läti võrguettevõte Augstsprieguma Tīkls väidab, et mõistlik oleks tekitada mereline Ventspilsi-Saaremaa ühendus ja viia see otse Euroopasse, näiteks üle Gotlandi. Samas on energiavajadus praegu suurim Saksamaal ja Rootsi on pigem elektrit eksportiv riik. Seega peaks kõik ekspordi peale mõtlevad pargid taas kord kaaluma, kuhu praeguses muutunud olukorras tasub ühendust planeerida ja mis on ühe või teise lahenduse pikk perspektiiv, ohud ja võimalused.

 

Koostöö Lätiga on aga kasulik, sest nemadki on sama probleemi ees. Ventspilsi ja Liepāja vahele plaanitakse samuti mitu avamere tuuleparki. Vajadus võrku tugevdada ja tuleviku ekspordivõimalused on ühised. Kui 200-kilomeetriste vahedega tekib Eestis ja Lätis mitu meretuuleparki, siis on ka väiksem võimalus, et kusagil üldse tuult ei ole. Purjetajana tean, et nii suurel merealal tavaliselt kusagil ikka tuult on.

 

Planeerida saab aga mitut moodi. Riik soovitab liini planeerida valla üldplaneeringu raames. Vald aga loodab, et riik tuleks eriplaneeringuga appi.

 

«Võttes arvesse kasvavat töökoormust ning menetluste mahtu, mis on vaja 330 kV põhivõrgu planeerimiseks, on vallavalitsuse hinnangul ebarealistlik, et vallavalitsus suudab eeldatava ajagraafiku raames seda läbi üldplaneeringu menetleda,» tõdeb vallavanem Mikk Tuisk. Arusaadav, liin puudutab ligi 500 maaomanikku.

 

Kas eriplaneering, üldplaneering või mis iganes nime me lapsele anname – riik peab nägema oma võimalust, kohustust ja rolli ning appi tulema.

 

Selge on see, et olukord on nokk kinni, saba lahti. Keegi ei anna täit garantiid, kas, kuhu ja kunas meretuulepargid tulevad. Parke on aga raske arendada, kui võrk planeerimata ja teadmatus majas.

 

Kõige kindlam viis jääda kõrgete elektrihindade küüsi on aga mitte midagi otsustada, venitada ja vastastikku kaikaid kodarasse heita. Silla kogemus võiks olla õppetund.

Postimees, 18. september 2022, Võrgutajate võrgutamine, https://arvamus.postimees.ee/7607928/jaanis-prii-vorgutajate-vorgutamine?fbclid=IwAR2mbE8Fgga08xYNXod0gjxvpfmbGDjTUUTwz3qoofatiwcccyGwtIx5iv0

 

Vanaisa vana kronu ehk seitsesada nelikümmend viis-vatti

 

Tuuletallamise lugu

Kas olete merel kohanud

veripunaste purjede ja musta mastiga laeva?

Kõrgel tekil vaatab surmväsinud kahvatu mees, laevakapten.

Vau! Kuidas tuul ulub! Juhhei!

Vau! Kuidas see taglases vilistab! Juhhei!

Vau! Nagu nool lendab ta edasi,

 ilma sihita, ilma lõputa, ilma puhkuseta!

Senta ballaad R. Wagneri ooperist Lendav hollandlane

 

Vanaisa kronu

Minu vanaisal oli läinud aastasaja 70ndatel küll oma hobuvanker, aga hobust ta ise ei pidanud, vaid rentis seda tunnihinna alusel külast, kui vahel vaja oli. Toona toimis selline hobuse jagamise majandus. Nii kujuneski minul heina- ja sõnnikuveo juures päris selge arusaam, mis on üks hobujõud.

Pärast sain teada ka seda, et too üsna eakas, aga siiski pruuni ja sileda karvaga ruun kehastas maailma jaoks 745 vatti. Just nii palju on hobujõud vattides.

Enne sõda oli sellessamas väikeses külas seitse pukktuulikut. Ruuna eluajaks oli neist järel paar ja töökorras ainult üks.

Kõige suuremad ja tugevamad tuulikud Hollandis – mere ja tuule sünnimaal – olid võimsusega umbes 25 hobujõudu, mis taas vattidesse panduna on umbes 18 kilovatti. Meie tagasihoidlik pukktuulik vedas võib-olla viis-kuus hobust välja, aga seegi oli üsna mitu kilovatti.

Läinud aasta detsembris oli üks päev, mil sellise hobuse töö traatidesse aetuna maksis keskmiselt 55 senti ja ühel ajal lausa euro. Nii et kui minu vanaisa veel elaks, siis ta ütleks, et meil on elekter ikkagi roppodav. Katsu sa 55 sendi eest tunniks hobust laenata. Või maksa veskimehele kolm-neli eurot sellesama tunni eest.

Elekter kui kultuur ja vabadus

Esimene elektrijaam Tallinnas asus Vene tänav 29 ja selle võimsuseks oli 12 hobujõudu. Seega paar veskit. Aastaarvuks kirjutati siis 1903.  See jaam tegutses Tallinna kesklinnas kümme aastat. Lõpuks olnud seal juba neli mootorit, mis tandsid kokku 60 hobujõudu.

Vajadus elektri järele aga kasvas ja juba 1905 käisid Tallinnas  arutelud  uue jaama üle. Muuhulgas pakuti välja ka  hüdrojaama Pirita jõele. Mõni aasata hiljem käidi välja veel innovaatilisem idee. Kaaluti tehingut Ülemiste vanakesega. Ülemiste järv on merest 140 jalga kõrgemal ja see vesi suutnuks toota vähemalt 150 hobujõudu.  Õnneks jäi peale linnarahva joogivesi.

Tallinlased hakkasid aja jooksul elektrit hindama. Klientide arv kasvas ja ulatus 1913 aastaks 500-ni.  Samal aastal valmis ka Tallinna päris selleks otstarbeks ehitatud elektrijaam. Praegu paikneb selles kultuurikatel. Mul ei õnnestunud täpselt tuvastada elektrijaama rajamise maksmust, aga suurusjärgus oli see koos välja ehitatud uue võrguga pool sellest, mis maksis viis kuud hiljem avatud Estonia teatri ja kontserdimaja. Viimane maksis umbes 800 000 rubla.

 Lisaks sellele, et jaam tõi Tallinna elektri näol uue kultuuri, oli jaamal tähenduslikke rolle ka hiljem. Elekter oli niivõrd väärtuslik kraam, et selle eest pidi langema esimene Eesti Vabariigi ohver. Nimelt otsustasid Eesi Vabariiki ära hoida soovivad punamadrused vallutada 1918 aasta 24. veebruaril õhtul just elektrijaama. Eesti  omakaitselaste ja punaste tulevahetuses sai surmavalt haavata omakaitselane Johann Muischneek.

Mitte ainult elu  hind

Elektri hinda ei mõõdetud toona ainult inimeludes. Juba enne Muischneek määrtai selle hind ka rahas. Kilovatt-tunni eest tuli juba toona tasuda eri hinda. Need, kes põletasid elektripirni, pidid tasuma 30 kopikat ja tööstuses tuli tasuda sama koguse eest 15 kopikat. Eks see hinna erinevus tõi kaasa ka rohkeid debatte. Aga noh, linnaisad otsustasid. Samas oli hind fikseeritud ja muutumatu.

Kas seda oli toona, elektri lapsepõlves palju või vähe? Liiter piima maksis toona umbes 15 kopikat ja kümme muna 25 kopikat. Estonia kontserdi pilet  maksis 35 kopikast kahe rublani. Kontserdile järgnev tantsuõhtu  aga daamidele 35 kopikat ja härradele 65 kopikat.

 Väärtused ja väärtushinnangud on muutunud, aga  laias laastus maksis elekter sajad tagasi umbes sama palju kui praegu. Toona oli ta aga muidugi luksuskaup.

Kui tänapäeval tahab rohepööre kärpida põlevkivi põletamist, siis toona piiras kivisöe põletamist selle nappus. Seda eriti Vabadussõja ajal, mil Venemaalt sütt ei saanud ja elektrikatlaid köeti peamiselt puiduga.

Mida aeg edasi, seda tänapäevasemaks muutus ka elektri hinnastamine. Juba 1930-ndatel kehtis elektri kilovatt tunnile eraldi öine (7,5 senti)  ja päevane (25 senti) tariif. Samas oli võimalik maksta elektri eest ka ruutmeetri alusel. Erinevad hinnad kehtisid suvel ja talvel. Suvel maksis elekter poole vähem.

Aga nüüd näinuks minu kadunud vanaisa, et elektri hind pannakse paika mängupõrgus.

Eesti Energia juht Hanno Sutter ütles kaks aastat tagasi sellised sõnad. "Hind kujuneb turul ja iga turgu peaks olema võimalik prognoosida, aga sellel turul on nii nõudlus kui ka pakkumine poliitiselt väga mõjutatavad," ütles ta ja möönis, et see pole isegi mitte miljoni dollari, vaid õnnemängu küsimus.

 https://www.rup.ee/uudised/uhiskond/co2-kvoodi-hind-on-politiseerituse-t-ttu-ennustamatu

Tegelikult ei Sutter ta elektri hinnast vaid CO₂ hinnast. Aga noh, suurt vahet pole. Kui Venemaa Euroopa süsinikukvooti lambist kokku ostab ja sellega meie elektri hinna ülesse ajab, siis teeb see ühe välja.

Maa seisab kilpkonnade peal

Rohepööre on paratamatus ja kivistunud sõnajalgade asemel oleme hakanud põletada kasvavat puitu. Kui me nüüd kogu oma metsa ahju ajada ei taha, siis tuleb pöörduda vana hea tuule poole.

Siia vahele saaks pikkida sügavamõttelise arutelu, mis tõdeb, et muistsed samlikud, osjad ja sõnajalad ning vetikad ehk põlevkivi, kivisüsi, nafta ja gaas on sama päikeseenergia, mis rohepöörde järel kütab päikesepaneele, paneb õhu liikuma ja tekitab tuult. Erinevus on vaid selles, et fosiilkütustes saab energiast vahepeal süsinik.  Meie heaolu maal seisab siiani iidsete kilpkonnade peal. Tulevikust meid vaadates oleme fossiile põletades nagu lamemaalased.

Roheenergia globaalne põhiküsimus

Globaalses mõttes on rohepöörde põhiküsimus, kas suudame meile antud päikeseenergia loodusliku ressursi ja juba inimese poolt loodud ressursid muuta inimmõistuse abil puhtaks energiaks või peame lisaks ka mõtestama ümber elukvaliteedi ja mugavuse vahekorra.

Mõlemad on võimalikud. See tähendab, et teoreetiliselt suudame me planeeti päästa. Praktiliselt on see aga keerukam. Euroopa Liit oma strateegiates keskendub esimesele, ehk usub, et nii elukvaliteet kui ka mugavus võivad kasvada. See on totaalse kasvu strateegia. Aga see kõik on usus küsimus. Nagu Mihkel Mutt paar aastat tagasi Postimehe veergudel tõdes, !“Kui ökoeliit kõrvale jätta, tahab enamik inimesi oma eluajal ikkagi nautida ja muu huvitab teda teises järjekorras.“ https://leht.postimees.ee/6790404/mihkel-mutt-ukskord-tuleb-kliimakatastroof-niikuinii

Meil siin tekkis alles hiljuti ootamatult hurraaoptimism, et paneme põlevkivijaamad kinni, anname natuke agu puudega ja ostame ülejäänud elektri sisse. Kõik oleks nagu lahendatud.

Hoopis keerukam lugu on alternatiivsete energialahenduste, nagu päikesepaneelid, tuulepargid, biogaas jms arendamise tempoga. Takistuseks on osapoolte liiga erinevad ootused, et kiiresti mõistlikke kompromisse saavutada. Lihtsam oli aeg maha võtta.

Kui sellele veel lisada hinnatotalisaatoril, nimega Nordpool, oligi häda käes.  Süsinikukvoodi  üheks juurmureks on spekulatsioonid, millel oma osa ka Venemaal. Just nemad loodavad Euroopa rohepöördest oma matti võtta.

 

 

 

„Jumal tule appi!“ hüüdis Sancho. „Kas ma ei ütelnud teile, härra et vaadake hästi järele, mis te teete, et need ei ole muud kui tuuleveskid, ja kes selles aru ei saanud, sel pidid endal niisamasugused tuuleveskid peas olema!“ Miguel de Cervantes, "Don Quijote"

Tuule juurde tagasi

Tuul mängis pikka aega olulist rolli transpordis. Salme viikingitest alates õppis inimene siinmail kasutama tuult enda ja kaupade liigutamiseks. See oli suur läbimurre tarnspordis.

Tuule kasutamise tehnoloogia muutus sajanditega üha keerulisemaks. See võimaldas saada paremat efektiivsust. Veel peale I maailmasõda ehitati ülisuuri purjelaevu, nagu Krusernstern. Neil oli purjeid üle 3000 m² ja meeskonnas 70 meest. Purjede all oli laeva võimsus üle 1500 kW, sest ta suutis soodsas tuules sõita purjede all kiiremini, kui sama nimivõimsusega mootoriga.

Virtsus vanemad, 2002 aastal püstitatud 63 meetri kõrgused tuulikud annavad heas tuules  600 kW energiat veski kohta. Meeskonda neil ei ole ja aeg ajalt käib kohal hooldaja.

Tänapäeva meretuulepargid on võimsad ja üha võimsamaks lähevad. Praegu  plaanitavad tuulepargid on keskmiselt 1000 MW ehk 1 gigavatt võimsusega ja selline tuulepark peaks koosnema 50-100 tuulikust.

Hiljuti ütles Eesti Energia juht Hando Sutter temaga tehtud usutluses, et elektri hind on väljakannatamatu, ning 100 eurost madalama hinnaga tootmise tehnoloogiline võimekus on olemas. Avamere tuulparkide toodangu täisomahind on praegu umbes 55 eurot MWh.

https://majandus.postimees.ee/7440537/hando-sutter-elektri-hind-on-valjakannatamatu

Ühe Taani uuringu järgi tegeleb näitena toodud gigavatise tuulepargi hooldamisega ca 80 inimest. Seega Krusernsterni suurune meeskond suudab tuulikutena käigus hoida piltlikult 100 sellist laeva.

Kui meil on töös gigavatine tuulepark, siis see tähendaks minu vanaisa silmis, et igal eestimaalasel oleks selle näol üks oma siledakarvaline ruun elektrit keerutamas.

 

Odid lõi lõpuks raudkaamelile käega ja ostis turult ühe karjuse käest…

... tõelise kaameli, pikkade neitsilike ripsmetega noore dromedari. Nii jätkusid vana naftanõrgutaja retked südakõrbesse mahajäetud puuraukudele, kus ta pidas oma salajasi õli-destorysid, ainsaks pühendatuks pojapoeg Nikyas.

Nikolai Baturin, Kentaur

Tuulepargi killupilt

Päris elus on selliste tuuleparkide planeerimine ja rajamine paras pusle kokku lappimine ja seda mitte ainult arendajale, vaid ka riigile.

Esmalt ei pruugi need, Tallinna teletorni kõrgused veskid olla meeltmööda kohalikele inimestele. On selge vahe, kas selline mast kõrgub 10 või 30 km kaugusel. No ja kui kohalik isegi asjaga lepib, arvab ta ikka, et kaotab oma turismitalu kliendid, kes tulevad siia ilusat merevaadet nautima. Nii tekin trots sellise mere raadamise vastu.

Vastukaaluks tuleb kokku leppida piisavad talumist kompenseerivad meetmed – raha, kogukonnale pakutavad hüved,  odavam elekter,  …

Oma mured ja hirmud on linnu ja muu looduse kaitsjatel, õigemini küll lindudel, hüljestel,  kaladel, aga ka kalameestel, kes seni parkide alal merehõbedat traalida saanud.

Mosaiigi teine osa on elektrivõrk. Lääne Eesti ja saared, kus on kõige enam tuult ja päikest, on sisuliselt niidi otsas. Traadid on jämedamad seal, kus toodetakse või tarbitakse. Seni on toodetud idas ja tarbitud Tallinnas. Seega tulen tõdeda, et nii vähe on liine ja nii peened on traadid Läänes. Neid liine tuleb ka alles arendada ja ehitada. Olgu siis Eesti suunal või Läti suunal.

Järgmine oluline lüli selles pildis on tehnoloogia pool. Pargi ehitamiseks on vaja korralikku laevastikku, ujuvkraanasid ja sadamaid. Esimesi võib ju ehitaja mujalt sisse tuua, aga sadamaid kohale ei vea. Seega kust ja kuidas seda ehitust läbi viia, kus materjal peale laadida? Eestis selleks vajalik infrastruktuur praegu täielikult puudub. Ka oskusi on vähe. Meretuuleparke pole me varem ju ehitanud.

Meil võiks olla ettevõtjaid, kellel mõlgub meeles ka ise sellel turul mingit  rolli mängima hakata. Kui just mitte ehitamisel, siis hooldusel. Hooldama peab neid aga mitukümmend aastat. See on üsna pikk leib.

Kui me nüüd eeldame, et siin tohutu hooga mitmete meretuuleparkide arenduseks lahti läheb ja samad plaanid on kõigil meie naaberriikidel, selgub et ei ole piisavalt ei  tööjõudu ega ehitustehnikat, korralikku laevastikku ja sadamaid.

Üks viimaseid pusle klotse, ilma milleta tervet pilti kokku ei saa, on   meretuuleparkide paratamatu utiliseerimise vajadus, nii 30 aasta pärast.

Tahame ju, et ei läheks nagu tavaliselt. Vanad söekavandused ja hiiglaslikud vaalarasva sulatuse tünnid Grytvikenil on kurb vaatepilt ja eks on sama ka hüljatud puurtornide terasskeletid.

Tehnoloogia muutub ja igal ajastul on omad prügimäed ja solgiaugud.

Meil iseloomustavad seda ka nõuka aegsed lagunenud karjalaudad, raketišahtid ja sõjaväeosad.

Seega kui soovime seda teemat tsiviliseeritult lahendada, tuleb tuuleparkide utiliseerimiseks tuua oma tagatisfond, sest tuulepargi esialgne omanik ei pruugi olla olemas ja toimetada ka  kolmekümne aasta pärast.

Need on ainult mõned probleemid. Seega natukene kärbiksin seda paduoptimismi, nagu oleks võimalik kogu mereplaneeringus tuuleparkidele mõeldud ala kiiresti täis ehitada.

Et alguse virvarris midagi juhtuks, jääb soovida vaid üht: edasi, Kentuki poisid!

Postimees 12. veebruar 2022, Vanaisa vana kronu ehk seitsesada nelikümmend viis-vatti  (tuuleenergeetika ajaloost) AK ⟩ Jaanis Prii: vanaisa vana kronu ehk Seitsesada nelikümmend viis vatti (postimees.ee)