Fenomenoloogia all
mõistame tänapäeva filosoofias ennekõike
meetodit, ehk üht võimalikku epistemoloogilist
strateegiat. Harvem ka kui filosoofia koolkonda. Fenomenoloogia tähendab
fenomenide uurimist. Fenomenid on asjad nagu me neid teadvuses tajume. Fenomenoloogia
sõna ise tuleneb sõnast ‘fenomen’ (kr phainomenon ‘ilmuv, ilmnev,
paistev, nähtuv’) ning on seega teadus sellest, kuidas asjad (objektid ja teine
subjekt kui „asi“) meile teadvuses end näitavad.
(Viik 2009: 215)
Fenomenoloogia rajaja on
Edmund Husserl (1859-1938).
Nagu tavatsetakse öelda,
seisavad kõik filosoofid eelkäijate õlgadel. Väga olulise panuse tunnetusteooria arengusse andis Immanuel
Kant. Kanti jaoks tähistab mõiste
"transtsendentaalne" seda, mida muidu nimetatakse
"metafüüsiliseks", st. mitteempiirilised teadmised.
Erinevalt oma
eelkäijatele, kes arvasid, et mitteempiirilised teadmised on metafüüsilised,
s.t. transtsendentsed objektid, oli Kant panus näidata, kuidas saab olla
mitte-empiirilisi (a priori) teadmisi mitte transtsendentsete objektidena,
vaid vajalike tingimuste kohta kuidas neid objekte kogeda. Seega Kanti transtsendentaalne
näitab, kui subjektiivsed on intuitsioonid ja mõtlemise vormid. Husserli
fenomenoloogiline filosoofia võtab oma lähtepunktiks selle tunnetuse erinevaid
probleeme.
Tema eesmärk on vältida
empiiriliste teadmiste ebakindlust igasuguste objektide kohta, mis esitlevad
end meie teadvuses millegi muu kui transtsendentsena. Transtsendentaalne või
usaldusväärne teadmine on võimalik läbi fenomenoloogilise reduktsiooni, mis
keskendub rangelt teadvusele - kui peegeldus
"puhtale" teadvusele. Sellise teadvuse sisu ei ole kõigi jaoks ja
igal ajal ühesugune, nii et need ei ole vajalikud ja invariantsed nii, nagu
Kanti puhtad subjektiivsuse vormid on. Kuna aga Husserl väidab ka, et kõik
objektid kui tahtlikud objektid on loodud teadvusse ja teadvuses, võib puhta
subjektiivsuse struktuuride uurimist nimetada ka
"transtsendentaalseks", mis näitab meie teadmiste geneesi teadvusse
transtsendentsetest objektidest. Husserli filosoofiline huvi on just selle
teadvuse struktuuridel ja ta, keskendub ta oma filosoofilises töös nende
objektide konstitutsiooniks vajalikele tingimustele. (Nenon
2008: 428-429)
Seega Kanti puhta
mõistuse kriitika terminoloogiliselt on fenomenid „asjad meie jaoks“ (Dinge
für uns). Noumenid on asjad
iseenesest (Dinge an sich).
Nii võime ontoloogilise
objektivismi positsioonilt väita, et fenomenoloogia uurib, millised asjad
näivad ja mitte seda, millised nad tegelikult on. Samas, kui tahta olla
ontoloogiliselt objektiivne, siis see eeldab, et meil on asjadel mingi teine,
kogemuse väline ja sellest sõltumatu juurdepääs. Viimane on aga väga
problemaatiline. (Viik 2009: 218).
Fenomenoloogiline meetod
üritab välja uurida tõde sellisena, nagu see meile näib, kuidas see meile on
antud.
Husserli terminoloogias
nimetatakse asjade ja maailma omadust inimese teadvuses avatud olla intentsionaalsuseks.
See on teadvuse pööratus mingi välise objekti poole. Olgu see siis filosoofide
lemmikuna laud. Õigemini, ta rõhutab, et
see on inimese teadvuse omadus maailma objektiivselt kogeda. Samas
ei pea intentsionaalsuses asi materiaalselt olemas olema. See võib
Husserli arvates olla ka ettekujutatud.
Samas kogemine ei ole aga
mingi koopia, pildi kogemine, vaid seda teadvusvälist objekti kogetakse kogu
selle olemuses. See näitab erilist tunnetuslikku avatust.
Husserli õpilane, Martin
Heidegger, kes hilisemal ajal natsilembesena Husserli Freiburgi ülikooli
õppejõu kohalt vallandas, arvas oma raamatut „Olemine ja aeg“ (Sein und
Zeit, 1927), et fenomen on ennast näitav. Ta eristab fenomene näivusest.
Tegelikkuse varjamine eksitava näivuse tõttu on võimalik tänu algsele asjade
enesenäitamise võimele. See võime ehk „auf dem Grunde eines Sichzeigens von
etwas“ on asjade omadus end teadvusele avada, olla meeltele tajutav
(nähtav) ja mõtlemisele mõeldav.
Empiristliku
epistemoloogia põhiprobleem (paradigma) on, kuidas sellised objektiivsete
asjade jäljed meie teadvusesse tekivad ja milline on seos selle jälje ja jälje
jätnud objektiivse maailma vahel.
Fenomenoloogiline lähenemine
võimaldab tänu intensionaalsusele vältida seda tunnetusteoreetilist paradigmat.
Sest uurides subjektiivseid intentsionaalseid objekte, uurime me asju endeid,
ehk läheme asjade endi juurde.
Fenomenoloogia laiendab
teadvuse ja subjektiivsuse mõistet. Siin toob Husserl sisse eluilma
horisondi. Fenomeniks on teadvuse sisu igasugune ühik, teadvuse akt. Need
aktid moodustvad teadvuse voo, mida iseloomustavad eri tasandi sünteesid.
Teadvusaktide analüüs on
aga võimalik erilise meetodi- transtsendentaalse reduktsiooni näol. Sellega
võetakse meie loomulik usk asjade eksisteerimisse väljaspool teadvust nn
sulgudesse, redutseeritakse ja vaadeldakse, kuidas asjad meile nende kogemise
aktides näitavad.
Edmund Husserl nimetab
seda reduktsiooni läbimurret õpetuseks epoché’st (Viik 2014). Sedasi taandub
kogu maailm fenomeniks ja selle transtsentdentaalseks korrelaadiks.
Selline meetod võrreldav
Descartesi meetodiga, kus kõik olev seatakse kahtluse alla, kuini jääb see,
milles ei saa kahelda, ego gognito. Husserlil jääb aga sõelale nii see
et mõtlen gognito, aga ka kogu cognitarum- mõtlev ego koos oma
intentsionaalsete objektidega.
Oma Pariisi ettekannetes
selgitab Husserl cartesiaanlikku vaadet nii:
„Kaasagse filosoofia
killustatus oma väsimatus toimekuses pakub meile mõtlemist. Kas ei ole see
sellele tagasiviidav, et Descartes´i meditatsioonidest kiirguvad tõukejõud on
killustatuseks kaotanud oma algupärase elevuse? Kas ei peaks ainuke viljakas
renessanss olema see, mis mine meditatsioonid taas üles äratab- mitte et neid
üle võtta, vaid et kõige esiteks avada nende radikalismi sügavaim mõte
tagasiminekuks ego gogito-le ning sealt võrsuvad igavikulised väärtused? Igal
juhul märgitseb ennast sellega tee mis on viinud trantstsendentaalse
fenomenoloogiani “. (Husserl 1993:1392)
Fenomenide analüüsil
eritab Husserl noeese ja noeeme. Noees on kogemuse akt, noeem aga tähistab
kogemuse objekti. Noeem on alati kooskõlas noeesiga, milles ta kogemuse
objektina esineb. Väga lihtsa ühe konkreetse objekti taju on keerukas
tunnetuslik süntees koos mitme tunnetuskliku horisondiga.
Terviklikku objekti taju
nimetab Husserl objekti sisemiseks horisondiks, ehk identifikatsiooni
sünteesiks. On olemas ka objekti väline horisont,
asja taustsüsteemi teiste objektide suhtes, nende taustal. Nende kahe horisondi
koosmõjus tekib ruumiline süntees, noeem kolmemõõtmelisest tervikust.
Lisaks ruumilisele
horisondile on ka ajalised horisondid. See on sarnane ruumilise horisondiga.
Viimane on mineviku ja võimalike tuleviku tajude süntees.
Gineetiline horisont on
seotud vaatleja või objekti liikumisega. Uue, järgmise perspektiivi suhtes
tekib omamoodi ruumiline ootushorisont.
Lisaks eelmainitud
objekti sisemisele ja välisele horisondile ja tuleviku ja mineviku horisondile
toob Husserl välja ka asjade intersubjektiivsuse
ehk sotsiaalse horisondi. See kätkeb endas ka vastava objektiga
tegelemise ühiskondlikku traditsiooni. Seega see horisont ilmneb ka inimese
enda sotsialiseerumise ajaloos. Järelikult tema isiklikus minevikus, kus ta
vastavat nimetust kasutada ja tema tuleviku ootustes selle nimetuse kestvuse ja
muutumise kohta.
Husserli
intersubjektiivsuse fenomenoloogiaga üks probleemidest on solipsism.
Tegelikult võib koguni edasise eksistentsiaalse fenomenoloogia tekkimist
seletada reaktsioonina arusaamale, et Husserli transtsendentaalne
fenomenoloogia on solipsistlik. Kui Thomas Arthur Michaud käsitleb hiljem
Husserli, Alfred Schutzi, Maurice Merleau-Ponty ja Stephan Strasseri käsitlust solipsismist ja üldise
fenomenoloogia intersubjektiivsuset, siis ta sedastab, et Husserl´i transtsendentalism on solipsistlik subjektiivsus.
Husserl väldib ego kujutab endast maailma kui midagi objektiivset,
moodustades selle subjektiivse maailmana. Sellise maailmana, mis on mitte
ainult ego enda, vaid ka teiste egode jaoks, kes objektiivselt eksisteerivad.
Michaud näitab, et „ Husserli jaoks ei saa olla põhjendatud objektiivsust,
kuna ta on seisukohal, et subjekti enda transtsendentaalne ego on ainus olend,
kelle olemasolu saab põhjendamatult kinnitada.
See välistab teiste egode objektiivse olemasolu põhjendatud kinnitamise.
Scutzi ja eksistentsialistide Merleau-Ponty ja Strasseri lähenemisviisid
hajutavad Husserli solipsismi, kuna nad kinnitavad, et inimene on
kooseksisteerimine, olles objektiivses maailmas koos teistega. Siiski märgistan
Schutzi subjektiivsete teadmiste kirjeldusi kui "totaalselt
solipsistlikke", sest tema arvates on kavandatud tähendusel privaatne
mõõde, mida teised ei tea. Schutzi jaoks ei saa subjekt kunagi teada teise
tähendusi, kuna subjekt projitseerides oma isiklikke tähendusi teise kogemuse
tõlgendustena. Merleau-Ponty seletab totaalse solipsismi ületamist tema eituse
põhjal, et kavandatud tähendustel on privaatne mõõde. Kuid autor märgib, et
kuigi Merleau-Ponty kinnitab, et inimene
on kooseksisteerimine, ei kirjelda ta piisavalt seda, kuidas subjekt teisi
subjekte ära tunneb“. (Michaud, T. A. 1982)
Ehk lihtsamalt
Subjektiivsus ja intersubjektiivsus kuuluvad igasuguse suhtlemise põhiolemusse.
Subjektiivsus seisneb kõige üldisemalt selles, et kõneleja ja kirjutaja, autor
või esitaja mitte ainult ei anna edasi sisu, vaid väljendab ka ennast, põimides
oma teksti ja loomingusse hoiakuid, hinnanguid ja emotsioone.
Intersubjektiivsus on aga teksti või teosesse põimitud suhestumine
suhtluspartneritega: kuulajaga, lugejaga, publikuga, kaasesitajaga, teise
tegelasega teoses, teise teosega.
(Reile, M 2022)
Intersubjektiivsus, mille
juurde Husserl jõuab oma Cartesiaanlikes meditatsioonides ja kus ta seda
analüüsib, on Husserli fenomenoloogia nurgakivi. (Chelstrom, E. S. 2012: 11-14)
Aga horisondid üha
laienevad.
Kõige laiem horisontide
horisont ehk taustsüsteem oli Heidegger jaoks
inimese maailmas olemisest (der Welt) see on ajalisest ja
ajaloolisest horisondist, millest koonsen kogu inimese kogemusväli. Heideggeri
jaoks oli see inimkogemuse absoluutne horisont, kõige laiem võimalik piir mis
inimene eksistentsile selle ainuomase struktuuri annab. Inimene on seal
olemasolev (Dasein). Justkui sellese maailma heidetud. (Jacobi E, Braun
U 2003: 260-261)
Husserl oma oma teoses „Euroopa
teaduste kriis“ annab samalaadse rolli elu maailmale ehk eluilmale (Lebenswelt),
mis märgib inimese kogemuse absoluutset horisonti. See eluilm ei ole
loodusteaduse uurimisobjekt vaid konkreetsed kogemusi võimaldav struktuur, mis
on kõikide meie konkreetsete kogemuste suhtes ette antud kui universaalne väli,
kus me kogemused on suunatud eluilma ja need kogemuses hoopis teistsuguse
iseloomuga kui konkreetsed fenomenid. (Husserl, E. 1970).
Kui Husserl kirjeldab,
kuidas asi konstitueerub kogeva mina pidev-ühtses meeleliste kaemuste
mitmekesisuses, eri astmete „meelteasjade“ mitmekesisuses: skemaatiliste
ühtsuste, reaalsete seisundite ja eri tasandite reaalsete ühtsuste
mitmekesisustes. Seejärel tuleb ilmsiks, et materiaalsete asjade tunnusjooned,
nii nagu nad kaemuslikult kellegi ees seisavad, on sõltuvuses kogeva subjekti
tunnusjoontest, on seotud ihu (der Leib) ja „normaalse meelelisusega’’.
Esmajoones on ihu igasuguse tajumise vahend, ta on tajuorgan, ta kuulub
paratamatult igasuguse taju juurde. Ja peale oma eripära orienteerumistsentrina
on ihul aistingute konstitutiivse rolli tõttu tähendus ruumilise maailma
ülesehitusele. (Husserl 2013)
Husserli selle kirjatöö
eesti keelde tõlkinud Krsitjan Laasik visandab oma artiklis „Asjade antusest
tajus“ Husserli tajufilosoofia tõlgendust, milles Husserli käsitlust asjade
konstitueerimisest ehk antusest tajus on selgitatud täitumistingimuste
mõiste kaudu. See mõiste puudutab seda, mida on vaja, et kogemus, mis meil
parajasti on, jätkuks ootuspärasel viisil. Tõstes esile täitumistingimuste
mõistet, esitab Laasik Husserli fenomenoloogiast tõlgenduse, mille kohaselt see
taotleb inimolukorra mõistmist ta eri aspektides ja võimalikkustes, ent ka
maailma mõistmist sellisena, nagu me temaga kogemuses suhestume.
Ühtlasi püüab Laasik täitumistingimuste
mõistet esile tõstes vastandada Husserli tajukäsitlust teistele tänapäeva
tajukäsitlustele. Ta väidab, et Husserli järgi on taju sisud
täitumistingimused, pidades taju sisude all käibivas tähenduses silmas taju
aspekti, mille kaudu meile tajus midagi esindatud on ja mille tõttu meie
arvatavat tajuseisundit võib pidada kas edukaks ja õnnestunuks või mitte. (Laasik,
K. 2013)
Viiteallikad ja kasutatud
kirjandus:
Chelstrom,
E. S. (2012). Social Phenomenology: Husserl,
Intersubjectivity, and Collective Intentionality. Lexington Books.
Hellermaa, J (2014).
Hoiakumuutus kui teekond fenomenoloogiasse. Akadeemia 2014, nr 12.
Husserl, E (1993).
Pariisi ettekanded (tõlkinud Leo Luks). Akadeemia, 1993, nr 7.
Husserl, E (2013). Materiaalse looduse konstitutsioon.
Akadeemia, 2013, nr 1.
Husserl, E (2014).
Fenomenoloogiline alusvaade. Tõlkinud Juhan Hellerma. Akadeemia 2014, nr
12.
Husserl, E (1970). The
Crisis of European Sciences and transcendental Phenomenology. An Introduction
to Phenomenological Philosophy, Northwestern University Press, Evanston, tr. by
David Carr. 1970
Husserl, E (1960). Fifth Cartesian Meditation and the
Appresentation of the Other in Sport: Sport, Ethics and Philosophy: Vol 16, No
4. (s.a.). Salvestatud 22. detsember 2023, https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/17511321.2021.2015620
Husserl, E (1989).
Collected Works, vol 3. Ideas Pertaining to a Pure Phenomenology and to a
Phenomenological Philosophy. Boston, London. Kuwe Academi Publishers.
Jacobi E, Braun U (2003).
50 klassikalist filosoofi. Mõtlejad antiigist tänapäevani. Tõlkinud Tiina
Hallik. Tea kirjastus
Laasik, K (2013). Asjade
antusest tajus. — Akadeemia, 2013, nr 1, lk 104–123.
Michaud, T. A. (1982).
The Phenomenology of intersubjectivity: Husserls and after. Dissertations (1962
- 2010) Access via Proquest Digital Dissertations, 1–208.
https://epublications.marquette.edu/dissertations/AAI8228837 /
Nenon, T. J. (2008). Some
differences between Kant’s and Husserl’s conceptions of transcendental
philosophy. Continental Philosophy Review, 41(4), 427–439. https://doi.org/10.1007/s11007-008-9089-2
Paas, M (2017) Empaatia
kunstiteoste kogemisel: Fenomenoloogiline analüüs. Doktoridissertatsioon. DIGAR.
(s.a.). Salvestatud 22. detsember 2023, https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/77767
Reile, M (2022).
Koostaja. Eesti-uuringute tippkeskuse aastakonverents. Subjektiivsus ja
intersubjektiivsus keeles ja kultuuris 12.–13. mail 2022 Tartus Eesti
Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikoolis. https://www.folklore.ee/CEES/2022/media/abstracts.pdf
Viik, T (2014).
Modernsuse lätted. Sirp. Salvestatud 22. detsember 2023, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/2014-05-22-18-25-56/
Viik, T (2012).
Semiootika, fenomenoloogia, psühhoanalüüs ja kolm provokatsiooni. – Sirp,
20.09.2012 - [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/semiootika-fenomenoloogiapsuehhoanalueues-ja-kolm-provokatsiooni/
].
