Metsarahvas tõttab nüüd merd avastama

 Et meri ei läheks metsa.

Suur suvi on ukse ees, õigemini praegu juba kohal. Paljude jaoks on suve sünonüüm rand. On ju tore rannaliival päikest nautida ja end vahel merevees jahutada. Just suvi on aastaaeg, kui eestlasest saab natuke nagu mererahvas. Seega on suvi õige aeg ka merest kirjutada.

Merd tuleb eestlasele seletada metsa kaudu

 Muidugi peame me ennast rohkem metsarahvaks. Seda eriti kevadel ja sügisel, kui metsas saab nautida lilleilu ja kuulata- ning korjata kukeseeni. Rand köidab aga vaid paar suvekuud.

Kui vaadata Covid-19 ajast jõudsalt kasvanud (ligi 1500 paati aastas) eestlaste omandis olevate väikelaevade arvu, mis oli 2022 aastalõpu seisuga 38 070 ehk 34 inimest paadi kohta, tundub eestlane täitsa mererahvas olema. Pannes kõrvale Soome ja Rootsi vastavad 10 ja 11 inimest paadi kohta on aga arenguruumi palju.

Samuti tundub, te eestlane võtab oma väikelaeva kui suvila laiendust ja pigem naudib teadmist selle olemasolust, kui sellega merd sõidab. Saaremaal, Nasval elav loodusgiid ja merematkade korraldaja Hillar Lipp ütleb, et eestlane tunneb end merel ebamugaval. Esialgi on küll elevus, aga natukese aja pärast hakkab ta nihelema ja kaldale tahtma.

Meie metsarahvaks saamine (või kes seda teab, ehk ka tagasisaamine) on tegelikult olnud üsna kiire, sajandipikkune samm sotsiaalses evolutsioonis.

Arvame, et metsarahva geen pärineb meil ugri-mugri aegsetest Uurali tagustest metsadest. Siis tulime siia, tsiviliseerusime ja tegime metsast põllu. Enne sõda kattis mets Eestist 20 %. maismaast See oli aeg, kui ema ei viinud hälli enam metsa, kus valitsesid hundid ja karud. Ikka heinamaale viis ta hälli. Oru Pearu kuivendas metsa, et sellest põldu teha. See oli aeg, kui olime ennekõike põllurahvas.

Metsarahvaks saime me taas saatuse sunnil ja viimase napi sajandi jooksul. Esiteks lõi sõda eelduse, et osa maast metsastus. See protsess, ehk metsa hea käekäik, sai hoogu 60 ja 70 aastatel.  Nii jõudis ka metsamaa osakaal lõpuks ligi  pooleni meie maismaast.

Rolli mängis ka asjaolu, et nõukogude ajal ning ka peale seda, rasketel taasiseseisvumise aastatel, aitas mets mitmekesistada meie isiklikku toidulauda. Seened ja mustikad ning muud marjad oli vähene, mis vabalt kätte saadav.

Mets sai populaarseks ka läbi heliteoste ja raamatute. Näiteks suure panuse metsa kui eestlase kultuuriloolise pärandi kandjasse pani 1960 aastal Ants Viires, kes tutvustas metsa kui rahvapärast käsitöö toormaterjali. Viktor Masing sobitas lastele  sinasõprust tammega, ning  alates 1981 aastast teame, et "Vahtral on sünnipäev sügisel" (Hendrik Relve). Sellel sajandil on metsa eestlase lähedaseks kirjutanud näiteks Valdur Mikita.

Taasiseseisvumise aeg süvendas suhet metsaga. Mets seostus looduskaitsega ja viimane oli üks osa meie iseolemise soovist. Vabadussõja kõrval oli 1987 aastal alanud fosforiidisõda meie võidukaim sõda.

Aga on olemas ka teine maailm. Lennart Meri oma Hõbevalges kirjeldab, kuidas metsarahvas kohtus merega. See on kui  kultuurišoki näidiskirjeldus.

”See kõik algas neli- viiskümmend põlve varem hoopis teisiti. Ta hoiab käes lühikese varrega oda see on hoolega lihvitud. Ta näojooned on kummalised, nukilised. Ta on karvane. Ta on pisut hirmul. Metsa hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi seljataha, jätavad ta silmitsi vaikusega, mis luurab eespool. Ta vähendab sammu, kuulatab. Kõik tema meeled on valmistunud muutuseks, ootamatu ja ikka veel tundmatu ohu kiireks tõrjumiseks. Ta tuleb sellega toime või ei tule. Aeg-ajalt uurib ta latvade vahelt taevast. Ta imestab: mis kummaline taevas, hoopis erinev sellest mis seljataha jääb, ta on ju tühi! Tühjust hakkab tasahilju täitma kauge müha. Ta ei ole seda varem kuulnud. Linnukisa. Nii heledat ei ole ta varem kuulnud. Tõuseb tuul, mehe võbisevad ninasõõrmed tabavad erutavat lõhna: ta ei ole seda varem tundnud. Mis sunnib edasi kui kõik kisub tagasi? Keelena pingul, lükkab ta kõrvale viimase sarapuuoksa. Ta ootas midagi, aga seda?  Tema ees häilib mere hääletus süli, ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailma lõpp ja veel suurema algus.

Meri on meile senini uus maailm. Teda ei tohigi korraga võtta ja hoomata. Talle tuleb läheneda ettevaatlikult. Turvaline on jääda randa, nagu meie  suvel.

Meri kui metsa vastand

Metsaga läks vahepeal asi keeruliseks, et mitte öelda metsa. Suur maailm sekkus mängu ja kiskus meie hinge lõhki. Metsarahvana hoolime hiitest, linnulaulust ja tahame metsakohinat lausa koju kaasa võtta. Mailmamajandus täidab aga metsa saagide vingumisega ja harvesterite raginaga. See on osa suurest ärist. Pika peale jõuab suure maailma teadmise kaudu osa mõistusest uuesti koju. Hakkame taas rääkima metsast kui ökosüsteemist. Keskkond muutus sellega globaalselt tähtsaks, ning saagide häälega põrkus vajadus salvestada metsas seda süsinikku, mida me igapäevaselt ohtralt toodame. Tekkis põlvkondade, koolkondade ja arusaamade kakofoonia.

Oleme selle konflikti murdepunktis. Natuke segaduses, aga lootusrikkad.

Merega on asi vastupidi. Siis, kui mets meie hinge kasvas, kisuti merd sealt raudadega välja. Rohekuuelised piirivalvurid tõmbasid kuuli rauda ja ajasid meid merest eemale. Meri oli nii tabu, et Saaremaale, Hiiumaale ja Eesti rannaaladele sõiduks oli vaja passi eritemplit. Ikka selleks, et keegi üle mere putku ei paneks.

Meri elas peamisel edasi meie kultuuris. Sealgi vahel natuke punasega magestatult. Aadu Hint, Juhan Smuul ja ka mõned teised. Või puhtalt meremehelik, Herman Sergo, Alber Uustulnd. Ehk siis hoopis ajaloolise rolli mängija, nagu tsiteeritud Lennart Meri.

Metsale vastanduvaks, tundmatuks, salapäraselt köitvaks, aga ka hirmutavaks on meri jäänud.

Siga sööb kalad ära.

Sajand tagasi söödeti Sõrves sigadele angerjat. Viimane oli liiga tavaline ja rasvane, et oma toidulauale panna.

Need ajad on ammu möödas ja kala tuleb tikutulega otsida. Kala sööme me nina peale aastas 17 kg, liha aga 78 kg. Lihast omakorda ligi pool on siga. Kas siga sõigi kala ära? Jah, nii see on.

Meri on veelgi keerukam ökosüsteem kui mets ja põld. Suur osa maa peal tekkinud solgist voolab merre.

Eriti ohtralt voolas seda sinna nõukogude ajal. Aga voolab ikka jätkuvalt, kuigi vähem. Kui siga maa peal pissib või teeb nr 2 häda, siis sellest osa jõuab merre ja sööb kalade arvukust. Sama lugu on väetistega.

Meri on nagu suur keskkonna põrkeraud, mis paneb igale paugule vastu. Vähemalt nii meile tundub.

Hüva, saame probleemist aru. Teame et Läänemeri on reostunud ja kala tuleb süüa vähem, sest see sisaldab keemiat. Viimase saavad kalateadlased ümber lükata, sest kala sees olev keemia saab meile ohtlikuks alles siis, kui sööme kala mitu korda rohkem kui siga.

Teame ka, et tegelikult on kala tervislik. Lihtsalt ei jõua seda poest nii palju osta, et lihale konkurentsi tekitada.

Mere raiumine

Merega on lugu aga ikkagi vastupidiselt metsaga. Metsa me ei väeta. Merd nagu loetud, väetame küll. Teadlane ütleb, et väetame peamiselt fosfori- ja lämmastikuga ja nimetab seda eutrofeerumiseks. Selline väetamine paneb meres taimed kasvama. Eriti meie suure suvise sõbra, sinivetika. Sõbrad on aga selleks, et ohu eest hoiatada.

Kui aednik hariks põllu asemel merd, siis tabaks teda peagi lausmasendus. Selgub et sõnnik, mille ta kapsale veab, voolab laiali ja väetab samahästi ka kaalikat. Veel hullem, mitte ainult kaalikat, vaid ka ka nõgest ja naati. Seda kõike teeb ta lisaks oma põllule ka naabri põllul. Väetab temagi kapsast ja naati ning ikka samaväärselt. Meri on globaalne põld.

Kasvagu taim põllul, meres või metsas, lisaks väetavatele toitainetele  ja soojusele ning fotosünteesis kasutatavale valgusenergiale vajab ta eluks süsinikku ehk  CO2. Väga tore on see, et lisaväärtusena eraldub ka hapnik. Muidugi ei ole eutrofeerumine ka kalale hea.

Nagu metsas, on ka meres tähtis, mis taimest saab. Metsa osa raiuvad, osa kaitsevad. Metsa me kasvatame, meri kasvab ja vohab ise. See tähendab, et meri seob süsinikku, millega moodsal ajal  kohustuslikult või vabatahtlikult kaupleme.

Kas mere sees ka kapsast ja kartulit ehk karpe ja vetikaid saab kasvatada? Saab, aga meres on igasugune kasvatamine veidi keerulisem. Selleks on vaja sadamaid, laevu või paate, võrke ehk muud sellist. Ning teadmisi.

Meie meri on selles mõttes eestlase moodi, et ei ole ta liiga külm ega kuum. Paremini kasvab meresaadus just külmas või soojas. Ja vesi on meil ka riimveeline, ehk pool mage ja pool soolane.

Seepärast suurt toidulaua kasvatamist me meres veel ei näe. Aga sinna poole liigutakse.

See ei tähenda aga seda, et merd ei võiks raiuda. Vastupidi, vahe lausa peaks raiuma. Raiuma just seepärast, et nii saab ka osa liigsest süsinikust kätte. Mere sundraiumine tähendab adru ja vetikate korjamist ning põllu väetiseks kasutamist. Nagu randlane seda vanasti tegi.

Eriti rikkad on erinevate ökosüsteemide kokkupuutekohad. Näiteks merekallas, kus kasvab nii mere kui maataimi. Rannaniidud on omandanud karjakasvataja tähelepanu. Näiteks linnalehmad Pärnus ja rannaveised Kuressaares. Päris tühiasi ei ole ka sellise maastiku hoolduse eest makstav toetus. Paljut väärtuslikku, me veel tulusalt kasutada ei oska.

Ameerika on avastamata

Kui mets ja põllumaa on peene nime LULUCF all hinda läinud, siis meri, kui globaalses mõõtmes vähemalt 30% süsiniku siduja, on suuresti avastamata ja Kolumbus ei ole Ameerikasse veel jõudnud.

 Eesti pindalast 35% kattev mereala väärib seepärast eriti suurt tähelepanu. Seda enam, et ta võib oma ületoitmise eest kätte maksta, kuid võib maksta ka süsiniku sidujana meile peo peale. Tulemus sõltub sellest, kuidas mereasja ajame.

Eesti mets seob üha vähem, süsinikku. See hirmsa nimega LULUCF ehk maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus seob keskmiselt 7 % Euroopa süsinikuemissioonist. Kusagil nii 200 miljonit tonni. Eesti kohta tehti hiljuti ümberarvestus ja tuvastati et maismaa süsiniku sidumisega on tõsiseid probleeme ja aastaks 2030 seatud eesmärgi 2,5 milj tonni saavutamisega seetõttu raskusi.

Vahepeal teadlased, metsamajandajad ja metsakaitsjad vaidlesid, kas metsa ja põldu on õigem mõõta tollipulga, teodoliidi või satelliidiga. Nii detailseks läheme seal süsiniku arvestusega.

Merega on aga lugu ikka teisem. Sellest me teame nii vähe, et ei oska tema tulususest isegi midagi arvata.

Ka valearvestus on parem kui mittearvestus. Üks hea näide selle kohta on, kui Florence  matemaatik ja astronoom  Paolo dal Pozzo Toscanelli arvestas 1474 aastal Euroopa ja Aasia vahemaa mitu korda väiksemaks, kui see tegelikult on. Kolumbus jäi teda uskuma ja see „kindlameene teadmine“ andis talle söakuse 18 aastat hiljem Ameerikasse jõuda.

Meie meri on süsinikuringluse mõttes avastamata nagu Ameerika. See ei tähenda, et kui merd ja seal elavat uurida ja arvutusi teha, ei saaks seda uut meremaad avastada ja end teenima panna. Teenima heas, ellujäämise mõttes.

  Postimees, 22. juuli 2023,  Mere raiumine ehk… https://arvamus.postimees.ee/7819214/jaanis-prii-metsarahvas-tottab-nuud-merd-avastama

Rohekoalitsiooni sepistajad peavad nende probleemidega arvestama

Rohekoalitsiooni sepistamine

 Mis iganes koalitsioon ka ei sünni, kõiki ühiskonna ees seisvaid probleeme ta ei lahenda. On selliseid kitsaskohti, mille lahendamiseks ühe või teise võimuliidu liikmel tahe puudub, või ei ole see nende arvates üldsegi probleem.

Nüüd on aga nii, et kolm koalitsioonilepet kokku panevat erakonda rõhutavad kõik roheesmärkide saavutamisele. Isegi vastav minister on plaanis ametisse võtta. Kogu see ülesannete pusle on muidugi uuele valitsusele üks paras reebus.

Suures pildis saame rääkida energeetika üleminekust taastuvatele ressurssidele, millega kaasnevad ka salvestusvajadused, igasuguse energia tarbimise vähendamisest, mille üks osa on ka hoonete soojustamine ning energiakulu vähendamine ja kolmandaks oluliseks roheliseks eesmärgiks on jäätmete tekke piiramine.

Nägu jälle läänetuulte poole

Kliimasõbralike üleminekute üks olule mõjur on rahvusvaheline taust ja seda praegune situatsioon pigem soosib. Eesti majandus on madalseisus, aga seda peab käsitlema kui üleminekuperioodi. Kõiki majanduse hädasid ei saa kirjutada kalli elektri kraesse. Kuigi taasiseseisvumine pööras meid Venemaa turult lääne turu poole, oli eelmise aasta 24. veebruarini Venemaaga siiski võimalik ka äri ajada. Venemaa odav toore oli paljudele Eesti firmadele külluse allikas. Nüüd on see lõppenud. Nii et mõnes mõttes on meil uus läänepööre, ja see ei lähe, nagu ka üheksakümnendate alguse ümberorienteerumine, kõigile äridele lihtsalt. Ettevõtluse uus ümberstruktureerimine  ja ümberorienteerumine on väljakutse. Nende muutuste tuules on võimalik ka rohelepe panna Eesti majanduse teenistusse. Tuulgi puhub meil läänest.

Hakkaks õige elektrit eksportima

Elektri tootmisega on Eestil sajandipikkune kogemus. Kahjuks pool sellest ajast olid käsulauad ja kasumijaotus Moskvast. Aga rikkust jäi ka meile. Kaevuri töö oli raske kuid tema palka kadestati. Energeetika oli põllumajanduse kõrval Eesti kaubamärk.

Uute õhuseireradarite paigaldamine laiendab oluliselt maismaa tuuleparkide võimalusi. Lisaks on meie merealal planeeringu järgi tohutu tuuleenergia tootmise potentsiaal. Selle realiseerimine eeldab aga ettevõtete, riigi ja laiemalt ühiskonna sünergiat.

Esmalt, kuidas teha nii, et ühest või teisest tuulepargist ei saaks järgmine Nursipalu. Vaja on hinnata parkide mõju mitte ainult looduskeskkonnale, vaid ka inimese elukeskkonnale.

Siit koorub teine probleem. Nende mõjude hindamine on pikaajaline protsess. Ja selle metoodika ning tulemused ei pruugi olla kõigile üheselt arusaadavad ja meeltmööda. Me ei suuda oma metsagi üle lugeda ja vaidleme, kumma, kas statistilise metsainventuuri või metsaregistri andmed on täpsemad. Kalade ja vetikate ning lindude üle lugemine ja hindamine pole lihtsam. Seda enam et siin hindame tulevase muutuse tulevikumõju.

Teadvustamatus

Peame kokku leppima mingid kompromissid. Kui Sõrves elamist omav ettevõtja Vahur Kraft, küsis vabariigi aastapäeva eelõhtul, 23. veebruaril 2023 Postime veergudel „Ega me tuuleenergeetikas suurusehullustust põe?“ , https://arvamus.postimees.ee/7718267/vahur-kraft-ega-me-tuuleenergeetikas-suurusehullustust-poe, siis juhtis ta tähelepanu olulisele teemale. Nimelt sellele, et me võime tõesti planeeringu kohaselt rajada Saaremaa alla maailma suurima tuulepargi, mis rannikule väga lähedal. See maht ja vaatepilt on Eesti tavainimesele praegu täiesti teadvustamatu.

Jutuks olevale 1800 ruutkilomeetrisele merealale on eri firmade poolt esitatud 44 hoonestusloa taotlust. Need taotlused ei maksa aga veel midagi. Riigil on plaan panna need alad oksjonile. Tehnilise Järelevalve Amet võib veel sel aastal jagada oksjonitega pea kogu merealade planeeringuga tuulikutele mõeldud ala.

Tehniliselt on see võimalik, aga reaalselt utoopia. Võrgu mõttes on Sõrve ja Lääne Saaremaa sisuliselt juuksekarva otsas. Selles mahus võrgu ehitamise peale pole keegi mõelnud. Ilmselt astub mängu ka loodus ise, ehk igasugune merepõhi ei ole soodus tuulikute püstitamiseks

Sama problemaatiline on rajada 2035 aastaks Eestisse neljast moodulreaktorist koosnev tuumajaam koguvõimsusega ca 1200 megavatti. Esimene selline jaam valmib maailmas aastaks 2028. Seegi võimalus ei ole enamike teadvusesse kohale jõudnud.

Seni teadvustamatute suuruste vahel on kindlasti teadvustatava kompromissi võimalus. Vabariigi Valitsus algatas juba 2020 aastal hoonestusloa menetluse Saare Wind Energy 154,4 ruutkilomeetrit katva 100 ja tuulikuga meretuulepargile võimsusega kuni 1400 megavatti. See peaks katma kümnendiku jutuks olnud alast. Samasse kõrvale teeb pargi ettevalmistusi riigi osalusega ELWIND projekt. Teame et Enefit Green planeerib 1000 megavatist  50–100 tuulikuga Liivi lahe meretuulepark Kihnu lähistele ja samasse naabrusesse planeerib Utilitas umbes sama suurt Saare–Liivi meretuuleparki.

Ainuüksi kirjeldatud neli tuuleparki teeksid Eestist olulise elektri eksportija.  

Koos tuuleparkide arvu kasvuga avanevad meie tööstusele uued võimalused. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon  on pakkunud tuuletehnikute õppeks välja Pärnu ja Kuressaare ametikoolid. Need vajavad õppekavu, õpetajaid ja sisseseadeid, mida Eestimaal praegu ei ole. Meil saavad tekkida tööstusharud, mis tuuleparke hooldavad ja toodavad neile ka komponente.

Olulisim rohetarkus on suhtumine

Kõige keerukam on tarbimisharjumuste muutumine. Selle probleemi sõnatas Kaja Kallas juba 2019 aastal, reformierakonna 25. sünnipäeval, kui tõdes et , „paha lugu on see, et kliimateemadele pole tegelikult head liberaalset lahendust. Liberaalne oleks justkui lasta majandusel toimida omasoodu, aga see ei pruugi olla jätkusuutlik inimeste ja elukeskkonna seisukohast. Kuuleme lihtsustatud üleskutseid, et kliimaeesmärgid nõuavad meilt hüvasti jätmist meie praeguste elumugavustega. Justkui inimesed peaksid täielikult loobuma autodest, toasoojast, reisimisest, lihasöömisest jne. Loomulikult on vastutustundlik tarbimine õige suund. Aga ma olen veendunud, et me ei saavuta ühtegi laiapindset muudatust läbi rõhumise ja keelamise.“  

Inimene on juba sedasi tehtud, et ainult väga isiklik kriis, tervise halvenemine, elukeskkonna muutus kogukonna tasandil, sunnib oma eluviise muutma. Lõppude lõpuks ei keela arst meil süüa magusat. See teadmine tuleb meist endist.  Ja mida personaalsem on kriis, seda kindlam on ka muutus. Maailma parandamine on umbmäärane ja kauge ülesanne.

Pandipakend ja ühistransport on meid saatnud juba sajandi. Ka plastkõrtest loobumine ja rendisõidukid ei ole meie elujärge kuidagi halvendanud. Tõsi, need esimesed tekkisid pigem majandusliku efekti mõjul. Kas meie mure ongi selles, et oleme liiga jõukad ja suudame ning tahame kulutada ka sinna, kus poleks mõistlik? Enamikes kodumajapidamistes on peamine jääde pakend. Kui seda liigiti kogume, siis peaks kõik olem justnagu hästi. Tegelikult aga ei ole. Liigiti kogutud pakend ei tähenda veel sugugi selle taaskasutamist. Ka liigiti kogutud pakend läheb kehva kvaliteedi tõttu suures osas põletusse või on selle ümbertöötlemine (klaasi ja alumiiniumi sulatamine näiteks) energiamahukas. Kindlasti saaks suurem osa pakendist olla taaskasutatavad, kui see oleks rohkem standardiseeritud ja kauakestvam. Praegu me ostame poest sageli mitte kaupa vaid pakendit. Pakendil on väga suur osa kauba atraktiivsusel. See tähendab, et kui pakend on mitmeid kordi taaskasutatav, siis võib ta maksta ka kaubast rohkem. Kui ta on pandikaup, siis saab ostja selle raha ikka tagasi.

Rahapuudus ja investeeringud

Väga reaalne oht on visata eelarve tasakaalu saamisega üle parda ka investeeringud. Samas investeeringul ja investeeringul on vahe. Näiteks teede ehitus on vajalik investeering, aga teatud piirist alates ei pruugi see olla enam tasuv. Tahame me ju liiklust hoopis optimeerida, ning anda eelist ühistranspordile. Viimane ei pea olema tasuta. Mugav ja tasuline ühistransport pigem vähendab koormust teedevõrgule, eriti seal, kus liigub rohkem rahvast.

Kui me nüüd räägime taastuvenergeetikast, siis selle tootmisvõimused on läänes. Praegu aga tuleb elekter idast. Suuremaid salvestusseadmeid plaanitakse Põhja Eestisse. See kõik nõuab olulist investeeringut elektrivõrku. Viimane on aga lõpuks tasuv investeering, sest tuul on meil ikkagi tasuta.

Investeeringud elamute soojustamisse on samuti tasuvad. Leibkonna mõttes ja riigile ka suures plaanis. Samuti peaks see elavdama meie ehitusturgu.

Investeeringute tasuvusse peab sisse arvestama ka täiendava kulu, kui need jäävad tegemata. Pean silmas nii  küttearveid kui ka võimalikke Euroopa Liidu trahve. Ei tasu loota, et trahvikaridest õnnestub lõputult arvutuse põhimõtteid väänates mööda loovida. Taaskasutatava pakendi,  metsamajanduse ning põllu- ja karjamaade CO2 heite ja selle sidumise tasakaalustamine, hoonete soojustamine ning veel rida Euroopa  regulatsioone peaks hea tahtmise juures olema vesi just meie veskile. Pandipakendiga oleme harjunud, põlise metsa ja maarahvana suudame neid ka CO2 tasakaalus hoida ja ehituski on olnud Eestis traditsiooniline tegevusharu. Eks ole ju Soomes käinud „kalevipojad“ ikkagi peamiselt ehitajad.

Ettevõtete toetamine

Jutuks olnud regulatsioonid on üleeuroopalised. Kõik riigid peavad pakendeid taaskasutama, hooneid soojustama, või lõuna pool vastupidi, soojustama selleks et vähem jahutada. See tähendab, et siin väikeses maanurgas töötavad lahendused on ekspordivõimelised.

Rohetehnoloogiatele ja üldse välisturule pürgivate ettevõtete suureks probleemiks on võime toota ekspordiks piisavas mahus. Kui suudadki investeerida tootmismahtude kasvu, siis tuleb vastu uus takistus. Teise riigi ostja tahab saada tagatisi, et lubatud kaup valmis saab. Nendeks on pangagarantiid või riiklikud tagatised. Võrreldes teiste riikidega on just need võimalused Eestis väga tagasihoidlik. Seamas ei kaasne sellega riigile reeglina mingit kulu. Nii nagu tagatisfond läheb mängu vaid  panga pankroti korra, ei ole ka eksporditagatised enamat, kui kindlustus erandjuhtudeks. Kui tahame, et meie ettevõtted ekspordiksid, peab neid tagatisi oluliselt kasvatama.

Jaanis Prii

 Postimees, 29.03.2023, Rohekoalitsiooni sepistajad peavad nende probleemidega arvestama   https://arvamus.postimees.ee/7742509/jaanis-prii-rohekoalitsiooni-sepistajad-peavad-nende-probleemidega-arvestama

Inimene mängib võimega end täielikult hävitad

 

Lühikese valitsuse pikk vagu

Suvel vähem kui aastaks ametisse saanud Eesti uus valitsus on kui talumees, kes ostis endale põllu, mis aasta tagasi paistis kinnisvarareklaami klantspildil välja kuldne ja viljakandev. Nüüd sügiseks on see närbunud ja  sööti jäänud. Põld vajab uuesti ülesse kündmist.

Maailm ja olud on nii palju muutunud, et tükati on targem künda uued vaod ja külvata uus seeme. Riigipõllu kündmine on küll veidi teisem, aga olemuselt sama.

Kõike muutuvat ülesse lugeda oleks ilmne lugeja aja raiskamine. Teame seda isegi. Aga nagu põllul, on ka ühiskonnas vana sööt uuele väetiseks.

Loominguline lammutamine

Ajalooliselt on selline vana sissekündmine ja uue külvamine olnud seotud sõdade või muude suurte kriisidega. Vanade, puruks pommitatud, pankrotti läinud või muul viisil hävinud hoonete, seadmete ja tehnika ning tehnoloogia asemel tuleb paratamatult uus ja innovaatilisem.  Oma loomulikus protsessis nimetatakse seda USA majandusteadlasest Joseph Schumpeteri järgi loominguliseks lammutamiseks. Uuendamine on majanduse peamine mootor.

Mitmemöötmeline maailm.

Üldiselt tajume me füüsilist maailma kolmemõõtmelisena. Teadlased oskavad tuua juurde veelgi mõõtmeid. Meie vaimne ja sotsiaalne maailm on veelgi rohkemate mõõtmetega. Pean silmas Euroopa kultuuriruumi, sest mõnes muus kultuuriruumis on teised mõõtmed.

Näiteks keskajal oli peamine mõõde usk. Seejärel lisandus fossiilkütustel ja tehnoloogial tuginev kasvava heaolu mõõde. Tänaseni mõõdame maailma peamiselt heaolu parameetritega, nagu jõukus, palk, vaba aeg, … . Nende teisenditeks on sisemajanduse kogutoodang, kasum ja muu selline.

Vähemalt kolmanda, kui mitte neljanda mõõtmena tuli möödunud sajandil sisse enese hävitamise mõõde.  Tähendab, inimese võime end täielikul ära hävitada. Esmalt tuumasõja kaudu, edasi kliima hukkakeeramise kaudu. Mõlemad on aktuaalsed.

Igavene poliitvõitlus

Inimese põhiolemise üle vaagimine on sama vana kui inimkond. Arvamused selle üle ristusid ja põimusid vaheldumisi. Alates sumeritest, läbi egiptlaste, nende juurest põgenenud juutidest kuni kreeklasteni välja. Natuke erinevad, aga ühtselt ning läbivalt põhiprobleemina lihaliku keha ja vaimu vastuolu tajudes. „Aga keha täidab meid ka himude ja ihade ja hirmude ja igasuguste näivuste ja sellisel hulga tühisusega, et tema tõttu me ei saagi tõepoolest iial olevast arukaks saada… naudinguid vahetada naudingute vastu ja valu valu vastu ja hirmu hirmu vastu, suuremat vähema vastu nagu münte. On üksainus õige münt, mille vastu tuleb vahetada kõik muu – arukus ... (Platon, Phaidon, 66).

2400 aastat hiljem tõdes Mihkel Mutt sisuliselt sama: „Kui ökoeliit kõrvale jätta, tahab enamik inimesi oma eluajal ikkagi nautida muu huvitab teda teises järjekorras.“, Katastroof tuleb niikuinii, Postimees 1.10.2019.

 

 

Hävingu kurss

Hüva, võib olla ongi häving meie paratamatus. Võib olla me ei saagi tõeliselt arukaks. Me olema targad, aga mitte arukad. Targana suudame me mõõta heaolu ja rakendada kõik oma oskused heaolu teenistusse. Arukana peaksime tõmbama ohje, peaksime paljust loobuma. Seda ei suuda enamikel juhtudel ka ökoeliit ise.

Ma ei hakka taas tsiteerima Platonit, aga tema riigiõpetuses on samuti läbiv joon vastuolu, mis tüürib laeva karide poole. Ta kritiseeris demokraatiat. Kritiseeris seepärast, et antiik Kreekas demokraatiaga liialdati. Meie demokraatia on keerukam. See on kesktee, kus leidub natuke aristokraatiat,  raas  timokraatiat, natuke oligarhiat, rohkelt demokraatiat, aga ka türannia ihaluse sugemed ei ole puudu. Nende aluseks on samad vastuolud, millele Platoni tsitaadis viitasin. Selle, tahtmise ja vaoshoidmise vajaduse vahelise võitluse rindejoon kulgeb läbi igaühe meist, kulgeb läbi parteide, ministeeriumite, läbi valitsuse, riigikogu ja lõpuks läbi kogu ühiskonna.

Roheeesmärkide saavutamiseks on vaja suuri muutusi. Need on mõistuslikud, ratsionaalsed sammud. Meie ihalev ja meeletu hing paneb mõistusele vastu. Sageli teeb ta seda targalt, kõiki kaasaja teaduse saavutusi kasutades. Kui see tarkuse hobune veab meid  kraavil, siis mida teha? Me ei suuda oma olemuse tõttu vankrit ümber pöörata. Mida me saame, on õpetaja Lauri soovitusel teha pool rehkendus. Abi on ehk isegi veerandist rehkendusest.

Pika vao piirjooned

Milline võiks olla pikk vagu, mida juba praegune valitsus suudab ja sisse künda saab. Võib olla ainult ühe vao või paar, aga suunda rajavalt pika. Piisavalt pika, et selle järgi saab põllu ära märkida.

Selliseid suuri tuuleparke, aga ka aatomijaama või olulisi energiasalvestusseadmeid, mis meie elektri vajadused taastuvalt ära rahuldaks, praegu veel ei ehitata. Et neid aga üldse ehitataks, peab neid esmalt planeerima- tokid maasse ja esimene vagu sisse.

Senises praktikas on planeerimine igikestev ja lõputu protsess. Mitte ainult riiklik eriplaneering ei kesta vähemalt sama kaua kui koolijüts oma põhiharidust omandab. Üle mõistuse kaua võtavad aega sageli ka „lihtsamad“ planeeringud. Nüüd on koalitsiooni poolt lubatud, et planeeringute, keskkonnamõjude hindamise ja lubade protsess vaadatakse üle, eesmärgiga kiirendada taastuvenergia projektide elluviimist. Sama plaan on ka riigi jaoks oluliste ja piiriüleste projektide menetlusprotsessidega.

Keskkond põrkus keskkonnaga

Planeerimise juures on oluline, et peale tööga lõppu jõudmist ei peaks tuldud teed tagasi minema. Nii juhtus näiteks Hiiumaal. Hiiumaa ümbruse mereala planeering kehtestati 2016 aasta suvel ja otsus, et osaliselt tuleb käidud teed taas alustada, sündis Riigikohtus umbes kaks aastat hiljem. Vaidluse all oli just tuuleenergia eelisarendamise alade kindlaksmääramine ning see planeeringu osa tühistati. Kohus leidis, et keskkonnamõjude strateegiline hindamine peab omama planeerimisel veelgi olulisemat tähtsust, ning et selle tulemusi tuleb planeeringulahenduse väljatöötamisel tõsiselt arvesse võtta ja lahendusi vajadusel ümber kujundada. Samuti on tähtis planeeringu sisulisem mõju hindamine ja seda tuleb vajadusel teha koos naaberriikidega.

Seega põrkus laiem positiivne keskkonnamõju (mida tuulepargid ju omavad) lokaalsema mõjuga. Ehk et gigavatte puhast energiat ei saa toota teadmatuse arvel. Toona protsessi jälgides torkas silma, et oleks pidanud uurima uurima ja rääkima. Parkide ehituse kõrval ei ole see suur rahaline kulu. Ajakulu, kui see tegemata jääb, on palju kallim.

Ka loomingulisust on vaja

Eelkirjeldatu kõrval vajame palju loomingulist lammutamist. Täna omandab seegi mõiste uue tähenduse. Jätkuvalt tuleb vana lammutada, et innovatsioonituuled saaksid vabalt puhuda. Vana ei lähe aga prügimäele, vaid saab uue ehituskivideks. Siingi vajab kõike mõõtev ja kaalutlev inimene uut tollipulka, kuhu mahub ka ökoloogilise jalajälje mõõde. Eks me näe, kas maha saavad vaid märkepostid, või saame mõne pikema vao ka sisse aetud.

 Inimene mängib võimega end täielikult hävitada, Postimees, 25. november 2022, https://arvamus.postimees.ee/7655821/jaanis-prii-inimene-mangib-voimega-end-taielikult-havitada

 

 

Võrgutajate võrgutamine

 

-Meretuuleparkide kasutuselevõtuga kaasneb vajadus elektrivõrk ümber ehitada

-Läbi saare tuleb vedada 330-kilovoldine magistraalliin

-Saaremaa silla palju aastaid kestnud uuringute kogemusest tuleks õppida

Nagu teame, on Euroopa Liit ja Eesti oma arengudokumentidega seadnud ambitsioonikad eesmärgid rohepöördeks, mille peamiseks fookusvaldkonnaks on kiire üleminek taastuvatele energiaallikatele, kirjutab saarlane ja purjetaja Jaanis Prii.

Eesmärk on kiirendada taastuvenergiale üleminekut nii, et aastal 2030 toodetakse Eestis sama palju taastuvenergiat, kui on meie aastase tarbimise kogumaht.

 

Eesti paikneb kliimavööndis, kus peamised taastuvenergia allikad on päike ja tuul. Päikeseenergia potentsiaal on mõõdukalt hea, tuuleenergia potentsiaal on väga hea.

 

Praeguse röövelliku elektri, aga ka muude energiakandjate hinna juures on igasugune mõistlikult saadav taastuvenergia odavam kui mis iganes kaela langev börsihind.

 

Suurt üleminekut fossiilsetelt kütustelt näiteks tuulele on seni olnud mugavam edasi lükata kui tegeleda hunniku probleemidega, mida tooks kaasa suured struktuursed muudatused.

 

Tuuleenergiat tekib kõige enam avamerel. Meie valdavad tuulte suunad on läänekaarest, peamiselt loodest. Seega saame tõdeda, et Saaremaa läänerannikul on avameretuuleparkide asukohana suurim võimalik kasutegur.

 

Meretuuleparkide kasutuselevõtt toob kaasa energeetilise pöörde lääne suunas.

 

Eesti elektrivõrk on üles ehitatud ja pikalt toiminud printsiibil, et tootmine toimub peamiselt Ida-Eestis. Tarbimine aga peamiselt Tallinnas ja Harjumaal. Lääne-Eestis ja saartel on tarbimine olnud suhteliselt madal. Sestap on ka olemasolev elektrivõrk seal kõige nõrgem – praeguseks juba nii nõrk, et takistab ettevõtete arengut ja inimeste elama asumist lääneregioonidesse ja saartele.

 

Kaks mõtet

Suurt üleminekut fossiilsetelt kütustelt näiteks tuulele on seni olnud mugavam edasi lükata kui tegeleda hunniku probleemidega.

 

Saaremaa silla uuringuteks kulunud raha ei suuda nüüdseks keegi enam kokkugi rehkendada, sest uuritud on seda aastakümneid.

 

Suvel vastu võetud mereala planeering näeb Saaremaa lähistel võimalust kolme (Liivi lahe, Ruhnu ja Sõrve) tuulepargi ala kasutuselevõtuks.

 

Peamine probleem nende alade tuuleenergia potentsiaali kasutuselevõtul on nõrk ülekandevõrk.

 

4. augustil 2022 algatas vabariigi valitsus riigi eriplaneeringu Liivi lahes kavandatavate Saare-Liivi meretuuleparkide ühenduse rajamiseks Eleringi põhivõrguga maismaal. Planeering algatati kahe arendaja, AS Eesti Energia ja OÜ Utilitase algatusel. See käsitleb aga vaid üht kolmest potentsiaalikast merealast.

 

Eesti võrguettevõtja Elering on oma keskpikad plaanid koostanud Eesti-Läti maismaaühenduse tugevdamist silmas pidades. Liivi lahe tuulepargid plaanitakse ühendada olemasolevasse võrku Sindi või Kilingi-Nõmme alajaama kaudu.

 

Juba 2020 leppisid Eesti ja Läti majandusministrid kokku vastastikuse mõistmise memorandumi, mille kohaselt peaks Eesti ja Läti ühiselt arendama samuti Liivi lahte üht tuuleparki. Selle plaani mootoriks on ELWIND, kes on lubanud oma pargi asukohavalikuga välja tulla sel sügisel. Seega saame rääkida juba neljast tuulepargialast lääne regioonis.

 

Ülejäänud kolmel alal ehk siis Liivi lahe, Ruhnu ja Sõrve merealal tegutsevad arendajad on jõudnud oma tegevustega erinevasse faasi. Praegu ei ole kindlalt teada, millised tuulepargid jõuavad arendusega kiiremini edasi. Üldiselt ollakse arvamusel, et ei ole päris selge, kas esimesena läheb töösse Enefit Greeni Liivi lahe tuulepark või Saare Wind Energy Sõrve park. Saare Wind Energy on keskkonnamõjude uurimise mõttes teistest ees. Liivi lahe parkide eeliseks on riikliku võrguplaneeringu algatamine, kuid see on ka kõik. Samas on ka Saare Wind Energy teinud võrgu eriplaneeringu algatamise ettepaneku.

 

Täielikult on läbi analüüsimata võimalikud energia salvestamise ja muundamise võimalused, näiteks vesinik.

 

Riigile on oluline elektri ülekandevõrgu planeerimisel suurema pildi ja kaugema perspektiivil olemasolu, et mitte panna kõiki mune (merealasid) ühte korvi. Nii tuuleparkide kui liinide planeerimine ja sellega seotud uuringud kestavad aastaid (keskmiselt pakutud kuus aastat). Seega peab ka võrku kavandama paralleelselt.

 

Saaremaa silla uuringuteks kulunud raha ei suuda nüüdseks keegi enam kokkugi rehkendada, sest uuritud on seda aastakümneid. Kord on olnud sild kalevi all, vahel pikalt koguni laua all ja siis taas laua peal. Nüüd, kui silla eriplaneering on algatatud, unustatakse ehitushindade kosmilise tõusu valguses sild ilmselt taas ära. Nii et me teame, mida tähendab suur ja kallis projekt nii ettevalmistuse kui planeerimise mõttes.

 

Saaremaal on sellel suvel toimunud mitmed arutelud ja mõttevahetused, kuidas saartealune meretuuleparkide elekter Eestisse pääseks. Selleks tuleb läbi saare vedada 330-kilovoldine (kV) magistraalliin. Nagu meretuulepargid, ei pruugi ka senisest pea poole laiema koridoriga liin kõigile meeldida.

 

Seda enam, et saarlaste endi vajadustes on aktuaalsem paljudes kohtades peenema, 35 kV võrgu asendamine 110 kV võrguga. See võimaldaks ühendada sinna uusi päikeseparke. Meretuulepark on aga nagu võimas elektrijaam.

 

Jätame meretuuleparkide plussid ja miinused hetkel kõrvale. Kuna neid planeeritakse mitu, siis suure tõenäosusega kuhugi midagi ikka tuleb.

 

Seega võrguettevõtte 330 kV mõttega võrgutamine on oluline. Alustada tuleb aga planeerimisest, mis omakorda on aastaid kestev töö.

 

Täielikult on läbi analüüsimata võimalikud energia salvestamise ja muundamise võimalused, näiteks vesinik. See võib vähendada survet ülekandevõrkudele.

 

Arvestada tuleb ka asjaolu, et plaane saaks siduda Lätiga ja näha perspektiivis ette liitumist Läänemere-äärseid riike ühendava võrguga.

 

Keegi ei anna täit garantiid, kas, kuhu ja kunas meretuulepargid tulevad. Parke on aga raske arendada, kui võrk planeerimata ja teadmatus majas.

 

Juba 2009. aastal kaaluti Eesti ja Läti vahele kavandatava uue 330 kV pingega elektriülekandeliinile Harku–Sindi–Riia suunale alternatiivi viia trass üle Saaremaa, kust see läheks merekaabliga edasi Ventspilsi või Mõntu kaudu Kuramaale Mazirbesse. Sellest olid kõige rohkem huvitatud lätlased. Eestile oli see aga kallim kui liin Sindist Riiga.

 

Läti võrguettevõte Augstsprieguma Tīkls väidab, et mõistlik oleks tekitada mereline Ventspilsi-Saaremaa ühendus ja viia see otse Euroopasse, näiteks üle Gotlandi. Samas on energiavajadus praegu suurim Saksamaal ja Rootsi on pigem elektrit eksportiv riik. Seega peaks kõik ekspordi peale mõtlevad pargid taas kord kaaluma, kuhu praeguses muutunud olukorras tasub ühendust planeerida ja mis on ühe või teise lahenduse pikk perspektiiv, ohud ja võimalused.

 

Koostöö Lätiga on aga kasulik, sest nemadki on sama probleemi ees. Ventspilsi ja Liepāja vahele plaanitakse samuti mitu avamere tuuleparki. Vajadus võrku tugevdada ja tuleviku ekspordivõimalused on ühised. Kui 200-kilomeetriste vahedega tekib Eestis ja Lätis mitu meretuuleparki, siis on ka väiksem võimalus, et kusagil üldse tuult ei ole. Purjetajana tean, et nii suurel merealal tavaliselt kusagil ikka tuult on.

 

Planeerida saab aga mitut moodi. Riik soovitab liini planeerida valla üldplaneeringu raames. Vald aga loodab, et riik tuleks eriplaneeringuga appi.

 

«Võttes arvesse kasvavat töökoormust ning menetluste mahtu, mis on vaja 330 kV põhivõrgu planeerimiseks, on vallavalitsuse hinnangul ebarealistlik, et vallavalitsus suudab eeldatava ajagraafiku raames seda läbi üldplaneeringu menetleda,» tõdeb vallavanem Mikk Tuisk. Arusaadav, liin puudutab ligi 500 maaomanikku.

 

Kas eriplaneering, üldplaneering või mis iganes nime me lapsele anname – riik peab nägema oma võimalust, kohustust ja rolli ning appi tulema.

 

Selge on see, et olukord on nokk kinni, saba lahti. Keegi ei anna täit garantiid, kas, kuhu ja kunas meretuulepargid tulevad. Parke on aga raske arendada, kui võrk planeerimata ja teadmatus majas.

 

Kõige kindlam viis jääda kõrgete elektrihindade küüsi on aga mitte midagi otsustada, venitada ja vastastikku kaikaid kodarasse heita. Silla kogemus võiks olla õppetund.

Postimees, 18. september 2022, Võrgutajate võrgutamine, https://arvamus.postimees.ee/7607928/jaanis-prii-vorgutajate-vorgutamine?fbclid=IwAR2mbE8Fgga08xYNXod0gjxvpfmbGDjTUUTwz3qoofatiwcccyGwtIx5iv0

 

Vanaisa vana kronu ehk seitsesada nelikümmend viis-vatti

 

Tuuletallamise lugu

Kas olete merel kohanud

veripunaste purjede ja musta mastiga laeva?

Kõrgel tekil vaatab surmväsinud kahvatu mees, laevakapten.

Vau! Kuidas tuul ulub! Juhhei!

Vau! Kuidas see taglases vilistab! Juhhei!

Vau! Nagu nool lendab ta edasi,

 ilma sihita, ilma lõputa, ilma puhkuseta!

Senta ballaad R. Wagneri ooperist Lendav hollandlane

 

Vanaisa kronu

Minu vanaisal oli läinud aastasaja 70ndatel küll oma hobuvanker, aga hobust ta ise ei pidanud, vaid rentis seda tunnihinna alusel külast, kui vahel vaja oli. Toona toimis selline hobuse jagamise majandus. Nii kujuneski minul heina- ja sõnnikuveo juures päris selge arusaam, mis on üks hobujõud.

Pärast sain teada ka seda, et too üsna eakas, aga siiski pruuni ja sileda karvaga ruun kehastas maailma jaoks 745 vatti. Just nii palju on hobujõud vattides.

Enne sõda oli sellessamas väikeses külas seitse pukktuulikut. Ruuna eluajaks oli neist järel paar ja töökorras ainult üks.

Kõige suuremad ja tugevamad tuulikud Hollandis – mere ja tuule sünnimaal – olid võimsusega umbes 25 hobujõudu, mis taas vattidesse panduna on umbes 18 kilovatti. Meie tagasihoidlik pukktuulik vedas võib-olla viis-kuus hobust välja, aga seegi oli üsna mitu kilovatti.

Läinud aasta detsembris oli üks päev, mil sellise hobuse töö traatidesse aetuna maksis keskmiselt 55 senti ja ühel ajal lausa euro. Nii et kui minu vanaisa veel elaks, siis ta ütleks, et meil on elekter ikkagi roppodav. Katsu sa 55 sendi eest tunniks hobust laenata. Või maksa veskimehele kolm-neli eurot sellesama tunni eest.

Elekter kui kultuur ja vabadus

Esimene elektrijaam Tallinnas asus Vene tänav 29 ja selle võimsuseks oli 12 hobujõudu. Seega paar veskit. Aastaarvuks kirjutati siis 1903.  See jaam tegutses Tallinna kesklinnas kümme aastat. Lõpuks olnud seal juba neli mootorit, mis tandsid kokku 60 hobujõudu.

Vajadus elektri järele aga kasvas ja juba 1905 käisid Tallinnas  arutelud  uue jaama üle. Muuhulgas pakuti välja ka  hüdrojaama Pirita jõele. Mõni aasata hiljem käidi välja veel innovaatilisem idee. Kaaluti tehingut Ülemiste vanakesega. Ülemiste järv on merest 140 jalga kõrgemal ja see vesi suutnuks toota vähemalt 150 hobujõudu.  Õnneks jäi peale linnarahva joogivesi.

Tallinlased hakkasid aja jooksul elektrit hindama. Klientide arv kasvas ja ulatus 1913 aastaks 500-ni.  Samal aastal valmis ka Tallinna päris selleks otstarbeks ehitatud elektrijaam. Praegu paikneb selles kultuurikatel. Mul ei õnnestunud täpselt tuvastada elektrijaama rajamise maksmust, aga suurusjärgus oli see koos välja ehitatud uue võrguga pool sellest, mis maksis viis kuud hiljem avatud Estonia teatri ja kontserdimaja. Viimane maksis umbes 800 000 rubla.

 Lisaks sellele, et jaam tõi Tallinna elektri näol uue kultuuri, oli jaamal tähenduslikke rolle ka hiljem. Elekter oli niivõrd väärtuslik kraam, et selle eest pidi langema esimene Eesti Vabariigi ohver. Nimelt otsustasid Eesi Vabariiki ära hoida soovivad punamadrused vallutada 1918 aasta 24. veebruaril õhtul just elektrijaama. Eesti  omakaitselaste ja punaste tulevahetuses sai surmavalt haavata omakaitselane Johann Muischneek.

Mitte ainult elu  hind

Elektri hinda ei mõõdetud toona ainult inimeludes. Juba enne Muischneek määrtai selle hind ka rahas. Kilovatt-tunni eest tuli juba toona tasuda eri hinda. Need, kes põletasid elektripirni, pidid tasuma 30 kopikat ja tööstuses tuli tasuda sama koguse eest 15 kopikat. Eks see hinna erinevus tõi kaasa ka rohkeid debatte. Aga noh, linnaisad otsustasid. Samas oli hind fikseeritud ja muutumatu.

Kas seda oli toona, elektri lapsepõlves palju või vähe? Liiter piima maksis toona umbes 15 kopikat ja kümme muna 25 kopikat. Estonia kontserdi pilet  maksis 35 kopikast kahe rublani. Kontserdile järgnev tantsuõhtu  aga daamidele 35 kopikat ja härradele 65 kopikat.

 Väärtused ja väärtushinnangud on muutunud, aga  laias laastus maksis elekter sajad tagasi umbes sama palju kui praegu. Toona oli ta aga muidugi luksuskaup.

Kui tänapäeval tahab rohepööre kärpida põlevkivi põletamist, siis toona piiras kivisöe põletamist selle nappus. Seda eriti Vabadussõja ajal, mil Venemaalt sütt ei saanud ja elektrikatlaid köeti peamiselt puiduga.

Mida aeg edasi, seda tänapäevasemaks muutus ka elektri hinnastamine. Juba 1930-ndatel kehtis elektri kilovatt tunnile eraldi öine (7,5 senti)  ja päevane (25 senti) tariif. Samas oli võimalik maksta elektri eest ka ruutmeetri alusel. Erinevad hinnad kehtisid suvel ja talvel. Suvel maksis elekter poole vähem.

Aga nüüd näinuks minu kadunud vanaisa, et elektri hind pannakse paika mängupõrgus.

Eesti Energia juht Hanno Sutter ütles kaks aastat tagasi sellised sõnad. "Hind kujuneb turul ja iga turgu peaks olema võimalik prognoosida, aga sellel turul on nii nõudlus kui ka pakkumine poliitiselt väga mõjutatavad," ütles ta ja möönis, et see pole isegi mitte miljoni dollari, vaid õnnemängu küsimus.

 https://www.rup.ee/uudised/uhiskond/co2-kvoodi-hind-on-politiseerituse-t-ttu-ennustamatu

Tegelikult ei Sutter ta elektri hinnast vaid CO₂ hinnast. Aga noh, suurt vahet pole. Kui Venemaa Euroopa süsinikukvooti lambist kokku ostab ja sellega meie elektri hinna ülesse ajab, siis teeb see ühe välja.

Maa seisab kilpkonnade peal

Rohepööre on paratamatus ja kivistunud sõnajalgade asemel oleme hakanud põletada kasvavat puitu. Kui me nüüd kogu oma metsa ahju ajada ei taha, siis tuleb pöörduda vana hea tuule poole.

Siia vahele saaks pikkida sügavamõttelise arutelu, mis tõdeb, et muistsed samlikud, osjad ja sõnajalad ning vetikad ehk põlevkivi, kivisüsi, nafta ja gaas on sama päikeseenergia, mis rohepöörde järel kütab päikesepaneele, paneb õhu liikuma ja tekitab tuult. Erinevus on vaid selles, et fosiilkütustes saab energiast vahepeal süsinik.  Meie heaolu maal seisab siiani iidsete kilpkonnade peal. Tulevikust meid vaadates oleme fossiile põletades nagu lamemaalased.

Roheenergia globaalne põhiküsimus

Globaalses mõttes on rohepöörde põhiküsimus, kas suudame meile antud päikeseenergia loodusliku ressursi ja juba inimese poolt loodud ressursid muuta inimmõistuse abil puhtaks energiaks või peame lisaks ka mõtestama ümber elukvaliteedi ja mugavuse vahekorra.

Mõlemad on võimalikud. See tähendab, et teoreetiliselt suudame me planeeti päästa. Praktiliselt on see aga keerukam. Euroopa Liit oma strateegiates keskendub esimesele, ehk usub, et nii elukvaliteet kui ka mugavus võivad kasvada. See on totaalse kasvu strateegia. Aga see kõik on usus küsimus. Nagu Mihkel Mutt paar aastat tagasi Postimehe veergudel tõdes, !“Kui ökoeliit kõrvale jätta, tahab enamik inimesi oma eluajal ikkagi nautida ja muu huvitab teda teises järjekorras.“ https://leht.postimees.ee/6790404/mihkel-mutt-ukskord-tuleb-kliimakatastroof-niikuinii

Meil siin tekkis alles hiljuti ootamatult hurraaoptimism, et paneme põlevkivijaamad kinni, anname natuke agu puudega ja ostame ülejäänud elektri sisse. Kõik oleks nagu lahendatud.

Hoopis keerukam lugu on alternatiivsete energialahenduste, nagu päikesepaneelid, tuulepargid, biogaas jms arendamise tempoga. Takistuseks on osapoolte liiga erinevad ootused, et kiiresti mõistlikke kompromisse saavutada. Lihtsam oli aeg maha võtta.

Kui sellele veel lisada hinnatotalisaatoril, nimega Nordpool, oligi häda käes.  Süsinikukvoodi  üheks juurmureks on spekulatsioonid, millel oma osa ka Venemaal. Just nemad loodavad Euroopa rohepöördest oma matti võtta.

 

 

 

„Jumal tule appi!“ hüüdis Sancho. „Kas ma ei ütelnud teile, härra et vaadake hästi järele, mis te teete, et need ei ole muud kui tuuleveskid, ja kes selles aru ei saanud, sel pidid endal niisamasugused tuuleveskid peas olema!“ Miguel de Cervantes, "Don Quijote"

Tuule juurde tagasi

Tuul mängis pikka aega olulist rolli transpordis. Salme viikingitest alates õppis inimene siinmail kasutama tuult enda ja kaupade liigutamiseks. See oli suur läbimurre tarnspordis.

Tuule kasutamise tehnoloogia muutus sajanditega üha keerulisemaks. See võimaldas saada paremat efektiivsust. Veel peale I maailmasõda ehitati ülisuuri purjelaevu, nagu Krusernstern. Neil oli purjeid üle 3000 m² ja meeskonnas 70 meest. Purjede all oli laeva võimsus üle 1500 kW, sest ta suutis soodsas tuules sõita purjede all kiiremini, kui sama nimivõimsusega mootoriga.

Virtsus vanemad, 2002 aastal püstitatud 63 meetri kõrgused tuulikud annavad heas tuules  600 kW energiat veski kohta. Meeskonda neil ei ole ja aeg ajalt käib kohal hooldaja.

Tänapäeva meretuulepargid on võimsad ja üha võimsamaks lähevad. Praegu  plaanitavad tuulepargid on keskmiselt 1000 MW ehk 1 gigavatt võimsusega ja selline tuulepark peaks koosnema 50-100 tuulikust.

Hiljuti ütles Eesti Energia juht Hando Sutter temaga tehtud usutluses, et elektri hind on väljakannatamatu, ning 100 eurost madalama hinnaga tootmise tehnoloogiline võimekus on olemas. Avamere tuulparkide toodangu täisomahind on praegu umbes 55 eurot MWh.

https://majandus.postimees.ee/7440537/hando-sutter-elektri-hind-on-valjakannatamatu

Ühe Taani uuringu järgi tegeleb näitena toodud gigavatise tuulepargi hooldamisega ca 80 inimest. Seega Krusernsterni suurune meeskond suudab tuulikutena käigus hoida piltlikult 100 sellist laeva.

Kui meil on töös gigavatine tuulepark, siis see tähendaks minu vanaisa silmis, et igal eestimaalasel oleks selle näol üks oma siledakarvaline ruun elektrit keerutamas.

 

Odid lõi lõpuks raudkaamelile käega ja ostis turult ühe karjuse käest…

... tõelise kaameli, pikkade neitsilike ripsmetega noore dromedari. Nii jätkusid vana naftanõrgutaja retked südakõrbesse mahajäetud puuraukudele, kus ta pidas oma salajasi õli-destorysid, ainsaks pühendatuks pojapoeg Nikyas.

Nikolai Baturin, Kentaur

Tuulepargi killupilt

Päris elus on selliste tuuleparkide planeerimine ja rajamine paras pusle kokku lappimine ja seda mitte ainult arendajale, vaid ka riigile.

Esmalt ei pruugi need, Tallinna teletorni kõrgused veskid olla meeltmööda kohalikele inimestele. On selge vahe, kas selline mast kõrgub 10 või 30 km kaugusel. No ja kui kohalik isegi asjaga lepib, arvab ta ikka, et kaotab oma turismitalu kliendid, kes tulevad siia ilusat merevaadet nautima. Nii tekin trots sellise mere raadamise vastu.

Vastukaaluks tuleb kokku leppida piisavad talumist kompenseerivad meetmed – raha, kogukonnale pakutavad hüved,  odavam elekter,  …

Oma mured ja hirmud on linnu ja muu looduse kaitsjatel, õigemini küll lindudel, hüljestel,  kaladel, aga ka kalameestel, kes seni parkide alal merehõbedat traalida saanud.

Mosaiigi teine osa on elektrivõrk. Lääne Eesti ja saared, kus on kõige enam tuult ja päikest, on sisuliselt niidi otsas. Traadid on jämedamad seal, kus toodetakse või tarbitakse. Seni on toodetud idas ja tarbitud Tallinnas. Seega tulen tõdeda, et nii vähe on liine ja nii peened on traadid Läänes. Neid liine tuleb ka alles arendada ja ehitada. Olgu siis Eesti suunal või Läti suunal.

Järgmine oluline lüli selles pildis on tehnoloogia pool. Pargi ehitamiseks on vaja korralikku laevastikku, ujuvkraanasid ja sadamaid. Esimesi võib ju ehitaja mujalt sisse tuua, aga sadamaid kohale ei vea. Seega kust ja kuidas seda ehitust läbi viia, kus materjal peale laadida? Eestis selleks vajalik infrastruktuur praegu täielikult puudub. Ka oskusi on vähe. Meretuuleparke pole me varem ju ehitanud.

Meil võiks olla ettevõtjaid, kellel mõlgub meeles ka ise sellel turul mingit  rolli mängima hakata. Kui just mitte ehitamisel, siis hooldusel. Hooldama peab neid aga mitukümmend aastat. See on üsna pikk leib.

Kui me nüüd eeldame, et siin tohutu hooga mitmete meretuuleparkide arenduseks lahti läheb ja samad plaanid on kõigil meie naaberriikidel, selgub et ei ole piisavalt ei  tööjõudu ega ehitustehnikat, korralikku laevastikku ja sadamaid.

Üks viimaseid pusle klotse, ilma milleta tervet pilti kokku ei saa, on   meretuuleparkide paratamatu utiliseerimise vajadus, nii 30 aasta pärast.

Tahame ju, et ei läheks nagu tavaliselt. Vanad söekavandused ja hiiglaslikud vaalarasva sulatuse tünnid Grytvikenil on kurb vaatepilt ja eks on sama ka hüljatud puurtornide terasskeletid.

Tehnoloogia muutub ja igal ajastul on omad prügimäed ja solgiaugud.

Meil iseloomustavad seda ka nõuka aegsed lagunenud karjalaudad, raketišahtid ja sõjaväeosad.

Seega kui soovime seda teemat tsiviliseeritult lahendada, tuleb tuuleparkide utiliseerimiseks tuua oma tagatisfond, sest tuulepargi esialgne omanik ei pruugi olla olemas ja toimetada ka  kolmekümne aasta pärast.

Need on ainult mõned probleemid. Seega natukene kärbiksin seda paduoptimismi, nagu oleks võimalik kogu mereplaneeringus tuuleparkidele mõeldud ala kiiresti täis ehitada.

Et alguse virvarris midagi juhtuks, jääb soovida vaid üht: edasi, Kentuki poisid!

Postimees 12. veebruar 2022, Vanaisa vana kronu ehk seitsesada nelikümmend viis-vatti  (tuuleenergeetika ajaloost) AK ⟩ Jaanis Prii: vanaisa vana kronu ehk Seitsesada nelikümmend viis vatti (postimees.ee)

 

 

Rohekoidiku ootuses

Kuulun sellesse põlvkonda, kes laulva revolutsiooni ajal oli tudeng. Tegelikult ei ole vanus siin sugugi peamine. Sama tunnet tundis ka parimates aastates proua, noor pereisa, aga ka pensionär. See oli millegi uue ootus. Oli vabaduse ootus, kuigi kuidas too vabadus tuleb ja milline ta saab olema, oli meile täpselt teadmata.

Tundsime kevadise punguva lehe, noore armastusega sarnaneva vabaduse tunnet ja peamine oli sinnapoole liikuda, lootes, et elu ise pakub õige raja. Me kogunesime, laulsime ja mõtlesime, kogunesime uuesti, vahel mõtlesime veel ja leidsime samm-sammult ka lahendusi.

Nüüd, viiekümnendates tunnen natuke samasugust tunnet. Peamine on aga see, et näen sedasama tunnet noorte silmades. Me ei anna alla, ei istu käed rüpes ega oota, kuni oleme planeedi täiesti elamiskõlbmatuks muutnud. Oleme valmis selle nimel tegutsema. See uus ootus on tolle aastatetagusega sarnane, aga ka erinev.

Sarnane oma tungi mõttes. Erinev, sest toona olid olemas realiseerunud eeskujud – end vabaks võidelnud, vabaks jäänud riigid ja rahvad. Nüüdne tung seguneb veelgi suurema teadmatuse, aga ka ängistusega.

Kuidas maailm tervikuna rohepöördega hakkama saab ja kuidas see majandust muudab, et tea täpselt keegi. Loen ka paljude majandusinimeste sulest, et siit-sealt on vaid kerge aimdus, kustpoolt uus tuul puhuma hakkab.

Postimehes hakkas esimesena silma selleteemaline arutelu Robert Kiti sulest 14. märtsil 2020, artiklis «Kas majandusteooriad tuleks ümber kirjutada?». Edasi veel palju sarnaseid arvamusi, üks viimaseid nädal tagasi, Rainer Katteli «Kapitalistlik majanduskorraldus variseb kokku iseenda raskuse all».

Peamine on aga see, et näen sedasama tunnet noorte silmades. Me ei anna alla, ei istu käed rüpes ega oota, kuni oleme planeedi täiesti elamiskõlbmatuks muutnud.

Praeguse ühiskonna kellavärk mõtestati lahti hammasratasteks ja pulkadeks kuninganna Victoria eelsel ja tema aegsel Inglismaal.

John Gray väidab oma 25 aastat tagasi kirja pandud ja sellel suvel eesti keeles ilmunud teoses «Valekoidik», et just siis ja seal globaalne kapitalism välja mõeldigi. Ja et kapitalism ei ole mingi asi iseeneses – see on süsteemne, inimtekkeline ja lihtsalt osa ühiskonnakorraldusest.

Toonasel koidikul tõdes Adam Smith, et suurim inimsugu motiveeriv, liikuma panev jõud on ikkagi kasuahnus. Smith nimetas seda nähtamatuks käeks. Vaba turumajandus ja tööjaotus lasevad nii tekkida suuremal ühiskondlikul rikkusel, millest kõik ka osa saavad. Kui mitte otseselt oma töö või kapitali kaudu, siis vähemalt teiste, edukamate inimeste headuse kaudu.

 

Headus ei saa aga vabalt ringi hulkuda. Vastasel korral koguneb teda kuhugi rohkem ja kuhugi vähem. Kui turumajandus ja kapital üha suurendavad ebavõrdsust, siis peab riik võtma seni juhusliku headuse oma kontrolli alla. Kõigile võrdselt kättesaadav headus on solidaarsus. Esmalt prooviti rahuldada esmavajadused nagu laste heaolu (sh hariduse kättesaadavus) ja töövõimetute toimetulek. Nii sündisid pensionisüsteem, töötukassad. Järgmisena jõuti kõigile kättesaadava haiguskindlustuseni.

Kui sajand tagasi võitlesid selle eest peamiselt vasakpoolsed, siis nüüdisajal on nendest ühishüvedest saanud niivõrd loomulik ühiskonna osa, et pole ühtki poliitilist jõudu, mis kogu heaolusüsteemi kahtluse alla paneks.

Rikkuse allikaks ei ole ainult töö ja investeeringud. Saaremaa mees Kaupo Vipp kirjutas oma raamatus «Globaalpohmelus» väga selgelt lahti majanduse ja ka kogu inimühiskonna sõltuvuse erinevatest energiakandjatest.

Nafta on majanduses nagu doping, mis võimaldab suuremat kasvu, kui see ilma vedela kulla abita võimalik oleks. Kui joodik leiab pudeli, siis ta peab selle ka ära jooma. Pohmell sunnib haarama järgmise pudeli järele. Paraku on aga uut peaparandust üha raskem leida.

See globaalne fossiilpohmelus on praegusaja suurte hädade juur – alates plastireostusest kuni kliima soojenemiseni. Sinna vahele jääb looduse mitmekesisuse kiire vähenemine, inimese enda elukeskkonna halvenemine ja kõik need muud hädad.

Kui keegi räägiks elust ilma kasvuta, eelkõige ilma majanduskasvuta, siis oleks see hullumeelsus. Elu ilma majanduskasvuta on meile ettekujutamatu. Selle ennustamine on ketserlus ja iga poliitik, kes hakkaks sellist tõde kuulutama, kaotaks oma valijad. Kõik peavad sellest kasvust osa saama. Globaalses mõttes igaüks planeedi kasvavast elanikkonnast.

Siin on koht, kus peaks rääkima peamisest – kas oluline on kasv või heaolu. Kuidas neid mõõta ja hinnata? Meil on isegi riigieelarve struktuurse tasakaalu arvestamiseks kolm meetodit. Veel keerukam on kokku leppida, milline majandus ja kui palju kasvab. See ei ole aga selle kirjatöö teema.

Peale kaht suurt laastavat sõda – Esimest ja Teist maailmasõda – tundus algavat heaolu ja külluse ajajärk. Majandus kasvas ja teadus andis piisavalt võimalusi uudishimu rahuldamiseks.

Peatselt aga ilmnes uus probleem, kasvu globaalselt negatiivne mõju keskkonnale. Pea kogu eelmise sajandi olid need probleemid lokaalsed. Kus raiuti maha liigselt metsa, kus reostus jõgi või muutus ilus maastik tööstusvaremeks.

See, et planeedilt võetav kasu, peamiselt energia näol, on tegelikult võlgu elamine, ei paistnud seega esmalt kuidagi silma.

Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…

Pankur istus aga oma kabinetis ja jälgis seda kõike hoolega. Et tegu on laenuga, millelt globaalses arveraamatus ka intressi arvestatakse, see selgus alles viimasel inimpõlvel.

 

Fossiilsed energiakandjad paiknesid nagu raha pangas, kust kassapidaja läinud ja uksed laialt avatud. Sahtlid olid küll lukus, aga see oli väike vaev – puurimine, torujuhtmed, transport…

Kui jääda majandusterminite juurde, siis esmalt andis tunda midagi inflatsioonilaadset. Osa laenust läks tehnoloogiate arendamisele, haridusele ja teadusele, luues nii lisaväärtust. Suur osa aga lihtsalt haihtus ilmaruumi kütmiseks. Tagantjärele võib targutada ja arvutada, millisel arengutasemel oleks inimkond ilma fossiilsete kütusteta. Kindlasti oleksime vaesemad ja ka tehnoloogiliselt vast sajandi ajast maas.

Ma alustasin seda lugu, võrreldes praegust muutuste ootust laulva revolutsiooni aegse ootusega. Aga ka teadmatusega ja ängiga. Hüva, äng võib olla pelgalt subjektiivne.

Olin abilinnapea ja protsessi eest vastutav, kui Kuressaare võeti 1998. aastal esimese Eesti linnana vastu Maailma Terviseorganisatsiooni Tervislike Linnade Võrgustiku liikmeks. Tervislike linnade liikumise eesmärk oli tõsta elukeskkonna parandamine linna elu fookusesse.

Samal ajal koostasime Kuressaares säästva arengu tagamiseks strateegia «Agenda 21» ja kirjutasime alla Aalborgi hartale, mis sõnastas jätkusuutlikkuse Euroopa kohalike omavalitsuste tarvis.

See tegevus ja teadmised olid toona väikese ringi huviliste pärusmaa ja suurem osa Eestist ei teadnud rohepöördest veel midagi.

Ängitunne tulenebki arusaamisest, et oleme kogu maailmas, aga ka Eestis rohepöördega vähemalt 20 aastat maha jäänud.

Hüva, ma ei ootaks, et meil juba vurritaksid ja küpsetaksid elektrit sajad meretuulepargid ning miljonid päikesepaneelid. Aga teades, kui pikk ja vaevaline on planeerimisprotsess, oleks see pidanud algama palju varem. Siis me ei ägaks praegu hirmkalli elektrihinna käes (millele viitas oma viimases pikas intervjuus ka eelmine president Kersti Kaljulaid).

Just tempo on määrav. Siin on aga optimismiks põhjust vähe.

Peale pikka sissejuhatust nüüd ka päris asja juurde. Me ei ole suutnud rohepöördele anda selget majanduslikku mõõdet. Selles osas valitseb kinnijooks nii poliitikute kui majandusinimeste hulgas.

Valitsus kinnitas eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Vahepeatus on aastal 2030. «Meie plaan kasvuhoonegaaside vähendamiseks aastaks 2030 on juba samuti ambitsioonikas ja nõuab erinevate osapoolte pingutusi, et selle edukalt ellu viiksime,» ütles toonane peaminister Jüri Ratas. «Meie majandust ootab ees rohepööre, mis puudutab kõiki valdkondi.»

Me ei ole suutnud rohepöördele anda selget majanduslikku mõõdet. Selles osas valitseb kinnijooks nii poliitikute kui majandusinimeste hulgas.

Eesmärk maksab kujutlematud 17 miljardit, mis nõuab järgmisel kümnendil umbes neli protsenti SKTst ehk poole enam kui kaitsekulutused. Faktid. Juba arvatakse, et tegelikud kulud võivad olla mitu korda suuremad.

Poliitikutel ei ole aga lubaduste kõrval head ideed. Kaja Kallas sõnas paar aastat tagasi Reformierakonna 25. sünnipäeval peetud kõnes: «Paha lugu on see, et kliimateemadele pole tegelikult head liberaalset lahendust. Liberaalne oleks justkui lasta majandusel toimida omasoodu, aga see ei pruugi olla jätkusuutlik inimeste ja elukeskkonna seisukohast. Kuuleme lihtsustatud üleskutseid, et kliimaeesmärgid nõuavad meilt hüvasti jätmist meie praeguste elumugavustega. Justkui inimesed peaksid täielikult loobuma autodest, toasoojast, reisimisest, lihasöömisest jne.

Loomulikult on vastutustundlik tarbimine õige suund. Aga ma olen veendunud, et me ei saavuta ühtegi laiapindset muudatust läbi rõhumise ja keelamise. Uute piirangute kehtestamise asemel peame hoopis investeerima tuleviku majandusse, mis võimaldab elukvaliteedi kasvu. Minu hinnangul võiks Eesti näha kliimaneutraalsuses võimalust.» Ta käib välja kliimafondi loomise idee.

Tegelikult ei ole meil vaja midagi väga uut. Tasub minna vaid Adam Smithi juurde tagasi ja kujundada ühe käega majandusest kahe käega majandus. Või nagu oleks kohasem, tuua mängu keskkonna jalajälg.

Kui Smithi ajal oli vaja riiki selleks, et töö ja kapitaliga kogutud rikkust sõdade, sh ka ebavõrdsuse koondumisest alanud kodusõdade käigus laiali ei kantaks, siis nüüd on vaja, et rikkus ei läheks keskkonna ennatliku ärakulutamise nahka.

Toona oli teiseks ühiskonda ohustavaks teguriks liigne ebavõrdsus. Ka sellele õppisime pensionisüsteemi, haigekassa, töötukassa ja muude rehkenduste näol leevendust saama.

Me ei pea uut majandust looma ühekorraga. Siingi saab hakkama väiksemate rehkendustega. Peamine on, et eesmärk oleks selge, nagu laulva revolutsiooni ajal.

Kas see tähendab taas uusi makse? Ei pruugi. Suurt osa sotsiaalseid probleeme lahendab üks, sotsiaalmaks. Võib-olla piisaks sinna kõrvale laialdasest keskkonnamaksust. See koosneks praegusest käibemaksust ja aktsiisist, sest käibe üks osa on tarbimine. Viimast peamegi piirama. Hullu ja arutut tarbimist. Kui maks on disainitud selliselt, et see sõltub selgelt keskkonda jäetavast jalajäljest, võib uus maks tuua mõnele kaasa hoopis maksukoorma vähenemise. Tark maksusüsteem kogub raha vajalikeks tegevusteks, aga eelkõige kujundab meie käitumist.

Praegu on paras aeg hajutada pilvi, et päris rohekoidik oleks selgem.

Postimees, 04.12.2021 Jaanis Prii essee: rohekoidiku ootuses, https://arvamus.postimees.ee/7400266/ak-jaanis-prii-essee-rohekoidiku-ootuses

Mina Tarmo Soomeret presidendina ei kaaluks vaid soovitaks

Iga president omal kohal

Arvan, et Eestil on presidentidega vedanud. Iga mees või naine on omal ajal olnud õiges kohas ja täitnud seda rolli, mis just temale sobivaim oli. Loomulikult seadis Lennart Meri kohe lati väga kõrgele. Lennart oli juba kirjanikuna visioonimees ja tema sügavus ning kõrge mõttelend üheskoos sobis presidendile just sel ajal väga hästi. Lennart sai presidendiks vaatamata sellele, et kigepealt valis presidenti rahvas ja rahva eelistus langes Arnold Rüütlile. Kuna aga ka Rüütel ei saanud valdavat enamust rahva häältest, otsustas presidendi lõpuks riigikogu nende kahe hulgast. Ja riigikogu otsustas Lennarti kasuks. Arnold Rüütel pidi ootama, aga sai järgmisena oma väljateenitud ameti ja ametiraha,  olles rahvalik ja maalähedane president. Oma hallipäise vanaisaliku olemusega meeldis Rüütel paljudele.

Peale Rüütlit sai presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Sarnaselt Merile oli temalgi eelnev välispoliitiline kogemus.  Kuna Eesti oli just liitumas Euroopa Liidu ja NATOga siis Lennarti pandud seeme sai Toomas Hendrik Ilvese poolt hästi kastetud ja väetatud.

Järgmise presidendi valimisega oli veidi keerulisem. Viis aastat tagasi oli kandidaate nagu seeni peale vihma, iga erakond käis välja vähemalt ühe. Ei riigikogus ega valijameeste kogus ükski neist valitud ei saanud.

Valimiskogu viljatu töö

Mina ja Jaanus Tamkivi olime valijamehed Kuressaare linnast. Meil olid natuke erinevad seisukohad presidendikandidaatide osas. Mina olin arvamusel, et ükski toona valijakogusse esitatud kandidaatidest ei ole väga hea.  Tamkivi toetas Siim Kallast, mis oli ka loomulik, sest tema oli ju ennekõike Reformierakonna kandidaat. Ausalt öelda nendest poliitilistest kandidaatidest oligi Kallas tugevaim ja parim. Käis isegi Saaremaal valijameestega kohtumas ja vestlemas.

Valijameeste kogu siiski presidenti valida ei suutnud ja pall veeres taas Riigikokku. Siis läks juba aruteluks uute kandidaatide osas.

Südames kaks kandidaati

Kuigi minu valijamehe töö oli tehtud, hing rahu ei andnud. Nii pakkusin kohe toonasele Riigikogu esimehele Eiki Nestorile välja ühe uue nime  – Tarmo Soomere. Paraku toona temast presidenti ei saanud.  

Juba toona pidin enda valikut ka selgitama. Minu arvates oleks Tarmo Soomere Lennarti mastaapi president. Sama mastaapi, aga hoopis teistsugune kui Lennart. Aga sellist meil just vaja oleks.

Mitte ainult ei kaaluks vaid juba soovitaks

Et Soomere on akadeemik ja Teaduste Akadeemia president, annab talle oma kaalu. President vajab aga rohkem sügavust kui kaalu. Ja seda on Tarmo Soomerel omajagu.

Temas saavad kokku füüsik ka lüürik, täppisteadlane ja inimhinge sügavusse kiikaja. Paljudele on ehk üllatuseks, et Soomere on omal ajal toimetanud kristlikku ajalehte ja olnud aktiivne koguduse liige.

Tema silmadest vaatab praegugi vastu poisilik uudishimu. Maailma kõiksuse imepärasus ei jäta teaa külmaks. Soomere tunnetab seda imepärasust kogu oma värvigammas. Ta teab ja rõhutab, et  Inimene oskab loodust seletada palju paremini kui iseennast.  Soomerel on anne keerukaid asju lihtsalt ja mõistetavalt lahti seletada.

Praegune aeg, mil peame seisma silmitsi kliimamuutuste ja digitaalse reaalsuse pealetungiga, vajab just sellist presidenti. Seepärast ma teada nüüd neli aastat hiljem enam ei kaaluks vaid soovitaks.